Kui Eesti taasiseseisvuse kujundina kasutada taas koju jõudvat Kalevipoega, kes tuli eesti rahvale õnne tooma ja eesti põlve uueks looma, tuleb tunnistada meie rahva suuri saavutusi omariikluse – majanduse, kultuuri jt eluala­de – arendamisel. Samas tundub, et põrgu väravad on jäänud tõhusa valveta ning sortsidel on peaaegu vaba voli rahvaga manipuleerida. Mille muuga seletada taasiseseisvusaja jooksul tehtud rumalusi ja lausa rahva suhtes toime pandud kuritegusid.

Juba Vana-Roomas nõudsid vaesunud kihid leiba ja tsirkust. Kui leiba oli vähe, tuli võimulolijatele rahuliku valitsemise tagamiseks anda rohkem tsirkust. See läbi aegade kestnud loosung on olnud kasutusel kõigi valitsejate juures ja ükskõik millise valitsemisnormi puhul. Anna aga rahvale tegevust, kas või üksteise kallal närimisena, peaasi, et inimesel ei jätkuks vaba aega, sest siis võib ta hakata mõtlema. Mõtlemine aga on ohtlik.


Maailmavaatelist erinevust pole

Erakonnad räägivad ja vaidlevad omavahel maailmavaate üle. Mis see maailmavaade siis ikkagi on? Kõik parteid tunnustavad vaba turumajan­dust ja riigi osa oma kodanike (elanike) seaduslike huvide ja õiguste kaitsel. Küsimus on vaid piirides ja riigi ülesannete ulatuses. Kas saame rääkida maailmavaatelistest erinevustest kahe naise vahel, kellest üks eelistab mini-, teine maksiseelikut, või kahe mehe vahel, kellest üks eelistab nudipead ja habet lõua all, teine pikki juukseid ning alati raseeritud nina- ja lõuaalust?
Riigivõimuorgani valimise võimalus ei näita veel demokraatia olemasolu, kui rahval puudub võimalus otsustada, keda konkreetselt ta riigi­kogus näha tahab. Seepärast oleks õige moodustada väikesed valimisringkonnad, mis vastaksid saadikute arvule. Valimised võiksid olla kahevoorulised. Esimesse vooru võiksid esitada oma kandidaadi kõik erakonnad ja üksikisikud, teise vooru läheksid edasi kaks kõige rohkem hääli saanud kandidaati. Seega peab valitu saama teises voorus absoluutse häälteenamuse. Jääks ära demagoogia, et väikeses ringkonnas osutub valituks vähemuse esindaja ja et need, kes ei olnud tema poolt, olid tema vastu.
Praegu on rahvas sisuliselt seadusandluse mõjutamise võima­lusest ilma jäetud. Põhiseadus rahvaalgatuse õigust ette ei näe ja praktiliselt saab seadusandluse initsiatiiv tulla vaid mõne erakonna või koalitsiooni poolt.
Riigikogus, nagu ka kohaliku omavalitsuse volikogus, peaksid olema esindatud kõik elanikkonna põhigrupid, mitte ainult majandusmehed ja juristid. Samas peab parlamendis olema küllaldaselt õigus-, majandus-, keskkonna- jm olusid hästi tundvaid ning seadustes jm õigusaktides vähemalt suuri ebakõlasid ja vastuolusid märkavaid ja kõrvaldada tahtvaid inimesi, kes on samas immuunsed lobby-töö suhtes.


Miks seadused on halvad?

Puudused õigus(seadus)loomes algavad juba eelnõude koostamisest ja nende riigikogule esitamisest. Sageli lähtub eelnõu koostaja erakonna või erakonna „ülalpidajate” huvidest, jättes meelega või oskamatusest eelnõusse lüngad või sõnastades sätted segaselt, võimaldamaks erinevaid tõlgendusi. Kooskõlastustest ministeeriumides ja ametkondades pole palju loota, sest igaüks lähtub oma ametkondlikust huvist ja tõlgendab segast sätet omakasupüüdlikult. Olles läbinud Riigikantselei, vabariigi valitsuse ja riigikogu komisjonid, peaks seaduseelnõu jõudma riigikogu ette sellisena, et viimasel oleks võimalik otsustada tema menetlusse võtmine või tagasilükkamine. Olukorra parandamiseks seadusloomes tuleks suurendada justiitsministeeriumi osa, kes peaks eelnõu läbi vaatama nii enne kooskõlastamisringile saatmist kui ka pärast märkuste lisamist. See nõuab rohkem kõrge kvalifikatsiooniga en­nast pidevalt täiendavat personali.
Kuid Eestis ei ole ühtegi õigusteadusliku uurimistööga tegelevat instituuti, välja arvatud sellega mõnevõrra tegelevad kõrgkoolid. Kõrgkoolide õppejõud-juristid, kes peavad õpetama-juhendama üliõpilasi, magistrante, doktorante, koostama õppekavasid ja neile vastavaid õppevahendeid, ei ole mahukaks iseseisvaks uurimistööks füüsiliselt võimelised.
Riigikogu endise esimehe Ene Ergma karm hinnang 50% professorite kasulikkusele teaduse seisukohalt, on üldjoontes õige. Kui puuduvad organisatsioonilised ja rahavõimalused laiaulatuslikuks õigusvaldkondadevaheliseks ja teiste sotsiaalteadustega integreeritud uurimistööks nii Eesti kui ka Euroopa Liidu ulatuses, ei ole võimalik saavutada laiaulatuslikku tähelepanu äratavaid tulemusi.
Järeldus on selge: tuleb luua õiguse teadusliku uurimise instituut, olgu TÜ õigusteaduskonna, TÜ muu struktuuri mõne ametkonna, näiteks justiitsministeeriumi juures või osakonnana suures sotsiaalteaduste instituudis.
Arvan, et eesti rahvas on küps reaalset olukorda hindama. On aeg loobuda iidolitest ja okupatsioonieelse aja tegelaste kriitikata ülistamisest või neist reeturite tegemisest. Eesti Vabariik oli ikkagi ajalooline suursaavutus, mis viis eesti rahva kultuurrahvaste perre ja kindlustas tema püsimise tänaseni. Sellepärast väärivad need tegelased austust, mis ei tähenda nende vigadest ja puudustest vaikimist.
Pronkssõdur oleks tulnud ammu ümber paigutada, kui isamaalisel va­litsusel oleks vähegi taipu olnud. Nüüd tähendab kisa selle ümber rahva järjekordset lõhestumist. Teha pronkskujust valimiskampaania trump on lubamatu ja vähegi riiklikku mõtlemist omavale inimesele arusaamatu. Suurte ja katteta lubaduste loopimine ilma konkreetse ja kõigekülgse põhjenduseta on rahva lollitamine. Sellest annab tunnistust ka kõrgete tegelaste esinemine klounina reklaamisaates, televisioonis jm. Kõik see on muutunud tülgastavaks.
Oleks juba aeg, et iga erakond esitaks valimiskampaanias oma programmi kõigi olulisemate eluvaldkondade kohta. Seejuures peab olema näidatud, kui palju üks või teine ettevõtmine maksab ja millistest allikatest raha saadakse, samuti see, mis ühe või teise abinõu teokstegemisel iga ühiskonnaliikme elus muutub. Nii oleks mõtleval valijal võrdlemisvõimalus. Praeguste katteta ja paljasõnaliste lubaduste juures seda pole.


Madal valimiskampaania

Kui erakonnal pole jõudu sellist programmi koostada, ei saa ta ka riiki ja rahvast juhtida. Et meie valitsused on lähitulevikus ilmselt koalitsioonivalitsused, saaksid valijad korralike programmide olemasolul ka ülevaate, millest konkreetne erakond koalitsiooni nimel hiljem loobus.
Ma ei ole plaanimajanduse pooldaja, kuid teaduslikult põhjendatud prognoosita ühiskonna arengu kõigi oluliste (all)sektorite lõikes siiski läbi ei saa. Kuna Teaduste Akadeemia on personaalakadeemia, millel puuduvad teadusliku uurimise instituudid, on vastavate erapooletute iseseisvate instituutide olemasolu paratamatu. Nendelt asutustelt võiksid erakonnad osta ka vajalikke andmeid.
Nii valimiskampaanias kui ka muul ajal on lubamatu nimetada enda maine kergitamiseks ja teise erakondade halvustamiseks teise partei juhtisikuid kõhukateks või küürakateks, karvalõugseteks ja pudikeelseteks, ebaproportsionaalseteks, rebasteks või ninasarvikuteks. See on nii moraalselt kui ka juriidiliselt hukkamõistetav. Küll aga võib ja tuleb kritiseerida ametikohal tehtud vigu ja puudujääke.
Täiesti taunimisväärne on juhtivate töötajate naiste arvustamine soengu sobivuse, seeliku pikkuse, istumise ja astumise seisukohalt, kui nad pole rikkunud diplomaatilist etiketti.
Lubamatu on ka avaliku teenistuse ametikohtade täitmine erakondlikust kuuluvusest lähtudes. Ametnik on kodanik ja tal on väljaspool tööd õigus tegutseda erakonna huvides. Ametikohal peab ta tegutsema üksnes riigi või kohaliku omavalitsuse huvides. Tuleb leida suuremad tagatised, et poliitilise juhtkonna muutudes saaksid tublid ametnikud edasi töötada, olenemata erakondlikust kuulu­vusest.