2003. a algas Tallinna Ülikoolis töö riiklikult sihtfinantseeritaval teadusteemal „Kool kui õpikeskkond ja õpilaste toimetulek” (TOIME). Eesmärk oli selgitada, millised kooli mõjusfääri kuulu­vad tegurid võiksid ennetada põhikoolist väljalangemist ja mida saaksid koolid väljalangemise vastu ennetavalt ette võtta. Uurimu-ses küsitleti 7., 9. ja 12. klassi õpilasi, õpetajaid (kokku 623), lapsevanemaid ja koolijuhte 65 koolist üle Eesti.

Üks võtmetegur, mis mõjutab kujuneva nooruki koolis toimetulekut ning kujundab tema vaateid elule, väärtushinnanguid ja tulevikusuundumusi, on õpetaja eeskuju. Sellepärast on huvitav vaadelda, kuidas õpetajad en­nast TOIME tulemuste valgel ise näevad. Allpool on järjestatud mitmesugused rollid, mida õpetajad vastustes endale omistasid.
Kolmveerand õpetajaid väitis, et vestleb õpilastega sageli („iga päev” või „mõned korrad kuus”) aususest, õiglusest, hoolivusest ja kaastundest. Enesearendusest rääkis õpilastega sa­ma tihti üle 70%, õpilaste tuleviku üle arutles üle 60%. Nende teemadega võrreldes polnud sama hästi esindatud nt isamaalisus (28%) või viisakus (16%). Loodushoiust, mille tähtsus tänapäeval aina kasvab, vestles õpilastega ainult 2% õpetajatest.

Teater on populaarne
60% õpetajaist vestles õpilastega sageli televisioonist, filmidest ja raamatutest. Kolmandik rääkis ka poliitikast. Õpetajate kultuurilist aktiivsust hinnati kõrgkultuuri ürituste (teater, kino, klassikakontsert, muuseum, kunstinäitus) külastamise sageduse järgi. Kultuuriliselt aktiivseteks loeti need, kes külastasid iga sellist üritust vähemalt kord aastas. Nende hulk moodustas umbes veerandi kõigist küsitletud õpetajatest. Elukoha järgi olid kultuuriliselt aktiivseimad õpetajad linnades väljaspool Tallinna, passiivseimad alevi mõõtu asulate õpetajad. Vahe võib olla seletatav raskendatud juurde­pääsuga.
Kõrgkultuuri huvidest olid popu­laar­seimad teatri- (94%) ja muuseumi­külastused (85%), kusjuures tihti (kum­malgi juhul umbes 70%) võetakse kaasa õpilasi. Kino ja kunstinäituste külastamine jäi õpetajate puhul 70% piiridesse, õpilasi võttis mõlemale üritusele kaasa umbes 40%.
Teatri populaarsuse põhjuseid küsimustik otseselt ei selgitanud. Võib teha oletusi: esiteks on teater koht, mis esitab tuntud kirjandusklassikat, sobides kirjandustunni rikastamiseks. Teiseks pakub teater head meelelahutust üldises tähenduses. Oluline on, et teatris käib enamik õpetajaid, niisiis ka need, kes geograafiliselt ei ela „teatrilinnades”. See tähendab, et teater pakub tõesti huvi. Muuseumide külastamist tuleb õpetajate vastuste põhjal pidada siiski rohkem õppekava­ga seotuks. Pakuks, et õpetajad käivad muuseumides eeskätt kooliprogrammi nõudel, vahest ka tunniväliste ülesannete, sh ekskursioonide raames.
Populaarseim võimalus puhata oli sporditreening, milles 40% õpetajaid osales vähemalt korra nädalas. Keeli õppis 30%, muusikaga tegeles 28%, kunstiga 19%. Lisaks pakutud vastusevariantidele võisid õpetajad hobisid ka lisada. Selles kategoorias oli esimesel kohal lugemine (40%), järgnesid aia- (39%) ja käsitöö (17%). Tõsi, veerand õpetajaid kurtis, et on pärast tööd lugemiseks liiga väsinud. Umbes kaks kolmandikku õpetajaid luges eelkõige enesetäienduseks. Enesetäiendamise valdkondade pingerida oli seotud eeskätt elukutsega. Õpetatava aine kohta uuris vabal ajal lisa tervelt 94% õpetajaid, metoodika ja didaktikaga tegeles 70%, aktiivõppe meetoditega 56%, psühholoogiaga 50% ning pedagoogikaga 46% vastanuid. Uurimistööks kasutati võrdselt nii raamatukogu kui ka otsingumootoreid (95%). 80% õpetajaid oli netisuhtleja.
Õpiti palju. Samas uskus vaid veidi üle veerandi õpetajaid, et mingil täienduskoolitusel on tema jaoks olnud mur­ranguline tähtsus. Nende vastajate hulgast oli kõige rohkem RWCT („Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujundamiseks”, 21%) kursuse läbinuid. Järgnesid arvutikursused (14%) ja aktiivõppe meetodid (13%). Ülejäänud kursuste hulk oli suur, õpetajate osalusprotsent aga väike (nt aine­kursused 6%, psühholoogia 5%). Vaid üksikud õpetajad tegelesid „millegi ilusaga”: kunst, tants, muusika ja draama polnud täiendusõppe ainete loendis pea üldse esindatud.

Raamatuga stressi vastu
Vist on vaieldamatu, et õpetajate elu on stressirikas, kas või kroonilise ajahäda tõttu. Kuidas stressiga toime tuldi? Kõige rohkem kasutatud moodus oli lugemine: seda maandajat rakendas 96% vastanuid. Tore üllatus oli huumori teine koht järjestuses (70%). Füüsilise tegevusega võitles stressi vastu 60%, kohvi või tee joomisega 45% õpetajaid. Viiendik kuulas „head muusikat”. Unest leidis abi 14%, nutmisest, palvetamisest või suitsetamisest 10%, meditatsioonist 8% ja telerist või spordist 3% õpetajaid. Seega on õpetajate stressiga toimetuleku taktikad enamjaolt konstruktiivsed ja positiivsed, sisaldades aktiivset vaimset ja füüsilist tegevust, erandiks tassi kohvi või tee nautimine.

Rohkem huvi ja rõõmu
Õpetajail on oluline osa õpilaste väärtussüsteemide ja kultuuritarbimisega seotud huvide suunamisel. Nad loevad palju, kuid aktiivselt tarbivad kultuuri vähe. Õpetajad on spordilembesed ning hangivad teavet võrdse agarusega nii paberkandjalt kui võrgust. Täiendusõpe ja vabal ajal tehtav uurimistöö jääb üldjuhul seotuks aineõpetaja ning pedagoogi rolliga.
Kõik oleks just nagu suurepärane: õpetajate terves kehas elab terve, uuriv ja õigeid väärtusi propageeriv vaim. Ainult... Meenub, et kunagi oli õpetaja rohkem renessansiinimene. Ta oskas paljusid asju, mis polnud seotud pelgalt tema tööga. Praegune õpetaja võiks soovida koolitust rohkem huvi ja rõõmu, mitte kvalifikatsiooni tõstmise pärast. Et näiteks lilleseadest või muust „kasutust” huvituks rohkem kui kaks või filosoofiast rohkem kui neli õpetajat kuuesajast.
Teisalt pole küsimus ehk lihtsalt ajapuuduses või selles, et taotletava kõrgema ametijärguga kaasnevad hüved kaaluvad üles ilu, mida ei sünni patta panna. Paneme tähele, et täienduskoolitusest on tõelist iva leidnud vaid iga neljas küsitletud õpetaja, kuid samas ollakse ise küllaltki kinni oma aine ja pedagoogitöö suletud ruumis. Järsku tuleks üle vaadata täienduskoolituste senised kontseptsioonid ja pakkuda (ning ametijärgu taotlemisel väärtustada) loova lähenemisega, empaatiat arendavaid, suhtlemist ja esinemisoskust edendavaid kursusi? Oleks kurb, kui eesti lapsi õpetaksid ühel päeval suurepärased ainetundjad, kellel pole tööhoos mahti näidata ennast kui mitmekülgselt arenenud ja köitvat isiksust.