Suures maailmas ei saa läbi üksteist tundmata

Kirjanik Jaak Jõerüüt on töötanud diplomaadina Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal ja New Yorgis ning on praegu Eesti suursaadik Lätis. Saadikuamet eeldab selle riigi, kus viibitakse, ajaloo ja kultuuri sügavat tundmist. Siit tuleneski meie jutuajamise teema.

Kuidas ajalugu ja filosoofia kui õppeained on mõjutanud Jaak Jõerüüdi kujunemist?
„Koolis käisin sügaval Vene ajal ja ajalootunnid olid igavad. Ajalugu ei huvitanud mind üldse. Ma ei oska ütelda, kui palju oli see õpetajate või õpikute viga või kui palju olid mu enda huvid mujal. Küllap kõike kokku. Hoopis midagi muud juhtus elukoolis, kui olin 1991.–1992. aastal viimases Ülemnõukogus. Siis tegime ise ajalugu, ja mitte ainult Eesti oma, vaid see oli osa Euroopa ja maailma ajaloost. Ninapidi selle sees saad äkki aru, kuidas isiklik kogemus ja ajalugu võivad olla omavahel seotud, ning hakkad ajalooliste isikute peale teisiti mõtlema. Nad pole enam lihtsalt mingite aastaarvudega seotud nimed raamatus. Ajalugu seestpoolt vaadata on inimesele suur kingitus, nagu see meile kõigile eriti tollal oli. Sellest perioodist peale suhtun ajaloo ainesse hoopis teisiti kui varem.”


Ajalookirjeldus on subjektiivne

Jaak Jõerüüt ütleb, et tema arusaamise järgi ei eksisteeri kirjutatud objektiivset ajalugu. Kirjapanduna on ajalugu subjektiivne, toetub alati kirjapanija­te muljetele ja huvidele, ükskõik missugused need sel parajasti on: poliitilised, majanduslikud vm. Lisaks mängivad palju kaasa kirjutajate emotsioonid, eruditsioon, taust ja see, millest üldse on nad maailmas võimelised aru saama. „Kõik need väikesed tegurid kokku tekitavad läbi aegade tulemuse, et ka kõige hinnatumad ajalooraamatud ja kõige objektiivsemaks peetud ajalootekstid on lõpmata subjektiivsed. Kui ise selle peale tulin, ei levitanud ma oma arvamust kuigivõrd, aga vahetevahel olen saanud kinnitust, et keegi on oma tegevusega seda tõestanud. Näiteks tuntud ajaloolase Paul Johanseni tekstidest näeb, et tema peab kuulsat Saxo Grammaticust kohati muinasjutuvestjaks.”
Oma suhet filosoofiaga hindab Jõerüüt veidi teistsuguseks. Enamik klassikalistes Euroopa ülikoolides hinnatud klassikaliste filosoofide raamatuid ei ole teda huvitanud ning on tundunud iganenud ja vanad. Nüüd, mil maailm on rohkem lahti ja eestlasel lihtsam kõike kätte saada, on ta aru saanud, et peale selle kanoonilise, mida ülikoolides õpetatakse, on palju muid tekste. „Eriti on neid hakanud tulema idast lääne poole, aga ka läänes endas on leida palju vähemräägitut ja vähemõpetatut. Filosoofiliste tekstide maailm on erakordselt huvitav. Mul on seal muidugi oma valikud ja eelistused.”


Raamides mõtted kuivavad ära

Hiljuti kohtusime esoteerilisema filosoofia müügileti juures, seepärast ka küsimus, kumb huvitab vestluskaaslast rohkem, kas esoteeriline filosoofia või n-ö tavafilosoofia.
„Tänases Eestis assotsieerub paljudele inimestele esoteerika valede asjadega: näiteks ajalehesabade horoskoopidega, mis on jamps. Esoteerilised tekstid, mis on jõudnud Eestisse pärast Vene võimu alt vabaks saamist (vanasti liikusid need ainult käsikirjaliselt põranda all), on ju aastatuhandeid vanad. Ka tuleb arvestada, et mingil ajahetkel tunduvad mõned mõtted esoteerilised, teinekord hoopis materiaalsed. Näiteks Rudolf Steiner, kellest võib rääkida mitmesuguseid asju ja keda peetakse ka esoteerikuks. Aga sama hästi võib temast rääkida kui teoloogist või religioonifilosoofist, pedagoogist, arhitektuuriteoreetikust või ökoloogist ja põllundusspetsialistist.
Sildid kanaliseerivad meid, juhivad asja olemusest kõrvale. Olemus ei ole niisugusel puhul, kui räägime filosoofiast, poliitikast ja ajaloost, kunagi mustvalge. Me paneme oma arusaamised raamidesse, kuna turumajanduslik keskkond, mis ümbritseb kogu lääne tsivilisatsiooni, nõuab, et kõik peab olema raamides. Aga see nõue on vale. Raamides võivad olla naelad ja kruvid, et sa neid ehitamise ajal segamini ei ajaks, aga raamides olevad mõtted kuivavad ära.”


Alati jääb midagi teadmata

Kui põhjalikku teadmiste täiendamist eeldas töö Itaalias, Küprosel ja Maltal, mis kõik on vanad kultuurriigid?
„Kui diplomaadina minna mitmeks aastaks tööle teise riiki, teed muidugi eeltööd, sest tahad, et algus seal oleks lihtsam. Aga raamatuid võib neelata kui palju tahes, igal juhul hakkad alles kohal olles aru saama, mis on mis. Olen uudishimulik inimene. Armastan käia võõrastes linnades, vaadata ja mõtelda. Siis alles hakkavad raamatutekstid elama.
Itaalia puhul oli eeltöö kõige pikem. Päris poisikesest peale oli mul huvi etruskide vastu. Etruskidemaa on Itaalia keskel, põline ala praeguses Lazio ja Toscana maakonnas. Rooma kuulus kunagi etruskidele. Seda enam kui 2000 aasta vanust kultuuri olin ligi 30 aastat raamatutest uurinud.
Aga niisugustes Vahemeremaades nagu Itaalia, Malta ja Küpros ei ole võõral üldse võimalik teha liiga palju eeltööd. Alati on midagi, mis jääb teadmata, ja kui sa seal mõne aasta elad, oled üksnes avastamise alguses. Mäletan hästi, kuidas kohtusin Toscanas ühe vana daamiga, ameerika professoriga, kes oli mitukümmend aastat oma elust pühendanud etruskide ajaloo uurimisele, ja ometigi õnnestus mul paaritunnise vestluse ajal üllatada teda mõne teadmisega, mida mina omakorda olin suure etruskide uurija, soome kirjaniku Mika Waltari tekstidest välja lugenud. See väike seik markeerib, kui asjatu on öelda, et tead midagi väga hästi.
Malta ja Küpros on Euroopa ajaloo kultuurikihte täis. See on täiesti põhjatu.”
Kas tekkis tunne, et seal sündinud ja kasvanud inimesed, isegi koolilapsed, teavad seda kõike juba emapiima kaudu? Või peavad nad täpselt samamoodi nagu meie lapsed õppimisel vaeva nägema?
„Nii ja naa. Nagu maailmas ikka, on ka seal erinevaid inimesi. Mõned tunnevad huvi ainult rokkmuusika vastu ja mõned raha vastu, neid ei huvita miski muu, ka mitte maapind, mille peal nad käivad. Aga mõned teised seal kõrval saavad emapiima ja perekonnanimega midagi kätte. Oli inimesi, kes uhkelt ütlesid, et nende suguvõsa arvutatakse 2500–3000 aastat tagasi, etruskide aega – nad teadsid seda täpselt. Mõni maainimene oli nendesamade etruski kihtidega füüsiliselt kokku puutunud. Kui sa teatud aladel endale seal garaa˛i jaoks vundamenti kaevad, siis võib juhtuda, et kukud kuskile etruski hauda. Maailmas on palju uhkeid etruski muuseume, kuid itaallased ise ütlesid mitu korda rahuloluga, et õnneks on mulla all veel umbes 80%. Ja las olla, siis ei tassita liiga palju laiali.”


Pööraselt huvitav kihiline maailm

Väikeriigi Maltaga seoses on eestlane võib-olla kõige rohkem kuulnud Malta ordust, mille lossid on Vallettas küll alles, kuid mille peakorter praegu asub hoopiski Roomas. Jõerüüt tõdeb, et Maltal lähevad ajalugu ja perekonnad selles mõttes igapäevaelus sassi, et lakkamatult kohtab ühtesid ja samu perekonnanimesid tähtsates ametites. See ei ole kuri nepotism, vaid on paratamatus. Kusjuures mõned nendest nimedest kõlavad väga uhkelt ja ajalooliselt.
Küprosel on aga igal pool tunda ja näha, et tegu on kristliku maailma ja islamimaailma ristteega, mingis mõttes ka ida ja lääne ristteega. Prae­gu on Küp­ros Euroopa Liidu lii­-ge – see uus ajajärk liidab teda kogu muu Euroopaga. Küprosel ja Maltal on säilinud Rooma-aegseid mosaiike, Kristuse-aegseid mälestusmärke, aga ka nendest mitu tuhat aastat vanemaid ehitusmälestisi.
„See on pööraselt huvitav kihiline maailm. Lähed kohale, sukeldud sellesse ja siis alles hakkad aru saama, mis see kõik kokku on ja kui vähe sellest on võimalik tänases turistlikus maailmas kirjutada. Inimesed käivad ja vaatavad midagi, aga kõik need suured massid liiguvad ju kommertslikel eesmärkidel. Kulutavad ise raha või keegi teenib nende pealt raha. See, mida nähakse või kogetakse, on minimaalne. See, millest meie praegu räägime, kuidas peaks ajaloosse sügavalt sisse vaatama ning kuidas arusaamine ja kogemus tulevad aja jooksul, on hoopis midagi muud kui turistlikkus.”


Kauge algab lähedalt

„Mina küll ei sõidutaks kalli raha eest kooliklasse kusagile, annaksin koolides hoopis teisi teadmisi. Koolid peaksid minu arusaamise järgi õpeta­ma inimest mõtlema ja valima. Las ta siis pärast valib, kas tahab sõita Po­lüneesiasse või Valgevenesse vaatama, mis seal on, sest igal pool on midagi. Kõik kauged ja kuulsad kohad tunduvad efektsed, aga kui elukogemuse pagas on all nõrk, ei saada mil­lestki midagi aru, ei Pariisis ega kodus.
Elanud ja töötanud neli aastat Helsingis ja nüüd Riias, mõistan oma elukogemuse tõttu liigagi hästi, et me ei tea oma naabritestki suurt midagi. Meile ainult tundub, et teame. See on kurb ja üldiselt peaks juhatama inimesi, nii nooremaid kui vanemaid, kõigepealt iseenda jalajälgedele: perekonnalood, kodulood, naabrid. Kui sa ei tea, kust oled tulnud ja mis keskkond sind pidevalt ümbritseb, mõnesaja kilomeetri raadiuses ka väljaspool piire, ei saa sa tuhkagi aru ka sellest, mis kaugemal on.
Viiksin Eesti arhitektuuriüliõpilasi kohustuslikus korras mitte ainult Piiterisse, nagu seda varemgi on pakutud, vaid ilmtingimata ka Riiga. Suur hulk Eesti tarkpäid, kes räägivad linnaehitusest ja arhitektuurist, ei tunne ju sedagi euroopalikku suurlinna. Fantastilist arhitektuuri, huvitavat linnastruktuuri, väga palju sellist, mida Eestis ei leia ühestki linnast – ja see kõik on siinsamas, 300 km Eesti pealinnast Tallinnast. Minule meenutab Riia oma juugendiga Viini või Prahat, aga oma tugeva linnastruktuuri tõttu seda mahapommitatud Berliini, mida enam ei ole.
Nelja aastaga Soomes sain aru, kui oluline on ütelda seda, et eestlased ei tea Soomest palju: ei tea, milline on olnud Eesti ja Soome ajaloo erinevus; mispärast Eesti ja Soome majandus ning demokraatia on arenenud eri teid pidi ja ühel hetkel dramaatiliselt erineva lahenduse saanud. Sellel on oma eellugu, see ei olnud sugugi juhuslik.
Eestlased ei tea, kuidas soomlased on oma põhjamaist karmi maad kodustanud ja elamiskõlblikuks teinud. Ja teisalt – soomlased ei tea tänase päevani palju sellest, et Eesti lõunapoolne osa on kuulunud Liivimaasse, mis on liitnudki meid praeguse Läti alaga; et meil on ka hoopis teised dimensioonid kui virulased ja Viru Valge. Ei teata suurt midagi erinevustest. Põhiliselt teatakse, et meie keeled on sarnased.”


Ei saa me läbi Lätita

„Praegu mõtlen kogu aeg, kuidas lätlased saaksid rohkem Eestist teada ja eestlased Lätist. Eesti ajakirjanikud võiksid rohkem rääkida ja kirjutada Lätist nii ajaloolises plaanis kui ka tuleviku mõttes. Majandusest, poliitikast, kultuurist, millest iganes.
Oleme erakordselt sarnased. Kui lugeda üles niisuguseid komponente nagu arhitektuur, inimeste harjumused, tavad, köök, maastik ja keskkond, inimtüüp välisel vaatlemisel ja käitumise põhjal, siis on eestlased ja lätlased teineteisele väga lähedal. Ainuke kõrge barjäär on keel. Kui nii vaadata, siis on minu väga subjektiivse arusaamise järgi eestlased ja lätlased teineteisele lähemad kui eestlased ja soomlased.
Me ei tea tegelikult, mis Lätis on toimunud. Aga kui ma olen eestlastega rääkinud Lätist, ütleb umbes iga viies-kuues inimene jutu sees natuke häbelikult või ootamatult, et tal on mõni sugulane või esivanem Lätist pärit. Lätlastega rääkides tunnistab neist mõnigi, et tal on tegemist Eestiga. See peabki ajalooliselt niimoodi olema, kuid millegipärast häbenetakse seda, millest ma ei saa aru.
Ka seda on märgata, et Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti suhtuvad Lätisse erinevalt.
Me ei pea kohustuslikus korras kedagi armastama, veel vähem muidugi vihkama, aga tunda võiks küll seda riiki ja rahvast, kellega meil on varsti ainus Schengeni lepingu maismaapiir. Ei maksa unustada, et see on ainuke riik, kellega oleme maismaad mööda niisuguses ühenduses ja jääme seotuks igavesti.”


Koolijütsi esmatutvus Riiaga

Kui Jaak Jõerüüdile laekuks Riias külla klassitäis mõne Eesti kooli teismelisi, mida ta neile Riias esimesena näitaks ja millest räägiks?
„Teeksin linnaekskursiooni ja viiksin kõige kuulsamatesse kohtadesse. Ei koormaks liiga palju aastaarvude ja detailidega. Näitaks seda, mida Eestis ei ole. Ennekõike juugendlinna. Vanalinnaga väga uhkustama ei hakkaks, seda näeb Tallinnaski, aga tutvustaks suurt keskeuroopaliku tunnetusega linna. Sõidaks natuke mööda Riiat ringi ja näitaks linnastruktuuri –lai jõgi ja erinevad linnatsoonid: peatänavate, parkide, juugendkvartalite ja vanalinna tsoon. Siis sõidaks Jurmalasse ja näitaks, et Riia kesklinnast 20 minutit ja oled sellises kohas, mida Eestis võib võrrelda võib-olla ainult Pärnu ja Pärnu rannaga. Aga seegi pole väga täpne, sest Jurmala rand on palju vanem ja võimsam. Näitaks, kuidas see kuulub suurlinna ümbruse dimensiooni juurde.
Ajaloost võiks ka muidugi lastele rääkida, aga mitte liiga pikalt. Tuletada meelde paari põhitõde: Riia oli suures Vene impeeriumis suuruselt kolmas linn Moskva ja Peterburi järel. Sedagi meenutaks, et Riia on olnud Rootsi riigi kõige suurem linn. Esimene mees, kes 1918. aastal iseseisvuse välja kuulutanud Eesti Vabariigi eest langes, oli lätlane Johann Muischneek.
Ja siis läheksin Riia Eesti Keskkooli külla…”