Ammuste tekstide allikal

2007. aastal pälvis F. J. Wiedemanni keeleauhinna Kristiina Ross austust vääriva töö eest eesti keele grammatika, kirjakeele arengu ja emakeelse piibli tõlkeloo uurimisel, keeleteadustöö asjaliku juhtimise ning maailma kirjavara silmapaistvalt nõtkete tõlgete eest. Kristiina Rossi igapäevane töökoht on Eesti Keele Instituut ja peamine uurimisvaldkond eesti kirjakeele ajalugu.

Kuidas jõudsite eesti keele ajaloo uurimise juurde?
„Kindlasti oli seal ka juhust. Keskkooli lõpuklassis kahtlesin kaua, mida õppima minna. Üks mõte oli hoopis kunstiakadeemia. Aga kui juba Tartu Ülikool, siis oli esimene valik soome-ugri keeled. Päris pikka aega unistasin kaugemate soome-ugri keelte uurimisest. Pärast ülikooli juba Keele ja Kirjanduse Instituudi soome-ugri sektoris töötades käisin kaasas kunstiinstituudi ekspeditsioonidel sugulasrahvaste juurde, mida juhtis Kaljo Põllu. Näiteks hantide ja manside juures läks hammas nende laule lindistades ikka päris verele. Aga lõpuks jäi see kõik ikkagi sinnapaika ning siis muutusid ka ajad nii, et Venemaal elavate soome-ugri rahvaste juurde oli keeruline minna. Ja mina maabusin hoopis vana kirjakeele juurde.”
Vana eesti kirjakeele uurimiseks pole allikaid just palju. Kui kauaks uurimismaterjali veel jätkub?
„Võrreldes teiste keeltega, millel on rohkem kõnelejaid ja pikemaaja­line kirjalik traditsioon, on meie alli­kate hulk muidugi väga piiratud. Kummalisel kombel on see siiski palju laiem, kui üldiselt käibesse tulnud kitsas tekstide valik lubaks arvata. Oma ühe missioonina olengi näinud seda, et rohkem neid kõrvale jäänud käsikirju teaduslikku käibesse tuua. Olgu või Andreas ja Adrian Virginiuse vana testamendi tõlge, millest lingvistiliselt ei ole suurt midagi räägitud ilmselt lihtsalt seetõttu, et seda on olnud tülikas Kirjandusmuuseumis kohapeal vaatamas käia, nii on see uurijail kahe silma vahele jäänud. Neid 17. sajandi tõlkeid on veelgi, millega ei ole tegeldud.”
Milles vana kirjakeele uurija töö täpsemalt seisneb ja mida annab see tänasele eesti keelele?
„Uuritakse seda, kuidas on eesti kirjakeel kujunenud niisuguseks, nagu me teda tänapäeval kasutame, missugune oli ta alguses – algus tähendab meie jaoks peamiselt 17. sajandit, sest veel varasemast ajast on olemas ainult üksikuid pudemeid. Sel ajal olid ju kõik, kes eesti keelt kirja panema hakkasid, sakslased. Kui palju nad ennast oma emakeelest mõjutada lasid ja eesti keelt saksa keele loogikale allutasid, kui palju oskasid eesti keele omapära üles leida ja ära kasutada? Teine allikas, mida me oma vana keele kohta teame, on rahvaluule keel. Kõige intrigeerivam vana kirjakeele uurimisel ongi katse tõmmata üht pidevat kõverat regivärsilise rahvalaulu keelest läbi vana kirjakeele tänapäeva eesti keelde ja vaadata, kas me mõtleme ja kasutame oma keelt rohkem nagu vanad rahvalaulikud või pigem nii, nagu sakslastest vana kirjakeele autorid. Sest tänane eesti keel on ju nende kahe komponendi sulam.”
Ühest teie artiklist on jäänud silma mõiste libakirjakeel. Mis see on?
„Libakirjakeel on hüpotees või mu­del, mille abil olen üritanud mõelda selle üle, kas ja kuidas keskajal Eestimaal eesti keeles räägiti euroopaliku kultuuri asjadest – keskaja kon­tekstis siis peamiselt vaimulikest küsimustest. Võib arvata, et ärksamad eestlased üritasid nende küsimuste üle mõtteid vahetada. Kristliku eesti keele loomisest võtsid kindlasti osa ka võõrpäritolu jutlustajavennad ja preestrid, kuid selleks, et selgitada risti­usu tugevat mõju eesti rahvapärimusele, tasub eeldada, et ka eestlased ise seda keelt kasutasid. Väga tõenäoliselt eesti keeles kuigi palju kirja ei pandud ja kirjalik tekst, millel võimalik arutlus tugines, oli ladinakeelne, mille ettekandmist eestlased liturgia ajal kuulsid. Libakirjakeel oleks seega keel, mis on sündinud ladinakeelsete tekstide oletatavalt suulisest tõlkest eesti keelde ning mida kasutati kristlike arusaamade vahendamisel eestlaste seas. Suures osas tugineb niisugune mudel muidugi oletustel, sest nagu libakirjekeele definitsioongi ütleb, ei saagi selle kohta mingeid väga ühemõttelisi kirjalikke dokumente säilinud olla.
Humanitaarias saab rangelt teaduslikus mõttes tõestada üldse väga väheseid asju. Teadlase töö tähendabki teatud teemadel arutlemist ja oletuste esitamist. Siis võib-olla ühtede oletuste kõrvale heitmist ja uute esitamist. N-ö lõpliku tõeni saab siin jõuda väga harva. Ehk foneetika on niisugu­ne keeleteaduse haru, mis jõuab juba „päristeaduse” lähedale, kus saab midagi selgelt mõõta, tõestada ja paika panna ning öelda, et see on tõesti tõde. Kõik muu ongi suuresti ainult hüpotees, mudel või viis asjadest rääkida. Humanitaarteaduse areng seisneb valdavalt vaatenurga või rõhuasetuste muutumises; enamasti ei saa väita, et vana teooria on vale ja uus õige.”
Tõlkijana olete vahendanud kirjandust põhiliselt prantsuse ja heebrea keelest. Kust tuli huvi just nende keelte vastu?
„Peamiselt olen tõlkinud prantsuse keelest. Sel ajal, kui ma keskkoolis käisin, olid prantsuse keele õppimise võimalused Eestis suhteliselt kasinad. Romaani filoloogiat ülikoolis üldse ei olnud, aga see on niivõrd suur tükk maailmakultuurist, et mingil määral ma sellest ikkagi osa tahtsin saada ja nii läksingi keskkooli ajal eraõpetaja juurde prantsuse keelt õppima. Heebrea keele vastu hakkasin huvi tundma seoses piibli lugemisega, aga seda sain õppima hakata alles ülikooli juures tegutsevas orientalistika kabinetis Pent Nurmekunna käe all.”
Suur osa teie tõlgetest on klassikute tihti filosoofilised tekstid. Miks just niisugune valik tõlkeraamatuid?
„Mingis mõttes on valik olnud üsna juhuslik. Olen lihtsalt nii aeglane tõlkija, et selle aja jooksul, kui ühte asja tõlgin, pakutakse nii palju uusi asju tõlkida, et suurem osa tuleb ära öelda. Pakutavate sekka satub aga ikka midagi, mida ma ilmtingimata tõlkida tahan. Minu tõlkeraamatutest on vist ainult heebrea luule antoloogia „Uni Jeruusalemmas” olnud selline, mida keegi teine ette ei söötnud, vaid mille päris omapäi käsile võtsin.”
Kas teil on tõlgitud teoste hulgas ka lemmikuid või teoseid, mida oli teistest keerukam tõlkida?
„Heebrea luule tõlkimine oli kindlasti väga põnev. Aga kõige meeldivam oli vast ikkagi Pascali tõlkida. Esiteks on tema tekstis palju mõttekäike, mis mulle lihtsalt istuvad, aga sel­le kõrval on kindlasti oluline ka see, kuidas tõlkija haakub autori viisiga oma mõtteid väljendada. Pascali äärmiselt täpne, loogiline ja selge, aga samas ka tundlik lause sobis mulle väga hästi. Paremini kui mõne teise autori lopsakam ja poeetilisem stiil. Kõige raskem on ehk olnud tõlkida Montaigne’i, kellel on veel sada aastat vanem keel kui Pascalil. Aga võib-olla tundub ta raske seetõttu, et püüan tema tõlkimist jätkata ja parasjagu temaga tegelen.”
Kuivõrd on prantsuse kirjakeel Montaigne’i ajast muutunud?
„16. sajandi prantsuse keel sarna­neb tänapäeva prantsuse keelega muidugi oluliselt rohkem kui üksikud säilinud sama aja eesti kirjakeele näited tänase eesti keelega. Prantsuse keeles on muutunud ennekõike kirjapilt, aga see on enamikus väljaanne­tes tänapäevastatud. Tõlkija jaoks on problemaatilisem see, et paljude sõnade tähendus on veidi nihkunud, nii et ka prantslased vajavad tänapäeval Montaigne’ist õigesti aru saamiseks sõnastikku. Pascali keel seevastu on tänapäevasele juba päris sarnane.
Vanade tekstide tõlkimisel kerkib alati küsimus, kas tõlkekeelt tuleks samuti arhaiseerida või tuleks kasutada tänapäevast keelt. Tõlge on kompromiss, sest kõiki elemente ei ole niikuinii võimalik teise keelde edasi kanda, nii et tõlkija peab ise otsusta­ma, mida ta üritab edastada, mida mit­te. Ammuste tekstide vahendamisel kasutatakse enamasti üsna tänapäevast keelt, vältides lihtsalt värskemaid neologisme ja moeväljendusi. Aga parajasti on meil ühe tõlkijate seltskonnaga käsil eksperiment, mille käigus üritame Voltaire’i 1756. aastal ilmunud juttu „Platoni uni” vahendada nii, et igaüks püüab oma tõlkes mõnda elementi n-ö üle võimendada. Mina näiteks olen võtnud ülesandeks tõlkida Voltaire’i tekst selle ilmumise kaasaegsesse eesti keelde, nii et tõlkes ei oleks ühtki sõna ega grammatilist konstruktsiooni, mida 18. sajandi kirjalikus eesti keeles poleks fikseeri­tud. Mingis mõttes on see jabur lähenemi­ne ja eeldatav tulemus „vale” ju­ba selles mõttes, et Voltaire’i tekst mõjub tänapäeva prantslasele palju nüüdisaegsema ja mõistetavamana kui 18. sajandi keskpaiga kirjalik eesti keel tänasele eestlasele. Aga ajalise nihke probleemide esiletoomiseks võib see eksperiment olla päris õpetlik.”
Millega te praegu veel tegelete ja millised on tulevikuplaanid?
„Üks töölõik on juba mainitud 17. sajandi tõlgete kättesaadavaks ja võrreldavaks muutmine. Oleme alustanud väikese seltskonnaga eesti piiblitõlke ajaloolise konkordantsi koostamist. Valminult peaks see sisaldama kõiki piiblitõlke tekste Georg Mülleri 1600–1606 peetud jutluste tsitaatidest kuni 1739. aastal ilmunud trükipiiblini. Kõik need enamasti käsikirjalised tekstid sisestatakse andmebaasi, nii et neid saab sealt lugeda lihtsalt kui tekste, aga ka omavahel võrrelda. Kasutaja saab otsida välja ühe kindla piiblisalmi ja vaadata, kuidas seda eri aegadel on eesti keeles sõnastatud. Niisugune konkordants näitab ilmekalt, mismoodi kirjalik eesti keel on arenenud ja kuidas väljendusvõimalused on muutunud. Sellega saame pildi n-ö eesti kirjakeele inkubatsioonifaasist, kirjaliku väljenduse kujunemisest kuni ajani, mil ilmus trükipiibel, mis kehtestas keelekaanoni ligi sajaks aastaks ja on suures osas määranud ka meie tänase kirjakeele. Tekstide sisestamine on paraku väga töömahukas, sest üritame neid ühtlasi grammatiliselt analüüsida ja märksõnastada, nii et tekiksid ka sõnastikud.
Sama materjali põhjal koostame raamatut, kus paralleelveergudel on neli uue testamendi käsikirjalist tõlget 17. sajandi lõpust ja 18. algusest. Sellest raamatust on samuti piltlikult näha, kuidas hästi raskepärasest tekstist on saanud visa töö tulemusena tänapäeval juba suhteliselt arusaadav eestikeelne tekst. Seal trükime ära ka pildid 1705. aastast pärinevast nn Stockholmi käsikirjast, mis on esimene rikkalikult illustreeritud eestikeelne piiblitõlke käsikiri. Osa neist on tõenäoliselt mingi Madalmaade kunstniku graafilised lehed, aga ilmutusraamatut, mille kohta käsikirja koostajal graafilisi lehti võtta polnud, kaunistavad tõenäoliselt kohalikku päritolu kunstniku illustratsioonid: justkui lapse käega joonistatud, aga väga tõsiselt mõeldud ja hästi südamlikud pildid.
Selle kõrval üritan tegelda edasi ka keskaegse keele hüpoteesiga, et leida veel mingeid lähenemisvõimalusi nn libakirjakeelele, uurides ühelt poolt esimeste säilinud kirjalike tekstide keelt ja teisalt regivärsilise rahvalaulu keelt. Võib-olla tuleb lõpuks siiski tunnistada, et toonane suuline kõne on nii lootusetult kaduma läinud, et selle kohta ei olegi võimalik enam midagi teada saada. Ja edasi tahan tegeleda ka meie esimese piiblitõlke mustandkäsikirjadega, et süstemaatiliselt selgitada, mismoodi seda teksti toimetati, kui palju toodi sisse uut terminoloogiat, kui palju lõi tõlkijate-toimetajate seltskond ise uusi sõnu, kui palju võttis üle varasemast vaimulikust keelest.”
Kuidas on teie alal lood tegijate järelkasvuga?
„Järelkasvu on vähe juba seetõttu, et see ala nõuab tõesti väga paljude erihuvide kokkulangemist. Üllatuslikult on viimastel aastatel siiski üsna mitu noort piibli­tõlke varasema ajaloo ja vaimuliku keele kujunemisega tegelema hakanud. Aga üldiselt, jah, on Eesti rahvaarv nii väike, et nii spetsiifilise ala jaoks inimesi ei jätku. Tänu väiksele rahvaarvule ning lühikesele kirjakeele ajaloole on meil ka vanade ürikute hulk palju väiksem kui suurtel ja vanadel kultuurrahvastel, aga vahel tekib küll tunne, et proportsionaalselt on meie kultuurilugu rikkam – ja suurem –, kui me hallata suudame.”
Kui palju olete kursis ja puutute kokku tööga, mida teie kolleegid mujal maailmas teevad?
„Piiblitõlke ajaloo ja kirjakeele kujunemise koha pealt on häda selles, et mujal Euroopas on sellesuunaline alusuurimistöö enamasti ammu ära tehtud. Sakslastel on oma Lutheri piibel ja ka sellele eelnenud saksakeelsed tõlked ammu läbi analüüsitud, inglastel oma King James samuti. Ka soomlased andsid oma Agricola kogutud teosed juba kakskümmend aastat tagasi välja ning neil on üldine pilt kirjakeele kujunemisest praeguseks palju selgem kui meil. Üksikutes kitsamates lõikudes võib muidugi mujaltki aktuaalseid paralleele leida, aga meil oleks vast kõige kohasem ennast siiski lätlastega kõrvutada. Praegu üritamegi koostöös lätlastega välja anda kogumikku „Common Roots of the Latvian and Estonian Literary Languages”, millest peaks saama esimene katse kõr­vutada läti ja eesti vana kirjakeele tekkemehhanisme. Seni on eestlased keelesugulusest lähtuvalt teinud koostööd rohkem soomlastega ja lätlased leedulastega, aga kultuurilooliselt on just Eesti ja Läti kõige lähedasemad ja seda asjaolu tasub kirjakeele uurimisel edaspidi rohkem arvesse võtta.”