Rahu, ainult rahu!

Eksamikeskuse koduleheküljel esitatud mõte kaaluda kirjanditeemade tavapärase esitamise kõrval mõne selgitava lause lisamist on põhjustanud mõnes õpetajas/õpilases segadust ja kartustki. Praeguseks on asi selge (vt siiski ka Märt Hennoste artiklit ÕpLis9.02. ). „Muudatust”, milles mõned on muudatust näinud, ei tule.

Ärevus on asjata kahel põhjusel: esiteks, haridus- ja teadusministri kinnitusel esitatakse kirjanditeemad tänavu täpselt samamoodi kui eelmisel aastal; teiseks, aruteluks välja pakutud võimalused oli vaid katse kaaluda nõrgemate kirjandus- ja üldteadmistega (mitte tingimata nõrkade keeleteadmistega) õpilastele toe pakkumist kirjanditeema lahtimõtestamisel.
REKKi juures töötava gümnaasiumiõpetajatest ja kõrgkooliõppejõududest koosneva komisjoni – mitte REKKi ekspertide – arvates tuleks tulevikus valida kirjanditeemade esitamiseks üks järgnevatest võimalustest. Põhjus, miks teemaesituse probleemi kallal üldse pead murtakse, on see, et ainulaadse eksamina – mille sooritamise eest saadavad punktid peavad väljendama nii kirjanduse, keele kui paljude teiste teadmiste taset – on kirjandil laialt teada olevaid puudusi ja lõkse, millesse abituriendid ikka ja jälle langevad. Lühike, ainsagi selgituseta pealkiri pakub küll arvukaid võimalusi teema avamiseks, kuid jätab samas võimaluse teemast mööda kirjutada.
Toon näiteks REKKi kodulehel esitatud teema võimalikud esitusviisid.
1. „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.” (Lennart Meri).
2. „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.” (Lennart Meri). Kirjuta arutlev kirjand, milles analüüsid kodanike osa ja ülesandeid Eesti riigi kindlustamisel. Too kirjandis näiteid rahva- ja kodanikualgatustest ning kasuta allikatena Eesti lähiajalugu käsitlevaid teoseid ja ajakirjandust. Soovi korral võid ka ise leida sobiva teematõlgenduse.
3. „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.” (Lennart Meri). Kirjuta arutlev kirjand pealkirjaga „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine” (Lennart Meri)”, milles analüüsid kodanike osa ja ülesandeid Eesti riigi kindlustamisel.


Vähendada riski mööda kirjutada

Mõned kõrvalseisjad on saanud asjast aru nii, et abituriendi ülesanne võiks seisneda ülaltoodud kolme variandi vahel valimises. Loomulikult mitte: kaalutud on seda, kas esitada kõik kümme teemat esimesel, teisel või kolmandal kujul ehk siis kas lühemate või veidi pikemate selgitustega või igasuguste täpsustusteta.
Mõttevahetuse põhjus on, et edaspidi võidakse kasutada teist või kolmandat võimalust. Sellega, et esimese ja teise võimaluse vahel tegelikult vahet pole, on nõustunud ka mitmed selgituste lisamise vastased.
Kirjandi kirjutamine algab teema selgeks mõtlemisest, sageli aforistlikus, luulevormis või muul viisil mõttetihedas, keeleliselt kontsentreeritud kujul väljendatud teema „tõlkimisest” tavakeelde. Sellist „tõlget” teemale lisatud poolteist lauset endast kujutabki ning teise lause lõpp teeb teemakäsitlust veelgi lihtsamaks, viidates allikatele, mille põhjal võiks oma mõtted kirja panna. Selgituse kolmas lause – kirjutaja võib leida ise sobiva teematõlgenduse – tühistab eelnevad kaks ning võrdsustab teise teemade esitamise võimaluse esimesega. Vähendades teemast mööda kirjutamise riski, suurendab teise võimaluse valimine kaudselt keeleteadmiste kaalu kogutulemuse kujunemisel.
Kolmas võimalus erineb teisest selle poolest, et pole viidatud allikatele, millele toetudes kirjand kirjutada, ning pole lauset, et sobiva teemalahenduse võib kirjutaja ise leida. Selgitus pole siingi midagi muud kui teema teiste sõnadega ümber ütlemine ning kuigi iseseisva tõlgenduse võimalusele pole viidatud, on üpris keeruline välja mõelda teemakäsitlust, mis kirjandi pealkirjale vastab, juhendile aga mitte. Kuna selles võimaluses puuduvad allikadki ei saa olla midagi muud kui teise teemaesitusvõimaluse puhul nimetatud („lähiajalugu käsitlevad teosed ja ajakirjandus”), ei erine ka nr 2 ja nr 3 teineteisest sisuliselt, teema lahtikirjutamise seisukohalt. Järelikult on kõik kolm võimalust sisuliselt ühesugused.


Võidaksid kõik kirjandikirjutajad

Teemale lisatavatest selgitustest võidaksid minu hinnangul nii head kui ka halvad kirjandikirjutajad. Halvad selle kaudu, et teema „Must lagi on meie toal” puhul oleks välistatud võimalus kirjutada vajadusest korterit remontida (millega kirjutaja ilmselt läbi kukuks). Head selle kaudu, et teemal „Meie aja kangelane” Lennart Merist kirjutatud kirjand loetaks kindlasti teemale vastavaks (möödunud aastal täiendkoolitatud õpetajatest üks oli sellise teemakäsitluse ebarahuldavaks lugenud). Viimane näide on harv erand ning küllap seaksid teine ja hinnangute tõenäoliselt suurest lahknevusest tulenevalt ka kolmas parandaja õigluse jalule. Parandajate viga aga jääbki parandamata, kui mõlema hindaja hinnangud on ühtmoodi ja ühel määral valed. Kõrgkooli pääsemiseks on aga iga punkt kallis.
Kõikidel kirjeldatud juhtudel on lähtutud sellest, et tuleb kirjutada arutlev kirjand, hindamisjuhendi muutmist pole kaalumisele pandud. Kirjandivormi muutusest võiks ehk rääkida siis, kui teemaselgitused oleksid olemas olnud ning järsku oleks otsustatud need ära jätta, oleks tehtud otsus piirduda ainult kirjanduslike teemadega (nn vabateemasid mitte anda) või nõuda kirjandi asemel reportaaþi või veste kirjutamist.
Miks on teemale selgituse lisamist ohtlikuks peetud¥ Sellepärast, et see tapvat loominguvabaduse. Selgitus on isegi kolmanda võimaluse puhul sõnastatud nii üldiselt, et see ei välista loomingulist lähenemist. Iseasi on –ja need on õpilaste sõnad ja isiklik kogemus –, et väga harvad hakkaksid riigieksamil riskima ja uute teemakäsitlustega eksperimenteerima. Kirjandi kirjutamisel on abituriendi jaoks ainult üks funktsioon: tagada võimalikult hea positsioon võistluses riigieelarveliste kõrgkoolikohtade pärast. Seepärast on ikka püütud ja püütakse ka edaspidi kirjutada kirjandit vastavalt hindajate ootustele – ning võimalikes selgitustes ongi need ootused mingil määral kirjas. Kui loominguvabaduse piiramisest rääkida, siis mingis mõttes on selleks kümne konkreetse teema andmine niikuinii.
Ohtu on nähtud selles, et koos selgitustega esitatud teemadele reageerimist pole jõutud õpilastega harjutada, neid on 12 aastat teisiti treenitud. Arutluse all olevad selgitused tooksid – piltlikult öeldes – kirjandusõpetaja eksamiruumi kaasa. Mis nendes juhtnöörides on see, mis võiks olla aastatepikkuse harjutamisega vastuolus¥ Nõue, et kirjutaja kirjutab arutleva kirjandi, avab teema ka lugejale arusaadaval viisil ja kasutab oma teemakäsitluse ilmestamiseks kirjandusest või ajakirjandusest leitud materjali, on olnud tuttav sama kaua, kui on kirjutatud kirjandeid. Ka õigekirjareeglite, teksti loogilise ülesehituse, stiili, isegi eelmise suhtes minimaalsete muudatustega uue ÕSi harjutamises ei muutuks teise või kolmanda teemaesitusviisi kasutuselevõtul midagi.


Õpetajad näevad ohtu

Õpetajaid puudutavalt on mainitud kahte ohtu. Kõigepealt seda, et neid pole informeeritud. Võimalik, et kõigini pole arutelu veel jõudnud, kuid 24. novembri konverentsil „Avameelselt riigikirjandist aastal 2006” mitte ainult ei räägitud võimalikest teemaesituse viisidest, vaid ettepanek neid kaaluda ongi pärit sellelt konverentsilt – õpetajate esitatuna. Nõustumata väidetega õpetajate mittekaasamise ja infota jätmise kohta, möönan, et kohatise murelikkuse põhjused on muu hulgas kommunikatsioonilist laadi. On iseenesestmõistetav, et eksami õnnestumiseks peavad kõik asjaosalised – õpetajad, õpilased, hindajad, teemade väljamõtlejad – olukorda teadma ja sellest ühtmoodi aru saama. Selge on seegi, et ühtmoodi mõistmist ja vajadusel arendamist vajavad nii ainekava ja õppeprotsess kui ka eesti keele õpetajate ettevalmistamine ja täiendusõpe. Probleemid kuuluvad ühte tervikusse ning nende lahendamise esimesed eeldused seisnevad eelarvamustest loobumises, usalduse kasvus ning võimes kasutada samadest asjadest rääkimiseks samu sõnu.
Teine probleem, mis aruteludes aeg-ajalt üles kerkib, on koolitus (vt ka Helgi Teringu ja Kadri Ottensoni artiklit 9. veebruari ÕpLis). Olen mitukümmend aastat õpetanud ka tulevasi õpetajaid ning tean, kuidas selgitada hääliku-, vormi- ja lauseõpetust. Ka stiili- ning toimetamise ja korrektuuriprobleeme on tulnud seletada. Aga ma ei mõista, kuidas sõltub eesti keele riigieksamiks ettevalmistamise metoodika REKKi koduleheküljel kaalumiseks pakutud teemaesitusviisidest. Ja kuidas peaks koolitama õpetajaid, kes varem sellise võimaliku uue olukorraga kokku puutunud ei ole.
Ükskõik, missuguse tulemusega praegune arvamustevahetus kunagi ka lõpeks, võin ametnikuna, eesti filoloogina (kellel lisaks õpetamiskogemusele ka ülikooli kirjandikomisjoni liikme ja esimehe kogemus) ning 14. aprillil kirjandit kirjutava abituriendi isana täie veendumusega kinnitada: kogu arutelu mõte on olnud ja on vähendada teemast täieliku möödakirjutamise ohtu, anda võimalus ka neile, kellele kirjandi vormis eneseväljendus raskusi valmistab. Nii keskpäraste kui suure lugemuse ja hea tekstimõistmisega loominguliste natuuride jaoks –nende hulgas ka tulevased Tuglased ja Luiged – ei ole vahet, missugusel käsitletud kujul arutleva kirjandi kirjutamist nõudev eksamiülesanne kunagi tulevikus sõnastatakse.