Turumajanduse koht on turul. Aga ta on tungimas ka meie kodudesse ja kooli; inimese vaimu ja hinge, kehast rääkimata.

„Kapitalistlikus maailmas on kõik ostetav ja müüdav. Tuleb vaid hinnas kokkuleppele jõuda”. Nii serveeriti kapitalistliku ellusuhtumise filosoofiat veel 20–25 aastat tagasi, kui selle vastu võitlesime ja seda oma tulevikuna ette ei kujutanud.
Nüüd ütleme kapitalismi kohta küll „turumajandus”, kuid seal me oleme. Ise tahtsime. Ja kuigi ka kõige vähem idealistlikud meist uskusid, et meie „oma turumajandus” tuleb inimsõbralikum, oleme poolele oma eluväärtustest nüüdseks määranud hinna. Rahalise, nagu kaubale.
Aga kuidas seda ülejäänut veel hindamatuna suudame hoida? Ja mis juhtub, kui ei suuda?
Tervis on ammu juba kaup. Ravimid ei teeni enam altruistlikke inimese haiguse küüsist päästmise eesmärke, vaid on tohutu lisaväärtusega müügiartikkel. Kõik terve mõistusega inimesed saavad aru, et alkohol on ohtlik eelkõige nõrga tahtejõuga inimestele, ometi toodab reklaam ja ülihõlbus kättesaadavus juurde uusi sõltlasi just nende seast. Kaubitsemine teeb rikkaks ja jõudmist rikkamate riikide tasemele eeldab just käive, st müümine nendele, kel on raha maksta; aga ka neile, kel ei ole raha, kuid kes peavad ikkagi maksma, sest elus püsimiseks tuleb seda teha.
Eluaastad on kaup – tahad kauem elada, siis maksa. Meeletut raha maksavad prillid, hambaproteesid, kuuldeaparaadid. Ühes apteegis kuulsin vanaprouast ostja kurtmist: „Küll teil on kõik kalliks läinud”. Ja mida vastas nooruke müüja teiselpool letti: „Tahate odavamalt, tuleb ära surra, see ei maksa teile midagi.” Jah, meil on rikaste vanurite riik. Vaesel pole raha kaua elada.
Elukoht on kaup. Küladest kaovad „majanduskasu huvides” kauplused, apteegid, postkontorid, koolid, klubid. Tahad neid hüvesid kasutada, maksa peale bensiini, bussipileti, toidu või postipaki kojutoomise eest. Ajakulust rääkimata.
Ka heasse seltskonda pääsemisel on hind
Õelalt arutledes on ju olemas väga kiire tee juba paari aastaga Euroopa rikkamate riikide hulka pääseda – tuleb vaid saada lahti kogu sellest hädaldajate väest, kes nõuab elamiseks peale maksmist, ise midagi vastu andmata. Milline lisa riigieelarvesse, kui poleks vaja maksta pensioni, toetusi, abiraha. Kui palju töökäsi vabaneks siis ka teiste, kasumit tootvate elualade jaoks. Kui palju hoiaksime kokku raha, kui koolitaksime riigi kulul vaid andekamaid ja otstarbeka tööjõuressursi saamise huvides investeeriksime vaid lootustandvatesse lastesse.
Sama õelalt jätkates võib juba praegu näha märke sellisele teele astumisest: kõik „keskmised statistilised näitajad” aina paranevad, kuid inimesed surevad (viisakalt öeldes rahvaarv väheneb), eluohtlike haigestumiste hulk kasvab, enesetappude arv ei kahane, tahtejõuetusest ja lootusetusest tingitud alkoholism ja narkomaania laieneb, vajadus „sadulas püsida” vähendab sündimust, sest lapski on luksuskaup. Pensioniealiste ja haigete tõeliselt märterlik tegu aitamaks oma riiki Euroopa rikkamate hulka oleks lihtsalt ära minna. Elust. Nagu paljud meist teevadki.
Pole midagi parata – oleme astunud turumajandusse ja seal altruismi ei ole. Iga kuuenda klassi jõmmgi teab turumajanduse kõige iseloomulikumat loosungit „tasuta lõunaid pole olemas” ja nõuab tahvlipühkimise eest õpetajalt tasu.
Aga sellist Eestit me ju tahtsimegi. Aga kas ikka sellist? Kas pole keegi suhtumise Eestisse selliseks usurpeerinud? Kas ummisjalu rikkusse tormamine pole puhas rahameeste demagoogia? Kas riigi rikkuse määrab vaid raha ning just rikkuritest rantjeede kätte ja pankadesse kontsentreerunud raha või hoopis riigi kõigi kodanike heaolu. Kas mõiste „rikkus” on vaid materiaalsete väärtuste koondsünonüüm? Mina olen küll söönud tasuta lõunaid ja pakkunud seda ka näljasele. Ja olen kogu oma elu pidanud seda lihtsalt headuseks, mitte rafineeritud tulu-kulu arvestuseks.
Miks headus ei mahu turumajandusse? Või miks turumajandus hindab headusena vaid tulu ja kasumit?
Üks minu tuttav jõudis just kiruda, et pank on teenustasu suurendanud ja laenuintressi tõstnud, kui luges ajalehes sama panga rõõmuhõiskamist: „Võime oma klientidele uhkusega öelda, et olete väga turvalise panga klient, meie kasum tõusis mullusega võrreldes… protsenti.” Nagu noaga ribide vahel sorimine ja samas kelki­mine: „Aga vaata, kui ilus nuga ikkagi.”
Arutlegem veidi, kuidas toimib oma heategusid lausa peale suruv pank. Kui peaksin pangalt laenama, ütleme näiteks 100 000 krooni viieaastase tagasimakse tähtajaga ja paneksin selle raha jalamaid samasse panka viieaastase tähtajalise hoiusena, peaksin ju omadega „nullis” olema – pangal on täpselt sama palju minu raha, kui minul panga oma. Mängige see mäng kas või matemaatilise näpuharjutusena koos pangatelleriga läbi ja vaadake, milliste argumentidega ta panga turumajanduslikku kliendisõbralikkust nüüd kommenteerib.
Hedonism, edevus, glamuursus on turumajanduse toitepinnas
Olen kindel, et mind süüdistatakse nüüd liialdatud hädaldamises või pessimismi külvamises. Aga häda pole ju rahakotis. Hoopis tõsisem on, et turumajandus on ajanud oma kombitsad ka meie vaimu ja hinge. Kodudesse on süstitud valitsema mentaliteet, et parteide, reklaami, „kaanerahva” eeskujuta elad jumala valesti, mõttetult või ideevabalt. Kui sind kaane peal pole olnud, pole sind olemaski. Rumal, edev, labane ja tühine glamuursus on pakutud asendama tõelisi elu- ja inimväärtusi – headust, halastust, tarkust, abivalmidust, metseenlust. Miks? Sest edevus, ekshibitsionism, hedonism koos rumalusega on rahaga manipuleeritavad.
Me talume vaesust, kuid pole sellegipoolest kogenud kokkuhoidu, sest rahamaailma demagoogia ütleb: seisev raha läheb pahaks, osta nii palju, kui jaksad, muidu sööb inflatsioon kõik ära. Ja ostamegi, paanilisemalt ja rohkem kui vaesel stagnaajal. Šoppamist märgib oma vaba aja meelistegevusena või isegi harrastusena suur osa ajakirjanduse persoonilugude kangelasi. On ju uhke olla rikas, kuuluda rahakate kaalukategooriasse; tegelikult tormavad nad aga mööda odavate väljamüükide „hulle päevi” ja petavad ennast šoppamise oreooli uskudes.
Turumajanduse imporditud nakkus­haiguse – kasiinosõltuvuse – ohvrid ütlesid oma filosoofia välja ammu en­ne valimisplakateid: „Õnn ei peitu rahas, raha peitub õnnes (õnnelikus juhuses).” Ja nii toovad turumajandusliku elulaadi sohilapsed oma raha mängupõrgutesse, märkamata, et nende saabumata õnn on ikkagi siinsamas – kasiinos –olemas. Aga omaniku õnnena.
Turumajandus reklaamib heaolu kui loteriivõitu, mille nimel ei tule vaeva näha, vaid riskida.
Minu tudengid tegid katse – lõikasid ajalehtedest-ajakirjadest reklaami välja ja kaalusid ära. Juba paberi kaaluna moodustas see kümnendiku väljaannetest. Televisioonis reklaami­takse ühte ja sama kaupa paarkümmend korda õhtu jooksul. Oleme me siis idioodirahvas, et ühekordsest ütlemisest aru ei saa? Ei, keegi ei osta neid „tiivakestega ja mugavamaid” või Volvosid rohkem sellepärast, et neid on palju reklaamitud, vaid reklaami enda pärast, sest reklaam ju maksab. Ja reklaami hind lisatakse toote hinnale, lõppkokkuvõttes maksab selle aga kinni ostja. Kui toote läbimüük ei kasvagi, siis liikuvad rahavood suurenevad ja „ainult liikuv raha teeb uut raha”, nagu ütleb populaarne „Rikkaks saamise aabits”. Ja tegelikult ei reklaamigi väga suur osa reklaamist mingit toodet, vaid glamuurset elulaadi, mis on tarbimiskeskse turumajanduse liikumapanev jõud.


Vaene olla on häbi?

Kui panna ristuma raha (rikas–vaene) ja kõlbluse (aus–ebaaus) teljed, saame sektorid: aus rikkus, ebaaus rikkus, ebaaus vaesus, ja aus vaesus. Kolmele nähtusele neist oskame nime anda. Aus rikkus on tööga teenitud ja sellise inimese tunneme ära metseenlusest. Ebaaus rikkus on sahkerdamise, kellegi ärakasutamise, petmise või lausa kuritegevuse tulem. Ja sellisel rikkusel on ahnuse nägu, olgu seda rikkust kui palju tahes. Ebaaus vaesus on pisisulide elulaad: näppamised, vargused, petmised, kelmused. Aga mismoodi näeb välja aus vaesus? See on inimene, kes kannatab vaesust, kuid ei lähe kaasa turumajanduse pakutava mentaliteediga „raha ei haise”, „loll teeb tööd, tark teenib”, „kõik on ostetav ja müüdav, igal asjal on vaid oma hind”, „sõprus sõpruseks, äri on äri”, „kõik, mis pole seadusega keelatud, on lubatud”, „iga võtmine pole veel vargus”.
Kahju, aga selliseid ausalt vaeseid tikub kogu avalik arvamus luuseriteks, hädavaresteks, õnnetusehunnikuteks pidama. Meie noorim põlvkond, praegused teismelised, teevad seda juba vähimagi häbitundeta. Nad on lausa veendunud, et edukuse ainus kriteerium on rikkus ja suurim tarkus, mida nad koolist saada soovivad, on oskus ennast võimalikult kallilt ja võimalikult vara müüa. Turumajanduse filosoofia on suure osa meie noortest kaubaks teinud. Maailmal, millesse oleme astunud, on meie kolmele viimasele põlvkonnale sotsiaalse mälu kaudu ikkagi tundmatu elulaad ja surub oma globaliseerumisega kõige rängemalt muutuma just meid – eestlasi –, kellel iseolemise kogemus imelühikeseks jäi ja oma käitumismallid välja kujuneda ei jõudnud. Nii ei suuda me ka koos vabadusega tulnud turumajanduse ohtlikele ilmingutele vastu seista.


Kool turuväravas

Selge, et koolitussüsteem tervikuna turumajanduseta eksisteerida ei saa –majandamine, palgad, pearaha, õpikud. Aga turuväravasse on jõudnud ka kasvatus. Igasugune reklaam on kõige mõjutatavama osa – noorte – otseses mõjupiirkonnas, õppeaasta tippüritusena korraldatakse beibede-boibede ekshibitsionistlikke võistlusi üleriiklike missi- ja misterivõistluste eeskujul, kooliskäimiseks sõlmitakse õpilasega lepinguid.
Mõisted „klient” ja „teenindaja” on juba kooliseinte vahele tungi­nud, kuigi peaksid suhtlemise ja suhete määratlusena ainult turumajandu­se juurde kuuluma. See näitab, kel­le suhetemaailma määratlus asju pai­ka paneb. Raudteel oleme ju kõik pas­saþiirid, saunas saunalised, poes ostjad, valimiste eel valijad ja turumajanduses maksumaksjad. Koolis peaksid olema ikka õpetajad ja õpilased (veelgi parem kui poisid ja tüdrukud), kodus isa-ema ja pojad-tütred (mitte lapsevanemad ja lapsed). Ja kui turumajandus on kooliski jala ukse vahele saanud, on arusaadav, et hinne on „läbi­rääki­miste ja kokkulepete kü­simus”, õpitakse eksamiteks, mitte teadmiste nimel, õpetaja on teenindajana kohustatud täitma õpilase kui kliendi kõike kapriise ja olema õpilase heasoovlikkusega enda suhtes rahul nagu saapapuhastaja jootrahaga.
Turumajanduses on äri, kokkulepped ja tasud, kasumid ja kahjumid, on teenindajad ja kliendid. Turumajandu-se psühholoogia on konkurentsipsühholoogia, võitmise ja ellujäämise strateegia, vastase ülekavaldamise taktika. Seal on klient kuningas ja teda tuleb viisakalt teenindada, kuid turumajanduses pole muud austust peale austuse raha vastu, pole lugupidamist peale lugupidamise kokkulepete vastu, pole halastust ega headust, pole armastust. Turumajandus pigem hävitab üleliigse kauba selle asemel, et see puudusekannatajatele jagada.


Kuidas armastus tuleb?

Haridusfoorumi listikirjades on tüütuseni lugeda harituks saamise universaalravimist – üleskutsest „hakata armastama”. Samas on see kui uppuja viimane appikarje, sest armastama ei saa hakata, nagu ei saa kedagi ka armastama sundida. Ka õppida ja õpetada on armastust peaaegu võima­tu. Samuti andestamist ja andekspalumist, austust ja lugupidamist, truudust, siirust. Nende tekitamiseks on vaja indutseerimist, st iseenese käitumise peegeldust teises, iseenda käitumise mõju teisele. Ja samas pole see ka eeskuju, sest armastusele ei vastatagi alati armastusega. Vanemate armastus oma lapse vastu teiseneb lapse austuseks oma vanemate vastu, laps aga õpib vanematelt, kuidas oma lapsi armastada.
Loomulikult pole siinne jutt armastusest kui organismi füsioloogilisest seisundist, mida saab peaaegu et hormoonvalemitega kirja panna. Mehe-naise vaheline armastus ei allu tahtele, keeldudele-käskudele. Rääkides aga armastusest kui sotsiaalsete suhete parameetrist, on selle vundamendiks hoolitsemine, hoolimine, märkamine, naeratamine, heasoovlikkus. Seda kõike saab juba teadvuse juhitud käitumisena teha, kui tahame. Edasi saab rajada kaks inimlike suhete kandetala – psühholoogia keeles on need empaatia ja tolerantsus, mõistmine ja sallimine. Mõistmisest kaasinimese armastamiseni on lühem tee kui sallivusel. Üks loob armastusele eeldused, teine väldib vaenu. Armastada saab ikkagi vaid armastusväärset, sallida ja taluda ka seda, mis on lihtsalt olemas ja tahab olemas olla. Praegu peame kasvatuses tolerantsust empaatiast tähtsamaks: globaliseerumise ja multikulturaalsuse ilmingud esitavad sellele karmi sotsiaalse tellimuse. Kuid tolerantse käitumise omaksvõtul on turumajanduse pealetungi valguses ka suur oht. Sallivusel on üllatavalt kerge teiseneda ükskõiksuseks, hoolimatuseks, ignorantsuseks. Me mitte ei suhtu paljudesse eluilmingutesse sallivalt, vaid ütleme: „Kuni see mind ei puuduta, pole minu asi.” Turumajanduses pole tunnetele kohta ja ükskõiksus väldib piinavaid mõtteid seal, kus peaks appi võtma empaatia. Siin sõltub kõik iseloomust, geenidest, kodust, lapsepõlvest, headusekogemusest. Armastus on empaatiavundamendi emotsionaalne pealisehitus. Aga ostjat armastavat turgu pole olemas. Seal kaubeldakse.
Kooli pole lootustki saada midagi lugupidamise, austuse ja armastuse sarnast, kui seal pole enne olemas märkamist, hoolitsemist, hoolimist, headust, abivalmidust, eneseohverdamist, andestamist, andekspalumist. Neid tuleb kooli võõrandamatuks intellektuaalseks omandiks lugeda ja kaitsta turumajanduse lagastava toime eest nii kaua kui võimalik.

Samal teemal

RAIVO JUURAK

Tõnu Otsa kirjutist lugedes meenub TÜ eetikakeskuse konverents, mida peeti 6. veebruaril Estonia talveaias. Ka seal räägiti turumajanduse tungimisest meie elu kõikidesse sfääridesse. Tõnu Otsa testiga võrreldes kasutati seal siiski kujundivaesemat keelt. Kuid konverentsi korraldaja professor Margit Sutrop toonitas samuti, et oleme Eestis turujõudude meelevalda jäänud – isegi turumajanduse lipulaevas Ameerikas on olukord parem kui Eestis, sest seal on rohkem kodanikumeelsust. Inimesed tahavad seal ise asju paremaks muuta, kui midagi on halvasti, ja muudavad ka. Ameerikas on loodud suured abifondid, kodanikualgatuse korras toetatakse hättajäänuid. Eestist parem on olukord ka Lääne-Euroopas, kus turul hätta jäänuid aitab riik. Meil on nii riigi- kui ka kodanikuabi nõrk ja inimesed tajuvad seda.
Arvan, et tihti ei ole meie traagilise elutunnetuse põhjus mitte turumajandus, vaid vabaduse vale tõlgendamine. Oleme vabad millestki, mitte millegi jaoks. On inimesi, kes mõistavad isegi liikluseeskirjade rikkumist vabadusena – teevad, mis tahavad. Teoreetikud nimetavad sel viisil tõlgendatud vabadust negatiivseks vabaduseks. Nega­tiivse vabaduse kompleks tundub olevat Eestis nii rikastel kui ka vaestel.
Miks me räägime nii palju turumajanduse puudustest ja peaaegu üldse mitte demokraatia võimalustest¥ Olen elanud mõnda aega Taanis. Seal rääkisid inimesed palju demokraatia võimalustest, kasutasid koguni väljendit „meie kallis demokraatia”. Nad on teinud demokraatiast peaaegu religiooni. Meil räägitakse samas mahus turumajanduse puudustest, ja seda vägagi mustades värvides.
Meil on aeg hakata rajama osalus- ehk süvademokraatiat. Ja seda ka koolis. Vastasel juhul jäämegi kõigis hädades turumajandust süüdistama ja muutume järjest pessimistlikumaks.