2006. aasta septembris korraldasime uuringu eesmärgiga selgitada välja esimesse klassi astunud laste emakeele- ja matemaatikaoskused. Küsitluslehed saadeti kõigisse koolidesse. Vastuseid tuli 4121 lapse (297 klassikomplekti) kohta, mis on ligi pool kõigist kooli läinud lastest nii maal kui ka linnas, nii suurtes kui ka väikestes koolides.

Küsimused puudutasid ka lasteaias käimist, eelkoolis osalemist ning nägemis- ja kuulmisraskusi. Poiste ja tüdrukute kohta antud vastuseid analüüsisime eraldi, küsitluslehed täitis klassi õpetaja.
Üllatas, et lasteaias käinute või eelkoolis osalenute protsent oli väga kõrge – 90% poistest ja 92% tüdrukutest. See annab põhjust arvata, et laste õpetamist enne kooli peetakse oluliseks. Sama võis välja lugeda õpetajate kommentaaridest, kus kiideti eelkoolis osalenute ettevalmistust, õpioskusi ja -motivatsiooni. Kodust tulnud kooliks ettevalmistamata laste õpioskuste ning keskendumisvõime kohta olid kommentaarid kriitilisemad. Sellised tulemused näitavad, et õpetamise tase lasteaedades ja eelkoolides on heal järjel ja õpetajad-kasvatajad teevad oma tööd hästi. Et praegu napib lasteaedadele mõeldud metoodilisi materjale, on see töö eriti raske.


Pealinnas säilinud kodus õpetamise traditsioon

Eraldi selgitati välja Tallinna ja Viimsi koolide tulemused, millest selgus, et lasteaias või eelkoolis on käinud vaid 65% poistest ja 73% tüdrukutest. Kui võrrelda seda aga laste lugemisoskusega, ei saa väita, et kooliks valmisolek oleks kehvem. Pigem on Tallinna ja Viimsi lapsed kooli tulles rohkem õpetatud kui näiteks maapiirkonna lapsed. See omakorda lubab oletada, et pealinnas on säilinud kodus õpetamise traditsioon kas vanemate, vanavanemate või eraõpetaja käe all. Ilmselt on Tallinnas probleemiks lasteaiakohtade nappus.
Küsisime nägemis- ja kuulmisraskuste kohta, täpsustamata, milliseid raskusi silmas peetakse. Õpetajate hinnangul oli kuulmisraskustega poisse 1% ja tüdrukuid 0,4%. Nägemisraskustega lapsi oli aga märksa rohkem – 6% poistest ja 5% tüdrukutest. Tõsiseid ohumärke oli Tallinna ja Viimsi koolide tulemustes: nägemisraskusi täheldati 10,5% tüdrukutest, s.o kümnendikul kooliläinutest! On põhjust arvata, et liigne arvutiekraani ja teleri vaatamine on teinud oma töö. See peaks tähelepanelikuks tegema nii pereliikmeid kui ka teisi laste õpetamise-kasvatamisega tegelevaid inimesi.
Üks kahest peamisest uurimisvaldkonnast oli laste matemaatikateadmised. Küsitluslehe täitmisel tuli eristada need, kes liidavad ja lahutavad kümne piires, liidavad ja lahutavad saja piires ning kes oskavad vabalt arvutada. Nagu arvata võis, oskasid vabalt arvutada vaid vähesed – 4%. Saja piires oskas arvutada 9% poistest ja 7% tüdrukutest. Kümne piires liitis-lahutas 56% poistest ja 60% tüdrukutest, seega ootuspäraselt enamik esimese klassi õpilasi (vt diagrammi „Matemaatikateadmised”).
Küsimused, mis puudutasid uuringu olulisimat – emakeeleoskusi –, olid diferentseeritumad: ei tunne tähti, tunneb trükitähti, tunneb kirjatähti, veerib trükitähtedega teksti, loeb trükitähtedega teksti, loeb ladusalt trükitähtedega teksti, saab loetust aru (trükitähtedega tekst), loeb ladusalt kirjatähtedega teksti, saab loetust aru (kirjatähtedega tekst).


Tähti ei tunne 4% tüdrukuid ja 6% poisse

Kuigi koolis algab emakeeleõpetus tähtede õppimisest, ei tunne kooli tulles tähti vaid 6% poistest ja 4% tüdrukutest. Tegelikkuses on protsent veelgi väiksem, sest õpetajate kommentaaridest ilmnes, et enamik tähti mitte tundvaid lapsi on pärit muukeelsetest või asotsiaalsetest peredest või on tegemist arenguprobleemidega lastega, kes vajavad niikuinii eriõpet. Tallinna ja Viimsi koolide arvestuses ei tunne tähti 0,9% poistest ja 1,5% tüdrukutest.
Vähe on ka neid lapsi, kes tunnevad kõigest trükitähti – 5% poistest ja 2% tüdrukutest, pealinnas vastavalt 2% ja 1,5%. Need numbrid peaksid õppekava koostajad tõsiselt mõtlema panema, kas koolis alustatakse õpetamist ikka õigest kohast. Praegu tundub, et kogu klassi õpetamist korraldatakse kümnendiku võimeid silmas pidades. Nii väheseid lapsi saaks (järele) õpetada individuaalõppekavade järgi. Kui parim aeg lapse keeleoskuste arenguks raisatakse lihtsalt ära, on suur oht, et kaovad kiiresti ka õpimotivatsioon ja -huvi.
Suur osa lapsi veerib trükitähtedega teksti: 32% poistest ja 23% tüdrukutest. 11% poistest ja 13% tüdrukutest loeb trükitähtedega teksti, neist vastavalt 4% ja 6% loeb trükitähtedega teksti ladusalt. 20% poistest ja 24% tüdrukutest saavad loetust aru. Küllalt pal-ju – 18% poistest ja 23% tüdrukutest loeb kirjatähtedega teksti ning saab loetust aru. Kokku saab tekstist aru 38% poistest ja 47% tüdrukutest (vt diagrammi „Emakeeleteadmised”).


Õpetamist ei alustata õigest kohast

Tallinnas ja Viimsis mõistab trükitähtedega teksti 24% poistest ja 20% tüdrukutest. Kirjatähtedega teksti suudab mõista koguni 48% poistest ja 52% tüdrukutest, s.o enam-vähem pool esimese klassi õpilastest. Kokku mõistab teksti 72% lastest ehk ligi kolmveerand küsitletud õpilastest.
Paraku pole õppekava kehtivas ega ka uutes versioonides alushariduse sisule piisavat tähelepanu pööratud. Kooliks ettevalmistus vajab riiklikku koordineerimist ja sisulist tuge, kui tahame, et esimesse klassi astujate tase oleks senisest ühtlasem.
Meie imetlus ja tänu kuulub lasteaia-, eelkooli- ja esimese klassi kasvatajatele-õpetajatele, kes teevad iga päev väga olulist tööd. Loodame, et hariduse sisuga tegelejad mõistavad praegust olukorda ning koostavad tegelikkust arvestavad õppekavad.
Avita kirjastus loosis küsitlusel osalenud klasside vahel välja kolm klassiekskursiooni. Õnnelikud väljavalitud on Valga Põhikooli 1.b, Räpina Ühisgümnaasiumi 1.b ja Jõgeva Gümnaasiumi 1.b klass. Suur tänu koolidele ja eelkõige õpetajatele, kes vastasid küsitlusele, selgitasid või kommenteerisid lahkesti oma klassi olukorda.