Turumajanduse koht on turul. Aga ta on tungimas ka meie kodudesse ja kooli; inimese vaimu ja hinge, kehast rääkimata.

„Kapitalistlikus maailmas on kõik ostetav ja müüdav. Tuleb vaid hinnas kokkuleppele jõuda”. Nii serveeriti kapitalistliku ellusuhtumise filosoofiat veel 20–25 aastat tagasi, kui selle vastu võitlesime ja seda oma tulevikuna ette ei kujutanud.
Nüüd ütleme kapitalismi kohta küll „turumajandus”, kuid seal me oleme. Ise tahtsime. Ja kuigi ka kõige vähem idealistlikud meist uskusid, et meie „oma turumajandus” tuleb inimsõbralikum, oleme poolele oma eluväärtustest nüüdseks määranud hinna. Rahalise, nagu kaubale.
Aga kuidas seda ülejäänut veel hindamatuna suudame hoida? Ja mis juhtub, kui ei suuda?
Tervis on ammu juba kaup. Ravimid ei teeni enam altruistlikke inimese haiguse küüsist päästmise eesmärke, vaid on tohutu lisaväärtusega müügiartikkel. Kõik terve mõistusega inimesed saavad aru, et alkohol on ohtlik eelkõige nõrga tahtejõuga inimestele, ometi toodab reklaam ja ülihõlbus kättesaadavus juurde uusi sõltlasi just nende seast. Kaubitsemine teeb rikkaks ja jõudmist rikkamate riikide tasemele eeldab just käive, st müümine nendele, kel on raha maksta; aga ka neile, kel ei ole raha, kuid kes peavad ikkagi maksma, sest elus püsimiseks tuleb seda teha.
Eluaastad on kaup – tahad kauem elada, siis maksa. Meeletut raha maksavad prillid, hambaproteesid, kuuldeaparaadid. Ühes apteegis kuulsin vanaprouast ostja kurtmist: „Küll teil on kõik kalliks läinud”. Ja mida vastas nooruke müüja teiselpool letti: „Tahate odavamalt, tuleb ära surra, see ei maksa teile midagi.” Jah, meil on rikaste vanurite riik. Vaesel pole raha kaua elada.
Elukoht on kaup. Küladest kaovad „majanduskasu huvides” kauplused, apteegid, postkontorid, koolid, klubid. Tahad neid hüvesid kasutada, maksa peale bensiini, bussipileti, toidu või postipaki kojutoomise eest. Ajakulust rääkimata.
Ka heasse seltskonda pääsemisel on hind
Õelalt arutledes on ju olemas väga kiire tee juba paari aastaga Euroopa rikkamate riikide hulka pääseda – tuleb vaid saada lahti kogu sellest hädaldajate väest, kes nõuab elamiseks peale maksmist, ise midagi vastu andmata. Milline lisa riigieelarvesse, kui poleks vaja maksta pensioni, toetusi, abiraha. Kui palju töökäsi vabaneks siis ka teiste, kasumit tootvate elualade jaoks. Kui palju hoiaksime kokku raha, kui koolitaksime riigi kulul vaid andekamaid ja otstarbeka tööjõuressursi saamise huvides investeeriksime vaid lootustandvatesse lastesse.
Sama õelalt jätkates võib juba praegu näha märke sellisele teele astumisest: kõik „keskmised statistilised näitajad” aina paranevad, kuid inimesed surevad (viisakalt öeldes rahvaarv väheneb), eluohtlike haigestumiste hulk kasvab, enesetappude arv ei kahane, tahtejõuetusest ja lootusetusest tingitud alkoholism ja narkomaania laieneb, vajadus „sadulas püsida” vähendab sündimust, sest lapski on luksuskaup. Pensioniealiste ja haigete tõeliselt märterlik tegu aitamaks oma riiki Euroopa rikkamate hulka oleks lihtsalt ära minna. Elust. Nagu paljud meist teevadki.
Pole midagi parata – oleme astunud turumajandusse ja seal altruismi ei ole. Iga kuuenda klassi jõmmgi teab turumajanduse kõige iseloomulikumat loosungit „tasuta lõunaid pole olemas” ja nõuab tahvlipühkimise eest õpetajalt tasu.
Aga sellist Eestit me ju tahtsimegi. Aga kas ikka sellist? Kas pole keegi suhtumise Eestisse selliseks usurpeerinud? Kas ummisjalu rikkusse tormamine pole puhas rahameeste demagoogia? Kas riigi rikkuse määrab vaid raha ning just rikkuritest rantjeede kätte ja pankadesse kontsentreerunud raha või hoopis riigi kõigi kodanike heaolu. Kas mõiste „rikkus” on vaid materiaalsete väärtuste koondsünonüüm? Mina olen küll söönud tasuta lõunaid ja pakkunud seda ka näljasele. Ja olen kogu oma elu pidanud seda lihtsalt headuseks, mitte rafineeritud tulu-kulu arvestuseks.
Miks headus ei mahu turumajandusse? Või miks turumajandus hindab headusena vaid tulu ja kasumit?
Üks minu tuttav jõudis just kiruda, et pank on teenustasu suurendanud ja laenuintressi tõstnud, kui luges ajalehes sama panga rõõmuhõiskamist: „Võime oma klientidele uhkusega öelda, et olete väga turvalise panga klient, meie kasum tõusis mullusega võrreldes… protsenti.” Nagu noaga ribide vahel sorimine ja samas kelki­mine: „Aga vaata, kui ilus nuga ikkagi.”
Arutlegem veidi, kuidas toimib oma heategusid lausa peale suruv pank. Kui peaksin pangalt laenama, ütleme näiteks 100 000 krooni viieaastase tagasimakse tähtajaga ja paneksin selle raha jalamaid samasse panka viieaastase tähtajalise hoiusena, peaksin ju omadega „nullis” olema – pangal on täpselt sama palju minu raha, kui minul panga oma. Mängige see mäng kas või matemaatilise näpuharjutusena koos pangatelleriga läbi ja vaadake, milliste argumentidega ta panga turumajanduslikku kliendisõbralikkust nüüd kommenteerib.
Hedonism, edevus, glamuursus on turumajanduse toitepinnas
Olen kindel, et mind süüdistatakse nüüd liialdatud hädaldamises või pessimismi külvamises. Aga häda pole ju rahakotis. Hoopis tõsisem on, et turumajandus on ajanud oma kombitsad ka meie vaimu ja hinge. Kodudesse on süstitud valitsema mentaliteet, et parteide, reklaami, „kaanerahva” eeskujuta elad jumala valesti, mõttetult või ideevabalt. Kui sind kaane peal pole olnud, pole sind olemaski. Rumal, edev, labane ja tühine glamuursus on pakutud asendama tõelisi elu- ja inimväärtusi – headust, halastust, tarkust, abivalmidust, metseenlust. Miks? Sest edevus, ekshibitsionism, hedonism koos rumalusega on rahaga manipuleeritavad.
Me talume vaesust, kuid pole sellegipoolest kogenud kokkuhoidu, sest rahamaailma demagoogia ütleb: seisev raha läheb pahaks, osta nii palju, kui jaksad, muidu sööb inflatsioon kõik ära. Ja ostamegi, paanilisemalt ja rohkem kui vaesel stagnaajal. Šoppamist märgib oma vaba aja meelistegevusena või isegi harrastusena suur osa ajakirjanduse persoonilugude kangelasi. On ju uhke olla rikas, kuuluda rahakate kaalukategooriasse; tegelikult tormavad nad aga mööda odavate väljamüükide „hulle päevi” ja petavad ennast šoppamise oreooli uskudes.
Turumajanduse imporditud nakkus­haiguse – kasiinosõltuvuse – ohvrid ütlesid oma filosoofia välja ammu en­ne valimisplakateid: „Õnn ei peitu rahas, raha peitub õnnes (õnnelikus juhuses).” Ja nii toovad turumajandusliku elulaadi sohilapsed oma raha mängupõrgutesse, märkamata, et nende saabumata õnn on ikkagi siinsamas – kasiinos –olemas. Aga omaniku õnnena.
Turumajandus reklaamib heaolu kui loteriivõitu, mille nimel ei tule vaeva näha, vaid riskida.
Minu tudengid tegid katse – lõikasid ajalehtedest-ajakirjadest reklaami välja ja kaalusid ära. Juba paberi kaaluna moodustas see kümnendiku väljaannetest. Televisioonis reklaami­takse ühte ja sama kaupa paarkümmend korda õhtu jooksul. Oleme me siis idioodirahvas, et ühekordsest ütlemisest aru ei saa? Ei, keegi ei osta neid „tiivakestega ja mugavamaid” või Volvosid rohkem sellepärast, et neid on palju reklaamitud, vaid reklaami enda pärast, sest reklaam ju maksab. Ja reklaami hind lisatakse toote hinnale, lõppkokkuvõttes maksab selle aga kinni ostja. Kui toote läbimüük ei kasvagi, siis liikuvad rahavood suurenevad ja „ainult liikuv raha teeb uut raha”, nagu ütleb populaarne „Rikkaks saamise aabits”. Ja tegelikult ei reklaamigi väga suur osa reklaamist mingit toodet, vaid glamuurset elulaadi, mis on tarbimiskeskse turumajanduse liikumapanev jõud.


Vaene olla on häbi?

Kui panna ristuma raha (rikas–vaene) ja kõlbluse (aus–ebaaus) teljed, saame sektorid: aus rikkus, ebaaus rikkus, ebaaus vaesus, ja aus vaesus. Kolmele nähtusele neist oskame nime anda. Aus rikkus on tööga teenitud ja sellise inimese tunneme ära metseenlusest. Ebaaus rikkus on sahkerdamise, kellegi ärakasutamise, petmise või lausa kuritegevuse tulem. Ja sellisel rikkusel on ahnuse nägu, olgu seda rikkust kui palju tahes. Ebaaus vaesus on pisisulide elulaad: näppamised, vargused, petmised, kelmused. Aga mismoodi näeb välja aus vaesus? See on inimene, kes kannatab vaesust, kuid ei lähe kaasa turumajanduse pakutava mentaliteediga „raha ei haise”, „loll teeb tööd, tark teenib”, „kõik on ostetav ja müüdav, igal asjal on vaid oma hind”, „sõprus sõpruseks, äri on äri”, „kõik, mis pole seadusega keelatud, on lubatud”, „iga võtmine pole veel vargus”.
Kahju, aga selliseid ausalt vaeseid tikub kogu avalik arvamus luuseriteks, hädavaresteks, õnnetusehunnikuteks pidama. Meie noorim põlvkond, praegused teismelised, teevad seda juba vähimagi häbitundeta. Nad on lausa veendunud, et edukuse ainus kriteerium on rikkus ja suurim tarkus, mida nad koolist saada soovivad, on oskus ennast võimalikult kallilt ja võimalikult vara müüa. Turumajanduse filosoofia on suure osa meie noortest kaubaks teinud. Maailmal, millesse oleme astunud, on meie kolmele viimasele põlvkonnale sotsiaalse mälu kaudu ikkagi tundmatu elulaad ja surub oma globaliseerumisega kõige rängemalt muutuma just meid – eestlasi –, kellel iseolemise kogemus imelühikeseks jäi ja oma käitumismallid välja kujuneda ei jõudnud. Nii ei suuda me ka koos vabadusega tulnud turumajanduse ohtlikele ilmingutele vastu seista.


Kool turuväravas

Selge, et koolitussüsteem tervikuna turumajanduseta eksisteerida ei saa –majandamine, palgad, pearaha, õpikud. Aga turuväravasse on jõudnud ka kasvatus. Igasugune reklaam on kõige mõjutatavama osa – noorte – otseses mõjupiirkonnas, õppeaasta tippüritusena korraldatakse beibede-boibede ekshibitsionistlikke võistlusi üleriiklike missi- ja misterivõistluste eeskujul, kooliskäimiseks sõlmitakse õpilasega lepinguid.
Mõisted „klient” ja „teenindaja” on juba kooliseinte vahele tungi­nud, kuigi peaksid suhtlemise ja suhete määratlusena ainult turumajandu­se juurde kuuluma. See näitab, kel­le suhetemaailma määratlus asju pai­ka paneb. Raudteel oleme ju kõik pas­saþiirid, saunas saunalised, poes ostjad, valimiste eel valijad ja turumajanduses maksumaksjad. Koolis peaksid olema ikka õpetajad ja õpilased (veelgi parem kui poisid ja tüdrukud), kodus isa-ema ja pojad-tütred (mitte lapsevanemad ja lapsed). Ja kui turumajandus on kooliski jala ukse vahele saanud, on arusaadav, et hinne on „läbi­rääki­miste ja kokkulepete kü­simus”, õpitakse eksamiteks, mitte teadmiste nimel, õpetaja on teenindajana kohustatud täitma õpilase kui kliendi kõike kapriise ja olema õpilase heasoovlikkusega enda suhtes rahul nagu saapapuhastaja jootrahaga.
Turumajanduses on äri, kokkulepped ja tasud, kasumid ja kahjumid, on teenindajad ja kliendid. Turumajandu-se psühholoogia on konkurentsipsühholoogia, võitmise ja ellujäämise strateegia, vastase ülekavaldamise taktika. Seal on klient kuningas ja teda tuleb viisakalt teenindada, kuid turumajanduses pole muud austust peale austuse raha vastu, pole lugupidamist peale lugupidamise kokkulepete vastu, pole halastust ega headust, pole armastust. Turumajandus pigem hävitab üleliigse kauba selle asemel, et see puudusekannatajatele jagada.


Kuidas armastus tuleb?

Haridusfoorumi listikirjades on tüütuseni lugeda harituks saamise universaalravimist – üleskutsest „hakata armastama”. Samas on see kui uppuja viimane appikarje, sest armastama ei saa hakata, nagu ei saa kedagi ka armastama sundida. Ka õppida ja õpetada on armastust peaaegu võima­tu. Samuti andestamist ja andekspalumist, austust ja lugupidamist, truudust, siirust. Nende tekitamiseks on vaja indutseerimist, st iseenese käitumise peegeldust teises, iseenda käitumise mõju teisele. Ja samas pole see ka eeskuju, sest armastusele ei vastatagi alati armastusega. Vanemate armastus oma lapse vastu teiseneb lapse austuseks oma vanemate vastu, laps aga õpib vanematelt, kuidas oma lapsi armastada.
Loomulikult pole siinne jutt armastusest kui organismi füsioloogilisest seisundist, mida saab peaaegu et hormoonvalemitega kirja panna. Mehe-naise vaheline armastus ei allu tahtele, keeldudele-käskudele. Rääkides aga armastusest kui sotsiaalsete suhete parameetrist, on selle vundamendiks hoolitsemine, hoolimine, märkamine, naeratamine, heasoovlikkus. Seda kõike saab juba teadvuse juhitud käitumisena teha, kui tahame. Edasi saab rajada kaks inimlike suhete kandetala – psühholoogia keeles on need empaatia ja tolerantsus, mõistmine ja sallimine. Mõistmisest kaasinimese armastamiseni on lühem tee kui sallivusel. Üks loob armastusele eeldused, teine väldib vaenu. Armastada saab ikkagi vaid armastusväärset, sallida ja taluda ka seda, mis on lihtsalt olemas ja tahab olemas olla. Praegu peame kasvatuses tolerantsust empaatiast tähtsamaks: globaliseerumise ja multikulturaalsuse ilmingud esitavad sellele karmi sotsiaalse tellimuse. Kuid tolerantse käitumise omaksvõtul on turumajanduse pealetungi valguses ka suur oht. Sallivusel on üllatavalt kerge teiseneda ükskõiksuseks, hoolimatuseks, ignorantsuseks. Me mitte ei suhtu paljudesse eluilmingutesse sallivalt, vaid ütleme: „Kuni see mind ei puuduta, pole minu asi.” Turumajanduses pole tunnetele kohta ja ükskõiksus väldib piinavaid mõtteid seal, kus peaks appi võtma empaatia. Siin sõltub kõik iseloomust, geenidest, kodust, lapsepõlvest, headusekogemusest. Armastus on empaatiavundamendi emotsionaalne pealisehitus. Aga ostjat armastavat turgu pole olemas. Seal kaubeldakse.
Kooli pole lootustki saada midagi lugupidamise, austuse ja armastuse sarnast, kui seal pole enne olemas märkamist, hoolitsemist, hoolimist, headust, abivalmidust, eneseohverdamist, andestamist, andekspalumist. Neid tuleb kooli võõrandamatuks intellektuaalseks omandiks lugeda ja kaitsta turumajanduse lagastava toime eest nii kaua kui võimalik.

Samal teemal

RAIVO JUURAK

Tõnu Otsa kirjutist lugedes meenub TÜ eetikakeskuse konverents, mida peeti 6. veebruaril Estonia talveaias. Ka seal räägiti turumajanduse tungimisest meie elu kõikidesse sfääridesse. Tõnu Otsa testiga võrreldes kasutati seal siiski kujundivaesemat keelt. Kuid konverentsi korraldaja professor Margit Sutrop toonitas samuti, et oleme Eestis turujõudude meelevalda jäänud – isegi turumajanduse lipulaevas Ameerikas on olukord parem kui Eestis, sest seal on rohkem kodanikumeelsust. Inimesed tahavad seal ise asju paremaks muuta, kui midagi on halvasti, ja muudavad ka. Ameerikas on loodud suured abifondid, kodanikualgatuse korras toetatakse hättajäänuid. Eestist parem on olukord ka Lääne-Euroopas, kus turul hätta jäänuid aitab riik. Meil on nii riigi- kui ka kodanikuabi nõrk ja inimesed tajuvad seda.
Arvan, et tihti ei ole meie traagilise elutunnetuse põhjus mitte turumajandus, vaid vabaduse vale tõlgendamine. Oleme vabad millestki, mitte millegi jaoks. On inimesi, kes mõistavad isegi liikluseeskirjade rikkumist vabadusena – teevad, mis tahavad. Teoreetikud nimetavad sel viisil tõlgendatud vabadust negatiivseks vabaduseks. Nega­tiivse vabaduse kompleks tundub olevat Eestis nii rikastel kui ka vaestel.
Miks me räägime nii palju turumajanduse puudustest ja peaaegu üldse mitte demokraatia võimalustest¥ Olen elanud mõnda aega Taanis. Seal rääkisid inimesed palju demokraatia võimalustest, kasutasid koguni väljendit „meie kallis demokraatia”. Nad on teinud demokraatiast peaaegu religiooni. Meil räägitakse samas mahus turumajanduse puudustest, ja seda vägagi mustades värvides.
Meil on aeg hakata rajama osalus- ehk süvademokraatiat. Ja seda ka koolis. Vastasel juhul jäämegi kõigis hädades turumajandust süüdistama ja muutume järjest pessimistlikumaks.

Krista Kerge nimetab põhikooli eesti keele ainekava lauslolluseks. (Vahepealkirjana on selle esile toonud toime­taja, mitte autor. –Toim.) Igal inimesel on õigus oma arvamusele nagu ka selle väljaütlemise stiilile. Aga kui nii kirjutab Õpetajate Lehes üleriigilise ainenõukogu esimees ja „üsna mitmekülgne rakenduslingvist”, nõuab see kommentaari ja lugejaid eksitavate väidete kummutamist.
Artiklist ilmneb, et kritiseerija pole ainekava kuigi tähelepanelikult lugenud.
Krista Kerge väidab, et aineõpetuse ideoloogia on vanamoeline. Kuidas ta selle järelduseni on jõudnud, jääb ainult tema teada. Kui vanamoodsaks pidada taotlust, et põhikoolilõpetaja oleks kirjaoskaja, siis on see tõsi. Oleme teadlikult suurendanud õigekeelsuse, sh õigekirja osakaalu, mis varasemates õppekavades (1996 ja 2002) on olnud lubamatult väike.


Emakeeleoskus on kehv

Juba 1996. a õppekava analüüsijad hoia­tasid: „Valitseb üledoseeritus suhtluse ... kasuks. Hoopis tõsisemat tähelepanu võiks pälvida õigekeelsus. Teadaolevalt toimub õigekeelsuses praegu allakäik, mis peegeldub ka kõrgkoolis.” (Aruanne lähteuuringu „Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava rakendamise tulemuslikkuse ja arendusega seonduvate probleemide uurimise kavandamine” jätkuprojekti täitmise kohta I osa. TPÜ 1999.) Hoiatust ei võetud kuulda. Nii pidi 2002. aasta ainekava analüü­sinud Kersti Lepajõe 2004. aastal uuesti tõdema: „Eestlaste kehv emakeeleoskus ilmneb eriti markantsel kujul, kui lugeda riigieksamikirjandeid või seista auditooriumis tulevaste eesti filoloogide ees. Kõigest sellest on põhjalikult kirjutanud prof Mati Hint juba vähemalt 15 aastat tagasi, kuid emakeeleoskuse tõusutendentse mina oma igapäevatöös küll ei näe. Võin öelda, et olukord on kehvem kui näiteks viis või kümme aastat tagasi, seda eriti tulevaste filoloogide, emakeeleõpetajate osas.” Probleemi näeb Kersti Lepajõe ainekava ülekoormatuses teisejärgulisega, mille all kannatab õigekeelsuse õpetamine ega kujune põhi­oskused: „Pean silmas elementaarset kirjutamisoskust, elementaarset õigekeelsusoskust. Viimast paraku ei saavuta järjekindla töö ja õpetuseta.”
Tõsi on ka see, et ainekava on üles ehitatud didaktika (vananenud?) üldprintsiipe arvestades: teadlik õppimine, lihtsamalt keerulisemale, kergemalt raskemale, õppematerjali jõukohasus. Nii vananenud moel tahamegi õpimotivatsiooni suurendada!
Võib-olla peab Krista Kerge vanamoelisuseks ja tagasiminekuks seda, mida oma varasemates artiklites on nimetanud tema kolleegid Tallinna Ülikoolist: ainekava ei sisalda metoodikat ega kirjuta ette õpitegevusi (nt ÕpL, 16. juuni 2006). Kui nii, siis oleme rõõmuga vanamoelised, sest just nii jääb õpetajale küllalt palju vabadust ise otsustada, kuidas õpetada, õpikute autoritele võimalus demonstreerida oma „helget pead” uute metoodikate väljatöötamisel. Ka Krista Kergel on roheline tee realiseerida oma metoodikat, mille järgi õpilane „tuleks toime oma vajaduste ja võimaluste piires – mitte õpetaja ega õppekava tahte järgi – kõikjal, kus keele kasutamine on paratamatu”. Küllap ta näitab ka, kuidas see ilma alusoskusteta võimalik on, kuidas võiks emakeele struktuuri tundmata kujuneda eesti kirjakeelt valdav inimene, kuidas saaks võõrkeeli õppida nii, et õpilase grammatika kasutamise oskused on 6-aastase lapse tasemel.


Metoodika jäägu õpetaja valida

Eesmärgile on võimalik jõuda mitut teed mööda, mistõttu metoodika ettekirjutamine õppekavas ei ole õigustatud. Õpetajad ja õpilased (ka õpilaskooslused) on üsna erinevad ning ainuvõimalikku metoodikat ei ole olemas. Pealegi on metoodika üsna kiirelt muutuv nähtus, mille kohustuslikuks tegemine õppekava kaudu võib osutuda karuteeneks.
Krista Kerge väidab, et „õpieesmärkidena sõnastab ainekava deklaratiivseid teadmisi, mitte nende kasutamisvõimalusi”. Kinnitame, et põhikooli ainekava üheski tööversioonis ei ole eesmärgid olnud sõnastatud nii, et sealt võiks välja lugeda pelgalt deklaratiivsete teadmiste omandamist. Ainekava eessõnaski (vt aine põhjendus lk 38) on sõnaselgelt kirjas: „Eesti keele õpetusega taotletakse õpilase mõtestatud keelekasutust ja keskendutakse praktilise keeleoskuse kujundamisele.” Küsime, milline neist eesmärkidest on deklaratiivne teadmine: 1) kõneleb ja kirjutab keeleliselt õigesti, 2) mõistab kõneldud ja kirjutatud teksti, 3) oskab ise luua terviklikku teksti, 4) suhtub oma keelekasutusse kriitiliselt ja oskab kasutada eesti keele õpikuid, käsiraamatuid ning sõnastikke, 5) teadvustab keelt kui mõtlemise vahendit, 6) austab eesti keelt kultuuri ja rahvuse kandjana?

Tekstiõpetus on terviku osa

Krista Kerge väidab, et „tekstiõpetus on lihtsalt välja ununenud”. Tekstiõpetus ei ole kuhugi kadunud, aga õppe mahtu ja tekstiliike on tõepoolest vähendatud, eeskätt meediatekste. Aine põhjenduses on kirjas koostaja­te taotlus: „Ainesisu ülesehitus lähtub keeleteemadest, kuid peab ühevõrra tähtsaks nii sõna-, lause- kui ka tekstitasandit. Tekstiõpetust käsitatakse kui keeleõpetuse lahutamatut osa, mis keskendub võrdselt tekstiloomele ja teksti mõistmisele.” Erinevus kehtivast õppekavast ongi see, et tekstiõpetuse lõiku eraldi õppesisus ei ole. Küll aga on õppesisus kõigi grammatikateemade juures rõhutatud õpitava keelenähtuse tähendust ja kasutamist, nt tegusõna oleviku- ja minevikuvormi kasutamine tekstis (5. kl), tegusõna käändeliste vormide tähendus ja otstarve tekstis (7. kl), õige käände valik lauses sõltuvalt kontekstist (6. kl) jne. Eraldi nõuab ainekava põhiliste teksti arendusviiside (kirjeldamine, jutustamine, arutlemine) käsitlemist.
Et tekstiõpetust ei ole seni osatud või tahetud muu keeleõpetusega üheks tervikuks siduda, näitavad praeguse õppekava järgi koostatud õpikud: ikka peatükk grammatikat, siis tekstiõpetust jne. Toetudes keeleasjatundjate nõuannetele ja tegevõpetajate kogemustele, leiame, et sidumine on võimalik ja paratamatu, ning tekstikeskse keeleõpetuse eesmärgi uue ainekavaga ka seame.
Krista Kerge ei ole märganud vist sedagi, et alates 5. klassist on kirjan­dus eraldi õppeaine (kohustuslik kirjandus eesti keele ainekavas?) ja suur osa tekstiõpetust on varasemast eesti keele ja kirjanduse ühisainest sinna kolinud. Tekstikesksus on neist mõlema õpetamise põhiprintsiip. Oleme pidanud mõistlikuks, et eesti keel annab ehituskivid tekstiloomeks, kirjandus õpetab teksti mõistma. Viimase tarbeks on kõikide klasside kirjanduse ainesisus terve alalõik „Teose mõistmist toetavad oskused”, sh küsimuste koostamine, kokkuvõtte kirjutamine, peamõtte leidmine, oma arvamuse põhjendamine, järelduste tegemine, probleemide sõnastamine ja nende üle arutlemine jpm. Keeleõpetuses pööratakse tähelepanu keelenähtuste tähendusele ja kasutamise eesmärkidele, mis loob eelduse eri tekstides kasutatud keelevahendite ja kogu teksti mõistmiseks. Näeme siin põhjendatult kahe aine lõimingu võimalust. Krista Kergel pole põhjust taga nutta nn ühisaine õpikuid: enamikus neist on eesti keele ja kirjanduse teemad lihtsalt ühtede kaante vahele paigutatud, aga ei ole suudetud neid vähemalt rahuldaval viisil seostada. Hoopis paremini ilmneb tekstikesksus viimastel aastatel välja antud 5. ja 6. klassi keele ja kirjanduse eraldi õpikutes.


Tekstidega tegelevad kõik ained

Oleme lähtunud põhimõttest, et tekstidega laias tähenduses tegeldakse igas aines, aga ükski aine peale eesti keele ei õpeta spetsiaalselt tekstiloomeks vajalikke „ehituskive” (õigekeelsust, sõnastust, lauseehitust, kompositsiooni, stiili jms). Nii ei maksagi eesti keele ainekavast enam otsida skeeme, graafikuid, diagramme, kaarte, reklaamtekste jms, sest need ja veel paljud muud tekstiliigid ning nendega ümberkäimine leiavad käsitlemist teiste ainete ainekavades (nt loodusõpetuses, ühiskonnaõpetuses, füüsikas, keemias, geograafias, bioloogias, kirjanduses, tööõpetuses). Eesti keele tundides loetakse just selle ainega seotud tekste, analüüsitakse teavet (nt olulise info leidmine, fakti, väljamõeldise ja arvamuse eristamine, keeleline mõjutamine, liialdamine, propaganda äratundmine); võrreldakse kriitiliselt eri allikatest pärinevat teavet; õpitakse markeerima, tegema märkmeid ja kokkuvõtet, teavet ümber sõnastama ja refereerima; luuakse eri liiki tekste jms. Kirjanduse tundides tegeldakse nii ilukirjanduslike kui ka kultuuriteemaliste teabetekstidega, arendatakse eesmärgipärase lugemise oskust.
Selline ainesisu jaotumine on taotluslik, et vältida tarbetut kordamist, ja võimaldab õpetada vastavat tekstiliiki temale kõige sobivamas kommunikatsioonikeskkonnas. Õpilaste funktsionaalse kirjaoskuse arendamine on uue õppekava koostajate kokkuleppe põhjal kõikide ainete ülesanne. Lõiming on üsna rahuldavalt ka realiseerumas, sest kõikides ainekavades on tekstiõpetus kenasti kirjas. Kui seni tuli eesti keele õpetajal tegelda nii lammas­te kloonimise, korvpallivõistluse protokolli dešifreerimise kui ka keskaegse linnaehitusega, siis nüüd on tekstid asetunud oma õigele kohale (nt 6. kl loodusõpetuse ainekava taotleb, et õpilane oskaks tervisliku toitumise tee­ma õppimise järel selgitada, kuidas reklaam mõjutab inimeste tarbimisharjumusi). Eriti tähelepanuväärne on, et teised ainedki toetavad keeleoskuse kujunemist (õpilane kirjeldab, iseloomustab, arutleb, põhjendab, seletab jne).
Mis tahes õppekava koostamine on valikute tegemine. Muudatuste tegemisel peab olema selge, mis seni on olnud kehvasti („Eesti keele arendamise strateegias” esile toodud üldhariduskooli lõpetanute halvenev ja isegi ebapiisav üldkirjakeele oskus), ja leidma põhjused, miks see nii on (hoolimatute keelehoiakute levik ühiskonnas, eesti keelt emakeelena kasutajate arvu vähenemine, Eesti kiire liikumine üleilmse massikultuuri ja meediakeskkonna, sh Interneti mõjupiirkonda jms, aga ka kehv ainekava).


Poolkeelsuse vastu

Analüüsisime olukorda, lugesime varasemaid õppekava analüüse, uurisime, kuidas on emakeeleõpetusega lood Soomes ja Saksas ning leidsime, et asja saab parandada, kui
suurendada põhikoolis eesti keele tundide arvu (see taotlus on ikka veel rahuldamata),
määratleda täpselt eesti keele ja kirjanduse eesmärgid ja õppesisu,
kavandada õppimine loogiliselt, didaktiliselt ja arengupsühholoogiliselt õiges järjekorras,
määratleda põhiteadmised ja -oskused, jättes välja teisejärgulise, keskenduda peamisele,
vähendada teoreetiliste teadmiste osakaalu (nt kirjandusteooria),
vältida samade teemade kordamist ja tarbetut dubleerimist eri ainetes,
suurendada I ja II kooliastmes omandatavate põhioskuste hulka (nt lugemisoskus, õigekirjaoskus jms), et hiljem mitte kulutada aega valede harjumuste ümberõpetamiseks,
kasutada põhikoolis eesti keelemõisteid nende õiges tähenduses ja ühesuguste nimetustega kõikides kooliastmetes,
vähendada õpitavate tekstiliikide arvu (nt meediatekstide žanrid; retsept, graafik), mille tunnuseid peab õpilane teadma,
jätta eesti keele ainekavast välja kõik need teadmised-oskused, mille omandamine on mõnes teises aines asjakohasem, mida selles eas kasutatakse harva ja mille meeldejätmine pole vajalik, sest neid saab vajadusel järele vaadata, mille omandamine suure tõenäosusega on enamikule õpilastest üle jõu käiv või mille õpetamine ei ole üldse otstarbekas ega saa seetõttu olla ka tulemuslik.
Raske on ainekavadest midagi välja jätta, alati tahetakse teemasid lisada. Oleme sellega siiski toime tulnud ja keskendunud kõige olulisemale –heale emakeeleoskusele. Nüüd ütleb Krista Kerge, et seda, mis kirja saanud, pole vajagi: las inimene ise suhtleb ja reisib ja kogeb ning üleüldse „ei ole võimalik emakeelt ja võõrkeeli lahus hoida”. Meie hinnangul võib olmetasandil suhtlemise „õpetamine” keeleõpetuse arvel küll produtseerida põlvkondade viisi poolkeelseid (slängikeelseid) manipuleeritavaid ja/või manipuleerivaid kodanikke, aga mitte tõsta emakeele prestiiži.
Tundub küll nii, et autoril on artikli aines lihtsalt üle pea kasvanud.
P. S. Eesti keele ja kirjanduse ainekavad on praeguseks korrigeeritud. Mõistlikud ettepanekud ja tähelepanu juhtimised võtsime rõõmuga vastu. Täname kõiki koole ja asutusi, kes meile konkreetseid parandusettepanekuid saatsid. Kindlasti ei ole ainekava tekst veel ideaalne, aga selle viimistlemiseks on ju ka aega.

Ivika Hein, Aime Klandorf,
Küllike Kütimets,Piibe Leiger,
Krista Mägi,Sirje Nootre,
Tiiu Puik,Heily Soosaar
põhikooli eesti keele ja kirjanduse ainekava töörühm

NB! Krista Kerge selgitab oma lühiartikli seisukohti lähemalt järgmise nädala ÕpLehes.

Suures maailmas ei saa läbi üksteist tundmata

Kirjanik Jaak Jõerüüt on töötanud diplomaadina Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal ja New Yorgis ning on praegu Eesti suursaadik Lätis. Saadikuamet eeldab selle riigi, kus viibitakse, ajaloo ja kultuuri sügavat tundmist. Siit tuleneski meie jutuajamise teema.

Kuidas ajalugu ja filosoofia kui õppeained on mõjutanud Jaak Jõerüüdi kujunemist?
„Koolis käisin sügaval Vene ajal ja ajalootunnid olid igavad. Ajalugu ei huvitanud mind üldse. Ma ei oska ütelda, kui palju oli see õpetajate või õpikute viga või kui palju olid mu enda huvid mujal. Küllap kõike kokku. Hoopis midagi muud juhtus elukoolis, kui olin 1991.–1992. aastal viimases Ülemnõukogus. Siis tegime ise ajalugu, ja mitte ainult Eesti oma, vaid see oli osa Euroopa ja maailma ajaloost. Ninapidi selle sees saad äkki aru, kuidas isiklik kogemus ja ajalugu võivad olla omavahel seotud, ning hakkad ajalooliste isikute peale teisiti mõtlema. Nad pole enam lihtsalt mingite aastaarvudega seotud nimed raamatus. Ajalugu seestpoolt vaadata on inimesele suur kingitus, nagu see meile kõigile eriti tollal oli. Sellest perioodist peale suhtun ajaloo ainesse hoopis teisiti kui varem.”


Ajalookirjeldus on subjektiivne

Jaak Jõerüüt ütleb, et tema arusaamise järgi ei eksisteeri kirjutatud objektiivset ajalugu. Kirjapanduna on ajalugu subjektiivne, toetub alati kirjapanija­te muljetele ja huvidele, ükskõik missugused need sel parajasti on: poliitilised, majanduslikud vm. Lisaks mängivad palju kaasa kirjutajate emotsioonid, eruditsioon, taust ja see, millest üldse on nad maailmas võimelised aru saama. „Kõik need väikesed tegurid kokku tekitavad läbi aegade tulemuse, et ka kõige hinnatumad ajalooraamatud ja kõige objektiivsemaks peetud ajalootekstid on lõpmata subjektiivsed. Kui ise selle peale tulin, ei levitanud ma oma arvamust kuigivõrd, aga vahetevahel olen saanud kinnitust, et keegi on oma tegevusega seda tõestanud. Näiteks tuntud ajaloolase Paul Johanseni tekstidest näeb, et tema peab kuulsat Saxo Grammaticust kohati muinasjutuvestjaks.”
Oma suhet filosoofiaga hindab Jõerüüt veidi teistsuguseks. Enamik klassikalistes Euroopa ülikoolides hinnatud klassikaliste filosoofide raamatuid ei ole teda huvitanud ning on tundunud iganenud ja vanad. Nüüd, mil maailm on rohkem lahti ja eestlasel lihtsam kõike kätte saada, on ta aru saanud, et peale selle kanoonilise, mida ülikoolides õpetatakse, on palju muid tekste. „Eriti on neid hakanud tulema idast lääne poole, aga ka läänes endas on leida palju vähemräägitut ja vähemõpetatut. Filosoofiliste tekstide maailm on erakordselt huvitav. Mul on seal muidugi oma valikud ja eelistused.”


Raamides mõtted kuivavad ära

Hiljuti kohtusime esoteerilisema filosoofia müügileti juures, seepärast ka küsimus, kumb huvitab vestluskaaslast rohkem, kas esoteeriline filosoofia või n-ö tavafilosoofia.
„Tänases Eestis assotsieerub paljudele inimestele esoteerika valede asjadega: näiteks ajalehesabade horoskoopidega, mis on jamps. Esoteerilised tekstid, mis on jõudnud Eestisse pärast Vene võimu alt vabaks saamist (vanasti liikusid need ainult käsikirjaliselt põranda all), on ju aastatuhandeid vanad. Ka tuleb arvestada, et mingil ajahetkel tunduvad mõned mõtted esoteerilised, teinekord hoopis materiaalsed. Näiteks Rudolf Steiner, kellest võib rääkida mitmesuguseid asju ja keda peetakse ka esoteerikuks. Aga sama hästi võib temast rääkida kui teoloogist või religioonifilosoofist, pedagoogist, arhitektuuriteoreetikust või ökoloogist ja põllundusspetsialistist.
Sildid kanaliseerivad meid, juhivad asja olemusest kõrvale. Olemus ei ole niisugusel puhul, kui räägime filosoofiast, poliitikast ja ajaloost, kunagi mustvalge. Me paneme oma arusaamised raamidesse, kuna turumajanduslik keskkond, mis ümbritseb kogu lääne tsivilisatsiooni, nõuab, et kõik peab olema raamides. Aga see nõue on vale. Raamides võivad olla naelad ja kruvid, et sa neid ehitamise ajal segamini ei ajaks, aga raamides olevad mõtted kuivavad ära.”


Alati jääb midagi teadmata

Kui põhjalikku teadmiste täiendamist eeldas töö Itaalias, Küprosel ja Maltal, mis kõik on vanad kultuurriigid?
„Kui diplomaadina minna mitmeks aastaks tööle teise riiki, teed muidugi eeltööd, sest tahad, et algus seal oleks lihtsam. Aga raamatuid võib neelata kui palju tahes, igal juhul hakkad alles kohal olles aru saama, mis on mis. Olen uudishimulik inimene. Armastan käia võõrastes linnades, vaadata ja mõtelda. Siis alles hakkavad raamatutekstid elama.
Itaalia puhul oli eeltöö kõige pikem. Päris poisikesest peale oli mul huvi etruskide vastu. Etruskidemaa on Itaalia keskel, põline ala praeguses Lazio ja Toscana maakonnas. Rooma kuulus kunagi etruskidele. Seda enam kui 2000 aasta vanust kultuuri olin ligi 30 aastat raamatutest uurinud.
Aga niisugustes Vahemeremaades nagu Itaalia, Malta ja Küpros ei ole võõral üldse võimalik teha liiga palju eeltööd. Alati on midagi, mis jääb teadmata, ja kui sa seal mõne aasta elad, oled üksnes avastamise alguses. Mäletan hästi, kuidas kohtusin Toscanas ühe vana daamiga, ameerika professoriga, kes oli mitukümmend aastat oma elust pühendanud etruskide ajaloo uurimisele, ja ometigi õnnestus mul paaritunnise vestluse ajal üllatada teda mõne teadmisega, mida mina omakorda olin suure etruskide uurija, soome kirjaniku Mika Waltari tekstidest välja lugenud. See väike seik markeerib, kui asjatu on öelda, et tead midagi väga hästi.
Malta ja Küpros on Euroopa ajaloo kultuurikihte täis. See on täiesti põhjatu.”
Kas tekkis tunne, et seal sündinud ja kasvanud inimesed, isegi koolilapsed, teavad seda kõike juba emapiima kaudu? Või peavad nad täpselt samamoodi nagu meie lapsed õppimisel vaeva nägema?
„Nii ja naa. Nagu maailmas ikka, on ka seal erinevaid inimesi. Mõned tunnevad huvi ainult rokkmuusika vastu ja mõned raha vastu, neid ei huvita miski muu, ka mitte maapind, mille peal nad käivad. Aga mõned teised seal kõrval saavad emapiima ja perekonnanimega midagi kätte. Oli inimesi, kes uhkelt ütlesid, et nende suguvõsa arvutatakse 2500–3000 aastat tagasi, etruskide aega – nad teadsid seda täpselt. Mõni maainimene oli nendesamade etruski kihtidega füüsiliselt kokku puutunud. Kui sa teatud aladel endale seal garaaži jaoks vundamenti kaevad, siis võib juhtuda, et kukud kuskile etruski hauda. Maailmas on palju uhkeid etruski muuseume, kuid itaallased ise ütlesid mitu korda rahuloluga, et õnneks on mulla all veel umbes 80%. Ja las olla, siis ei tassita liiga palju laiali.”


Pööraselt huvitav kihiline maailm

Väikeriigi Maltaga seoses on eestlane võib-olla kõige rohkem kuulnud Malta ordust, mille lossid on Vallettas küll alles, kuid mille peakorter praegu asub hoopiski Roomas. Jõerüüt tõdeb, et Maltal lähevad ajalugu ja perekonnad selles mõttes igapäevaelus sassi, et lakkamatult kohtab ühtesid ja samu perekonnanimesid tähtsates ametites. See ei ole kuri nepotism, vaid on paratamatus. Kusjuures mõned nendest nimedest kõlavad väga uhkelt ja ajalooliselt.
Küprosel on aga igal pool tunda ja näha, et tegu on kristliku maailma ja islamimaailma ristteega, mingis mõttes ka ida ja lääne ristteega. Prae­gu on Küp­ros Euroopa Liidu lii­-ge – see uus ajajärk liidab teda kogu muu Euroopaga. Küprosel ja Maltal on säilinud Rooma-aegseid mosaiike, Kristuse-aegseid mälestusmärke, aga ka nendest mitu tuhat aastat vanemaid ehitusmälestisi.
„See on pööraselt huvitav kihiline maailm. Lähed kohale, sukeldud sellesse ja siis alles hakkad aru saama, mis see kõik kokku on ja kui vähe sellest on võimalik tänases turistlikus maailmas kirjutada. Inimesed käivad ja vaatavad midagi, aga kõik need suured massid liiguvad ju kommertslikel eesmärkidel. Kulutavad ise raha või keegi teenib nende pealt raha. See, mida nähakse või kogetakse, on minimaalne. See, millest meie praegu räägime, kuidas peaks ajaloosse sügavalt sisse vaatama ning kuidas arusaamine ja kogemus tulevad aja jooksul, on hoopis midagi muud kui turistlikkus.”


Kauge algab lähedalt

„Mina küll ei sõidutaks kalli raha eest kooliklasse kusagile, annaksin koolides hoopis teisi teadmisi. Koolid peaksid minu arusaamise järgi õpeta­ma inimest mõtlema ja valima. Las ta siis pärast valib, kas tahab sõita Po­lüneesiasse või Valgevenesse vaatama, mis seal on, sest igal pool on midagi. Kõik kauged ja kuulsad kohad tunduvad efektsed, aga kui elukogemuse pagas on all nõrk, ei saada mil­lestki midagi aru, ei Pariisis ega kodus.
Elanud ja töötanud neli aastat Helsingis ja nüüd Riias, mõistan oma elukogemuse tõttu liigagi hästi, et me ei tea oma naabritestki suurt midagi. Meile ainult tundub, et teame. See on kurb ja üldiselt peaks juhatama inimesi, nii nooremaid kui vanemaid, kõigepealt iseenda jalajälgedele: perekonnalood, kodulood, naabrid. Kui sa ei tea, kust oled tulnud ja mis keskkond sind pidevalt ümbritseb, mõnesaja kilomeetri raadiuses ka väljaspool piire, ei saa sa tuhkagi aru ka sellest, mis kaugemal on.
Viiksin Eesti arhitektuuriüliõpilasi kohustuslikus korras mitte ainult Piiterisse, nagu seda varemgi on pakutud, vaid ilmtingimata ka Riiga. Suur hulk Eesti tarkpäid, kes räägivad linnaehitusest ja arhitektuurist, ei tunne ju sedagi euroopalikku suurlinna. Fantastilist arhitektuuri, huvitavat linnastruktuuri, väga palju sellist, mida Eestis ei leia ühestki linnast – ja see kõik on siinsamas, 300 km Eesti pealinnast Tallinnast. Minule meenutab Riia oma juugendiga Viini või Prahat, aga oma tugeva linnastruktuuri tõttu seda mahapommitatud Berliini, mida enam ei ole.
Nelja aastaga Soomes sain aru, kui oluline on ütelda seda, et eestlased ei tea Soomest palju: ei tea, milline on olnud Eesti ja Soome ajaloo erinevus; mispärast Eesti ja Soome majandus ning demokraatia on arenenud eri teid pidi ja ühel hetkel dramaatiliselt erineva lahenduse saanud. Sellel on oma eellugu, see ei olnud sugugi juhuslik.
Eestlased ei tea, kuidas soomlased on oma põhjamaist karmi maad kodustanud ja elamiskõlblikuks teinud. Ja teisalt – soomlased ei tea tänase päevani palju sellest, et Eesti lõunapoolne osa on kuulunud Liivimaasse, mis on liitnudki meid praeguse Läti alaga; et meil on ka hoopis teised dimensioonid kui virulased ja Viru Valge. Ei teata suurt midagi erinevustest. Põhiliselt teatakse, et meie keeled on sarnased.”


Ei saa me läbi Lätita

„Praegu mõtlen kogu aeg, kuidas lätlased saaksid rohkem Eestist teada ja eestlased Lätist. Eesti ajakirjanikud võiksid rohkem rääkida ja kirjutada Lätist nii ajaloolises plaanis kui ka tuleviku mõttes. Majandusest, poliitikast, kultuurist, millest iganes.
Oleme erakordselt sarnased. Kui lugeda üles niisuguseid komponente nagu arhitektuur, inimeste harjumused, tavad, köök, maastik ja keskkond, inimtüüp välisel vaatlemisel ja käitumise põhjal, siis on eestlased ja lätlased teineteisele väga lähedal. Ainuke kõrge barjäär on keel. Kui nii vaadata, siis on minu väga subjektiivse arusaamise järgi eestlased ja lätlased teineteisele lähemad kui eestlased ja soomlased.
Me ei tea tegelikult, mis Lätis on toimunud. Aga kui ma olen eestlastega rääkinud Lätist, ütleb umbes iga viies-kuues inimene jutu sees natuke häbelikult või ootamatult, et tal on mõni sugulane või esivanem Lätist pärit. Lätlastega rääkides tunnistab neist mõnigi, et tal on tegemist Eestiga. See peabki ajalooliselt niimoodi olema, kuid millegipärast häbenetakse seda, millest ma ei saa aru.
Ka seda on märgata, et Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti suhtuvad Lätisse erinevalt.
Me ei pea kohustuslikus korras kedagi armastama, veel vähem muidugi vihkama, aga tunda võiks küll seda riiki ja rahvast, kellega meil on varsti ainus Schengeni lepingu maismaapiir. Ei maksa unustada, et see on ainuke riik, kellega oleme maismaad mööda niisuguses ühenduses ja jääme seotuks igavesti.”


Koolijütsi esmatutvus Riiaga

Kui Jaak Jõerüüdile laekuks Riias külla klassitäis mõne Eesti kooli teismelisi, mida ta neile Riias esimesena näitaks ja millest räägiks?
„Teeksin linnaekskursiooni ja viiksin kõige kuulsamatesse kohtadesse. Ei koormaks liiga palju aastaarvude ja detailidega. Näitaks seda, mida Eestis ei ole. Ennekõike juugendlinna. Vanalinnaga väga uhkustama ei hakkaks, seda näeb Tallinnaski, aga tutvustaks suurt keskeuroopaliku tunnetusega linna. Sõidaks natuke mööda Riiat ringi ja näitaks linnastruktuuri –lai jõgi ja erinevad linnatsoonid: peatänavate, parkide, juugendkvartalite ja vanalinna tsoon. Siis sõidaks Jurmalasse ja näitaks, et Riia kesklinnast 20 minutit ja oled sellises kohas, mida Eestis võib võrrelda võib-olla ainult Pärnu ja Pärnu rannaga. Aga seegi pole väga täpne, sest Jurmala rand on palju vanem ja võimsam. Näitaks, kuidas see kuulub suurlinna ümbruse dimensiooni juurde.
Ajaloost võiks ka muidugi lastele rääkida, aga mitte liiga pikalt. Tuletada meelde paari põhitõde: Riia oli suures Vene impeeriumis suuruselt kolmas linn Moskva ja Peterburi järel. Sedagi meenutaks, et Riia on olnud Rootsi riigi kõige suurem linn. Esimene mees, kes 1918. aastal iseseisvuse välja kuulutanud Eesti Vabariigi eest langes, oli lätlane Johann Muischneek.
Ja siis läheksin Riia Eesti Keskkooli külla…”

Pärimusmuusika Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Pärimusmuusika eriala õppejõud

Õppejõudude leidmine on keeru­line, sest nõutav on vähemalt ma­gistrikraad, mida Eestis pole pärimusmuusika alal olnud või­malik kaitsta. Siiski on magistri-kraad Krista Sildojal (etnomusikoloogia) ja Tuulikki Bartosikil (pärimusmuusika). Norras läbivad kaheaastast magistriprogrammi rahvapäraste puhkpillide alal Cätlin Jaago ja Juhan Suits, hiiurootsi kandle alal Janne Tamm ja rahva­laulu alal Silver Sepp. Soomes õpib Veljo Tormise „Eesti naiste laulude” solistina tuntud Ingrit Vaher. Lisaks magistritele võivad loovaladel õpetada erialal tunnustatud, kuid magistrikraadita loovisikud (TL). Seda tiitlit hakkab pärimusmuusikutele omistama Eesti Kutseliste Pärimusmuusikute Liit.
Muusikateaduses, uurimises ning regilaulus on plaanis Janika Orase, Veljo Tormise, Celia Roo­se, Urve Lippuse, Triinu Oja ja Žan­-na Pärtlase kaasamine. ERSOs, Leigarites ja Virres tegutseva viiuldaja Toomas Toropiga on kokkulepe, et hakkab pärimusmuusika eriala õppekava hoidjaks ja viiuli ning vioola õppejõuks.
Pärimustantsu on nõus õpetama Tartu Ülikoolis eesti tantsu kujunemisest ja stiilimuutustest magistritööd tegev Meelika Hain­soo. Loodame nõusolekut ka TLÜ koreograafi-lavastaja erialal magistriõppe lõpetanud Sille Kapperilt.
Kromaatilise kandle ning väikekannelde mängu hakka­vad õpetama Sibeliuse Akadeemia lõpetanud Kristi Mühling ning VHK kandlemänguõpetaja Tuule Kann. TÜ Viljandi kultuuriakadeemias õppiv Kadri Lepasson hakkab juhendama diatooniliste lõõtsaliste mängimist, kuid eesti lõõtsa õppejõudu veel otsitakse. Tuulikki Bartosik vastutab akordioni õpetamise eest ja oma teadmisi on nõus jagama ka Jaak Lutsoja.
Loomist pärimusmuusikas on nõus juhendama Tõnu Kõrvits, kuid läbirääkimised käivad ka Märt-Matis Lille ja Mart Siimeriga. Loodetakse ka Veljo Tormise osalemisele. Nõusoleku on andnud Rootsi Raadio Sümfooniaorkestris ja Rootsi Kuninglikus Muusika­kõrg­koolis rahvamuusika osakonnas ansamblit ning vioolat õpetav Mikael Marin ning osakonna õppekava eest vastutav viiuldaja ja teoreetik Sven Ahlbäck. Rootsist on oodata ka viiuldaja Mia Gustafssoni, löökriistamängija Petter Berndalenit, saksofonist Hanna Wiskarit ning laulja Gunnel Mauritzsoni. Soomest on kavas kutsuda pianist, harmooniumimängija, helilooja ja seadja Timo Alakotila, kitarrist ja mandoliinimängija Olli Varis, traditsioonikandja ja multiinstrumentalist Antti Järvelä, inimhääle mitmekesisesse kasutamisse süvenenud laulja Anna-Kaisa Liedes.
Õppekavas on ette nähtud ka mitmed meistrikursused, mida viivad läbi huvitavad muusikud üle maailma.

Käepärane teabevärav Johannes Käisist

Eestis on prestiižikas teada-tunda välismaiseid teadlasi, pikkida oma artiklitesse ja ettekannetesse neilt laenatud tsitaate, vaimustuda nende tehtust ja püüda seda rakendada, kirjanduse loetelus viidata võimalikult palju välisautoritele. Ka siis, kui Eestiski on samal alal midagi ära tehtud ja trükis avaldatud. Kui magistritöö autor ei tunne samal alal Eestis varem tehtut ega oska viidata omamaistele autoritele, siis mida arvata tema juhendajast? Hoogsalt edasi pürgides on mõttekas vahel siiski heita pilk tagasi.
Selline tagasipilk on tehtud veebilehega „Johannes Käis”, mille valmistasid Tiigrihüppe sihtasutuse rahatoel Tallinna Ülikooli Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi töötajad (projekti autor Ilmar Kopso, teostajad Jana Järvsoo, Viivi Eksta, Riina Taro).
Eesti kooliuuendusliku pedagoogili­se mõtte arendaja Johannes Käis (1885–1950) oli 1920.–1930. aastate silmapaistev pedagoog, kooliuuendusliikumise tegevjuht ning võitleja demokraatliku koolikorralduse eest. Tänapäeval tunnevad ja hindavad teda paljud, kuid paljud teavad vaid nime.
Veebileht annab ülevaate Johannes Käisi elust ja tegevusest. Huvi peaks pakkuma Käiside genealoogia, tihedalt põimunud sugulussidemed Hurtade suguvõsaga ja koolmeistrite arvukus mõlemas suguvõsas. Näeme Käisi ori­ginaalse mõtlejana ja uuele altina juba oma õpetajatee alguses Lätimaal, hiljem Venemaa perioodil ning Eesti vabariigis töötades. Veebilehe lugeja saab ettekujutuse Johannes Käisi tegevusest riigikoolinõunikuna, Võru Õpetajate Seminari direktorina, Eesti Õpetajate Liidu teadussekretärina, eesti kooliuuendusliikumise vaimse isa ja tegevjuhina, õpetajate koolitajana, silmapaistva loodusõpetuse metoodikuna, väga viljaka autori ja toimetajana, tema käekäigust nõukogude aastatel. Tekste täiendavad lingid fotode, originaaldokumentide ja artiklitega. Kajastamist leiab Johannes Käisi Seltsi tegevus tema ideede tänapäevase edasikandjana.
EPAMi fondide põhjal koostatud andmebaas sisaldab praeguse seisuga 1326 kirjet: Käisi enese kirjutatud/toimetatud õppekirjandus, artiklid ja avaldamata jäänud käsikirjad, tema kohta kirjutatud artiklid/uurimused, Käisi kirjavahetus.
Veebileht annab teavet kõigile Eesti haridusloost huvitatutele. Osa lasteaiaõpetajaist on Käisi enese jaoks juba avastanud. Iseäranis peaksid Käisi tööde vastu huvi tundma klassiõpetajad, eriti nüüd, mil taas on aktuaalseks saanud õuesõpe. Tänapäevalgi, mil maad on võtmas loodusest võõrandumine, elava kaemuse asendamine virtuaalõppega, on võimalik õppida Käisi loodusvaatlusele rajanevast loodusõpetuse metoodikast. Käisi didaktilise süsteemi tundmaõppimine ning rakendamine üha muutuvates oludes ei ole kaotanud oma aktuaalsust meiegi päevil. Õppetöö individualiseerimise kohta on nõukogude ajast professor Inge Undi juhtimisel positiivsed näited olemas. Ja lõpuks – kas ei peaks koolide õppekava koostajadki aeg-ajalt unustatud vana meelde tuletama, kas või ainult uudishimust? Veebilehelt leiab viiteid Käisi juhtimisel koostatud õppekavade kohta.
Veebilehe „Johannes Käis” aadress on http://www.htk.tlu.ee/kais.
 

Viivi Eksta

Käivitub täiskasvanud õppija rahvusvaheline uuring

UNESCO 1970ndate algul tõstatatud idee elukestvast õppimisest on tänapäeval pälvinud nii akadeemiliste ja poliitiliste ringkondade kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu. Arusaam õppimisest kui noorte kohustusest ja privileegist ei vasta tänapäeva kiiresti muutuva maailma, veel vähem tulevikuühiskonna nõudmistele.

Euroopas elukestva õppe põhimõtted määratleva Lissaboni strateegia üks eesmärk on tõsta aastaks 2010 elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaal 12,5%ni. Kuigi mõnes Euroopa Liidu riigis (näiteks Soomes, Rootsis, Suurbritannias ja Taanis) ületas elukestvas õppes osalejate määr juba 2005. aastal 25% piiri, oli Euroo-pa Liidu 25 liikmesriigi keskmine veel 10% ning Eestis vaid ligikaudu 6%.

Rahvusvaheline uurimisprojekt

Millest need erinevused tulenevad ja miks jääb osa täiskasvanutest elukestvast õppest kõrvale, neile küsimustele püüab vastust leida Euroopa Komisjoni poolt 6. raamprogrammi raames rahastatav rahvusvaheline interdistsiplinaarne ja võrdlev uurimisprojekt „Haridussüsteemi roll elukestval õppel põhineva ühiskonna tagamisel Euroopas”. Selle tulemused peaksid aitama kaasa Euroopa Komisjoni vastu võetud programmi „Haridus ja täiendkoolitus 2010” rakendumisele.
Projekti tulemustest on huvitatud meie partnerid – hariduse korraldamisega tegelevad riiklikud institutsioonid, Eestis eeskätt haridus- ja teadusministeerium. Kindlasti on projekti raames läbiviidavate uuringute tulemustel ka oluline praktiline väärtus koolide ja teiste koolitusasutuste jaoks, samuti tööandjaile, kes nende tulemuste valguses tajuvad selgemalt oma rolli elukestvale õppele kaasaaitamisel.

Mis aitab täiskasvanul õppida?

Projekti „Haridussüsteemi roll elukestval õppel põhineva ühiskonna tagamisel Euroopas” eesmärk on analüüsida haridussüsteemi rolli elukestva õppe ja ühiskonna sidususe tagamisel Euroopa riikides. Nende hulgas on nii Ida-Euroopa maid, nagu Eesti, Leedu, Tšehhi, Ungari, Bulgaaria, Sloveenia ja Venemaa, kui ka Lääne-Euroopa riike, nagu Norra, Austria, Belgia, Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa.
Projekti on kaasatud rahvusvaheline teadlaskond, kes vaatleb,
mil määral elukestvas õppes osalemine riigiti erineb;
näitab, kuivõrd sõltuvad need erinevused iga riigi institutsionaalsest ja poliitilisest kontekstist;
uurib, milline on olnud riigi hari­dus­süsteemi roll elukestva õppe arengul;
selgitab, kuidas on institutsionaalsed ja poliitilised tingimused mõjutanud elukestva õppe kujunemist eri riikides;
määratleb, mil määral takistavad elukestvas õppes osalemist sellised aspektid nagu poliitika, haridusinstitutsioonid, ettevõtete tegevus ja potentsiaalsete õppijate endi motivatsioon;
tuvastab parimad lahendused elu­kestva õppe edendamisel ja aitab otsustada, kuivõrd on kogemused eksporditavad üle riigipiiride;
teeb ettepanekuid, mille tulemusel kasvaks osalemine elukestvas õppes ja väheneks sotsiaalne tõrjutus.
Projekt algas 2005. aasta sügisel ja lõpeb 2010. aastal. Projekti tegevusi koordineeritakse Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudist, koordinaator on prof dr Ellu Saar. (Täpsem info http://LLL2010.tlu.ee.)
Uuritakse täiskasvanuid formaalharidussüsteemis
Märtsist maini viiakse kõnealuse projekti raames läbi uuring „Täiskasvanud õppijad formaalharidussüsteemis”. Selle raames küsitletakse Eestis ja veel 12 Euroopa riigis formaalharidussüsteemis õppivaid täiskasvanuid (igas riigis umbes tuhandet inimest). Teiseks küsitletakse nende õppeasutuste vastutavaid esindajaid, kus uuringus osalevad täiskasvanud õpivad.
Täiskasvanu hariduse raames on küll laia kõlapinda leidnud nt koolitustel osalemine, kuid selles uuringus keskendume just neile, kes on läinud tagasi kooli omandama põhi-, kesk-, kutse- või kõrgharidust. Küsitlusega püüame teada saada, millistel põhjustel otsustati õpinguid jätkata, millised on täiskasvanute õppimist soodustavad ja takistavad/raskendavad tegurid, kuivõrd täiskasvanu tunneb ja teadvustab end õppijana, kui suured on õpingutega seotud kulud ja kes need kannab, milliseid soodustusi pakutakse, kuivõrd paindlik on õppetöö jms.
Kutsed uuringus osalejatele on juba välja saadetud ning loodame kõigi uuringusse kaasatavate koolide ja ülikoolide heatahtlikule ning mõistvale suhtumisele. Lisaks uuringus osalejatele ootame teisigi uuringust või projektist lähemalt huvitatuid infopäevale 23. veebruaril kell 11 Tallinna Ülikooli Uus-Sadama 5 hoone auditooriumisse U-225.

Lähme õue mängutama

Jaanuari lõpus korraldas Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus 48 huvilisele tutvumisreisi Sillamäe Eesti Põhikooli, Sillamäe Kannuka Kooli ja Jõhvi lasteaeda Sipsik. Kõigis kolmes õpitakse kümmeldes eesti keelt.

Sillamäe Eesti Põhikoolis pole midagi vene- ega nõukogudepärast. Koolimaja on uus ja ilus, ehitatud iseseisvusaja alguses. Kõikides klassides räägivad õpetajad eesti keeles ja õpilased vastavad neile eesti keeles, ehkki õpilaste üldarvust on eesti lapsi ainult viiendiku ringis. Tegemist on eduka keelekümbluskooliga. Aga eesti põhikoolil on Sillamäel ka n-ö sanitari roll. Kuna selles koolis on väiksed klassid, on suundunud sinna vene koolidest õpilasi, kellel on raske suurtes klassides õppida. Nemad on läinud Sillamäe Eesti Põhikooli hilise keelekümbluse klassi.
Oli huvitav jälgida, kuidas vahetundide ajal suhtlesid lapsed omavahel vene keeles ja tundides eesti keeles. Seda juba algklassidest. Aktsenti oli ka kuulda, aga lapsed ei kartnud eesti keeles rääkida. Nii keel selgeks õpitaksegi. Õppeainete õppimist pole kümblus seganud. Selle kooli lõpetanud on pääsenud õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumi, Nõo, Noarootsi kooli.
Sillamäe põhikool on üks esimesi kümbluskoole, mille õpetajad ei ole enam Kanadas või Soomes kümblusmeetodil õppinud. Meil on nüüd kümblusklasse ja selle ala spetsialiste piisavalt, õpetajate koolitust saab korraldada ka Eestis kohapeal. Sillamäe Eesti Põhikooli õpetajad ise ütlesid, et kümblusmeetod on ka neile palju uut andnud. Osatakse uut moodi õpetada, üheskoos läbitud koolitused on tekitanud ühtekuuluvustunde ja parema koostöö.
Järgmisena külastas meie vaatlusrühm Sillamäe Kannuka Kooli. Esmane mulje oli, et see on küll puhas vene kool, seda nii ruumide disaini kui ka õpetajate ja koolitöötajate riietuse ja soengute poolest. Aga ei – selleski koolis õpiti usinalt eesti keelt. Sattusin seal esimese klassi kunstiõpetuse tundi, mis oli kogu vaatlejate rühmale tõeline elamus.
Noor õpetaja Nadežda Kanarbik andis meile klassikalise teemakeskse tunni – lepatriinu tunni. Keskne oli seal lepatriinu joonistamine, aga selle käigus võeti läbi ka matemaatika (mitu täppi lepatriinul on, mitu täppi sina joonistasid, mitu jalga tal on, mitu vurru jne). Lisaks käsitleti möödaminnes natuke loodusõpetust (kas lepatriinul on nokk, kas tal on sulgi, kas ta on lind või loom jne). Ei puudunud ka loogikaülesanne – õpetaja näitas lastele varese, pääsukese, tihase, leevikese ja lepatriinu pilti ning küsis, kes on selles seltskonnas ülearune. Lapsed laulsid lepatriinust ka toreda laulu.


Lapsed joonistasid lepatriinut

Kogu selle tegevuse ajal lapsed joonistasid. Kui õpetaja küsis neilt, mida nad teevad, vastasid lapsed: „Ma joonistan lepatriinut! Ma ei meisterda, vaid joonistan! Ma värvin lepatriinu punaseks! Ma ei loksuta värvi põrandale. Pesen pintsli korralikult puhtaks. Panen prahi prügikasti.” Jne. Tunni lõpuks oli kõigil lepatriinupilt valmis – ühel uhkem kui teisel.
Seda kõike rääkisid vene kooli 1. klassi lapsed eesti keeles! Ja rääkisid rõõmsa koorina, vastustega venitamata, vene temperamendiga, nagu meil armastatakse öelda. Tund möödus tempos, mida olen harva näinud. Kõigest oli näha, et õpetaja Nadeþda Kanarbik teadis täpselt, miks ta tegi kõike just nii, nagu tegi. See oli väga hästi läbimõeldud tund.
Üks vaatlejate rühma liige meenutas, et tema kooliajal pidi klass olema kunstitunnis hiirvaikselt – ai­nult pliiatsi sahinat võis kuulda olla. Nüüd nägi ta, et oleks võinud joonistamise ajal vabalt mõne uue keele ära õppida, teisi aineid korrata jne. Teine vaatleja nõudis, et selle kunstitunni konspekt tuleb otsekohe Internetti üles panna.
Mäletan, et algklassides õppides ei saanud ma aru, miks õpetaja nõudis alati täislausega vastamist. See tundus ülimalt kunstlik. Kannuka kooli kunstitunnis oli põhjus selge – pidevalt täislausetega vastates kulutasid vene lapsed endale eest keele mudeleid alateadvusse. Aga miks peab eesti laps tegema sedasama eesti keele tunnis¥ Kas eesti laps valdab eesti keelt nii­sama vähe kui vene laps¥

„Meie musirullid tulid!”

Tutvumisreisi rosin oli Jõhvi lasteaed Sipsik. Nimelt andis meile seal keelekümbluse näidistunni kuueaastane vene tüdruk. Õpetaja Esta Käsik oli õpetanud oma lastele selgeks mitu mängu, kus korraldused ja küsimused-vastused olid lihtsas eesti keeles. Suuremale osale rühmast olid küsimused-vastused juba meelde jäänud ja nad suutsid ka ise olla mängujuhid.
See tüdruk oli aga sündinud õpetaja – parandas keelevigu, osutas käega nimetamata jäänud asjade suunas, ütles läbematutele vastajatele: „Sina oled juba küllalt vastata saanud!” jne. Nii lihtne eesti keele õpetamine ongi!
Näide ühest mängust. Seinale oli riputatud suur Moskva olümpiamängude maskott Miša. Laps-õpetaja ütles: „Pane karule kingad jalga!”, ja nimetas ühe lapse nime. See tõusis püsti ja ütles: „Ma panen karule kingad jalga”, võttis põrandalt kingade papist aplikatsioonid ja pani need pildi peal Miša käppadele.
Samal viisil pandi Mišale särk selga, püksid jalga, müts pähe jne. Ka õpetaja Käsik ise sai kuueaastaselt õpetajalt ülesandeid. Kui ta võttis kinnaste aplikatsioonid ja ütles lihtsa­meelset teeseldes, et paneb Mišale kingad kätte, puhkesid lapsed naerma ja hakkasid teda innukalt õpetama!
Pärast selgitas õpetaja Käsik meile, et on õpetanud lastele ainult neid lauseid, mida neil on lasteaias vaja. Lapsed oskavad kindaid, mütsi, mänguasju ja muud igapäevast küsida, öelda, et tahavad minna kelgutama, sest ilm on ilus jne.
Näidistunni ajal ütles üks poiss, et võtab kelgu ja läheb õue mängutama. See viitas, et lastel on hakanud keelemänge mängides kujunema juba keele süsteem ehk grammatika. Aeg-ajalt käivad lapsed Jõhvi Gümnaasiumis keelekümblusklassi külastamas, et va­rakult kooliga harjuda. Kümblus­klassi õpetajad hüüavad siis lapsi nähes rõõmsalt: „Oo, meie musirullid tulid! Nad saavad ju juba kõik eesti keelest aru!”
Muljed Sillamäelt ja Jõhvist olid meie vaatlejagrupil väga head. Bussiga Tallinna tagasi sõites küsiti, miks selle kõigega ei alustatud juba 15 aastat tagasi ja miks eesti lastele vene, inglise, saksa jne keelekümblust ei tehta. Näiteks Tartus võiks Puškini gümnaasiumi kinnipaneku asemel hoopis vene keelekümblusklasse avada. Muidu võib juhtuda, et ühel päeval ei oska Tartus vene keelt keegi.
Lõpuks leiti, et Mitte-eestlaste Integ­ratsiooni Sihtasutus tuleb ümber ni­metada lihtsalt Integratsiooni Siht­asutuseks, sest integratsioon peab ole­ma paljusuunaline, näiteks eestlasi on omavahel ka vaja integreerida.
Lõpetuseks kordan vana mõtet: Eesti koolireform võib saada alguse meie vene koolidest. Sest mis on keele­kümblusega võrdväärne metoodiline uuendus eesti koolis¥

Taas „Tere, kevad!”

Kutsume ka sel kevadel lapsi koos õpetajate ja vanematega loodusesse kevadet otsima, avastama ning oma leide teistega jagama. Osalema on oodatud kõigi koolide 1.–9. klassi õpilased ning lasteaedade vanemate rühmade lapsed koos õpetajate ja vanematega.
„Tere, kevade!” eesmärk on suu­nata lapsi loodusesse ja õpetada neid märkama seal toimuvaid muutusi. Vaadeldakse 35 Eestis laialt levinud looma- ja taimeliigi ilmumist kevadisse loodusesse. Kevadekuulutajateks on valitud varakult õitsema hakkavad taimed (nt sinilill, paiseleht, ülane, võilill, maikelluke), saabuvad rändlinnud (nt põldlõoke, kuldnokk, valge-toonekurg, kägu, suitsupääsuke), esimestena ärkavad liblikad (nt väike-koerliblikas) ja kahepaiksed (rohukonn), kevadised seened (kevadkogrits).
Lapsed panevad kirja nende ilmumise kuupäeva – lindude laul, taimede õitsema hakkamine – ning sisestavad selle projekti kodulehel asuva vormi kaudu andmebaasi. Tulemusi selle kohta, millised kevadekuulutajad on Eesti eri paikadesse ilmunud ehk kui kaugele kevad ühes või teises paigas on arenenud, saavad kõik huvilised jälgida veebi vahendusel. Peale kevadleidude on projekti veebis ka eestikeelsed kirjeldused ja pildid kõigi vaadeldavate taime- ja loomaliikide kohta, eelmiste aastate tulemused ja lisamaterjali.
Lisaks loodusvaatlustele sisaldab „Tere, kevad!” teemakohast lisategevust: joonistatakse pilte kevadekuulutajatest, kirjutatakse luuletusi ning toimub kevadfotode konkurss. Jätkame populaarseks osutunud loodusteemalise viktoriiniga kahes vanuserühmas, kus lapsed on nii küsijate kui ka vastajate rollis. Välja on töötatud veebiviktoriin, kus saab ise oma teadmisi kontrollida.
Enne projekti algust toimuvad infopäevad õpetajatele, kes ei ole varem projektis osalenud või vajavad lisateavet. 19. veebruaril Tallinnas ja 23. veebruaril Tartus tehakse lähemat tutvust projektiga ja õpitakse tundma kevadekuulutajaid. Et infopäevad toimuvad ainult juhul, kui on piisavalt soovijaid, palume end registreerida hiljemalt 15. veebruariks. Täpsem info koolituse kohta ning registreerimine projekti veebilehel.
8.–10. juunini toimuvas looduslaagris on 30 kohta ja nii pääsevad sinna nagu varasematelgi aastatel vaid kümne kõige tublima grupi esindajad.
„Tere, kevad!” toimub juba 12. aastat. 2006. a avastasid koos kevadet ligi 4300 õpilast 175 koolist ja lasteaiast. Arvukat osalust ootame seegi kord. Ettevõtmist korraldavad SA Tartu Keskkonnahariduse Keskus ja MTÜ Studio Viridis Loodusharidus, toetavad Tiigrihüppe sihtasutus ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Projekt algab 26. veebruaril ja kestab mai keskpaigani. Osalemiseks saab end registreerida 6. veebruarist veebilehel http://tere.kevad.edu.ee. Juhendavatel õpetajatel palume grupid registreerida 26. veebruariks.
Lisainfo: http://tere.kevad.edu.ee;e-post kevad.org@irc.ee; Viktor Muuli, tel 517 7697.