Kui mina olin veel väikene mees

Kokkupuude kõiksusega

Kui olin laps, armastasin väga teiste lastega mängida, aga suviti vanaema-vanaisa juures olles pidin sageli olema mängukaaslasteta, sest Sompast kirjutati isegi ajalehes kui vanapoiste hällist. Meie naabertaludes ja kaugemalgi polnud ühtki last, kellega mängida – ja ometi on mul just Sompaga ning üksindusega üks võimsamaid lapsepõlvemälestusi.
Tookord, kui elasin üle seda ülevat hetke, ei olnud küll suvi, vaid lumine kevadtalv. Olin jõudnud Sompasse õhtuse rongiga – tavaliselt ei käinud ma talvel maal – ja hommikul, kui läksin välja, jäi mu hing rinnus iluehmatusest kinni. Mu ümber oli äkki seninähtamatu valgus ja avarus ning ma ei mõistnud, kuidas vanaisa väike talu oli otsekui võluväel saanud hiigelsuureks. Suviti oli põllu­maa ikka siiluline, kitsad rukki-, nisu- ja odraribad kõrvuti – ja juba olidki naabertalude põllud meie põllumaad piiramas. Nüüd aga hingasin enda sisse lumevalgust ning piirideta olekut ja veel midagi mõistetamatut, mis hingas omakorda mu meeltesse päikest ning heledust, nii et ma sulasin lume ja taevaga üheks.
Nüüd tean, et see jahmatus oli mu esimene kokkupuude kõiksusega, mis tabab inimest haruharva, mõned korrad vaid elu jooksul.  

Heljo Mänd