Nüüd on see siis käes: liberalismi lausvõit Eestis! Kahe liberaalsesse internatsionaali kuuluva Eesti partei – Reformierakonna ja Keskerakonna – valimisvõit on mäekõrgune, kahe peale kokku saadi üle poole, 54% valijate häältest. Kui need kaks, Euroopa vaatevinklist liberaalset parteid, oleksid moodustanud koos valitsuse, ei oleks jäänud opositsiooni suurt ollagi.

Konservatiivse Isamaa ja neoliberaalse Res Publica liit on ehk veel kolmas arvestatav jõud; ülejäänute nigel valimistulemus jätab nad selgelt statistirolli, sõltumata sellest, kas neid valitsuse moodustamisse kaasatakse või mitte.
Mida siis valimistulemus meile näitab?
Esiteks seda, et valijaskonna enamik suuri muudatusi ei soovi. Kui ikka kaks võimuparteid saavad koguni üle poole valijate häältest, tähendab see ju lausa rasvast rahulolu valitseva olukorraga. Vähemalt statistilisest küljest hinnatuna.
Teiseks seda, et rahvuslikest või sotsiaalsetest väärtustest suurem kaal on rahal. Mõlemad, nii Reformi- kui ka Keskerakond, on ennekõike kosmopoliitse liberaalse suuna ja majandusedu esindajad, ehkki arusaamades parima võimaliku maksupoliitika kohta on neil märgatavaid erimeelsusi. Nagu ka välispoliitika küsimustes. Aga üldorientatsioon on neil ju sama. Rahahuvid on määravad.


Kaotaja oli Rahvaliit

Valimiste suurim võitja oli napilt Reformierakond. Suurim kaotaja selgelt Rahvaliit. Oodatust märksa nigelama valimistulemuse sai uus poliitiline jõud, rohelised.
Isamaa ja Res Publica tulemus oli n-ö keskmine saak. Läbi ei kukutud, kuid hõiskamiseks pole kah erilist põhjust: parlamendis jääb paar kohta puudu selleks, et moodustada kaksikliit Reformierakonnaga. Üht partnerit on sellisel juhul veel vaja kolmandaks rattaks võimukaariku alla.
Sotsiaaldemokraatide valimistulemus oli paraku kahvatu. See on enam kui napp selleks, et saavutada Eestis suuri positiivseid muudatusi sotsiaalsfääris. Võiks öelda, et sotsiaaldemok­raadid on ammu kaotanud oma selge poliitilise näo. On nad ju parempoolsetes valitsustes olnud väikevenna osas ning sama perspektiiv võib neile avaneda nüüdki. Erilisi võimalusi oma poliitikat teostada see neile ei paku. Pigem murendab nende niigi hädavaevu koos püsivat imidžit veelgi.
Rahvaliit kõrbes täiega, nagu öeldakse. Nende liidrile Villu Reiljanile jäi valimiskampaaniast külge korruptandi silt. Rahvaliit osutus justkui vastutajaks senise valitsuskoalitsiooni enamiku tumetegude eest. Rahvaliidu põhjakäimise abil said Reformiera­kond ja Keskerakond n-ö süütust juurde. Aga peielauda katta on ilmselt siiski veel vara. Maaelanikkond oma spetsiifiliste vajaduste ja huvidega ei kao – vähemalt esialgu – veel kuhugi ning küsimus on selles, kas Rahvaliit suudab taastada oma usalduse nende silmis või mitte. Aeg näitab.
Rohelisi vedas ilmselt alt nii nende juhtpersoonide suhteliselt vähene tuntus rahva hulgas (kui Marek Strand­berg ja ehk veel mõned üksikud välja arvata). Samuti nõrk ja siiruviiruliselt kirju majandus- ja sotsiaalplatvorm. Nad isegi ütlesid, et pole vasak- ega parempoolsed. Kes või mis nad siis õieti on, jäigi valijaskonna enamikule täiesti selgusetuks.
Pelgalt keskkonnahoiu loosungist on vähe – see tuleb täita ka konkreetse sisuga. Selleks sisuks ei saa olla seisukohavõtud üksikute valupunktide kohta. Vaja on selget arusaama maksu- ja majanduspoliitikast ning sellest, kuidas kavatsetakse arendada sotsiaalsfääri. Selgete seisukohtadeta neis küsimustes jäädakse virelevaks väikeparteiks.
Valimistest osavõtt oli keskpärane. Mitte üleliia madal, kuid ligi 40% valijate kõrvelejäämine näitab siiski, et Eesti olukorras ja arengus sügavalt pettunute osakaal on ikka väga suur. Arvan, et palju vähem on neid, kes ei tulnud valima puhtalt ignorantsusest ja laiskusest.


Mis saab edasi?

Valimiste võitjal Reformierakonnal ja tema liidril Andrus Ansipil oli kaks selgemat valikut: kas moodustada võimuliit Keskerakonnaga või Isamaa ja Res Publica Liiduga, kaasates veel kellegi kolmanda, kas sotsiaaldemok­raadid või rohelised.
Esimese variandi tugevus oleks olnud kahtlemata praktikas juba sissetöötatud koostöö. Huvid olnuks määratletud, küsimus võinuks olla vaid üksikute positsioonide ümbermängimises. Samuti selles, kuidas saavutada uusi kompromisse valimiskampaanias väljakäidud lubaduste osas. Keskerakond oleks pidanud tagasi tõmbuma riigiametnikele lubatud suurest palgatõusust. Reformierakond oleks pidanud ilmselt pidurdama maksude langetamise tempot. Kõik muu oleks nende kahe peaküsimuse kõrval olnud juba suhteliselt teisejärguline. Selline valimisliit oleks oma häälte arvuga parlamendis olnud küllaltki stabiilne jõud ning võinuks aruka poliitikateostamise korral pidada vastu kuni järgmiste valimisteni.
Teise variandi tugevus on värske muudatus. Mida see muudatus sisuliselt tähendab, seda on väga raske ennustada. Kompromissid peavad olema vähemalt sama suured kui eelkirjeldatud kaksikliidugi puhul. Samuti on kolme või nelja keskis supp n-ö lahjem.


Lahkhelisid jätkub

Ilmselt leiavad Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit omavahel kergemini ühise joone. Ent sotsiaaldemokraatide kaasamine eeldab juba suuremaid muudatusi. Muidugi juhul, kui viimased ei lähe võimule saamise nimel väga suurtele järelandmistele.
Ennekõike võib lahkhelisid tekkida maksupoliitika ja tööjõupoliitika osas. Aga just viimane on sotsiaaldemok­raatidele väga tähtis, et säilitada või tulevikus koguni kasvatada oma valijaskonda. Koostöö ametiühingutega ja nende huvide esindamine poliitilisel areenil peaks olema ennekõike sotsiaaldemokraatide pärusmaa. Samal ajal esindab Reformierakond ennekõike tööandjate ja eraettevõtjate huve. Ka Isamaa ja Res Publica Liit kaldub viimati nimetatud suunda.
Sotsiaaldemokraatlik poliitika eeldab riigi märksa suuremat rolli kui liberaalne poliitika. See aga tähendab ka vajadust kõrgemate maksude järele, et riik kõigi oma sotsiaalsete eesmärkide saavutamise püüdu ka finantseerida suudaks. Seega saab sotsiaaldemokraatidel võimuliidus olema üsnagi kitsas – huvide erisus või koguni konflikt Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liiduga on aimatav ja paratamatult sisse programmeeritud. Kuidas praktilises poliitikas seda pehmendada, nii et sotsiaaldemokraatidele ka nende oma nägu alles jääks, on küllaltki keeruline probleem.
Uus võimuliit baseerub seega suuremas osas ikkagi vastandumisel Keskerakonnale ning tolle suhteliselt Vene-meelsele orientatsioonile. Sisulist ühtsust on aga sellises võimuliidus saavutada vaat et raskemgi kui võimalikus kaksikliidus.
Rohelised on partnerina suur küsimärk. Esiteks puudub neil n-ö suure poliitika kogemus. Teiseks – nagu juba mainitud – pole neil selget majandus- ja sotsiaalplatvormi. See asjaolu võib olla teatud eelis kompromissideks, kuid võib osutuda ka segavaks faktoriks ning nõrgestada rohelisi just seesmiselt – nende toimimist ühtse poliitilise jõuna. Seega on rohelised üpris ebakindel koostööpartner just oma rohelisuse tõttu poliitikas. Roheliste kaasamine on riski peale minek, mis võib end õigustada või mitte, võimalused on sisuliselt pooleks.
Muude poliitiliste kombinatsioonide teostumise tõenäosus on väiksem. Samuti ei maksa ilmselt oodata laiapõhjalist koalitsiooni, sest selles satuks valimiste võitja, Reformierakond, juba vähemusse. Vaevalt nad seda tahaksid.


Võimalikust hariduspoliitikast

Reformierakonna ja Keskerakonna kaksikliidu moodustumise korral oleks jätkunud laias laastus senine hariduspoliitika. Vaevalt oleks oodata olnud kardinaalseid muudatusi. Samas ei ole põhjust senist hariduspoliitikat väga kritiseerida, sest suund oli võetud Eesti suhteliselt kitsaid tingimusi arvestades optimaalsete lahenduste saavutamisele. Riigi finantseeringute osakaal hariduses oleks kaksikliidu korral jäänud suures piires samaks. Suund oleks olnud kutsehariduse ning kõrghariduses insenertehniliste erialade suuremale osakaalule senisega võrreldes. Jätkunud oleks mõõdukas palgareform, mille vilju võib tavaliselt maitsta enne valimisi (järgmisena tulevad kohalikud valimised). Arvan, et ka õpetajakoolituses jätkunuks senine suundumus. Pigem oleks hariduspoliitika olnud Keskerakonna kui Reformierakonna pärusmaa. Suuremad vaidlused võinuks ehk puudutada riigi ja riigi aktsiaseltsi rolli haridussfääri kinnisvara haldamisel, renoveerimisel ja ehitamisel. Aga selles oleks ilmselt määravad olnud majandusgrupeeringute huvid, mitte niivõrd poliitilised valikud. Kaksikliidu tekkimine võinuks samas tähendada ka teatud stabiilsust hariduspoliitikas, isegi töörahu, kui just kinnisvara osas huvide konflikte ei oleks tekkinud.
Kolmik- või nelikliidu võimuletuleku korral on põhjust oodata suuremaid muudatusi ja vaidlusi, mis kohati võivad minna vägagi põhimõtteliseks ja ägedaks. Suuremat palgatõusu kui kaksikliidult on vaevalt oodata –pigem samasugust. Küll aga võivad muudatused ees oodata nii hariduse juhtimist, kõrghariduse korraldust, õpetajakoolitust kui ka kinnisvarahaldust ja -hooldust. Seejuures võib üles kerkida kolmepoolne huvide konflikt ja kompromisside leidmise vajadus.
Haridusministri portfell võib suure tõenäosusega minna Isamaa ja Res Publica Liidule. Küllalt tõenäoline persoon ministrikohal võib olla Jaak Aaviksoo või Tõnis Lukas. Viimase tegevust haridusministrina oleme sajandivahetusel kogenud. Positiivse, näiteks kutseharidusele suurema rolli omistamise kõrval oli üks kibedamaid muutusi väikeste maakoolide küllalt kiire likvideerumine (likvideerimine). Samuti on meelde jäänud ministri püüe viia kõikidesse koolidesse usuõpetus, mis tookord küll pooleli jäi.
Aaviksoo ministriks kerkides oleks peatähelepanu tõenäoliselt kõrgkoolidel. Arvan, et suund võetaks kõrgkoolide autonoomia jätkuvale suurendamisele, mis aga ilmselt tähendab nii riigi juhtimise kui ka toetuse vähenemist. Samas tähendaks see kõrgkoolide suurenevat konkurentsi, näiteks rahvusvaheliste grantide hankimise ja rahvusvahelise koostöö osas. Kas see tähendaks ka Tartu Ülikooli eelisarendamist teistega võrreldes – see on küsimus, mis alles ootab vastust.
Samuti on põhjust arvata, et rõhutatakse just omavalitsuste rolli hariduselu korraldamisel ja suunamisel. See oli juba Isamaaliidu leib.
Eriti suured küsimused ja vaidlused, ka koolide vahel, võivad aga tekkida seoses Isamaaliidu programmilise seisukohaga: „Kehtestame kooli õppekaval põhineva rahastamismudeli.” Arvuti igale lapsele võib aga kergesti osutuda utoopiaks.
Mis puudutab erakondade programme ja valimisprogramme, siis need on küll olulised, kuid neid ei maksa üle tähtsustada. Peamine on ikkagi see, mis sünnib praktilises tegevuses, kus ideoloogilistest seisukohtadest märksa kaalukamad on praktilised huvid, mis sageli hõlmavad majandustegevust ja konkreetset personaaliat.
Igatahes seisavad ees kaalukad valikud, mis toovad hariduselus kaasa nii- või teistsuguse arengu – valikuvariandid on siiski küllaltki selgelt olemas.

P. S. Kirjutis valmis vahetult pärast vali­mistulemuste selgumist ja enne koalitsiooni lõplikku selgumist.

Kas seadusandjad teevad kehvad seadused? Või siiski mitte? Arvamusi võib avaldada, aga vaja oleks teadmist. Vaja oleks ekspertide hinnanguid seadustele kui tekstidele, kui regulatsioonimehhanismidele, nende toimemehhanismidele ja toimele (mis on peale avaliku ka varjatud). Osa seaduse mõjusid võib ilmneda kohe, osa hiljem, mõni toime on lokaalne, mõni globaalne. Seaduste toime on kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel isesugune ning võib olulisel määral erineda ka eri eluvaldkondades ja piirkondades. Võib juhtuda, et seaduse vahetult ilmnev toime on seadusandjale väga ootuspärane, aga hiljem ilmsiks tulevad tagajärjed kogu rahvale on kohutavad.
Hinnangu andmisel seaduste kvaliteedile võiks võtta arvesse ka seda, kui palju on tehtud juba vastu võetud seadustesse parandusi ning veel ka paranduste parandustele parandusi. Ühiskonda rahuldavate tulemuste saavutamiseks on vaja üsna palju mudeleid. Mudelite abil on võimalik läbi mängida kõikvõimalikke lahendusteid, katsetada eri strateegiaid ja tegurite võimalikke süsteeme (NB! mitte ühe või paari-kolme teguri seoseid), koostada prognoose ja stsenaariume, vaadata, kui palju miski kohe ja hiljem maksma läheb, mida peaks kindlasti teadma ja oskama, millest tingimata aru saama selleks, et rahvas hakkaks seadust täima ning seadusandjast lugu pidama. Mudelite abil saab selgitada, mille poole on mõtet püüelda, mis on ohtlik ja millest tuleks hoiduda, mida, millal ja kuidas teha selleks, et tulemused oleksid ootustega enam-vähem kooskõlas ning tagajärjed ei kasvaks üle pea.
Rõhutada oleks vaja ka metodoloogiat, mille tundmisega on saadikutel olnud seni suuri raskusi. Osa inimesi on olnud kõrgetel kohtadel, aga süsteemse mõtlemise alustega pole veel tutvuda jõudnud.
Olgu siis lausa sõnaselgelt kirjutatud, et saadiku kompetentsus on tema enda ja veidi ka selle erakonna asi, kes kandidaadi valitavate nimekirja kutsus või lubas. Formaalse õiguse riigikogus või volikogus olla on kõik kunagi seal liikmeks kuulutatud inimesed saanud seaduslikult. JOKK! Arutada tasub, millistel eeldustel oleks seadusandluses tegeval isikul võimalik olla efektiivne ja millistel eeldustel on vaja olla vaid ärkvel, et mitte mõnd hääletamist maha magada – nii tähelepanelik, et märgata kohustuslikuks peetavaid märke, ja nii kaine, et nupud hääletamise ajal segi ei läheks. Ka seda, et need segamini lähevad, on riigikogus juhtunud.
Rahvas, kellel on ükskõik, kes on seadusandjad ja muud isikud, kellel on riigis palju õigusi nii otsustada kui ka otsustele vilistada, väärib kaastunnet. Juba paar tuhat aastat tagasi oli teada, et kõik rahvad väärivad oma juhte!

Ülo Vooglaid