Kui midagi tõesti tahetakse, pole miski uskumatu

Elus tuleb ette uskumatuid asju: NSV Liidu lagunemine, Eesti liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Huumoriga pooleks pean samavõrd uskumatuks saavutuseks, et juunis jõustus Eestis täies mahus tubakaseadus, millega on suitsetamine avalikes toitlustusasutustes ja vaba aja veetmise kohtades keelatud. Seegi on ühe tugeva psüühilise barjääri murdmise näide.
Tubakaseadusega kaasnevad kar­mid karistused. Avalikes ruumides suit­setajat ähvardab kuni 1200-kroonine trahv. Toitlustusettevõtet, kus lubatakse inimestel suitsetada, ootab kuni 30 000-kroonine trahv. Alaealisele suitsu ostmise või pakkumise puhul tuleb maksta kuni 6000, suitsetama õhutamise eest kuni 18 000
krooni. Jõustunud seaduse täitmist kontrollivad politsei, tarbijakaitse, terviseinspektsioon, kohalikud omavalitsused. Liiga ilus, et olla tõsi, kas pole? Muide, isegi sigaritemaal Kuubal võideldakse suitsetamise vas­tu, seal keelati 2005. aastal suitsetamine töökohal ja võeti maha koolide juures asuvad sigaretiautomaadid.
Tundub, et suitsetamisvastane võitlus on olnud nii meil kui ka mujal alkoholismivastasest võitlusest tugevam. Tubakatoodete kasutamisest tervisekahjustusi saanud on kaevanud sigaretitootjaid edukalt kohtusse. Linnades ei näe me enam majakõrgusi sigaretireklaame. Meile ei pakuta sigarette televiisorist tulevate põnevusfilmide reklaami­pauside ajal. Samas reklaamitakse alkoholi senisest isegi rohkem ja teravmeelsemalt.
Meil on suitsuvabade klasside liikumine. On lõpetatud jaanalinnu mängimine ja tunnistatakse, et laste seas on suitsetajaid, õpilased löövad ise selle pahega võitlemises kaasa. Kroonilisi suitsetaid leidub isegi neljandas-viiendas klassis! Suitsuvabade klasside liikumise kaudu saadakse min­gil määral infot selle kohta, kuidas asjad tegelikult on. Ja see on hea eeldus suitsetamise vähendamiseks või sellest lahti saamiseks.
Aga kuidas on lugu alkoholivabade klassidega? Veel pole vaibunud kõmu sellest, kuidas koolinoored käisid joobnuna riigikogus. Avalik saladus on, et mõnelgi klassipeol ja -ekskursioonil kipub osa õpilasi alkoholi tarvitama, mistõttu mõnes koolis ei julgeta enam pidusid ja ekskursioone korraldadagi.
Näib, et alkoholismi suhtutakse sallivamalt kui suitsetamisse. Pole kuulnud, et maksahaigeks jäänu oleks alko­holi tootva tehase kohtusse kaevanud. Alko­holitarbija on palju tülikam ja oht­li­kum (nt autoroolis) kui suitsetaja. Krooniline suitsetaja on kroonilise alkohoolikuga võrreldes kaaslastele lihtsalt puhkepäev. Kuid alkoholitarbi­jatele ei pea ehitama restoranides oma­ette ruume. Liiga uskumatu mõ­te? Ka alkoholivabade klasside liikumisest pole kuulda olnud. Aga oleks vaja, õpilased peavad ise hakkama selle pahega võitlema, see peab olema eelkõige nende endi, mitte õpetajate mure.
Alkoholivaba Eesti (AVE) juhatuse liige Uno Traat on öelnud, et võitlust alkoholismiga tuleks alustada sellekohastest uuringutest. Praegu uurivad teadlased alkoholitarbimist omal algatusel, kuid puuduvad süsteemsed riiklikud uuringud, millest paistaksid selgelt välja alkoholitarbimise tendentsid aastate lõikes, kust oleks näha ohud ja võimalused, mille alusel saaks koostada realistlikke tegevusplaane alkoholismi vähendamiseks. Uskumatu seegi, et meil sellised süsteemsed uuringud puuduvad.
Aastateks 2007–2013 saab Eesti Euroopa Liidu sotsiaalfondist inimressursi arendamiseks 7,6 miljardit krooni aastas. Sealt peaks jätkuma ka tubaka ja alkoholi tarbimisega võitlemiseks. Tubakaseaduse kehtestamine on näidanud, et kui midagi tõesti tahetakse, siis see ka saavutatakse. Mõistlikud asjad ei tohi olla uskumatud.

Raivo Juurak