Peeter Helme,
võrguajakirja Kriteerium toimetaja

Heino Siigur,
TÜ emeriitprofessor

Heaolu ja mugavuse eest tuleb maksta

Eelmise nädala Õpetajate Lehes kirjutas Gustav Lauringson meie prügimajandusest. Ühelt poolt on probleemiks prügiveofirmade diktaat, teisalt inimeste madal tarbimiskultuur ning jäätmetega ümber käimine. Küsimus ei näi siiski peituvat niivõrd selles, kas metsa­alused ja maanteekraavides olevad prügi­hunnikud on maa­matside või linnavurlede kätetöö, vaid et nad seal üldse on.

Eesti Inimarengu Aruandest 2006 selgub, et eestlased suhtuvad multikultuurilisse ühiskonda skeptiliselt. Ideoloogia, mille järgi erinevatel kultuuridel oleks ühiskonnas võrdne staatus, ei ole eestlaste jaoks kõige köitvam perspektiiv. Ideaaliks on endiselt monokultuuriline ühiskond koos selle juurde kuuluva rahvusriigiga. Teine kultuur on kui võõrkeha, mille suhtes oleme kui mitte just allergilised, siis vähemasti ettevaatlikud.
Inimese käe läbi metsa alla tekki­nud prügikuhja võib looduskeskkonna vaatepunktist samuti pidada võõrkehaks, kuna see eristub äratuntavalt taustast.
Nii jäätmete tekitamise kui ka multikultuurilisuse teadvustamise puhul võib küsida: miks tungib „võõras” teis­te territooriumile¥ Paraku ei ole kummalgi juhul süüdi „võõrad”, vaid „omad”.


Kauplemine heaoluga

Multikultuurilisuse ideoloogia eestkõnelejad on heaoluühiskonna riigid, peibutades oma heaoluga ligi „võõrast”. Ent sotsiaalmajandusliku heaolu pakkumine on tegelikult kaup nagu kõik muugi. Heaolu eest tuleb „võõral” võõrustajale ka midagi vastu anda. Tavaliselt müüa end odava tööjõuna ametites, mida õhtumaade põlised liikmed ei pea enam väärikaks teha. Võõrustajad peavad aga võimaluse eest teiste rügamise arvelt laiselda leppima reaalsusega, et rahvusriiklik ideoloogia tuleb heita prügikasti. Nii nagu vana Euroopa on seda juba teinud. Põhjamaad on teiste seas läinud veel kaugemale: lihtsalt tule ja võta toetused tööd tegemata vastu! Nii et kui jõuame järgmise 15 aastaga Euroopa viie jõukama riigi sekka ja muutume laisaks, tuleb meil multikultuurilisuse ideoloogia varem või hiljem omaks võtta.
Ka metsa alla jõudvate võõrkehade puhul on probleem mugavuse kasvus: tühi õllepudel või kilukarp ei tundu „võõras”, vaid raske, ning seetõttu leiab see „väärika” koha metsarajal. „Võõra” staatuse saab õllepudel või kilukarp looduskeskkonnas, kuid kahjuks ei saa loodus protestida lokaalsel, vaid ainult globaalsel tasandil, näiteks ebanormaalselt kõrgete temperatuuride, sademete liialt vähese või suure hulga või tugevate tormidega.
Olenevalt sellest, kui erinev konkreetne „võõras” on, algab mikrotasandil sulandamis- või integratsiooniprotsess. Metallkruvi või puupulga, isegi klaasikillu sattumine loodusesse ei tekita nii teravat kontrasti, kuna need esemed on ise pea sama kuju ja koostisega loodusest ammutatud. Toimub sulandumine: metallid oksüdeeruvad, puit kõduneb, klaas aga tunneb end liivases pinnases nagu kodus. Seevastu autokummide, plastpudelite ja värvipurkidega on asi keerulisem. Kui neid on suures koguses, ei ole keskkond isegi pärast pikaaegset lagunemisprotsessi koostiselt selline, nagu oli enne sissetungi. Kui „võõras” juhtub olema väga mürgine, tekib ühe monokultuuri sisse teine väike monokultuur.


Kahjud maksame kinni ikka ise

„Võõrana” mõjub loodusele ka valju häälega röökimine, vilistamine, vali muusika jms. Meenub üks möödunud suvel Aegviidu järvedel mööda saadetud öö. Ei ole meeles lindude siristamine ega kohisevad puuladvad, vaid ühe seltskonna kehv kitarrimängu oskus, olematu lauluhääl ja autoraadiost kostuv tümakas. „Võõras” akustika avaldab piirkonna liigirikkusele pikema perioodi vältel kindlasti mõju.
Hoolimatusest ja liigsest mugavusest tingitud kahjudest aitab teatud määral välja kojamees ja prügiveoteenuse osutaja. Kahjuks pole eriti viimase jaoks tähtis looduse puhtana hoidmine, vaid inimeste tarbimise pealt raha teenimine. Prügiveomasin ei lähe sinna, kust pole midagi saada, ja metsaveerde jäetud prügikotist kahtlemata pole.
Siinkirjutajal tuleb prügiveoteenuse eest kuus tavaliselt välja käia 45 krooni (kaks 140liitrist prügikotti). Huvitav, kas seesama linnavurle, kes sõidutab oma prügikoti autoga linnalähedasse metsa, maksab tänapäeva mootorikütuse hindu arvestades vähem¥ Miks toitu täis pakendid jaksatakse metsa vedada, aga tühjana tagasi enam mitte¥ Lõppude lõpuks tuleb meil kas otseselt või kaudselt kõik kahjud ise kinni maksta.
Eestlased tõukavad võõra eemale ning samas on valmis teda igal sammul üha kasvavas tempos oma ellu kaa­sama. Üks põhjus on kindlasti selles, et kõike, nii head kui halba, nähakse vaid oma mätta otsast ega taheta või suudeta mõelda pikemas perspektiivis. Teine probleem on inimlik laiskus. Tuleb leida kompromissid.

Püüame veel kord selgitada, miks eesti keele ainekava on just selline, nagu see on. Oleme 2002. a ainekavaga võrreldes teinud kolm põhimõttelist muudatust: 1) eesti keel ja kirjandus on alates 5. klassist eraldi ained, 2) ainekava on kirjutatud klasside kaupa, 3) metoodikat ega õpitegevusi ainekavas ei esitata. Seega on ainekava muutunud konkreetsemaks, süsteemsemaks, loogilisemaks, kuid jätab õpetajatele suurema vabaduse. Ükski neist muudatustest ei näi ainekava oponentidele meeldivat (vt ÕpL, 23.02.).

Miks metoodikat ainekavas ei ole, sellest kirjutasime eelmisel korral (vt ÕpL, 16.02.). Vaatleme lähemalt kahte ülejäänud muudatust.
Eesti keele ja kirjanduse liitmist ühisaineks 1996. aastal tuleb pidada läbikukkunud eksperimendiks. Tege­likus koolielus ei ole see idee õigupoolest kunagi rakendunudki, kuigi seda on administratiivsete meetoditega püütud vägisi läbi suruda. Õigupoolest ei ole liitaine tulisemadki pooldajad suutnud mõistlikku lahendust pakkuda. Kümne aastaga ei ole nt III kooliastme tarbeks ilmunud ühtki ühisõpikut. Kas on peetud ideed absurdseks või pole osatud? II kooliastmes on küll mõned nn ühisõpikud, kuid neiski seisavad keele- ja kirjandusteemad eraldi peatükkides (või keeleteemad lausa eraldi töövihikutes) ning on sisuliselt seostamata. Ilmselt on autorid küll püüdlikult üritanud õppekavakohaseid õpikuid kokku panna, kuid kahe aine üheks sulatamine on neilgi üle jõu käinud.
Mille üle Anne Uusen õigupoolest imestab, kui kirjutab: „Ja vähe sellest, toimuvad ka juba eraldi eesti keele ja kirjanduse tunnid.” Nii on olnud kogu aeg: valdav osa õpetajatest peab eraldi eesti keele ja kirjanduse tunde. Alates 1997. aastast on eesti keele ja kirjanduse õpetajad kritiseerinud kahe aine liitmist, mis toimus varjatult, vastakaid seletusi andes, seisukohti põhjendamata, õpetajate ja EESi argumenteeritud seisukohavõtte arvestamata, üldsust nii radikaalsest muutusest teavitamata, avaliku aruteluta. Kui nüüd on kahe eraldi aine pooldajate arv veelgi kasvanud, siis on see asjade loogiline käik. Tervitame oma peaga mõtlejaid. Anne Uusen peab nii eraldi tunde kui ka õpikuid seaduserikkumiseks. Paraku ei ole see tõsi. Seadus (õppekava) ei ütle midagi õpikute ega tundide läbiviimise kohta, käsib ainult (kahjuks) kõiki valdkondi kokkuvõtlikult ühe hindega hinnata. Seda, kuidas õpetaja oma tööd korraldab, ei saa keegi talle ette kirjutada.


Oponent vassib mõistetega

Konkreetsus ja ainekava esitamine klasside kaupa näib häirivat Krista Kerget, kes pigem säilitaks status quo ehk jätaks alles olemasoleva ainekava. Kõigepealt eksitab oponent lugejaid sellega, et võrdleb kehtiva ainekava III kooliastme (s.o kolme õppeaasta) õpitulemusi uue versiooni ainult 9. klassi õpitulemustega, jättes kõrvale selle, mida oodatakse 7. ja 8. klassi lõpus. Sellise ebakorrektse kõrvutamise kaudu püüab K. Kerge tõestada, et ainekava eelnõu on vaesem käibivast.
Teiseks vassib oponent mõistetega. Eelmisel korral kritiseeris Krista Kerge emakeeleõpetuse eesmärke: „õpieesmärkidena sõnastab ainekava deklaratiivseid teadmisi.” (ÕpL, 9.02.) Esitasime eesmärgid ka ajalehes ja küsisime, milline neist on deklaratiivne teadmine, aga vastust ei saanud. Nüüd ei ole oponendid rahul õpi­tulemustega, samastades neid ekslikult eesmärkidega muude maade õppekavades. Krista Kerge kirjutab, et vaidlusalune ainekava „on vaesem sellest, mida kohustusliku üldharidusega mujal eesmärgiks seatakse” (ÕpL, 25.02.), ja järgneb õpitulemuste kriitika. Järjekordselt on mõisted segi. Töörühm käsitab ainekavas sõnastatud eesmärke kui põhitaotlusi, ideaali, mille poole püüeldakse, sihti, mida järgitakse. Õpitulemused ehk ainestandard, st igale õpilasele kohustuslik miinimum, on sõnastatud konkreetsete ja mõõdetavatena. Et üksteisest paremini aru saada, peaksime mõisteid kasutama samas tähenduses.
Ainekava uus versioon on koostatud eeldusel, et igas klassis midagi tõesti ka õpitakse, nii et omandatud oskusi oleks võimalik rakendada ka järgmistes klassides. Aine põhjenduses on kirjas sidususe põhimõte: õppimine toetub varem omandatud oskustele, teadmistele ja kogemustele. Sellepärast peame enesestmõistetavaks, et eelmiste klasside õpitulemusi ei korrata enam järgmiste klasside ainekavas. See muidugi ei tähenda, et õppeprotsess võiks toimuda varem õpitut meelde tuletamata või kordamata. Oleme seda ainekava sissejuhatuses ka rõhutanud.
Mis tahes õpetus toimub konkreetses kontekstis, õppekava töötatakse välja seda arvestades. Meie töö alustamise ajaks oli teada, et muid koolielu reguleerivaid seadusandlikke akte ei muudeta ja meil tuleb ainekava ainult korrastada kehtivaid mängureegleid arvestades. See tähendas, et „seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib” (haridusseadus § 2 lg 1). See tähendas, et õpilasi hinnatakse endiselt viiepallisüsteemis (põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 27 lg 3). See tähendas, et riigieksamid ja tasemetööd jäävad alles (põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 27 lg 5: „Õpitulemuste välishindamine on põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas määratletud õpitulemuste saavutatuse hindamine riigi tasandil. Õpitulemuste välishindamine toimub riigieksamite, põhikooli lõpueksamite ja üleriigiliste tasemetööde kaudu.”).


Ainekava olgu konkreetsem

Sellises olukorras on täiesti mõistlik ainekava korrastada konkreetsuse suunas. Praeguse ainekava väga üldsõnalised taotlused (nt põhikoolilõpetaja „tunneb üldjoontes eesti keele grammatilist ehitust” või „teab eri liiki tekstide eripära ja eesmärke”) võimaldavad eksamil küsida peaaegu kõike. Ja küsitaksegi. Nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks on eksam muutunud õnnemänguks: kas oskame ennustada, mida võidakse küsida? Veelgi enam – kui RÕKi tõlgendamise ainuõigus on eksami- ja tasemetööde koostajate käes, sunnib see koolis kiiresti ja palju läbi võtma, süvenemata õieti millessegi. Õpitakse eksamiks või tasemetööks, mitte selleks, et targemaks saada. Just nimelt see viib tuupimise ja drillini, mitte õpitulemuste konkreetsus ainekava uues versioonis.
Tõsi, oskaksime meiegi suuresõnaliselt kirjutada õpitulemusteks kõikvõimalikke asju, kuid peame seda vastutustundetuks. Põhiharidus on meil kohustuslik kõigile, üheksa klassi peab igaüks lõpetama. Ei ole mõtet sätestada kohustusliku õpitulemusena seda, millest on ette teada, et suur osa õpilastest selleni nagunii ei jõua. Töötame iga päev koolis ja teame, mida õpilased suudavad ja mida mitte. Sellepärast oleme ainekavas öelnud: „Õpitulemustes on fikseeritud ainestandard: minimaalne, kuid küllaldane hulk igale õpilasele kohustuslikke oskusi, mis tagavad võimaluse õpinguid jätkata järgmises klassis ja kooliastmes.” Anne Uuseni kartus, et äkki ainult sellega piirdutaksegi, viitab selgesti usaldamatusele õpetajate suhtes. Pigem juhtub vastupidine: nii õpilastele kui ka õpetajatele jääb vabadus ja kohustus valida, mida ja kui palju kohustuslikust miinimumist rohkem õppida-õpetada, õpilased pääsevad ülemäärasest ebaedu kartusest, igaüks võib kogeda eduelamust, vallandub nii õppimis- kui ka õpetamisrõõm ja -huvi. Õpetajad oskavad juba praegu õpet diferentseerida, tehes tööd nii eriti andekate kui väiksema õpijõudlusega lastega. (Kahjuks puudub Eestis institutsioon, kelle asi oleks kõik see positiivne, mis koolides toimub, üles korjata, talletada, üldistada.)


Keele- ja tekstiõpetus ei haaku

Krista Kerge suurim mure on „ideoloogiline vildakus, nt praegu tugeva tekstiõpetuse puudumine uuest ainekavast”. Esiteks ei selgu, milles näeb kriitik praeguse tekstiõpetuse tugevust, ja teiseks võime kinnitada, et ei puudu sugugi. Ilmselt erinevad meie arusaamad tekstikesksest emakeeleõpetusest sedavõrd, et mõistmine on raskendatud.
Krista Kerge defineerib tekstikesksust tekstiõpetusena, „mis õigekeelsust kirjandusega seob”. Seesama idee on kehtivas 2002. a õppekavas: „Õige­keelsusõpetus ja kirjandusõpetus tegelevad mõlemad tekstidega, aga teevad seda erinevast aspektist. Neid valdkondi seob tekstiõpetus...”(RÕK 2002, lk 886). Võimalik, et eesti keelt ja kirjandust ühisaineks liites oli see üks mõeldavaid seose tekitamise viise. Mis aga hakkas juhtuma? Kuna kehtivas ainekavas on õigekeelsuse ja tekstiõpetuse teemad eraldi lõiguna õppesisus esile toodud, siis tulenes sellest arusaam, et nimetatud valdkonnad peavadki eraldi seisma. Kuni viimase ajani on eesti keele õpikutes keeleõpetus ja tekstiõpetus eraldi peatükkidena vaheldumisi, aga täiesti iseseisvad valdkonnad, mis omavahel üldjuhul ei haaku.
Mõned näited: 7. klassis peatükk „Tegusõna käändelised vormid” (pu­has grammatika) kõrvuti peatükiga „Pub-litsistika” (õpetab kirjutama uudist ja intervjuud), kusjuures tekstiõpetuse teemat ei seostata tegusõna käändeliste vormide ega ka järgneva peatükiga, milles käsitletakse muutumatuid sõnu. Või näide 8. klassi õpikust: peatükk „Rõhk ja välde” kõrvuti peatükiga „Uurimus” jne. Parima tahtmise korralgi ei ole võimalik leida nende vahel seost ei õpikuteksti ega õppeülesannete tasandil. Ülalnimetatud ei ole üksikud otsitud erandnäited, vaid senini käibiv arusaam tekstikesksest keeleõpetusest. Niisuguse tekstiõpetuse käsituse korral ei saa kahjuks rääkida ainesisesest lõimingust ega tekstikesksest keeleõpetusest. Liiati on seesugune tekstiõpetus põhikooliõpilasele ülearu teoreetiline ja koormav. Samas põhilise omandamiseks on õpikutes liiga vähe materjali. Õpetajad on sunnitud ise harjutusi ja ülesandeid juurde otsima või välja mõtlema. Millest seegi tuleb, et hästi minev kaup on just igat sorti lisamaterjalid ja -harjutustikud?


Ainekava on tervik

Meie käsitame tekstikeskset keeleõpetust just nimelt lõiminguna. Aine põhjenduses on kirjas: „Ainesisu ülesehitus lähtub keeleteemadest, kuid peab ühevõrra tähtsaks nii sõna-, lause- kui ka tekstitasandit. Tekstiõpetust käsitatakse kui keeleõpetuse lahutamatut osa, mis keskendub võrdselt tekstiloomele ja teksti mõistmisele.” Selguse huvides on nüüdseks lisatud veel laused: „Kõiki teemasid õpetatakse lõimitult. Grammatikat õpetatakse tekstipõhiselt, st peamiselt eri liiki suuliste ja kirjalike tekstide analüüsi ning loomise kaudu.”
Ainepõhjenduse järgmine lõik ütleb: „Õpilast suunatakse kuulama ja kõnelema ning lugema ja looma eri liiki tekste.” Ülejärgmine lõik seletab: „Kõigis klassides suunatakse õpilaste funktsionaalse kirjaoskuse arengut. Loetakse eakohaseid metatekste, mis käsitlevad eelkõige teavet eesti keele kohta. Õpitakse kasutama erinevaid lugemisstrateegiaid, mis toetavad tekstist arusaamist.” Kui see pole tekstikeskne keeleõpetus, siis mis see on?
Eeldame, et tulevased õpikukirjutajad on targad inimesed ja oskavad õppematerjali nii organiseerida ja lõimida, nagu ainekava seda ette näeb: hea emakeeleoskuse saavutamise nimel on otstarbekas kõiki teemasid õpetades silmas pidada, et
areneks õppija mõtlemis- ja väljendusoskus;
avarduks nii suulise kui ka kirjaliku teksti tähenduse mõistmine ja keeletunnetus;
kujuneks korrektsete lausete ja suhtluseesmärgile vastava teksti loomise ja analüüsimise oskus;
rikastuks sõnavara;
kinnistuksid ortoeepia- ja ortograafiaalased teadmised ja oskused;
suureneks suutlikkus juhtida oma õppimist, kasutades eesti keele sõnaraamatuid, õpikut, teatmeteoseid jm teabeallikaid.
Õpetajatele ja õpikute autoritele on abiks ka koostatav aineraamat, mille sisukord on ära toodud õppekava eelnõu üldosas (§ 6, lk 25).
Rõhutame, et ainekava on tervik ja niisugusena tulebki teda lugeda. Ei ole mõistlik üht või teist osa tähtsamaks pidada või muust eraldi vaadelda.
 

Põhikooli eesti keele ja kirjanduse ainekava töörühm
Ivika Hein
Aime Klandorf
Küllike Kütimets
Piibe Leiger
Krista Mägi
Sirje Nootre
Tiiu Puik
Heily Soosaar

Samal teemal

Krista Kerge artiklist 9. veebruari Õpetajate Lehes on vallandunud pikem sõnasõda emakeele õppekava ja õpetamise prioriteetide teemal. Seda jälgides tekib tahtmatult võrdlus Ernst Petersoni suurepärase muinasjutuga „Lindude ja loomade sõda”. Ka seal ei kuulanud üks pool teist ära ja sõnast kasvas sõda tervete klannide vahel, argumendiks see, et teisest poolest pole mingit kasu.

Maailma mastaabis on meie väikesel sõjal ka analoog, tuntud nime all Big War või Reading War, ehk siis kuuekümnendatel Ameerikas alguse saanud väitlus, kuidas on õigem lapsi lugema õpetada, kas foneetilisel meetodil või tervikkeele lähenemise kaudu. Kas õpetada detailidest tervikut looma (tähtedest sõnu, lauset, teksti) või tervikust detaile eraldama (tekstist lauseid, sõnu, tähti)¥ See sõda on kaotanud oma hoo, aga pole viinud kusagile.
Selgub, et ei ole ainuõiget lähenemist, on erinevad koolkonnad, õpetajate erinev veendumus ja entusiasm ning samuti õppijate omadused, mille puhul erinevad meetodid on sobivamad. Meetodite efektiivsusuuringud on näidanud, et tähtis pole, kuidas, vaid et asjaga üldse tegeldaks, ning entusiasm.


Keel on arenev organism

Eestis ei ole Big War kunagi kõlapinda leidnud, sest regulaarfoneetilise keele puhul on foneetiline lähenemine (detailidest tervik, tuntud ka bottom-up-infotöötlusena) loogiline ja efektiivne. Tervikkeele meetod on põhjendatud juhul, kui laps ei omanda foneetilisel meetodil lugemist-kirjutamist. Tavapärased põhjused selleks on tajuhäired (kuulmislangus, foneemitaju häired) või vaimse arengu häired, mil tähe tasand on lapsele liialt abstraktne ja esimene mõistetav infoühik on tähenduslik häälikukombinatsioon ehk siis sõna või fraas.
Uuringute andmeil õpitakse regulaarfoneetilistes keeltes (soome, hispaania, türgi) keele kirjalikke vorme (lugemine, kirjutamine) kasutama kiiremini kui mitteregulaarfoneetilistes (inglise, prantsuse).
Eesti keele omandamise kohta ei ole selleteemalisi võrdlevaid uuringuid praktiliselt tehtud. Viidata saab juba A. Uuseni artiklis (ÕpL, 23.02.) ni­metatud K. Sinisalu tööle. Uurimisgrupi liikmena tahaksin täiendada, et põhiliste ortogrammide taju ning kirjutamisoskus on omandatud juba teises klassis, välja arvatud üksikutel lastel, kelle puhul tasub uurida düsgraafia riski. Edasi esineb üksikuid probleeme vaid sulghääliku õigekirjas, ortograafia reeglite järgimisel (kaashäälikuühend, gi-, ki-liide, liitsõna jms) ning võõrsõnade kirjutamisel.
Seega, elementaarse kirjaoskuse omandab enamik lapsi hiljemalt teise klassi lõpuks, edasi jätkub töö reeglistiku ehk keele konventsionaalsustega.
Siinjuures tuleb meenutada, et keel on muutuv ja arenev organism ning keele reeglistik on sotsiaalne kokkulepe. Oli aeg, kui lühike kaashäälik lühikeste täishäälikute vahel kirjutati kahe tähega, kui keefiril jt analoogsetel sõnadel oli rõhk võõrsõnana lõpus ja vastavalt sellele ka kirjapildis tähe kahekordistus, kui tehti selget vahet „oma” ja „enda”, „üksteise” ja „teineteise” kasutamisel jne.


Oluline on varjul

Keele muutustega kohanemine (uued reeglid, uued sõnad) jätkub ilmselt elu lõpuni ning on ülimalt tõenäoline, et täielikku veatust ja perfektsust keelekasutuse ses osas ei ole võimalik ega eluliselt vajalikki saavutada.
Kuidas aga määrata keeleoskuse komponentide kaalu ja nende olulisust, millele käesolev lahing õppekava ümber keskendub¥ Ilmselt jääb see alati subjektiivseks, kuid siin võiks määrata kaks kriteeriumi: kasutamise sagedus ja olulisus mõistmise aspektist.
Emakeeleõpetuse proportsioonid tuletavad mulle meelde jäämäge, kus olulisem on vee all varjul ja pindmisele kihile on pööratud enim tähelepanu. Kirjutage ühe päeva või nädala jooksul üles, kui palju aega kulutate suulisele suhtlusele, kui palju lugemisele ja kui palju kirjutamisele, ja mõelge, millises vahekorras väljendub see emakeeleõpetuses.
Võib ju väita, et suulise keele omandab laps ilma õpetamata igapäevasuhtluse käigus, kuid kirjalikku keelt pole suuliseta ning keele iga vorm on juhitud mõttest.
Sellest lähtuvalt pean vaid positiivseks informatsiooni, et õpilaste arutlusoskus on paranenud ja mureks on õigekiri. Vastupidine olukord olnuks katastroofiline. Ning väide, et mida nõrgem on keeleoskus, seda manipuleeritavam on inimene, on küll õige, kuid ei puuduta ortograafiat, vaid just nimelt informatsiooni kriitilise hindamise, mõtte edastamise ja argumenteerimise aspekti ehk siis eelkõige jäämäe veealust osa. Kirjavead, ortograafiavead on eesti keeles vaid üksikutel juhtudel mõistmise seisukohalt kriitilisel positsioonil: Anu peseb kanu (kannu). Hukata mitte, armu anda (Hukata, mitte armu anda).
Ses valguses oleks eriti vajalik funktsionaalse kirjaoskuse, infokirjaoskuse tähtsustamine ja meediaõpetus. Kindlasti ei ole see ainult kirjanduse õpetamise pärusmaa ja kindlasti peaks sellega tegelema igas aines, kuid senisele isevooluteele lootma jääda oleks naiivne. Tulemus oleks sama kui seni: aineõpetajad väidavad, et lapsed ei oska lugeda ega kirjutada, ei saa aru instruktsioonidest, ei leia tekstist olulist, ei oska lugeda graafikuid, jooniseid, tabeleid jms, ei oska oma seisukohti esitada ning peavad selle põhjuseks emakeeleõpetuse halba kvaliteeti ja üldist vaimset ja kultuurset allakäiku (siin tasub aga meenutada Sokratese nurinat samal teemal). Demagoogiliselt lähenedes võiks sama hästi ka õigekirjaõpetuse teiste ainete õpetajate hooleks jätta, sest emakeelt oskame me ju kõik ja igaüks võiks kirjavigadele tähelepanu juhtida.
Võib-olla olen TÜ õppekava arenduskeskuse üldoskuste töörühma kuulununa erapoolik, kui väidan, et praegusel kujul on funktsionaalse kirjaoskuse tähtsustamine õppekavas deklaratiivne ega muuda selle kujundamise kvaliteeti, sest ei väljendu ainekavades, pole ka strateegiat või mehhanismi üldoskuste kujundamiseks.


Mõttetu sõda

Pöördudes tagasi Petersoni loo juurde, tuletan meelde, millest sai lindude ja loomade sõda alguse. Nimelt oli karu murdnud noore põdra ja tahtis peita selle risuhunniku alla, kus oli aga risulinnukese pesakene ja pesas pisikesed põrmukesed pojukesed, ega võtnud kuulda risulinnukese palvet pesa mitte lõhkuda.
Mul on tunne, et pöörded meie õppekava arenduses on olnud nagu põdra laiba peitmine ja kiskunud mõttetusse sõtta väga palju toredat rahvast, kes seni on rahumeeles koos elanud, teevad tööd missioonitunde ja südamega, kuid on jagatud nüüd lindudeks ja loomadeks ning kaotamas silme eest sihti ja terviklikku ülevaadet sellest, mis on õpetamise eesmärk.
Me peame teadvustama, et muutunud on kogu õppimise paradigma (õpetamise oma kahjuks mitte veel). Industriaalne lokaalne õpikukeskne õpetamine on asendunud globaalse meediakeskse õppimisega, kus teadmiste edastamise asemel on keskne teabe otsimise ja kriitiliste valikute tegemise oskuse kujundamine.

Hariduslistis kurdab lapsevanem, et matemaatika ainekavad on üle mõistuse rasked ja lapsed ei tihka enam matemaatikat riigieksamiks valida. Arvatakse, et varem oli õppeaine lastele jõukohane. Taolise arvamusavaldusega ei saa päris nõus olla.
Lõpetasin ise keskkooli 1981. aastal, st olen seitsmekümnendatel aastatel koolis käinud. Programmi (ainekava) muudatused (võrreldes mi­nu kooliajaga) polegi nii suured, kui kiputak­se rääkima. Kohati on aga hoopis vastupidi: ainekava on lihtsamaks läinud. Näiteks on põhikoolist hulgateoo­ria elemendid praktiliselt kadunud. Pinnapealseks on muutunud tasandi teisenduste käsitlemine (on jäänud vaid peegeldus sirgest). Güm­naa­siumiosas õpiti tollal in­teg­raal­arvutust, praegu seda pole. Seitsmekümnendatel ei käsitletud nii põhjalikult tõenäosusteooria ja statistika elemente, kui seda tehakse praegu.
Minu meelest on matemaatikaõpetuse allakäigu põhjused hoopiski muus, tooksin neist mõned.
Vanasti õpetati matemaatikaõpetajaks pürgivaid tudengeid ülikoolis viis aastat, selle aja sees oli mitu pikka pedagoogilist praktikat nii maakoolides kui ka suuremate klasside ees linnakoolides, aga nüüd?
Matemaatikat õpetasid koolis väljaõppinud matemaatikaõpetajad, nüüd teevad seda ka klassiõpetajad või inimesed, kel puudub igasugune arusaamine matemaatika olemusest ja kes pahatihti ei saa ka ise aru, miks matemaatikat üldse vaja on ja kus täna õpitut nädala, kuu või aasta pärast lapsel võib vaja minna.
Matemaatika õppimiseks eraldatud õppeaeg õppekavas on oluliselt vähenenud.
Riigieksamitega pidevalt kaasnevad jamad teevad lapsed eksamivaliku puhul ettevaatlikuks.
Noorte petmine riiklikul tasandil (ülikoolidiplomi saamiseks ei peagi enam ülikoolis käima!).
Olematu või alles lapsekingades karjäärinõustamine põhikoolis ja gümnaasiumis.
Ehk mäletavad paljud veel oma kooliajast, et tegime nii suulisi kui ka kirjalikke matemaatikaeksameid. Suuliste eksamite tegemine kadus, nagu kadus üleminekueksamite tegemine üldse. Nüüd tehakse eksameid vaid põhikooli lõpus ja siis keskkooli lõpus riigieksameid. Tõsi, mõnes koolis tehakse eksameid ka 8. ning keskkooli 10. ja 11. klassis, kuid viimased asendatakse sageli n-ö uurimistöödega. Kuna pole enam matemaatika suulist eksamit, ei pöörata õppes piisavat tähelepanu sellele, et õpilane kõneleks ka matemaatikatunnis grammatiliselt õigesti, moodustaks täislauseid, suudaks oma väiteid tõestada jne. Suulistel eksamitel tuli tuletada mingi valem või tõestada teoreem, nüüd ei pea isegi matemaatika ainekava koostajad seda vajalikuks.
Loodan, et matemaatikaõpetusega ei juhtu nii, nagu füüsikaga meie koolides läinud on. Kõvemad poisid on muidugi käised üles käärinud ja teatavad uhkusega, et füüsika viskasime kooliprogrammist välja, saame ka matemaatikast jagu!

Allar Veelmaa

Nüüd on see siis käes: liberalismi lausvõit Eestis! Kahe liberaalsesse internatsionaali kuuluva Eesti partei – Reformierakonna ja Keskerakonna – valimisvõit on mäekõrgune, kahe peale kokku saadi üle poole, 54% valijate häältest. Kui need kaks, Euroopa vaatevinklist liberaalset parteid, oleksid moodustanud koos valitsuse, ei oleks jäänud opositsiooni suurt ollagi.

Konservatiivse Isamaa ja neoliberaalse Res Publica liit on ehk veel kolmas arvestatav jõud; ülejäänute nigel valimistulemus jätab nad selgelt statistirolli, sõltumata sellest, kas neid valitsuse moodustamisse kaasatakse või mitte.
Mida siis valimistulemus meile näitab?
Esiteks seda, et valijaskonna enamik suuri muudatusi ei soovi. Kui ikka kaks võimuparteid saavad koguni üle poole valijate häältest, tähendab see ju lausa rasvast rahulolu valitseva olukorraga. Vähemalt statistilisest küljest hinnatuna.
Teiseks seda, et rahvuslikest või sotsiaalsetest väärtustest suurem kaal on rahal. Mõlemad, nii Reformi- kui ka Keskerakond, on ennekõike kosmopoliitse liberaalse suuna ja majandusedu esindajad, ehkki arusaamades parima võimaliku maksupoliitika kohta on neil märgatavaid erimeelsusi. Nagu ka välispoliitika küsimustes. Aga üldorientatsioon on neil ju sama. Rahahuvid on määravad.


Kaotaja oli Rahvaliit

Valimiste suurim võitja oli napilt Reformierakond. Suurim kaotaja selgelt Rahvaliit. Oodatust märksa nigelama valimistulemuse sai uus poliitiline jõud, rohelised.
Isamaa ja Res Publica tulemus oli n-ö keskmine saak. Läbi ei kukutud, kuid hõiskamiseks pole kah erilist põhjust: parlamendis jääb paar kohta puudu selleks, et moodustada kaksikliit Reformierakonnaga. Üht partnerit on sellisel juhul veel vaja kolmandaks rattaks võimukaariku alla.
Sotsiaaldemokraatide valimistulemus oli paraku kahvatu. See on enam kui napp selleks, et saavutada Eestis suuri positiivseid muudatusi sotsiaalsfääris. Võiks öelda, et sotsiaaldemok­raadid on ammu kaotanud oma selge poliitilise näo. On nad ju parempoolsetes valitsustes olnud väikevenna osas ning sama perspektiiv võib neile avaneda nüüdki. Erilisi võimalusi oma poliitikat teostada see neile ei paku. Pigem murendab nende niigi hädavaevu koos püsivat imidžit veelgi.
Rahvaliit kõrbes täiega, nagu öeldakse. Nende liidrile Villu Reiljanile jäi valimiskampaaniast külge korruptandi silt. Rahvaliit osutus justkui vastutajaks senise valitsuskoalitsiooni enamiku tumetegude eest. Rahvaliidu põhjakäimise abil said Reformiera­kond ja Keskerakond n-ö süütust juurde. Aga peielauda katta on ilmselt siiski veel vara. Maaelanikkond oma spetsiifiliste vajaduste ja huvidega ei kao – vähemalt esialgu – veel kuhugi ning küsimus on selles, kas Rahvaliit suudab taastada oma usalduse nende silmis või mitte. Aeg näitab.
Rohelisi vedas ilmselt alt nii nende juhtpersoonide suhteliselt vähene tuntus rahva hulgas (kui Marek Strand­berg ja ehk veel mõned üksikud välja arvata). Samuti nõrk ja siiruviiruliselt kirju majandus- ja sotsiaalplatvorm. Nad isegi ütlesid, et pole vasak- ega parempoolsed. Kes või mis nad siis õieti on, jäigi valijaskonna enamikule täiesti selgusetuks.
Pelgalt keskkonnahoiu loosungist on vähe – see tuleb täita ka konkreetse sisuga. Selleks sisuks ei saa olla seisukohavõtud üksikute valupunktide kohta. Vaja on selget arusaama maksu- ja majanduspoliitikast ning sellest, kuidas kavatsetakse arendada sotsiaalsfääri. Selgete seisukohtadeta neis küsimustes jäädakse virelevaks väikeparteiks.
Valimistest osavõtt oli keskpärane. Mitte üleliia madal, kuid ligi 40% valijate kõrvelejäämine näitab siiski, et Eesti olukorras ja arengus sügavalt pettunute osakaal on ikka väga suur. Arvan, et palju vähem on neid, kes ei tulnud valima puhtalt ignorantsusest ja laiskusest.


Mis saab edasi?

Valimiste võitjal Reformierakonnal ja tema liidril Andrus Ansipil oli kaks selgemat valikut: kas moodustada võimuliit Keskerakonnaga või Isamaa ja Res Publica Liiduga, kaasates veel kellegi kolmanda, kas sotsiaaldemok­raadid või rohelised.
Esimese variandi tugevus oleks olnud kahtlemata praktikas juba sissetöötatud koostöö. Huvid olnuks määratletud, küsimus võinuks olla vaid üksikute positsioonide ümbermängimises. Samuti selles, kuidas saavutada uusi kompromisse valimiskampaanias väljakäidud lubaduste osas. Keskerakond oleks pidanud tagasi tõmbuma riigiametnikele lubatud suurest palgatõusust. Reformierakond oleks pidanud ilmselt pidurdama maksude langetamise tempot. Kõik muu oleks nende kahe peaküsimuse kõrval olnud juba suhteliselt teisejärguline. Selline valimisliit oleks oma häälte arvuga parlamendis olnud küllaltki stabiilne jõud ning võinuks aruka poliitikateostamise korral pidada vastu kuni järgmiste valimisteni.
Teise variandi tugevus on värske muudatus. Mida see muudatus sisuliselt tähendab, seda on väga raske ennustada. Kompromissid peavad olema vähemalt sama suured kui eelkirjeldatud kaksikliidugi puhul. Samuti on kolme või nelja keskis supp n-ö lahjem.


Lahkhelisid jätkub

Ilmselt leiavad Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit omavahel kergemini ühise joone. Ent sotsiaaldemokraatide kaasamine eeldab juba suuremaid muudatusi. Muidugi juhul, kui viimased ei lähe võimule saamise nimel väga suurtele järelandmistele.
Ennekõike võib lahkhelisid tekkida maksupoliitika ja tööjõupoliitika osas. Aga just viimane on sotsiaaldemok­raatidele väga tähtis, et säilitada või tulevikus koguni kasvatada oma valijaskonda. Koostöö ametiühingutega ja nende huvide esindamine poliitilisel areenil peaks olema ennekõike sotsiaaldemokraatide pärusmaa. Samal ajal esindab Reformierakond ennekõike tööandjate ja eraettevõtjate huve. Ka Isamaa ja Res Publica Liit kaldub viimati nimetatud suunda.
Sotsiaaldemokraatlik poliitika eeldab riigi märksa suuremat rolli kui liberaalne poliitika. See aga tähendab ka vajadust kõrgemate maksude järele, et riik kõigi oma sotsiaalsete eesmärkide saavutamise püüdu ka finantseerida suudaks. Seega saab sotsiaaldemokraatidel võimuliidus olema üsnagi kitsas – huvide erisus või koguni konflikt Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liiduga on aimatav ja paratamatult sisse programmeeritud. Kuidas praktilises poliitikas seda pehmendada, nii et sotsiaaldemokraatidele ka nende oma nägu alles jääks, on küllaltki keeruline probleem.
Uus võimuliit baseerub seega suuremas osas ikkagi vastandumisel Keskerakonnale ning tolle suhteliselt Vene-meelsele orientatsioonile. Sisulist ühtsust on aga sellises võimuliidus saavutada vaat et raskemgi kui võimalikus kaksikliidus.
Rohelised on partnerina suur küsimärk. Esiteks puudub neil n-ö suure poliitika kogemus. Teiseks – nagu juba mainitud – pole neil selget majandus- ja sotsiaalplatvormi. See asjaolu võib olla teatud eelis kompromissideks, kuid võib osutuda ka segavaks faktoriks ning nõrgestada rohelisi just seesmiselt – nende toimimist ühtse poliitilise jõuna. Seega on rohelised üpris ebakindel koostööpartner just oma rohelisuse tõttu poliitikas. Roheliste kaasamine on riski peale minek, mis võib end õigustada või mitte, võimalused on sisuliselt pooleks.
Muude poliitiliste kombinatsioonide teostumise tõenäosus on väiksem. Samuti ei maksa ilmselt oodata laiapõhjalist koalitsiooni, sest selles satuks valimiste võitja, Reformierakond, juba vähemusse. Vaevalt nad seda tahaksid.


Võimalikust hariduspoliitikast

Reformierakonna ja Keskerakonna kaksikliidu moodustumise korral oleks jätkunud laias laastus senine hariduspoliitika. Vaevalt oleks oodata olnud kardinaalseid muudatusi. Samas ei ole põhjust senist hariduspoliitikat väga kritiseerida, sest suund oli võetud Eesti suhteliselt kitsaid tingimusi arvestades optimaalsete lahenduste saavutamisele. Riigi finantseeringute osakaal hariduses oleks kaksikliidu korral jäänud suures piires samaks. Suund oleks olnud kutsehariduse ning kõrghariduses insenertehniliste erialade suuremale osakaalule senisega võrreldes. Jätkunud oleks mõõdukas palgareform, mille vilju võib tavaliselt maitsta enne valimisi (järgmisena tulevad kohalikud valimised). Arvan, et ka õpetajakoolituses jätkunuks senine suundumus. Pigem oleks hariduspoliitika olnud Keskerakonna kui Reformierakonna pärusmaa. Suuremad vaidlused võinuks ehk puudutada riigi ja riigi aktsiaseltsi rolli haridussfääri kinnisvara haldamisel, renoveerimisel ja ehitamisel. Aga selles oleks ilmselt määravad olnud majandusgrupeeringute huvid, mitte niivõrd poliitilised valikud. Kaksikliidu tekkimine võinuks samas tähendada ka teatud stabiilsust hariduspoliitikas, isegi töörahu, kui just kinnisvara osas huvide konflikte ei oleks tekkinud.
Kolmik- või nelikliidu võimuletuleku korral on põhjust oodata suuremaid muudatusi ja vaidlusi, mis kohati võivad minna vägagi põhimõtteliseks ja ägedaks. Suuremat palgatõusu kui kaksikliidult on vaevalt oodata –pigem samasugust. Küll aga võivad muudatused ees oodata nii hariduse juhtimist, kõrghariduse korraldust, õpetajakoolitust kui ka kinnisvarahaldust ja -hooldust. Seejuures võib üles kerkida kolmepoolne huvide konflikt ja kompromisside leidmise vajadus.
Haridusministri portfell võib suure tõenäosusega minna Isamaa ja Res Publica Liidule. Küllalt tõenäoline persoon ministrikohal võib olla Jaak Aaviksoo või Tõnis Lukas. Viimase tegevust haridusministrina oleme sajandivahetusel kogenud. Positiivse, näiteks kutseharidusele suurema rolli omistamise kõrval oli üks kibedamaid muutusi väikeste maakoolide küllalt kiire likvideerumine (likvideerimine). Samuti on meelde jäänud ministri püüe viia kõikidesse koolidesse usuõpetus, mis tookord küll pooleli jäi.
Aaviksoo ministriks kerkides oleks peatähelepanu tõenäoliselt kõrgkoolidel. Arvan, et suund võetaks kõrgkoolide autonoomia jätkuvale suurendamisele, mis aga ilmselt tähendab nii riigi juhtimise kui ka toetuse vähenemist. Samas tähendaks see kõrgkoolide suurenevat konkurentsi, näiteks rahvusvaheliste grantide hankimise ja rahvusvahelise koostöö osas. Kas see tähendaks ka Tartu Ülikooli eelisarendamist teistega võrreldes – see on küsimus, mis alles ootab vastust.
Samuti on põhjust arvata, et rõhutatakse just omavalitsuste rolli hariduselu korraldamisel ja suunamisel. See oli juba Isamaaliidu leib.
Eriti suured küsimused ja vaidlused, ka koolide vahel, võivad aga tekkida seoses Isamaaliidu programmilise seisukohaga: „Kehtestame kooli õppekaval põhineva rahastamismudeli.” Arvuti igale lapsele võib aga kergesti osutuda utoopiaks.
Mis puudutab erakondade programme ja valimisprogramme, siis need on küll olulised, kuid neid ei maksa üle tähtsustada. Peamine on ikkagi see, mis sünnib praktilises tegevuses, kus ideoloogilistest seisukohtadest märksa kaalukamad on praktilised huvid, mis sageli hõlmavad majandustegevust ja konkreetset personaaliat.
Igatahes seisavad ees kaalukad valikud, mis toovad hariduselus kaasa nii- või teistsuguse arengu – valikuvariandid on siiski küllaltki selgelt olemas.

P. S. Kirjutis valmis vahetult pärast vali­mistulemuste selgumist ja enne koalitsiooni lõplikku selgumist.

Kas seadusandjad teevad kehvad seadused? Või siiski mitte? Arvamusi võib avaldada, aga vaja oleks teadmist. Vaja oleks ekspertide hinnanguid seadustele kui tekstidele, kui regulatsioonimehhanismidele, nende toimemehhanismidele ja toimele (mis on peale avaliku ka varjatud). Osa seaduse mõjusid võib ilmneda kohe, osa hiljem, mõni toime on lokaalne, mõni globaalne. Seaduste toime on kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel isesugune ning võib olulisel määral erineda ka eri eluvaldkondades ja piirkondades. Võib juhtuda, et seaduse vahetult ilmnev toime on seadusandjale väga ootuspärane, aga hiljem ilmsiks tulevad tagajärjed kogu rahvale on kohutavad.
Hinnangu andmisel seaduste kvaliteedile võiks võtta arvesse ka seda, kui palju on tehtud juba vastu võetud seadustesse parandusi ning veel ka paranduste parandustele parandusi. Ühiskonda rahuldavate tulemuste saavutamiseks on vaja üsna palju mudeleid. Mudelite abil on võimalik läbi mängida kõikvõimalikke lahendusteid, katsetada eri strateegiaid ja tegurite võimalikke süsteeme (NB! mitte ühe või paari-kolme teguri seoseid), koostada prognoose ja stsenaariume, vaadata, kui palju miski kohe ja hiljem maksma läheb, mida peaks kindlasti teadma ja oskama, millest tingimata aru saama selleks, et rahvas hakkaks seadust täima ning seadusandjast lugu pidama. Mudelite abil saab selgitada, mille poole on mõtet püüelda, mis on ohtlik ja millest tuleks hoiduda, mida, millal ja kuidas teha selleks, et tulemused oleksid ootustega enam-vähem kooskõlas ning tagajärjed ei kasvaks üle pea.
Rõhutada oleks vaja ka metodoloogiat, mille tundmisega on saadikutel olnud seni suuri raskusi. Osa inimesi on olnud kõrgetel kohtadel, aga süsteemse mõtlemise alustega pole veel tutvuda jõudnud.
Olgu siis lausa sõnaselgelt kirjutatud, et saadiku kompetentsus on tema enda ja veidi ka selle erakonna asi, kes kandidaadi valitavate nimekirja kutsus või lubas. Formaalse õiguse riigikogus või volikogus olla on kõik kunagi seal liikmeks kuulutatud inimesed saanud seaduslikult. JOKK! Arutada tasub, millistel eeldustel oleks seadusandluses tegeval isikul võimalik olla efektiivne ja millistel eeldustel on vaja olla vaid ärkvel, et mitte mõnd hääletamist maha magada – nii tähelepanelik, et märgata kohustuslikuks peetavaid märke, ja nii kaine, et nupud hääletamise ajal segi ei läheks. Ka seda, et need segamini lähevad, on riigikogus juhtunud.
Rahvas, kellel on ükskõik, kes on seadusandjad ja muud isikud, kellel on riigis palju õigusi nii otsustada kui ka otsustele vilistada, väärib kaastunnet. Juba paar tuhat aastat tagasi oli teada, et kõik rahvad väärivad oma juhte!

Ülo Vooglaid

Ammuste tekstide allikal

2007. aastal pälvis F. J. Wiedemanni keeleauhinna Kristiina Ross austust vääriva töö eest eesti keele grammatika, kirjakeele arengu ja emakeelse piibli tõlkeloo uurimisel, keeleteadustöö asjaliku juhtimise ning maailma kirjavara silmapaistvalt nõtkete tõlgete eest. Kristiina Rossi igapäevane töökoht on Eesti Keele Instituut ja peamine uurimisvaldkond eesti kirjakeele ajalugu.

Kuidas jõudsite eesti keele ajaloo uurimise juurde?
„Kindlasti oli seal ka juhust. Keskkooli lõpuklassis kahtlesin kaua, mida õppima minna. Üks mõte oli hoopis kunstiakadeemia. Aga kui juba Tartu Ülikool, siis oli esimene valik soome-ugri keeled. Päris pikka aega unistasin kaugemate soome-ugri keelte uurimisest. Pärast ülikooli juba Keele ja Kirjanduse Instituudi soome-ugri sektoris töötades käisin kaasas kunstiinstituudi ekspeditsioonidel sugulasrahvaste juurde, mida juhtis Kaljo Põllu. Näiteks hantide ja manside juures läks hammas nende laule lindistades ikka päris verele. Aga lõpuks jäi see kõik ikkagi sinnapaika ning siis muutusid ka ajad nii, et Venemaal elavate soome-ugri rahvaste juurde oli keeruline minna. Ja mina maabusin hoopis vana kirjakeele juurde.”
Vana eesti kirjakeele uurimiseks pole allikaid just palju. Kui kauaks uurimismaterjali veel jätkub?
„Võrreldes teiste keeltega, millel on rohkem kõnelejaid ja pikemaaja­line kirjalik traditsioon, on meie alli­kate hulk muidugi väga piiratud. Kummalisel kombel on see siiski palju laiem, kui üldiselt käibesse tulnud kitsas tekstide valik lubaks arvata. Oma ühe missioonina olengi näinud seda, et rohkem neid kõrvale jäänud käsikirju teaduslikku käibesse tuua. Olgu või Andreas ja Adrian Virginiuse vana testamendi tõlge, millest lingvistiliselt ei ole suurt midagi räägitud ilmselt lihtsalt seetõttu, et seda on olnud tülikas Kirjandusmuuseumis kohapeal vaatamas käia, nii on see uurijail kahe silma vahele jäänud. Neid 17. sajandi tõlkeid on veelgi, millega ei ole tegeldud.”
Milles vana kirjakeele uurija töö täpsemalt seisneb ja mida annab see tänasele eesti keelele?
„Uuritakse seda, kuidas on eesti kirjakeel kujunenud niisuguseks, nagu me teda tänapäeval kasutame, missugune oli ta alguses – algus tähendab meie jaoks peamiselt 17. sajandit, sest veel varasemast ajast on olemas ainult üksikuid pudemeid. Sel ajal olid ju kõik, kes eesti keelt kirja panema hakkasid, sakslased. Kui palju nad ennast oma emakeelest mõjutada lasid ja eesti keelt saksa keele loogikale allutasid, kui palju oskasid eesti keele omapära üles leida ja ära kasutada? Teine allikas, mida me oma vana keele kohta teame, on rahvaluule keel. Kõige intrigeerivam vana kirjakeele uurimisel ongi katse tõmmata üht pidevat kõverat regivärsilise rahvalaulu keelest läbi vana kirjakeele tänapäeva eesti keelde ja vaadata, kas me mõtleme ja kasutame oma keelt rohkem nagu vanad rahvalaulikud või pigem nii, nagu sakslastest vana kirjakeele autorid. Sest tänane eesti keel on ju nende kahe komponendi sulam.”
Ühest teie artiklist on jäänud silma mõiste libakirjakeel. Mis see on?
„Libakirjakeel on hüpotees või mu­del, mille abil olen üritanud mõelda selle üle, kas ja kuidas keskajal Eestimaal eesti keeles räägiti euroopaliku kultuuri asjadest – keskaja kon­tekstis siis peamiselt vaimulikest küsimustest. Võib arvata, et ärksamad eestlased üritasid nende küsimuste üle mõtteid vahetada. Kristliku eesti keele loomisest võtsid kindlasti osa ka võõrpäritolu jutlustajavennad ja preestrid, kuid selleks, et selgitada risti­usu tugevat mõju eesti rahvapärimusele, tasub eeldada, et ka eestlased ise seda keelt kasutasid. Väga tõenäoliselt eesti keeles kuigi palju kirja ei pandud ja kirjalik tekst, millel võimalik arutlus tugines, oli ladinakeelne, mille ettekandmist eestlased liturgia ajal kuulsid. Libakirjakeel oleks seega keel, mis on sündinud ladinakeelsete tekstide oletatavalt suulisest tõlkest eesti keelde ning mida kasutati kristlike arusaamade vahendamisel eestlaste seas. Suures osas tugineb niisugune mudel muidugi oletustel, sest nagu libakirjekeele definitsioongi ütleb, ei saagi selle kohta mingeid väga ühemõttelisi kirjalikke dokumente säilinud olla.
Humanitaarias saab rangelt teaduslikus mõttes tõestada üldse väga väheseid asju. Teadlase töö tähendabki teatud teemadel arutlemist ja oletuste esitamist. Siis võib-olla ühtede oletuste kõrvale heitmist ja uute esitamist. N-ö lõpliku tõeni saab siin jõuda väga harva. Ehk foneetika on niisugu­ne keeleteaduse haru, mis jõuab juba „päristeaduse” lähedale, kus saab midagi selgelt mõõta, tõestada ja paika panna ning öelda, et see on tõesti tõde. Kõik muu ongi suuresti ainult hüpotees, mudel või viis asjadest rääkida. Humanitaarteaduse areng seisneb valdavalt vaatenurga või rõhuasetuste muutumises; enamasti ei saa väita, et vana teooria on vale ja uus õige.”
Tõlkijana olete vahendanud kirjandust põhiliselt prantsuse ja heebrea keelest. Kust tuli huvi just nende keelte vastu?
„Peamiselt olen tõlkinud prantsuse keelest. Sel ajal, kui ma keskkoolis käisin, olid prantsuse keele õppimise võimalused Eestis suhteliselt kasinad. Romaani filoloogiat ülikoolis üldse ei olnud, aga see on niivõrd suur tükk maailmakultuurist, et mingil määral ma sellest ikkagi osa tahtsin saada ja nii läksingi keskkooli ajal eraõpetaja juurde prantsuse keelt õppima. Heebrea keele vastu hakkasin huvi tundma seoses piibli lugemisega, aga seda sain õppima hakata alles ülikooli juures tegutsevas orientalistika kabinetis Pent Nurmekunna käe all.”
Suur osa teie tõlgetest on klassikute tihti filosoofilised tekstid. Miks just niisugune valik tõlkeraamatuid?
„Mingis mõttes on valik olnud üsna juhuslik. Olen lihtsalt nii aeglane tõlkija, et selle aja jooksul, kui ühte asja tõlgin, pakutakse nii palju uusi asju tõlkida, et suurem osa tuleb ära öelda. Pakutavate sekka satub aga ikka midagi, mida ma ilmtingimata tõlkida tahan. Minu tõlkeraamatutest on vist ainult heebrea luule antoloogia „Uni Jeruusalemmas” olnud selline, mida keegi teine ette ei söötnud, vaid mille päris omapäi käsile võtsin.”
Kas teil on tõlgitud teoste hulgas ka lemmikuid või teoseid, mida oli teistest keerukam tõlkida?
„Heebrea luule tõlkimine oli kindlasti väga põnev. Aga kõige meeldivam oli vast ikkagi Pascali tõlkida. Esiteks on tema tekstis palju mõttekäike, mis mulle lihtsalt istuvad, aga sel­le kõrval on kindlasti oluline ka see, kuidas tõlkija haakub autori viisiga oma mõtteid väljendada. Pascali äärmiselt täpne, loogiline ja selge, aga samas ka tundlik lause sobis mulle väga hästi. Paremini kui mõne teise autori lopsakam ja poeetilisem stiil. Kõige raskem on ehk olnud tõlkida Montaigne’i, kellel on veel sada aastat vanem keel kui Pascalil. Aga võib-olla tundub ta raske seetõttu, et püüan tema tõlkimist jätkata ja parasjagu temaga tegelen.”
Kuivõrd on prantsuse kirjakeel Montaigne’i ajast muutunud?
„16. sajandi prantsuse keel sarna­neb tänapäeva prantsuse keelega muidugi oluliselt rohkem kui üksikud säilinud sama aja eesti kirjakeele näited tänase eesti keelega. Prantsuse keeles on muutunud ennekõike kirjapilt, aga see on enamikus väljaanne­tes tänapäevastatud. Tõlkija jaoks on problemaatilisem see, et paljude sõnade tähendus on veidi nihkunud, nii et ka prantslased vajavad tänapäeval Montaigne’ist õigesti aru saamiseks sõnastikku. Pascali keel seevastu on tänapäevasele juba päris sarnane.
Vanade tekstide tõlkimisel kerkib alati küsimus, kas tõlkekeelt tuleks samuti arhaiseerida või tuleks kasutada tänapäevast keelt. Tõlge on kompromiss, sest kõiki elemente ei ole niikuinii võimalik teise keelde edasi kanda, nii et tõlkija peab ise otsusta­ma, mida ta üritab edastada, mida mit­te. Ammuste tekstide vahendamisel kasutatakse enamasti üsna tänapäevast keelt, vältides lihtsalt värskemaid neologisme ja moeväljendusi. Aga parajasti on meil ühe tõlkijate seltskonnaga käsil eksperiment, mille käigus üritame Voltaire’i 1756. aastal ilmunud juttu „Platoni uni” vahendada nii, et igaüks püüab oma tõlkes mõnda elementi n-ö üle võimendada. Mina näiteks olen võtnud ülesandeks tõlkida Voltaire’i tekst selle ilmumise kaasaegsesse eesti keelde, nii et tõlkes ei oleks ühtki sõna ega grammatilist konstruktsiooni, mida 18. sajandi kirjalikus eesti keeles poleks fikseeri­tud. Mingis mõttes on see jabur lähenemi­ne ja eeldatav tulemus „vale” ju­ba selles mõttes, et Voltaire’i tekst mõjub tänapäeva prantslasele palju nüüdisaegsema ja mõistetavamana kui 18. sajandi keskpaiga kirjalik eesti keel tänasele eestlasele. Aga ajalise nihke probleemide esiletoomiseks võib see eksperiment olla päris õpetlik.”
Millega te praegu veel tegelete ja millised on tulevikuplaanid?
„Üks töölõik on juba mainitud 17. sajandi tõlgete kättesaadavaks ja võrreldavaks muutmine. Oleme alustanud väikese seltskonnaga eesti piiblitõlke ajaloolise konkordantsi koostamist. Valminult peaks see sisaldama kõiki piiblitõlke tekste Georg Mülleri 1600–1606 peetud jutluste tsitaatidest kuni 1739. aastal ilmunud trükipiiblini. Kõik need enamasti käsikirjalised tekstid sisestatakse andmebaasi, nii et neid saab sealt lugeda lihtsalt kui tekste, aga ka omavahel võrrelda. Kasutaja saab otsida välja ühe kindla piiblisalmi ja vaadata, kuidas seda eri aegadel on eesti keeles sõnastatud. Niisugune konkordants näitab ilmekalt, mismoodi kirjalik eesti keel on arenenud ja kuidas väljendusvõimalused on muutunud. Sellega saame pildi n-ö eesti kirjakeele inkubatsioonifaasist, kirjaliku väljenduse kujunemisest kuni ajani, mil ilmus trükipiibel, mis kehtestas keelekaanoni ligi sajaks aastaks ja on suures osas määranud ka meie tänase kirjakeele. Tekstide sisestamine on paraku väga töömahukas, sest üritame neid ühtlasi grammatiliselt analüüsida ja märksõnastada, nii et tekiksid ka sõnastikud.
Sama materjali põhjal koostame raamatut, kus paralleelveergudel on neli uue testamendi käsikirjalist tõlget 17. sajandi lõpust ja 18. algusest. Sellest raamatust on samuti piltlikult näha, kuidas hästi raskepärasest tekstist on saanud visa töö tulemusena tänapäeval juba suhteliselt arusaadav eestikeelne tekst. Seal trükime ära ka pildid 1705. aastast pärinevast nn Stockholmi käsikirjast, mis on esimene rikkalikult illustreeritud eestikeelne piiblitõlke käsikiri. Osa neist on tõenäoliselt mingi Madalmaade kunstniku graafilised lehed, aga ilmutusraamatut, mille kohta käsikirja koostajal graafilisi lehti võtta polnud, kaunistavad tõenäoliselt kohalikku päritolu kunstniku illustratsioonid: justkui lapse käega joonistatud, aga väga tõsiselt mõeldud ja hästi südamlikud pildid.
Selle kõrval üritan tegelda edasi ka keskaegse keele hüpoteesiga, et leida veel mingeid lähenemisvõimalusi nn libakirjakeelele, uurides ühelt poolt esimeste säilinud kirjalike tekstide keelt ja teisalt regivärsilise rahvalaulu keelt. Võib-olla tuleb lõpuks siiski tunnistada, et toonane suuline kõne on nii lootusetult kaduma läinud, et selle kohta ei olegi võimalik enam midagi teada saada. Ja edasi tahan tegeleda ka meie esimese piiblitõlke mustandkäsikirjadega, et süstemaatiliselt selgitada, mismoodi seda teksti toimetati, kui palju toodi sisse uut terminoloogiat, kui palju lõi tõlkijate-toimetajate seltskond ise uusi sõnu, kui palju võttis üle varasemast vaimulikust keelest.”
Kuidas on teie alal lood tegijate järelkasvuga?
„Järelkasvu on vähe juba seetõttu, et see ala nõuab tõesti väga paljude erihuvide kokkulangemist. Üllatuslikult on viimastel aastatel siiski üsna mitu noort piibli­tõlke varasema ajaloo ja vaimuliku keele kujunemisega tegelema hakanud. Aga üldiselt, jah, on Eesti rahvaarv nii väike, et nii spetsiifilise ala jaoks inimesi ei jätku. Tänu väiksele rahvaarvule ning lühikesele kirjakeele ajaloole on meil ka vanade ürikute hulk palju väiksem kui suurtel ja vanadel kultuurrahvastel, aga vahel tekib küll tunne, et proportsionaalselt on meie kultuurilugu rikkam – ja suurem –, kui me hallata suudame.”
Kui palju olete kursis ja puutute kokku tööga, mida teie kolleegid mujal maailmas teevad?
„Piiblitõlke ajaloo ja kirjakeele kujunemise koha pealt on häda selles, et mujal Euroopas on sellesuunaline alusuurimistöö enamasti ammu ära tehtud. Sakslastel on oma Lutheri piibel ja ka sellele eelnenud saksakeelsed tõlked ammu läbi analüüsitud, inglastel oma King James samuti. Ka soomlased andsid oma Agricola kogutud teosed juba kakskümmend aastat tagasi välja ning neil on üldine pilt kirjakeele kujunemisest praeguseks palju selgem kui meil. Üksikutes kitsamates lõikudes võib muidugi mujaltki aktuaalseid paralleele leida, aga meil oleks vast kõige kohasem ennast siiski lätlastega kõrvutada. Praegu üritamegi koostöös lätlastega välja anda kogumikku „Common Roots of the Latvian and Estonian Literary Languages”, millest peaks saama esimene katse kõr­vutada läti ja eesti vana kirjakeele tekkemehhanisme. Seni on eestlased keelesugulusest lähtuvalt teinud koostööd rohkem soomlastega ja lätlased leedulastega, aga kultuurilooliselt on just Eesti ja Läti kõige lähedasemad ja seda asjaolu tasub kirjakeele uurimisel edaspidi rohkem arvesse võtta.”

Jürgen Rooste – auhinnatud ka prosaistina

Miks valisite Jürgen Rooste? Milles on tema novelli fenomen?
Jaak Urmet,
žürii liige, kirjanik:

„Jürgen Rooste puhul torkas silma, et seal oli autor kõige rohkem sees –autori ja teksti vahel puudus distants. Näiteks Mats Traat on pigem suur ja ülev jutustaja, kes räägib oma lugudes, kuidas keegi elas ja oli jne. Jürgen aga „purskab” teksti paberile – avab paisu ja laseb proosa paberile voolata. See autori lähedalolemine võluski.”
Kui palju kandidaate oli?
„Konkreetset nimekirja ei olnud, igaüks lihtsalt nimetas, mis talle meeldis, ja edasine vaidlus toimus juba võimalikult paljudele meeldinud novellide pinnal. Otsus oli suhteliselt üksmeelne.”
Kas soovitad Jürgen Roostel ka tulevikus proosat kirjutada?
„Olen lugenud tema pooliku romaani käsikirja ning see on tõesti võimas. Kui meenutame Jack Kerouaci (biitklassik, teosed „Teel”, „Pilvealused” –toim), kes ütles, et kirjutamine on nagu kiire pihtimine kirjutusmasinale ja enese äraunustamine, siis Jürgeni puhul on täpselt samamoodi – istub arvuti taha, lülitab kõik ülejäänud nupud välja ja lihtsalt kirjutab, lülitab kirjutamise nupu sisse. Biit on tekstis sees!”
Multitalent, kes saab igas žanris hakkama?
„Minu teada ei ole ta ühtegi näidendit kirjutanud, aga ta on tõesti väga andekas. Nagu kõlab Juhan Smuuli luuletuses „Viimane laev”: „Pärast surma saan oma laeva, mille tulesid ise ei näe...” Kirjaniku jaoks on ülim tunnustus, kui ta saab pärast surma päris oma peatüki kirjandusajaloos, et ei ole „ja teisi prosaiste…”, vaid 21. sajand – „Jürgen Rooste”. Neid on päris vähe: Andrus Kivirähk ja Hasso Krull on kindlasti oma peatükiga ja Jürgen Rooste ka, saja aasta pärast on ta oma peatükiga.”

Kristi Helme

Elu kontoris

Elust Londoni kontoris teavad need, kes vaadanud inglaste samanimelist pilafilmi. Ehkki olukorrad pole alati nii äärmuslikud, annab film üldisest õhkkonnast ettekujutuse küll. Tunnistan, et minagi kirjutan seda artiklit tööl olles. Mida kõik teised ninapidi arvutis teevad, ma ei tea, aga sisenejale jääb kindlasti väga asjalik mulje.

Laudadest möödudes näed, et kõigil on lahti Messenger. Ehk kasutatakse seda kontori teises nurgas istuva kolleegiga sideme pidamiseks, mis ei takista aeg-ajalt ka kodustega sõna või paari vahetamast? Või polegi ette nähtud, et töötajal pingutusest higinired mööda palgeid alla voolaksid? Miks muidu on ühes nõupidamiste ruumis snooker ja muud mängud?
Ma ei taha reeta firma nime ja äriplaani, mistõttu lihtsalt kirjeldan, mida näen. Tööle tullakse kella 9 ja 10 vahel. Välis- ja siseuksest aitab sisse isiklik turvakaart. Põhikohaga töötajaid on umbes 35. Rahvast on tegelikult rohkem, sest osa töötajaid on outsource’id. Kogu seltskond töötab ühes ruumis, kus on pikad lauaread arvutiga igal töökohal. Keset kontorit asub klaasist nõupidamisruum, kuhu mitme inimese koostööd nõudvaid asju arutama minnakse, olgu siis tegemist omavahelise jutuajamise või klientide-külaliste võõrustamisega.
Õhkkond on väga rahulik, inimesed teevad midagi, liiguvad ringi, vestlevad, sekka kõlab mõni vali naerupahvak. Pidevalt vooritakse köögi vahet, kus saab teed või kohvi teha. Näib, et ükski tass teed ei ole kunagi ülearu või, nagu nad ise ütlevad, any time is teatime. Kohvimasin teeb kohvi kuuel moel. Sama suur on ka kohvisortide arv. Lõunavaheajal käiakse kella 12 ja 14 vahel, siis jätkub kõik eespool kirjeldatud vaimus, kuni esimesed kella viie paiku lahkuma hakkavad.


Üheksa direktorit

Omavaheliseks suhtlemiseks on ühine aadress, kuhu ilmuvad vahel asjalikud, teinekord lõbusad-lustakad teated, küsimused, kommentaarid. Näiteks laekus sinna kolmapäeva õhtupoolikul ühe omaniku ettepanek, et oleks aeg reede õhtul tagumises nõupidamisruumis väike kontorinaps korraldada (mis ka teoks sai), neljapäeval teise omaniku teade, et töötaja X on viimast päeva tööl, kuna „tema võimeid osatakse kuskil mujal kindlasti palju paremini ära kasutada”. Töötaja X koristas oma tööpaiga õhtuks ära, jättis kõigiga ükshaaval hüvasti ja läinud ta oligi. Inimese alandamist ei sallita. Kui asi ka nugade peale läheb, saadetakse ka „sinna” kohta naeratusega ning sõnadega „palun” ja „tänan”. Ehkki viisakus sisuliselt midagi ei muuda, on see kordades meeldivam kui meile nii tuttav mühaklikult vaikiv nohisemine või räme sõim. Inimese enesetunnet on tavaks kõlavate ametinimetustega tõsta. 35 töötajast on üheksa directors, kaheksa managers, üks controller, üks head, üks administrator.
Vahel juhtub kummalisi seiku, mis tulenevad kas kontorite ühenäolisusest, inimeste hajevil olekust või eelmise päeva tormilisest pubiõhtust. Kord tuli keegi daam kellegagi kokku saama, palus end tualetti juhatada ja klaasi vett tuua. Marssis fishbowl’i ja istus maha. Küsimusele, kellega ta kokku saama tuli, ei osanud ta vastata, sest tema arvuti olevat katki läinud. Et kontorist kellelgi kokkusaamist ette nähtud ei olnud, palusime tal siiski välja uurida, kelle juurde ta tuli. Pärast pea viieminutist telefonikõnet ja asjaolude selgitamist tõusis proua püsti ja väljus, vabandades, et ta pidanuks tulema küll sellel kuupäeval, kuid kuu aega hiljem.
Umbes tunni aja pärast sisenes soliidne hallipäine härrasmees, suundudes tõtakal sammul kontori kaugema sopi suunas. Läbinud umbes 7–8 meetrit, pöördus ta ümber ja läks sõnagi lausumata uksest välja. Üks kuu või korrus ees või taga – ikka juhtub.
Et minu töö kontoris märkimisväärselt pingeline ei olnud – aga mis saab olla hullemat tegevusetust istumisest –, tegin suuremalt jaolt vaid töötamise nägu, tegelikult uurisin aga igasugu veebilehekülgi, et selgitada, millised on võimalused pea igas kuulutuses nõutava ja normaalset palka teenida võimaldava QTS (Qualified Teacher Status) saamiseks.


Kurgitaoline kontorihoone

Kirjeldanud üht tavalist kontorit, heidan pisut valgust ka ebatavalistele. Üks eripärasemaid ja vastakaid tundeid tekitavamaid paistab mulle kodu juurest väljudes kohe kätte. See on 30 St Mary Axe, rahvakeeli The Gherkin (väike kurk), vahel ka The Swiss Re Tower, Swiss Re Building, Swiss Re Centre või lihtsalt Swiss Re oma omaniku ja peamise asuniku järgi, kelle UK peakontor siin paikneb. See on 180 meetri kõrgune jämeda kurgi või kõhna ananassi kujuline pilvelõhkuja, The City kõrguselt teine ja Londoni kõrguselt kuues ehitis, mille nurgakivi pandi 2001. aastal ja mis avati 28. aprillil 2004. Kui Stanstedi lennuväljalt linna poole sõita, hakkab see juba 30 kilomeetri kauguselt nagu seen maapinnast kerkima. Mina lähen seda tühjusest esilekerkivat hiiglast nähes eesseisva taaskohtumise üle Londoniga iga kord elevile.
Swiss Re asub endise Baltic Exchan­ge’i hoone asukohal. Viimast kahjustas tugevalt IRA läheduses lõhatud pomm. Et esialgne kavatsus hoone taastada osutus võimatuks, tehti ettepanek ehitada sinna midagi, mis aitaks The Citysse tagasi meelitada vahepeal Canary Wharfi üle kolima asunud panku ja äriettevõtteid.
Arutelud ja planeerimine kestsid kaua, sest The Citysse ehitatavatele hoonetele kehtivad erilised nõuded, millest üks näeb näiteks ette, et nad ei tohi teatud kindlatest vaatluskohtadest takistada St Pauli katedraali kupli imetlemist. Väliskuju valikul tehti panus tuule mõju minimeerimisele. The Gherkin on igas mõttes tänapäevane, keskkonnasäästlik ja ökonoomne. Tänu energiasäästlikule planeeringule (loomuliku ventilatsiooni süsteem, passiivne päikseküte, loomuliku valguse maksimaalne ärakasutamine), suudab ta toime tulla vaid poolega energiast, mida sellise mahuga hoone normaalselt tarbiks.
Väliskujult erineb The Gherkin oluliselt Londoni traditsioonilistest ehitistest. Vaatamata kumerale klaassiluetile, on kasutatud vaid üht kaarjat klaastahvlit – selleks on läätsekujuline müts päris hoone tipus. Sealsamas tipus, hoone viimasel, 40. korrusel asuv maja töötajaile mõeldud baar pakub konkurentsitut 360kraadist vaadet üle kogu Londoni. Korrus madalamal on eksklusiivne restoran, mida on võimalik firma- või privaatüritusteks üürida, üksiküritajana iga päev sisse ei saa.


Imetletud ja põhjatud

Õnneks on olemas organisatsioon Open House London, mis propageerib arhitektuuri väärtustamist laiemale publikule, korraldades tuure, loenguid ja muud sarnast. Kõige enam on populaarsust kogunud avatud uste nädalalõpp septembris, mil inimesed saavad tasuta külastada arhitektuuriliselt märkimist väärivaid hooneid kogu Londonis. Möödunud sügisel oligi kõige suurem tung just The Gherkini 40. korrusele – inimesed seisid üle viie tunni järjekorras. Kui peaksite tahtma seda võimalust kasutada, tuleks teil tänavu kalendrisse 15. ja 16. septembriks märge teha.
Kui tavaliselt on kõrghoonete tipus massiivsed liftiseadmed, siis The Gherkini puhul oli ülaosa restorani ja baari õhulisuse säilitamise huvides vaja leida teistsugune lahendus. Nii kavandasidki arhitektid pealiftid käima vaid 34. korruseni, kust edasi viib uudne, alttõugatav lift.
„Kurki” on suhtutud erinevalt: 2005. aasta detsembris hääletati see suurimate arhitektuurifirmade hulgas tehtud uuringu põhjal maailma imetlusväärseimaks uusehitiseks, 2006. a juunis pälvis The Gherkin aga BBC London News’i vaatajatelt koha viie kõi­ge inetuma hulgas. 2006. a septembris pandi hoone müüki hinnaga 600 miljonit naelsterlingit, veebruaris sõlmiti tehing –nüüd juba hinnaga 1,2 miljardit.
The Gherkin on esindatud paljudes viimastel aastatel Londonis filmitud linateostes. Ridley Scotti filmi „A Good Year” peategelasel on kontor just seal. 30 St Mary Axe on äratuntavalt nähtav ka Woody Alleni 2005. aasta filmis „Match Point” ja Michael Caton-Jonesi 2006. aasta linateoses „Basic Instict 2: Risk Addiction”.

Eda Strandberg

Tormijooks allahinnatud kaupadele

Klassiõpetaja peab särama

Esimene õppegrupp tulevasi kõrgharidusega algklassiõpetajaid võeti toonasesse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti vastu juba 1957. aastal. Seega möödub tänavu 50 aastat kõrgharidusega algklassiõpetajate/klassiõpetajate ettevalmistusest Tallinna Ülikoolis, mida 20. aprillil tähistatakse vilistlaskonverentsiga. Esitletakse ka raamatut „50 aastat kõrgharidusega algklassiõpetajate ettevalmistusest Eestis”.

Selle aja jooksul on algõpetuse eriala päevaõppes lõpetanud 1933 ja kaugõppes 2059 üliõpilast. Suur osa neist töötab meie koolides ka prae­gu. Kui hästi on TLÜ ja tema eelkäijad suutnud algklassiõpetajaid ette valmistada ja mis neil igapäevatöös toime tulla aitab, sellest rääkisid vestlusringis Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi klassiõpetajad Viia Hang (lõpetas TPedI 1987. a) ja Ly Melesk (1976), TLÜ 5. kursuse üliõpilane ja Tallinna Lepistiku Lasteaia-Algkooli õpetaja Kairis Kontus, TLÜ algõpetuse õppetooli juhataja Leida Talts ning TLÜ algõpetuse õppetooli pedagoogika ja algõpetuse metoodika õppejõud Mare Müürsepp (1980).
Ly Melesk: „Saime ülikoolist kahtlemata head aineteadmised, aga kindlasti ei osanud me üliõpilastena arvata, et klassiõpetaja peab olema sõna otseses mõttes ema eest: vaatama, millal laps pissile läheb, kuidas oma mütsi pähe paneb, salli ja saapapaelad kinni seob, koju saab. Mitte sedavõrd sotsiaaltöötaja, nagu tänapäeval vahel armastatakse öelda, vaid just kasvataja. Peab teda aitama mitte ainult aru saada, et 2 + 2 = 4, vaid kõigis probleemides, mis ette tulla võivad.”
Kairis Kontus: „Ma arvan, et ülikoolis seda õppida ei saagi. See oskus kas on sulle kaasa antud või ei ole. Aga vähemalt on praegustele üliõpilastele teadvustatud, et peame olema ka kasvatajad, nõustajad ja toetajad.”
Leida Talts: „Suhtumine, et algklassiõpetaja on lapsesõbralik ja lapsest lähtuv, pole aegade jooksul kuigivõrd muutunud. Aga mis on muutunud?”
Viia Hang: „Kui mina õpetajatööd alustasin, oli küll nii, et kui andsid lapsele koduse töö, oli see järgmiseks päevaks tehtud ja vanem oli selle ka üle kontrollinud. Tänapäeval tuleb laps tihti kooli nagu puhas leht ja sellegi eest, et kodused tööd tehtud oleks, vastutab justkui õpetaja. Võib-olla tuleneb see muutus tõsiasjast, et paljud vanemad kasvatavad oma lapsi üksi, on kaheksast kaheksani tööl.”


Lapsevanem loodab õpetajale

Mare Müürsepp: „Murrang on tulnud sealtmaalt, kus inimesed ei teinud enam n-ö riigitööd, vaid pidid igaüks vaatama, kust saavad, töötama kas kahe või kahe ja poole kohaga, nagu keegi jaksas. Võib-olla mängib kaasa ka see, et pered on jäänud väiksemaks. Mõeldakse, et ainult üks laps, küll ta saab ise hakkama. Ja kui laps on mobiili otsas ja temaga võib saada ühendust igal hetkel, ei lähegi seda elavat sidet justkui nii palju tarvis.”
Viia Hang: „Üks võimalus vanematega suhelda on klassi kodulehekülg, mis minu klassis väga hästi toimib.”
Leida Talts: „Õpetaja peab ka kohanema selle uue eluga ja vanemate võimalustega.”
Viia Hang: „Mõni õpetaja hoiab rohkem distantsi, ei taha justkui ise lapsevanematega suhelda. Eks igaühel on omad soovid ja nõudmised, aga kui kohe algul reeglid paika panna, distsiplineerib see ka vanemaid.”


Kiitus ei maksa midagi

Kairis Kontus: „Teen praegu lõputööd oma kursusekaaslaste kohta, kes on õpingute jooksul välja langenud. Uurides katkestamise põhjusi, selgus ka, mis on nende arvates õpetajaametis raske. Muuhulgas leiti, et raske pole hakkama saada mitte probleemsete laste, vaid nende vanematega.”
Ly Melesk: „Oma kogemusest võin öelda, et kui õpetaja on oma nõudmistes järjekindel, hakatakse neid küllaltki ruttu aktsepteerima ja tullakse pärast ilusasti kaasa.”
Viia Hang: „Probleemne ei pruugi olla ainult selline laps, kes koolis hakkama ei saa, vaid ka väga hea õpilane, kes nõuab vahel isegi rohkem ainult endaga tegelemist.”
Kairis Kontus: „Olen pannud tähele, et kui ütlen koosolekul lapsevanemale, et tema laps on milleski tubli, hakatakse tagasi ajama. Kui palju julgustust või toetust laps üldse kodust saab, kui vanem ei tunnista tema tugevaid külgi? Võib-olla on seal ka tagasihoidlikkust, õpetaja ees ei peeta heaks tooniks oma last kaasa kiita.”
Mare Müürsepp: „See on siiski ka teatud kasvatusjoon: suhtumine, et milleks kiita. Uurimustestki tuleb välja, et kiitust jagatakse meil vähem kui laitust. Inimesed nagu ei raatsi head sõna ütelda, kuigi see tuleks ilma rahata kätte.”
Leida Talts: „Valitseb arusaam, et kui kiidad, ei ole sa piisavalt nõudlik. On ka selliseid lapsevanemaid, kes ei ole õpetajaga sellepärast rahul, et too on „liiga hea”.”


Sujuv üleminek

Mare Müürsepp: „Millised on teil suhted algkoolile eelneva etapiga ja teisalt, mis tundega annate lapsed üle järgmisesse kooliastmesse?”
Ly Melesk: „Oleme praegu Lasnamäel kõige suurem eesti kool, ümbruskonna lasteaiad on kõik meie tiiva all. Kui lapsed hakkavad kooli tulema, käib õppealajuhataja koos esimese klassi õpetajatega enne need kõik läbi ja vestleb koosolekutel lapsevanematega. Mais käiakse koos lastega koolimajaga tutvumas, terve kooliaasta jooksul töötab ettevalmistusrühm kodustele lastele, kuhu soovi korral võivad tulla ka lasteaialapsed.”
Kairis Kontus: „Selles mõttes on lasteaed-algkool väga tore, et lasteaialapsed käivad meil kadrit ja marti jooksmas, algkoolilapsed jälle rühmades esinemas. Pidev kokkupuude tekitab mõnusa sujuva ülemineku.”
Ly Melesk: „Meie koolis õpetavad klassiõpetajad esimesest viienda klassini. Minu eelmisel aastal lõpetanud saavad praegu päris hästi hakkama. Esimene pool aastat on natuke harjumatu, aga kohaneda aitab ka see, et väga paljud endised õpetajad jätkavad kuuendas klassis. Lapsed käivad mõnes tunnis väikeste majas, kogu aeg näeme ja suhtleme edasi: lapsed tulevad rääkima, näitavad tunnistused ette, küsivad, mõnikord kaebavad ka natuke.”
Viia Hang: „Hiljaaegu käisid meie „endised”, kes nüüd on juba 8. klassis, 3. klassi tunnis vestlemas kliima soojenemisest, pärast kirjutasime kirjandi.”
Leida Talts: „Vahel kuuleb üleminekutel ka vastastikuseid süüdistusi. Aineõpetaja ütleb, et lapsed on halvasti ette valmistatud vmt – kas teiegi olete sellega kokku puutunud?”
Viia Hang: „Vanema astme õpetajad ei arvesta alati, et neile tulevad juba puberteediealised. Meil on nad ju veel kõik väga tublid.”
Kairis Kontus: „Kurb on, et peamiselt tuleb signaale selle kohta, kui midagi on „teistmoodi” õpetatud. Kõi­gil on ju oma õpetamisstiil, ka õpikud on erinevad. Võiks anda rohkem tagasisidet ka siis, kui midagi on hästi.”
Mare Müürsepp: „Igapäevaelu pingestavadki tihti sellised väga väiklased, mõtlematud märkused, mida nii kolleegidele kui ka lastele tehakse. Olen hakanud vana inimesena vaatama, kas õpetaja suudab igal hetkel käituda täiskasvanuna või on ta vahel lapsikum kui laps. On ise millestki solvunud või häiritud ja hakkab tegema etteheiteid, looma pingeid seal, kus pole mõtet n-ö pisiasjade kallal norida, ning tekitab nii õpilastes või ka kolleegides vastumeelsust. Olulisem on ju sootuks miski muu – mida tunnis tehakse. Kindlasti on siin määrav, kas koolis on võetud omaks teatav strateegia või tööstiil, kindlad ühised nõudmised, mis toetavad igaühte eraldi. Mis ei võta mitte vabadust ära, vaid annavad kindlustunde.”
Viia Hang: „Olen töötanud ka koolis, kus oli oluline eelkõige see, et sul oli tolm pühitud ja iganädalane aruanne pastakast välja imetud. Praeguses koolis lausa naudin seda, mida teen.”


Paberitöö – palju või parasjagu

Mare Müürsepp: „Vahel kurdetakse, et koolis on palju paberite täitmist, arvutis ja paberil töö dubleerimist. Kuidas teil selle murega on?”
Kairis Kontus: „Analüüside kirjapanemisel on kahtlemata ka oma plussid. Kutseaastal on seda tööd päris palju, aga ikkagi tunnen, et see on hea. Sa pead läbi mõtlema, mida teinud oled, et edasi minna.”
Viia Hang: „Kogemustega õpetajal oleks mõttekas teha seda ehk kord aastas: võtad tööaasta kokku ja vaatad, mida annaks parandada. Oluline on ka tagasiside. Vähemalt meie koolis ei tundu küll paberitööd liiga palju olevat. E-kooliga oleme nii meie kui ka lapsed ja vanemad ära harjunud. ”
Kairis Kontus: „Mulle tuleb kohe meelde tervisekasvatuse plaan, evakueerimisplaan, analüüsid, milliseid tehnilisi näitvahendeid ma igas tunnis kasutan; kuidas on minu klassis korraldatud lapse tugisüsteem: järeleaitamistunnid, kõneravitunnid, vestlused vanematega... jne. Eks paberitöö maht sõltub ilmselt ka sellest, kui palju ülesandeid ülevalt alla delegeeritakse.”
Ly Melesk: „Probleeme on nõutava enesetäiendusega. Kursustel saab rahuliku südamega käia siiski vaid koolivaheajal – muidu on ikka mure, kes ja kuidas asendab. Õpetajal võiks olla võimalus teatud aja tagant sama põhipalga juures töötada aasta väiksema koormusega.”
Viia Hang: „Koolitusfirmade puhul ei tea ka kunagi, kes neist parasjagu õhku müüb. Teema võib tunduda põnev, aga tuleb ette, et sama juttu on teise pealkirja all juba kuuldud.”
Ly Melesk: „Arenguvestlus on kahtlemata lisakoormus, aga sellest on ka kasu. Kui koosolekule need, kelle probleemidest tahaksid rääkida, tihti üldse ei tulegi, siis personaalselt kokku lepitud vestlusele inimesed reeglina siiski ilmuvad.”
Kairis Kontus: „Neljanda klassi lõpus, enne üleminekut teise kooli, on arenguvestlus lausa hädavajalik, et anda lõplik tagasiside algkooli kohta.”
Leida Talts: „Üliõpilased, kes teevad oma lõputööde jaoks intervjuusid vanematega, on öelnud, et vanemad tahavad väga oma lastest rääkida, olenemata selles, kas neil on probleeme või mitte, kui nad teavad, et õpetajat saab usaldada.”


Õpetaja peab jaksama särada

Mare Müürsepp: „Kust teie oma energiat ammutate, et igale päevale särades vastu minna?”
Kairis Kontus: „Just täna said nii paljud lapsed etteütluses „kahe”, et olin lausa šokis ja näitasin ka välja, et see mind kurvastab. Olime enne teinud kolm tundi proovietteütlusi, aga tundus, et nad polnud neid isegi vaadanud. Pärast tunde oli aega 20 minutit õppida ja 75% tegi järeltöö „viiele”. See oli rõõm. Rõõmu teeb lapse väike tähelepanuavaldus – nad on siirad ja vahetud. Aga soov hommikul tööle minna peab sul ikka endal olema, ei saa oodata, et lapsed sind rõõmustaksid, midagi vahvat ütleksid või et tulemused on head.”
Ly Melesk: „Väikestega muidu ei saagi, kui peab särama, muidu tuleb amet maha panna.”
Kairis Kontus: „Meil on päevas üks vahetund, kus kõik õpetajad tulevad kokku ja arutavad pakilisi probleeme, aga ka seda, mis rõõmu on teinud. Tähtsad uudised ei saa sinust mööda minna. Õpetajate toast saab noor õpetaja ka alati toetust.”
Ly Melesk: „Klassiõpetajate omavaheline koostöö on tihti palju tihedam kui ülemistes astmetes eri ainete õpetajatel. Räägime mitte ainult kooli, vaid ka isikliku elu probleemidest.”
Mare Müürsepp: „Meilgi on paraku selliseid õppejõude, kes arvavad, et klassiõpetaja eriala üliõpilased ei suuda lugeda piisavalt teaduslikku kirjandust, sest … nad on ju klassiõpetajad. Klassiõpetajate võimeid ei maksa sugugi alahinnata. Lihtsalt nad suudavad sinna juurde elada ka emotsionaalselt terviklikku ja rõõmsat elu.
Muidugi ei ole kõik selle eriala inimesed sugugi ühesugused – igaüks jõuab selle ameti võlude juurde erinevalt. Kui kooli läheb noor, kes ei ole kuigi lahtise suhtlemisega, aga samas tark ja tore inimene, vajab ta tuge.”
Kairis Kontus: „Kui abi vaja, peab ikka ise ka suu lahti tegema. Olen jõudnud arusaamisele, et kokkuvõttes on kutseaasta hea, kuigi algul mõjus natuke šokeerivalt, et me pole ka pärast viit aastat õppimist valmis õpetajad. Kaua võib, enne kui saab normaalselt tööle hakata ja palka saada! Kutseaasta on hea siis, kui mentor võtab oma ülesannet tõsiselt.”
Viia Hang: „Mina omal ajal tundsin küll juhendamisest puudust – kohe lükati vette ja hakka ujuma. Sageli pandi veel suur koormus ka – noor inimene, küll hakkama saab.”
Mare Müürsepp: „Peamine, et õpetajal oleks energiat igal hommikul tõusta ja hea tujuga klassi ette minna. Et ei oleks sellist tunnet, et ma pean siin tundi andma, aga õpilased segavad mind.”

Mida teha lugemispesas?

Liikluskasvatusel olgu koolis oluline koht

2006. aastal hukkus Eestis 204 inimest, neist kaheksa alla 15aastased lapsed. Liiklusõnnetustes vigastada sai 402 last. Kõik need traagiliselt hukkunud on olnud kellegi jaoks lähedased ja alati jääb kummitama küsimus, kas õnnetust oleks saanud vältida. Eesti Rahvuslik Liiklusohutusprogramm näeb ette, et see traagiline arv väheneb aastaks 2015 oluliselt.

Liikluskultuuri tasemele hinnanguid andes on sageli räägitud vajadusest liikluskultuuri tõsta. Samas ei ole piisavalt püütud lahti mõtestada selle termini sisu – räägitakse ühest või teises abinõust, mille rakendamine peaks tõstma liikluskultuuri taset tervikuna. Reaalsuses see kahjuks nii lihtsalt ei toimi. Liikluskultuuri muutus on pikaajaline protsess ja selle tõstmine eeldab inimese käitumist kujundavate tegurite järjepidevat mõjutamist ning soovitud hoiakute ja käitumise kujunemiseks vajalike tingimuste loomist.
Liikluskultuur on osa üldisest käitumiskultuurist, inimese võimetel, kasvatusel, teadmistel, keskkonna eripäral ja ühiskonna väärtushinnangutel põhinev tahe ja harjumus liikluses kehtivaid norme järgida ja kaasliiklejatega arvestada. Et liikluses ümbritseksid meid kultuursed inimesed, selles on oluline roll õpetamisel, mis on pikaajaline protsess ja mille tulemused ilmnevad aastakümnete möödudes.
Et liiklusõppe- ja -kasvatustööd koolis hästi kavandada, on vaja tunda liikluskeskkonnast tulenevaid seaduspärasusi, arvestada laste vanust ning liikluskasvatusprotsessi kujundamise lähtekohti, liiklusõppe põhiprintsiipe ning oskust jälgida ja analüüsida laste liikluskäitumist.
Liikluskasvatus ei ole mingi kasvatuse eriliik, vaid ohutuse väärtustamine ning tähelepanu pööramine ohutusele igapäevases liikumises. Suhtumine liiklusesse ja liiklejatesse kandub lapsele üle tema vanematelt ja teistelt täiskasvanutelt. Seisukohad võetakse märkamatult omaks juba varakult. Näiteks võtab laps vanematelt üle teisi liiklejaid süüdistava või siis teiste vajadusi mõistva suhtumise. Kui täiskasvanud kinnitavad alati turvavöö nii esi- kui ka tagaistmel, on selline tegevus ka lapse jaoks normaalne. Lapsed matkivad ümbritsevate inimeste käitumist, kujunevad harjumused jäävad tihti püsima kogu eluks. Uusi harjumusi kujundada on aga tunduvalt hõlpsam kui muuta vanu. Õiged liiklemisharjumused on liikluseeskirja täitmise alus. Just siin on koolil ja õpetajal suur vastutus, kuidas on korraldatud ja kui sihipäraselt lõimitakse liiklusõpe õppe-kasvatustegevusse.


Oluline on süsteemne töö

Maanteeamet on liiklusalast õppematerjali valmistanud ja tasuta jaganud juba kümme aastat. Võiksime ju eeldada, et lapsed, kes nüüdseks on kooli lõpetamas, on väga teadlikud ohutust käitumisest, sellest, mis võib põhjustada liiklusõnnetuse, ja kuidas seda vältida. Millised on ohutust tagavad turvavahendid, kuidas neid kasutada, millised jõud mõjuvad kehale kokkupõrke hetkel, mis juhtub kinnitamata kehaga kiirusel 100 km/t vastu puud sõites, milleks on loodud turvavöö, mis on helkuri peegelduvusomadused, kuidas alkohol mõjutab käitumist ja miks ei tohi purjus peaga sõidukit juhtida jne, jne. Kahjuks näitavad statistika ja liiklusõnnetuste analüüs, et üha rohkem satub liiklusõnnetustesse väga noori juhte. Mis on selle põhjus? Ühelt poolt kindlasti väljakujunenud suhtumine ja hoiakud ohutusesse, teisalt kesised teadmised ning oskused.
Liikluskasvatuse esmatähtis tegevussuund on laste õpetamine, kuna just noorelt kujunevad välja tõekspidamised ning käitumisharjumused, mida hilisemas eas on raske muuta. Laste liikluskasvatuses on efektiivseim vorm õpetamine kui süsteemne ja eesmärgistatud protsess, kus laps omandab õpetaja edastatu põhjal ohutuks liiklemiseks vajalikud teadmised, oskused ja harjumused. Süsteemne töö lapsega peab lasteaedades ja koolides olema tagatud nii teoreetilises kui ka praktilises vormis ning selle tulemuslikkuse eeldus on liiklusteema järjepidev käsitlemine õppekava alusel, õpetajate ettevalmistus ja oskused ning vajaliku õppematerjali olemasolu eri vanusegruppidele.
Kahtlemata mõjutab lapse hoiakute ja käitumise kujunemist tema lähikondsete käitumine erinevates liiklussituatsioonides ja teiste liiklejate eeskuju. Et sageli on mõju negatiivne, peab seda tugevam olema igapäevane töö lasteaias ja koolis.
Liiklusõpetuse läbiviimiseks on maanteeameti liiklusohutuse osakond koostanud ning laste- ja õppeasutuste kasutusse andnud üle 40 nimetuse liiklusõpetuse materjale (kirjeldatud liiklusõpetuse kataloogis http://www.mnt.ee/atp/failid/Kataloog.pdf).
Maanteeameti andmebaasis on olemas kõik lasteasutused, kellele on materjale väljastatud. Nii on võimalik aastate lõikes jälgida õppematerjalide jaotumist koolides. 2006. aastal tellis vaid 66 kooli maanteeameti liiklusohutuse osakonnast liikluskasvatuse õppematerjale (materjalid on tasuta). Kui kooliaasta alguses peaksid kõik esimese klassi õpilased saama liiklusaabitsa, siis seda, kuidas aabitsat kasutatakse, ei saa liiklusohutuse spetsialistid kahjuks kunagi teada. Kas ilus raamat saadetakse koju täitmiseks või võetakse eesti keele, koduloo, inimeseõpetuse, matemaatika või miks ka mitte kunstiõpetuse tunnis kasutusele lisamaterjalina?
Valitsuse määrus „Laste liikluskasvatuse kord” näeb ette, kuidas korraldada koolis liikluskasvatuse läbiviimist, mis on liikluskasvatuse sisu I, II ja III kooliastmes ning gümnaasiumis. Kas iga klassi- ja aineõpetaja võib kätt südamele pannes väita, et tema töökavades on määratletud kõik liikluskasvatuse teemad ning tegevused, kuidas liikluskasvatus on ainetundidesse lõimitud? Julgen selles kahelda.
Jalgratturite õpetus on tihti pealiskaudne
Laste liiklusõpetust, sealhulgas jalgratturite koolitamist ja eksamineerimist reguleerivad liiklusseaduse alusel valitsuse 8. märtsi 2001. aasta määrusega nr 89 kehtestatud „Laste liikluskasvatuse kord” ning teede- ja sideministeeriumi 22. juuni 2001. aasta määrusega nr 70 kehtestatud „Jalgratturi ja mopeedijuhi eksamineerimise ja neile juhilubade väljaandmise eeskiri”.
Kui jalgratturi eksamineerimise ja talle juhiloa väljastamise toimingud ja tingimused on õigusaktiga sätestatud täpselt, siis jalgratturi õpetamiseks õigusaktiga kehtestatud kord ja õppekava puudub. Sellest tulenevalt on laste õpetamine jalgratturina liikluses osalema tihtipeale pealiskaudne ja puudulik.
On koole, kes selgitavad lastele põhjalikult ohutu käitumise aspekte liikluses, kuid paraku on rohkem neid, kes enne lapse eksamile lubamist piirduvad vaid maanteeameti liiklusohutuse osakonnast saadud materjalide laialijagamise ja heal juhul paaritunnise selgituse andmisega. Paraku ei ole see piisav, et laps oskaks tänapäeva liiklustingimustes võimalikke ohtusid õigesti hinnata ja viga saamata toime tulla. Kuna jalgratturi juhiloa taotlemiseks vajalikud teadmised ja oskused tohib laps omandada ka kodus lapsevanema juhendamisel, ongi paljud õppeasutused seda teed läinud. Samas ei pruugi lapsevanem teada kõiki nüansse, mis lapse ohutult liiklema õpetamisel vajalikud on, ning lapse teadmised ja oskused mõnest olulisest teemast võivad jääda puudulikuks. Sellepärast peaks last õpetama professionaalset ettevalmistust ja vajalikku õppemetoodilist materjali omav õpetaja. Kodus tuleks tunnis õpitu üle korrata lapsele iseseisvaks tööks antud õppematerjali kasutades.
Maanteeameti liiklusohutuse osakonna spetsialistid on valmistanud ette õppekava, kus on nii liiklusõpetuse teemad kui ka teised jalgratturile vajalikud teadmised ja oskused fikseeritud ning mis annab õpetajale juhised teemade süsteemseks käsitlemiseks.
Jalgratturi õpetamisel on abiks mitmesugused materjalid nii õpetajale kui ka lastele, millest saab ülevaate liiklusõpetuse kataloogist.
Otstarbekas on korraldada jalgratturi juhiluba taotlevate laste õpetamine kooli juures väljaspool õppetööd toimuva ringitööna, selgitades eelnevalt välja õppimisest huvitatud laste arvu ning leides seejärel vajaliku ettevalmistusega inimese, kes suudab koolituse läbi viia. Raha ringitööks tuleb leida kooli või kohaliku omavalitsuse eelarvest. Senine praktika on näidanud, et lapsed on meeleldi nõus omandama jalgratturile vajalikke teadmisi oma vabast ajast, küll on aga paljud koolid ilmutanud tõrjuvat suhtumist selle korraldamisse. Samas on päevakorral laste vaba aja sisustamine ning sellele otstarbeka rakenduse leidmine. Miks siis mitte püüda leida hea lahendus mõlemale probleemile!
Lapse liiklusõpetusesse ei tohi suhtuda pealiskaudselt. Kuna jalgratturi juhiluba annab lapsele õigusliku aluse osaleda teeliikluses sõidukijuhina, lasub nii lapse õpetajal kui ka eksamineerijal väga suur vastutus.

Haridusest Prantsusmaal

Koduste asjade üle otsustamiseks on vaja vahel vaadata, mida mujal tehakse. 7. märtsil toimus HTMi Tallinna esinduses seminar, kus tutvustati Prantsusmaa haridussüsteemi ja kooliprobleeme.

Põhiettekande pidas Jean Paul Martin Prantsusmaa haridusministeeriumist. Osalejail oli võimalus tutvuda väikese õpikute näitusega, inglis- ja prantsuskeelseid materjale sai edasi mõtlemiseks ka kaasa võtta.


Haridus on õigus ja kohustus

Esineja alustas hariduspoliitikast ja sellest, et Prantsusmaal on haridus prioriteet selle sõna rakendusli­kus tähenduses. Oma üldhariduse aluse­panijaks peavad nad Jules Ferry pärandit aastatest 1879–1888, mille kohaselt riik vajab haritud kodanikke, kes omandavad rahvuslikud ühisväärtused kooli kaudu. Haridus on nii õigus, mida kõik peavad saama kasutada, kui ka kohustus. Kooliharidus on majanduse mootor ja vahend, mis teeb võrdsed võimalused tegelikkuses kättesaadavaks.
Tänapäeva Prantsusmaal on kooliskäimine kohustuslik 6.–16. eluaastani. Kooli saab valida ja 17% lastest käib erakoolis. Ilmalike riigikoolide kõrval on ka religioosseid (neist 95% katoliiklikud), mida ministeerium rahastab lepingute alusel. Riigikoolides on õpetus tasuta, ülikoolides on õppemaksud mõõdukad. Vastutusalad riigi, regiooni, departemangu ja kommuuni tasemel on täpselt paigas. Kuidas just, sellega saab varsti tutvuda Eesti Prantsuse saatkonna kodulehel ka eesti keeles.


Ennekõike eelkool

Eriti oluliseks on pikka aega peetud nn emakooli ehk eelkooli. Kõneleja rõhutas, et see pole lasteaed meie mõistes, vaid koht, kus lapsed tõesti õpivad – eelkõige tundma kõlbelisi väärtusi, omandavad käitumisoskused ja hea ettevalmistuse „päriskooli” minekuks. Sedalaadi õpingutes osaleb 99% laste üldarvust ja kuigi mõned poliitikud tahavad eelseisvaid valimisi silmas pidades tulla välja koolieelse aasta kohustuslikkuse ideega, on eesmärk tegelikult juba saavutatud.
Põhikooli ülesehitus sarnaneb meie omaga, kuid sellele järgnevad hariduse hargnemisvõimalused valikutena on avaramad vastavalt õppija huvidele ja suutlikkusele. Meist erinevalt aktsepteeritakse fakti, et kõik ei suuda sooritada vastavalt haridustasemetele korraldatavaid teste, kuid laps jätkab koolis käimist kuni 16. eluaastani ning leiab tulevikus tööd ja edasiõppimisvõimalusi vastavalt oma suutlikkusele ja töökusele. Ometigi jääb igaühele võimalus jätkata õpinguid sealt, kus omal ajal pooleli jäi, kõik sõltub inimesest endast.
Prantsusmaal järgitakse ühtluskooli printsiipi väga täpselt ning põhikoolis kasutavad kõik ühesugust õppekava ja ainekavasid. Valikaineid pole ja põhikooliaste lõpetatakse üldjuhul 15aastaselt. Toimib õpikute tagasiost­mise süsteem. Keskkooliaste (lütseum)on diferentseeritud akadeemiliseks (kolme haruga) ja kutsesuunaks (erialast sõltuvate valikutega). Ehkki va­lida saab 250 kutseõppekava vahel, võtavad viis kutsevaldkonda lõviosa õppuritest. Need on kaubandus ja äri, arvepidamine ja juhtimine, tervishoid ja sotsiaaltöö ning elektroonika ja elektrifitseerimine. 9% kutseõppeasutuste lõpetanuist jätkab õpinguid ülikoolis.
Riigi suurusele vaatamata on neil vaid 88 riiklikku ülikooli, kes üldjuhul võtavad vastu sisseastumiseksamiteta. Esimese õppeaasta jooksul saab selgeks, kes suudab õpinguid jätkata. Osa peab mõtlema, kas ja millal jätkata. Ülikooli astub 61% aasta õpilaskontingendist. Üksikutel erialadel, nt muusika ja kunstierialad, on tegemist nn konkursseksamitega ehk meie mõistes vastuvõtueksamitega.


Õpetaja teenib üle 0,5 miljoni

Võib-olla pakub mõtlemisainet väike ülevaade pedagoogilisest kaadrist. Algkooliõpetajate keskmine vanus on 40,2 aastat, neist naisi on 80,3%. Keskkooliastme õpetajate keskmine vanus on 43,1 aastat ja naisi on nendest 57,2%. Rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide õppejõudude keskmine vanus on 45,8 aastat ja naisi on nende hulgas vaid 35%. Tendentsid on selged, olgu veel öeldud, et õpetajakoolituse läbinud lähevad tööle riikliku suunamise alusel ja keegi ei pea seda õiguste ahistamiseks. Mõistetavalt liiguvad sealgi õpetajad regioonide vahel erinevatel põhjustel. Õpetajate keskmine palk on 38 456 eurot aastas.


Ministeeriumi roll

Haridusuuringuid teeb järjepidevalt ja süsteemselt riiklik instituut haridusministeeriumi tellimusel. Ministeeriumil on viis põhilist vastutusala: õpetajate ja koolijuhtide värbamine ning tasustamine, inspekteerimine ja hindamine, algkoolide, põhikoolide ja lütseumide õppekavad, eksamite korraldamine ja diplomite ning teaduskraadide omistamine, osalemine koolide rahastamisel koostöös kohalike haridust juhtivate institutsioonidega ehitamise ja haldami­se toetamisel. Kuigi Prantsusmaa hariduskorraldust peetakse konservatiivseks ja liiga reglementeerituks, on õpetajatel ja õppejõududel metoodika valik ja õppe korraldamine vaba. Tulemustega on nad enam-vähem rahul.
Probleemiks peeti, et loodusained ei ole populaarsed ja suur hulk loodus­ainete õpetajaid tuleb immigrantide hulgast. Raskemaks on õpetajatöö läinud ka seetõttu, et kool peab üha roh­kem tegelema sotsiaalprobleemidega, mis jätab vähem aega õppimiseks.

Omakultuurist kehalises kasvatuses

Üks võimalus lõimida õppeaineid ja käsitleda õppekava läbivaid teemasid on matkade, liikumispäevade korraldamine oma kooli või elukoha läheduses. Samas annab see kehalise kasvatuse õpetajatele võimaluse osaleda kooli õppekava koostamisel ning valla kultuuri- ja spordielu elavdamisel.
Toon mõned näited ja ideed põhi­kooliõpilastele õppeainete lõimimiseks, mida saab käsitleda omakultuu­ri ja kultuurilise mitmekesisuse vaatevinklist.
Matkarada läbib kodukoha kuulsate inimestega seotud paiku, tutvustades kodukoha ajalugu, teadvustades kultuuri järjepidevust ja väärtustades rahvakultuuri. Rada võib läbida kodukoha looduse vaatamisväärsusi, kujundades loodusteaduslikku mõtteviisi, samas õpib laps tundma levinud elukooslusi ja bioloogilisi liike. Matkates võib külastada kodukoha tähtsamaid ehitisi, ühiskondlikke objekte. Teel lahendavad õpilased ülesandeid: korjavad kontrollpunktides looduslikku materjali, tehes sellest matka lõppedes kompositsioone, õppides nii end väljendama kunstivahendite kaudu, analüüsima kunstiteoseid. Kontrollpunktides võib lahendada kirjalikke ülesandeid – kirjutada luuletuse, lahendada ristsõna, korraldada viktoriine, esitada või ära tunda mõne rahvalaulu, lastelaulu, teha ise kohapeal mõni lugu.
Kui jätkub tahtmist, võib omandatu ja kogetu siduda uurimistöö või referaadi koostamisega. Tänapäeval on hea võimalus seostada omakultuu­ri ning kõike sellega seonduvat rahvusvaheliste projektidega.
Õpetajate eesmärk peaks olema tekitada õpilastes ahhaa-efekt – ma sain hakkama ja ma sain teada.

Emakeelepäev Tartus

Eesti Keele Kaitse Ühing ja Vanemuise Selts tähistasid emakeele-päeva konverentsiga Tartu Ülikooli raamatukogu saalis 10. märtsil.

Konverents keskendus eesti keele olukorra valupunktidele nii koolis kui ka Eesti keelepoliitikas. Eesti Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk kes­kendus Eesti keelepoliitika põhi­probleemidele, rahvaluuleteadlane Ingrid Rüütel analüüsis õpilaste seisukohti esseekonkursi „Kuidas olla eestlane 21. sajandil” tööde põhjal, emakeeleõpetaja Külliki Kask esitas ülevaate eesti keele ja kirjanduse tundide vähenemisest koolis viimase kahekümne aasta jooksul. Siinkirjutaja tegi kokkuvõtte õpilaste väärtushoiakutest riigieksamikirjandite põhjal ning esitles „Keelekaitsja” 6. numbrit.


„Keelekaitsjaid” juba kuus

Eesti Keele Kaitse Ühing on igal aastal andnud välja kogumikusarja „Keelekaitsja”, esitletud number on sarja 6. osa, I osa ilmus 2000. aastal kohe pärast EKKÜ asutamist Eduard Vääri eestvõttel 1999. aastal.
„Keelekaitsja” 6. number (97 lk) on temaatiliselt avardunud: rõhutatakse eestluse väärtustamise ja eesti keele kaitsmise vajadust, tutvustatakse noortele suunatud üritusi, antakse ülevaateid tähtpäevadest, ühingu tegevusest. „Keelekaitsjas” on avaldatud Eesti Kultuuriseltside Ühenduse pöördumine eesti seltside aja- ja kultuuriloo talletamiseks ning seltside raamatu koostamiseks.
Kogumikus esinevad Ingrid Rüütel eesti meelest ja keelest, Toomas Silk riigikeelest ja anglitsismidest, Leo Kaagjärv inglise ja eesti keele kõrvutamisest, Evelin Arust eesti keele käändekasutuse lihtsustumisest, Maimo Kalmet Nõukogude Õpetajas ilmunud „Keeleülikoolidest”, Peeter Olesk Eduard Väärist tema 80. sünni­aastapäe­val, Reet Vääri eesti kirjakeele ja slängi nihestunud proportsioonidest, Külliki Kask EKKÜ tegevusest.


Keel meie keskel

Keeleteadlane Karl Pajusalu on keelefoorumil rõhutanud, et vastuseid tuleks otsida küsimustele eesti keele seostest teadusega. Kas ja kuidas me teame, mis on eesti keel? Kas eesti keelt on vaja uurida nagu inglise keelt? Kas ja mille poolest erineb keeleuurimine muust teadustegevusest? Kas ja mille poolest erineb keelearendus muust arendustegevusest? Kas ÕS on teaduse asi? Kas Eesti Tea­dusfondi granditaotlused peavad kõigil erialadel olema eesti ja inglise keeles?
Ta peab oluliseks ka küsimusi eesti keele seostest ühiskonnaga. Kas eesti keel on riigikeel ja/või vabariigi keel? Kas ÕS on riigi asi? Kas Eesti riik vajab kõikvõimalikke eestikeelseid tehnoloogilisi rakendusi? Kui mitme keelega peaks toime tulema eesti keele masintõlge? Kas ja/või mis suunas on vaja muuta Eesti ühiskonna keelelist toimimist? Kas täielik eestikeelsus on ühiskonna ideaal? Kas mitmekeelsus tugevdab eesti keele asendit? Mitu eesti keelt on olemas või võiks olla?
Kirjandusteadlane Peeter Olesk on pidanud vajalikuks, et keelealased väljaanded otsiksid vastuseid veel mitmele küsimusele. Kuidas hääldada ja kirjutada õigesti? Missugused on hea keele reeglid ning kuidas neid ära õppida? Mida tähendavad sõnad, iseäranis uued sõnad, ja kust neid tähendusi leida? Kuhu kulgeb keelekorraldus ja milliseid poliitilisi tagajärgi see enesega kaasa võib tuua? Kuidas keeleliselt käituda oma kultuuri suhtes võõrastega?


Kasutajad kaitsevad

„Keelekaitsja” ongi see koht, kus ühingu head, kuid ka nõudlikud soovid esile tulevad. Igasugune keel tähendab alati nimelt võimu. Kõige paremini teavad seda Peeter Oleski meelest pätid, ametnikud ja juristid. Eesti Keele Kaitse Ühing püüabki nendele olulistele küsimustele keskenduda ja on valvel, et eesti keel ei pätistuks, et värdkeelendid ei hakkaks võimutsema, et moeröökijad (P. Oleski väljend) ei lammutaks eesti keele alustalasid ega risustaks seda. Võib ju kurblikult küsida, missugused on meie võimalused eesti keelt kaitsta. Lihtsaid ja kergeid lahendusi polegi – eesti keele kasutaja on ise oma keele kaitsja või selle hukutaja.
Kui keelekasutaja häbeneb eesti keelt ja tahab iga hinna eest näida „prestiiþsem” ning kasutab inglise keelt, siis on eesti keele tulevik tume. Ükski keeleseadus ei suuda kaitsta keelt, mida selle kasutajad häbenevad või põlgavad. Kui häbenetakse oma emakeelt, siis häbenetakse ka omakeelset kirjandust, kultuuri, oma juuri ja identiteeti.
Põlgust eesti keele vastu näitavad üles firmajuhid, kes panevad ettevõtetele võõr- või värdkeelseid nimesid kas alaväärsuskompleksist, edevusest või suurte ees lömitamisest (Go Bus, Gleenaway, Visgenyx OÜ, Wettertrans OÜ, MoTeg Tootmine OÜ).
Noortele suunatud ettevõtmisi ja kaupu reklaamitakse slängis: see on pop, in, see läheb peale. Noori kutsutakse tšillima ja tšekkama. ETV kavas on pühapäeva õhtul „Soovikas”. Vanemuine lavastab „Beautiful Bodies’eid” ja sunnib vaatajat keelt väänama.