Haridusfoorumi listis on korduvalt kõlanud retooriline küsimus, kas kool on teenindusasutus ja õpetaja klienditeenindaja. Jüri koolis kujunenud õpetajate ja õpilaste konflikt ning Rae vallavanema Raivo Uukkivi kommentaarid sellele ei lase kahelda, et õpetaja on teenindaja ja et õpilasel kui kliendil on alati õigus.

Õpilase roppude sõnadega sõim õpetaja aadressil ei näi vallavanemat eriti häirivat, kuid poisile solvangu eest kõr­vakiilu andnud õpetaja on see-eest kõiges süüdi, ka selles, et tunnistas oma ebapedagoogilist käitumist ja sai selle eest karistatud. Põlva politsei vanemkonstaabel Pilvi Liivamägi näeb probleemi lahendust kooli ja politsei paremas koostöös ning kutsub õpetajaid üles õpilaste ropendamisele piiri panemiseks julgemini politseisse pöörduma.


Antisotsiaalne käitumine

Jüri koolis juhtunu ei ole ainulaadne, vaid üks paljudest, mis asjaolude kokkusattumisel jõudis avalikkuse ette. Pole ju saladus, et õpilaste äärmusliku käitumise juhtumid nii koolis kui ka väljaspool kooli on sagenenud üle kogu riigi. Vestlustest õpetajatega selgub, et peaaegu igaüks neist on pidanud taluma teismeliste ebatsensuurseid „saatmisi” ühte või teise kohta. See, et professionaalsed pedagoogid tulevad enamasti omal jõul õpilaste rünnakutega toime, ei tee probleemi olematuks. Kui korralikus koolis ei lasta õpilastel „pähe istuda”, siis avalikes kohtades, nagu näiteks linnaliinibussis, võib noortekamp end ropendades päris vabalt tunda ja kaassõitjate ebamugavustunnet nautida. Üksikute kohusetundlike kodanike sekkumine üldjuhul tulemusi ei anna, kui pole just ohtu, et rõvetsemisest saab teada kool või lapsevanemad või võetakse lärmajad vastutusele avaliku korra rikkumise pärast.


Kasvuraskused

Esmapilgul tundub, et küll oleks tore, kui probleemselt käituvaid õpilasi ei oleks. Kuid paraku pole eksimusteta õppimist ja nii on see ka sotsiaalsete oskuste omandamisel. Teismeline peab kogema piiri lubatu ja lubamatu vahel. Kuid kahjuks näeb ta maailma erakordselt ühekülgselt. Oma vigu ta üldiselt ei märka, kuid enda korralekutsumist või keelamist tajub suure ülekohtuna. Esineb küllalt juhtumeid, kus teismeline õpilane ei saa solvangu tähendusest ega tõsidusest arugi.
Kümmekond aastat tagasi oli USAs teismeliste piiride kompamise ja sõprade ees julguse väljanäitamise üks viis pisinäppamine poodidest. Kuid esineb ka palju „peenemaid” katseid õpetajatele ja teistele täiskasvanutele oma mina tähtsust ja õigusi rõhutada. Mõni aasta tagasi leidis Tallinna ühes koolis aset juhtum, kus rühm õpilasi tuli kohvikulauas istudes hiilgavale ideele süüdistada naisõpetajat naljaviluks seksuaalses ahistamises. Nii sündiski kiri direktorile, milles heideti õpetajale ette, et õpilaste iseseisva töö juhendamisel toetab ta oma rinnaga noormeeste õlale ja ahistab neid. Samalaadne lugu juhtus Saaremaal, kus koolipoiss süüdistas õpetajat enda küünarluu murdmises, kuigi politseiuurimine tuvastas hiljem, et poisil pole mingit luumurdu ja tegemist võis olla hoopis kättemaksuga selle eest, et õpetaja püüdis tundi seganud naakmanni ohjeldada.
Paljudel juhtudel põhjustavad täiskasvanud ise noorukite üleastuvat käitumist (näiteks ropendamist) sellele ebaadekvaatselt reageerides. Tegelikult on ebatsensuursed sõnad nagu kõik teisedki. Erilisus on selles, et need puudutavad valdavalt inimeste baasinstinkte ja -tarbeid, millest rääkimist ei peeta sündsaks. Sündsuse piiri ületamine tekitab rõvetsejas (või rõvetsejate kambas) üleolekutunnet ning rünnatavas kohmetust, ebamu­gavust jmt tundeid. Kui õpetaja läheb ähmi täis või jookseb kiljudes ära, saab õpilane hetkelise tasustuse, unustades järgneda võiva karistuse sootuks. Teame ju, et meeldivaid elamusi kaasa toov käitumine kaldub korduma. Seega – ärme lase ropendaval või mõnel teisel üleastuval viisil käituval õpilastel oma tegu nautida!


Kõike ei saa katsetada

Noorukite maailmaavastamisuuringud ei piirdu ropendamise, õpetajate solvamise ja teiste väiksemamõõduliste ühiskondliku korra vastu üleastumistega. On üleastumisi, kus noorukid seavad oma ignorantsuse või järelemõtlematu käitumisega ohtu iseenda, kaaslaste või kaaskodanike tervise või koguni elu. Teame juhtumit, kus teismelised tüdrukud piinasid klassikaaslase surnuks, sest „ei teadnud, et peksmise järel võib keegi surra”, või kus noormees tappis tüdruku, kuna too ei aktsepteerinud tema lähenemiskatseid. Alles hiljuti šokeerisid meid kuriteod, kus nooruk tappis vaid selleks, et nautida ohvri agooniat.
Need äärmusjuhtumid ja õpilaste üha sagenev jõhkrutsemine paneb küsima, kas me pole õpilasekesksusega nii kodus kui koolis liiale läinud. Kui tahame, et üldhariduskool kasvataks vastutustundlikke kodanikke, peame kindlustama, et õpilased saaksid oma käitumise tagajärgedest aru ja et neil oleksid peale õiguste ka kohustused vanemate, õpingukaaslaste, õpetajate ja teiste täiskasvanute ees. Allumatuse, hoolimatuse ja jõhkruse ilmingud tuleb eos peatada. See on igapäevase kasvatustöö ülesanne. Kui antisotsiaalne käitumine võtab ulatuse, mis nõuab politsei sekkumist, võib õpilase sotsiaalne areng juba lootusetult kreenis olla.


Politsei pole lahendus

Lootus, et ranged seadused ja noorsoopolitsei operatiivne tegutsemine seab korra majja, näib samaväärne lapsevanemate ja koolide loobumisega noorte kasvatamiskohustusest. Õiguskaitseorganid ei asenda igapäevast kasvatust kodus ja koolis. Nende ülesanne on tegelda juhtudega, kus lapsevanemad ja kool ei tule oma jõududega toime. Inimeste sotsiaalne pädevus ei sünni politsei ja kohtutega hirmutamisest, vaid kujuneb ühiseluks vajalike teadmiste, oskuste, normide ja väärtuste õppimisena perekonna, lasteaiarühma, klassi- ja koolipere ning laiema ühiskonna liikmena. Kasvatus seisneb selle õppimise sihikindlas suunamises ja toetamises kuni täiskasvanustumiseni.
Õpilase kasvatamatust ei saa süüks panna ühele õpetajale. See on kõigi tema kasvatamise eest vastutajate töö praak. Seetõttu on raske aru saada, miks Jüri koolis asi nii kaugele läks. Miks vallavalitsus ei reageerinud, kui koolist tulid esimesed signaalid õpilaste ja õpetaja halbadest suhetest? Sama arusaamatuks jääb kooli direktsiooni tegevusetus olukorras, kus osa õpetajaid ei tule toime distsipliini tagamisega. Kui oletadagi, et üks õpetaja on saamatu klassi ohjamisel, siis miks tekkis olukord, kus õpilane võib teist õpetajat valimatute sõnadega sõimata? Vallavanema etteheited, et kõnealune õpetaja sekkus teise õpetaja tundi, on enam kui kummalised. Jah, üldiselt pole hea toon sekkuda teise õpetaja tundi, kuid see pole praegu peamine. Mis respektist õpetajate vastu saab rääkida, kui õpilane lubab endale kahe pedagoogi juuresolekul üht neist valimatute sõnadega sõima­ta. Järelikult pole see enam ühe õpilase ja õpetajate suhete, vaid koolis valitseva korralageduse küsimus. Keskendumine õpetaja süüdistamisele füüsilise vägivalla kasutamises on olukorra tagajärgede, mitte põhjustega tegelemine.
Jüri kooli juhtum on tõsine signaal, et kasvatusega meie üldhariduskoolides pole asjad korras. Üks selle põhjustest on õpetajate nägemine piiratud õigustega klienditeenindajate-ametnikena. Usaldamatus õpetaja professiooni vastu õõnestab kooli autoriteeti tervikuna ega lase tal toimida kasvatusasutusena koostöös kohaliku omavalitsuse ja lapsevanematega, nagu see varem oli kombeks.

Edgar Krull,
Tartu Ülikooli üldpedagoogika professor