Videosse võetud vaevad

 

Virve Liivanõmm

Repliik

Ideaalis peaksime õpetajatena õpilastest sammukese ees olema. Tunnis toimetulekuks tuleb olla kursis õpilaste kõnepruugiga, teada nende lemmikbände ja moemaailma trende. Seda kõike selleks, et teismeliste õrna koore alla pugeda ja neile veidi­kegi aineteadmisi anda.
Tunnustades teismelisi nende sotsiaalses keskkonnas, on õpetajal võimalik õppeprotsessis edu saavutada. Teisalt, vaadates erinevatesse subkultuuridesse kuuluvate hilisteismeliste kohati enesehävitajalikku käitumist, tekib küsimus, kes päästab ripakil hinged.
Kuulumise vajadus on kõige suurem teismelistel. Inimene kui sotsiaalne olend tahab ja peabki kuuluma, selle kaudu saab ta end määratleta. Ümbritsetud eri subkultuuridest, võib noor haarata väliste tunnuste järgi kõige silmapaistvamatest. Vajadus vastanduda täiskasvanule ja n-ö tavalisele normkäitumisele ajab noore äärmusliku grupi juurde.
Emod, punkarid, rullnokad, skin­head’id. Esmapilgul ongi välimus see, mis noori nende poole tõmbab. On ka ideelisemaid subkultuuride kummardajaid, kes otsivad liikumise tagant sõnumit ning seda siis igal sammul ja võimalusel kuulutavad. On neidki, kes usinalt netis surfavad ja siis poolt tõde teades üldistusi teevad. Kole on lugeda emo kirjatükist, kuidas ta järjekordselt on surmani jõudnud ja kuidas tema elu ülim kordaminek oleks siit ilmast lahkuda enesetapu kaudu. Esimene reaktsioon on, et tahtis ilmselt silma paista. Siis tuleb ta ettekannet tegema, mille jooksul suudab korduvalt mainida, millisel moel ja kus endalt elu võtta tahaks.
Mida teha? Ignoreerida? Saata psühholoogi juurde? Kuidas aidata? On see üldse probleem? Kas õpilasel on tõsi taga või on tegemist hilisteismelise tüüpilise vastandumisega normkäitumisele? Oleks see vaid nii. Pigem on tegemist õpitud grupikäitumisega.
Koolis tuleb seista vastu igasugustele sotsiaalsest keskkonnast tulenevatele probleemidele, nagu narkootikumid, suitsetamine, joomine, HIV. Paljud neist tulenevad grupikäitumisest ja subkultuuri saab kindlasti käsitleda kui gruppi. Kui subkultuuridele omased käitumismallid tungivad kooli ja klassiruumi, hakates seal elama omaette elu ning vastandudes teistele gruppidele, segavad need paratamatult õppetundi. Kui palju peab painduma ja vastu tulema kool?
Mitu inimest tuleb lisaks sotsiaalpedagoogidele, koolipsühholoogidele, klassijuhatajatele veel tööle võtta? Mil­line ametikoht luua juurde selleks, et aidata identiteedikriisi ja tähelepanuvajaduse all kannatavaid lapsi? Kui suureks peavad probleemid muutuma, et neid märkaksid ka emad-isad kodudes?
Minu sõnum ei ole ega saagi olla, et subkultuurid on pahad. Kuid igaks asjaks on aeg ja koht. On traditsiooniline haridussüsteem ning kool oma normide ja reeglitega. Ja on erineva taustaga õpilased. Eduühiskonnas tööd rügavate vanemate tähelepanudefitsiidi all vaevlevate laste appikarjele on vaja reageerida. Vanematel tuleks aga tõsiselt kaaluda, kas konflikti nende ja laste vahel on ikka võimalik lahendada kellelgi kolmandal.

Kutseharidus edeneb jõudsalt 

Haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täsikasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung ütleb, et kutseõppe arengut kavandades on võetud selgeks printsiibiks, et kutseõpe peab säilima kõikides maakondades, ehkki mõned maakonnad on päris väikesed ja mõnes neist pakutakse üsna spetsialiseeritud õpet.

Andres Pung leiab, et mõningaid erialasid võiks pakkuda suurema regiooni piires. Ja on ka selliseid, mille n-ö piirkond on terve Eesti, näiteks mõned põllumajanduserialad – aiandus, võib-olla metsandus. Ka muusika, kunst ja ballett on alad, kus kriitiline mass koguneb terve Eesti pealt. Kvaliteetne väljaõpe ongi ehk võimalik ainult ühes kohas. Sellest lähtudes on vaja tekitada nende koolide juures korralikud elamisvõimalused, et kutseõpe oleks kättesaadav kõigile huvilistele. „Viimasel ajal oleme tõsiselt arutlenud selle üle, et Eestis võiksid kujuneda nn kutseõppepiirkonnad, regioonid ja nende piires peaks olema tagatud laiem valik erialasid. Võiks olla viis kutseõpperegiooni, peale traditsioonilise nelja piirkonna oleks Kesk-Eesti viies kutseõpperegioon.
Järgmisel perioodil, mil on kasutada Euroopa Liidu regionaalfondi vahendid, oleme esimeseks prioriteediks valinud õppetöökojad ja seadmed. Need peavad olema viimase peal.”

Kutseõpe tavakoolis
Pung ütleb, et meil on välja töötatud kaks õppeliiki, mis võimaldavad eelkutseõpet selle sõna laiemas mõttes. Üks on pigem kutsesuunitlusena toimiv õpe, mida põhikool või gümnaasium ja kutsekool koostöös edendavad, tutvustades erialasid, et koolilõpetajal oleks lihtsam valida, millist teed minna. Tõsisem õppeliik on kutseõpe põhikoolis ja gümnaasiumis, mis toimub vähemalt 15-nädalase õppekava järgi. Õpet pakub kutsekool, läbitud õppeained loetakse sooritatuks, kui gümnaasiumi lõpetades läheb gümnasist kutsekooli samale erialale õppima. Seda õpet rahastatakse kutseõppeasutuse kaudu.
Kirjeldatud õppevorm on üha po­pu­laarsem, praegu õpitakse kutset sel viisil juba 29 üldhariduskoolis. Näi­teid 15 nädalat kestva koostöös pakutava kusteõppe kohta tõi Õpetajate Lehe palvel HTM-i koolikor­ralduse osakonna töötaja Marje Riis: Väike-Maarja Õppekeskus õpetab ametit Väike-Maarja Gümnaasiumis ja Tapa Gümnaasiumis, Valgamaa Kut­seõppekeskus Tsirguliina Kesk­koo­­lis, Tartu Kutsehariduskeskus Tar­­tu For­se­liuse Gümnaasiumis, Räpi­na Aiandus­kool Misso Kesk­koolis ja Rakvere Kut­sekeskkool Aravete Gümnaasiumis, Rakvere Õhtukeskkoolis ja Loo Kesk­koo­­lis, Olustvere Tee­nin­dus- ja Maa­ma­jan­dus­kool Suu­re-Jaani Gümnaa­siu­mis. Need on näited kutsekoolide koostööst gümnaasiumidega, kuid ühistöö käib ka põhikoolidega.
Kutseõppeklasse tahaks avada senisest enamgi koole, tunnistab Andres Pung. „Aga siin on üks oht.”

Võimalikud ohud
„Kui kutseõppeklass muutub õlekõrreks, et säilitada mõnes paikkonnas mõni hästi väike gümnaasium, ammendame nii ju õpilaste valikuvõimalused. Muidugi on oluline ka, et integreeritud õppevormi raames oleks tagatud kutseõppe kvaliteet. Seetõttu ei toeta me initsiatiive, kus gümnaasiumid tahavad teha kutseõppeklasse ainult enda jõududega. Üldjuhul ei saa see olla tõsine tegevus, kuna nüüdisaegne
kutseõpe nõuab tänapäevast sisseseadet,” selgitab Pung.
„Kutseõppuritele oleme loonud täiendavaid võimalusi üldharidust saada. See on lisa-aasta, praegu veel täis­kasvanute gümnaasiumide või gümnaasiumide õhtuste osakondade baasil. Iga õppija läbib selle enda algatusel, näiteks kui ta soovib astuda kõrgkooli, sooritada riigieksamid. Seejuures ei pruugi ta läbi võtta tervet õppekava, võib valida ka üksikud ained, milles tahab eksami sooritada.
Lähiaastatel tahame sellise lisa-aasta luua ka mõnede kutseõppeasutuste juures, kuigi siin peab jälgima, et see ei muutuks kõikidele õppuritele peale surutud neljandaks aastaks. Lisa-aasta peab jääma rangelt vabatahtlikuks võimaluseks end edasi harida.”

Kutseharidus pole umbtee
„Ettekujutus kutsekeskharidusest kui tupikteest on väär. Meil läheb ju­ba praegu üle 10% kutsekeskhariduse omandanuist edasi kõrgkoolides­se ja see protsent üha suureneb. Ka soosime väga kutsekeskõppeasutuste ja rakenduskõrgkoolide ühist õppekavaarendust. Kui kutsekeskkoolis on juba ühel või teisel alal prakti­line vilumus saavutatud, läheb see rakenduskõrgkoolis läbituna kirja. Selles vallas on häid näiteid, kutsekoolilõpetanute edasiõppimisvõimalused aina suurenevad. Soomes näiteks on eesmärk, et 25% tudengkonnast tuleks kutseõppeasutustest. Neil on teiste ees suur eelis, nad on valitud erialal juba päris tõsised tegijad. Tööandjad hindavad neid tulevikus teistest enam, eriti tehnilistel erialadel.
Nüüdseks on jõutud järeldusele, et kogu keskhariduses tuleks kooli­võrku korrigeerida riigi tasandil. Kutse­hari­duses nii tehaksegi ja kutseõppeasutuste võrk ongi suures osas juba kor­rastatud. Kui aastal 2000 oli meil 62 riigi kutseõppeasutust, siis selleks sügiseks jäi neid järele 31 – oleme pooled kas kinni pannud, kokku viinud või rakenduskõrgkooliks muutnud. Lisaks on veel kolm munitsipaal­kutsekooli ja 13 erakooli. Ükski teine haridusvaldkond ei saa võrgu korrastamisel sellise progressiga kiidelda. Julgen öelda, et meil on veel ainult paar probleemset kutsekooli, ülejäänud on kõik jätkusuutlikud. Ja me saame neisse kõigisse rahastamise uuel perioodil investeerida,” kinnitab Pung.

Hariduspoliitika ja regionaalpoliitika peavad käima käsikäes

Mida arvate nn puhaste gümnaasiumide loomisest?


LAURI VAHTRE, riigikogu liige:
„Ohtu näen siin selles, et mõni mõtleb mingi reegli välja ja siis läheb lahti kampaania, et koolid kaheks või nii. Teha tuleb ainult seal, kus see tõesti mõistlik on. See võib sõltuda isegi sellest, millises hoones kool paikneb. Aga jagada kool lihtsalt kaheks osaks ja jätkata tööd sisuliselt vanaviisi – sel ei ole muud mõtet, kui et keegi saab direktoriks.
Aga kui tuleks nii nagu Treffner Tartus, kes on end tõesti väikestest lahti haakinud, on omaette majas... Miks mitte.
Aga terve koolipõlv koos ammuste sõpradega mööda saata oleks ka ju tore, kuigi midagi nõukogulikku on selles konveieris tõesti. Gümnaasium ei saa olla lihtsalt ümbernimetatud keskkool. Gümnaasiumis võiks olla akadeemilist väärikust. Sellel mõttel on juba jumet. Ja sõel sellisesse kooli võiks olla senisest tihedam.
Ikka jälle peame vaatama, et me häid ettevõtmisi iseenda paroodiaks ei muudaks.”

HENDRIK AGUR, Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor:
„Nn puhaste gümnaasiumide idee on praktikas ju teostunud ja neid kogemusi tulekski arvestada. Analüüsima peab plusse ja miinuseid. Arvan, et mõlemad vormid on omal kohal. Kampaania korras traditsioonidega suuri koole lammutama asuda kindlasti ei tohiks. Gümnaasiumiosa võib eraldada seal, kus see on õigustatud.
Traditsiooniliste nn suurte koolide (1.–12. klassini) suur pluss on identiteedi, kooli atmosfääri ning aja kulgemise tunnetus, mis kujundab inimese väärtushinnanguid. Kasvatuslikust seisukohast on just noorematele oluline, kui nende kõrval on väärikad noored vanematest klassidest. Eriti soodne on olukord siis, kui on kujunenud ka traditsioonid, nt tugiõpilasliikumine, ühised ettevõtmised ja üritused.
Nn puhaste gümnaasiumide eelised on kindlasti ka arvestatavad, tähtsaimaks nende seast pean suuremat võimalust ja paremaid tingimusi pühenduda õppetööle, mis ju ongi gümnaasiumi toimimise peamine ülesanne. Seega kvaliteet.
Toetan nn puhtaid gümnaasiume, kuid veel kord – nende loomine peab olema diferentseeritud ning regionaalseid ja demograafilisi iseärasusi arvestades planeeritud. Puhaste gümnaasiumide osatähtsus võrreldes traditsioonilistega võiks olla mitte rohkem kui pool.”

ELMU KOPPELMANN, Tapa Gümnaasiumi direktor:
„Ütlen otse, et nn puhaste gümnaasiumide käsu korras loomine tuleb läbi suurte valude ja vaevade, ent tulemus ei pruugi olla see, mida loodetakse. Rakveresse võib niisuguse kooli ju luua, aga olen kindel et Vinni-Pajusti, Väike-Maarja, Kunda ega Tamsalu pole nõus põhikooliks kahanema.
Meilt pole viimase viie aasta jooksul ühtegi põhikooli lõpetanut Rakverre gümnaasiumi läinud. Ju on nad meilt saadava haridusega rahul. Tänavu võtsime 10. klassi vastu 48 õpilast, keskmine hinne pidi olema üle „nelja”. Soovijaid oli kaks korda rohkem. Meile ei tulda mitte ainult oma maakonnast, vaid peale Lehtse ka Amblast ja Jänedalt.
Leian, et põhiprobleem on laste arvu vähenemine ja õpetajate palk. Sellest tuleks alustada, mitte rääkida kooliastmete sulgemisest. Kui kusagil tõesti selgub, et õpilasi jääb väheks, tuleb asi käsile võtta. Aga teisalt – vägisi ei tee ühtegi põhikooli tugevaks ega aja lapsi Rakveresse gümnaasiumi või kutsekooli.
Usun, et probleemi lahendaksid nn integreeritud gümnaasiumid, mis annaks ka eelkutseõpet. Sellest variandist räägitakse juba kümme aastat.”

RAIMU PRUUL, Häädemeeste Keskkooli direktor:
„Teadupärast on Pärnus see projekt mingil määral juba käivitunud, on korraldatud isegi visioonikonverents ja valdades käivad koos maakonna komisjoniga infrastruktuuri arutelud.
Püütakse lähtuda kunagisest kihelkonnaprintsiibist. Just mõni päev tagasi olime koos ja leidsime, et Häädemeestel ja Tõstamaal, kus elanike hajusus on suur, peaks säilima kool, kus õpetatakse lapsi 1.–12. klassini.
Praeguse uue mudeli puhul, kus rõhutakse tugevale põhikoolile, ei kujuta ma ette, et näiteks Vändrasse või Kilingi-Nõmmele jääks nn puhas gümnaasium. Vaid Pärnusse jäävatesse gümnaasiumidesse on lapse­vanematel jälle kulukas lapsi õppima saata.
Usun sedagi, et lähima viie aasta jooksul ei ole meie kutsekoolid valmis nii palju põhikoolilõpetanuid vastu võtma.
Rahastamise uute põhimõtete järgi jääbki üks võimalus: õpilaste teatud arvust alates gümnaasiumiklasse enam riigi kulul avada ei saa ja dotatsioon jääb kohalike omavalitsuste kanda.”

Kuulus Jokela ja tundmatu Türi

Möödunud pühapäeval krooniti aasta isaks Lembit Peterson – austatud ja armastatud perekonnapea, kultuuri­külvaja ja pedagoog, sügavalt haritud ja eetiline inimene. Palju õnne talle!
Intervjuud päevakangelasega on ilmunud kõigis meie meediavälja­annetes. Jutuajamise Lembit Petersoniga leiab ka tänasest Õpe­tajate Lehest. Ja kui siinkohal ei ütleks, siis ega lugeja teakski, et sedapuhku sai vestlus kokku lepitud, linti võetud ja looks kirjutatud ammu enne, kui saabus teade aasta isaks kuulutamise kohta. Seega siis lihtsalt juhus.
Õnnelik juhus, ütlete? Aga võib-olla ka natuke õnnetu, arvan. Tiitliga kaasnev meediakära pais­kab päeva­kangelase lugejate ette tahes-tahtmata just nagu uudise või „sündmuse”, varjutades tõsiasja, et tegemist on isiksusega, keda tasub kuulata ka argipäeval, mitte ainult peolärmis.
Mainstream-meedia jaoks, paraku, on nimelt tiitli omistamine see, mis sündmusest sündmuse teeb ning tähelepanu väärib. Ning ainult tänu sellele, et aasta isa (ja emadepäeval aasta ema) kuulutatakse traditsiooni­liselt välja koorikontserdil, pääseb korraks telepilti ka meie igapäevane koorimuusika. Muul ajal kahe laulu­peo vahel koorid teleekraanil ei esine, heal juhul ehk ainult tumma pildina mõnelt mainekalt konkursilt saadud auhinna või medali taustal.
Tänavusele isadepäeva kontserdile olid kutsutud tublid lauljad mitmelt poolt Eestist: Tallinnast Kadrioru Sak­sa Gümnaasiumi neidudekoor (di­ri­gent Reet Lend), Tartust Karlova (Ave-Maria Sild) ja Miina Härma gümnaasiumi (Kadri Leppoja), siis veel Türi Gümnaasiumi (Tiiu Schüts), Viljandi Muusikakooli ja Võhma neidudekoor (mõlemad Maarika Reimand) ning Pärnust Argentum Vox (Toomas Voll). Tüdrukud laulsid silma­paistvalt hästi ja säravalt nii Hirvo Surva kui ka oma õpetajate käe all.
Esinemine kontserdisaalis ning ühtaegu televisiooni ja raadio otseeetris oli neile tähtis ja oodatud sündmus, selleks oli end hoolega ette valmistatud, mitu kuud õpitud ja harjutatud. Kodukohas ja peredes elati tüdrukutele innukalt kaasa. Eks korraldajate mõte oligi anda võimalus ka neile, kes kaugemal, mitte üksnes teada-tuntud parimatele, kes toimetavad Estonia laval ja lava taga igapäevaselt nagu omas köögis. Ja siis äkki selgus, et lõpmata „kauged” paigad asuvad Tallinnast napilt sada kilomeetrit eemal... „Enne tänast laulsid meie kooli lapsed siin viimati 45 aastat tagasi,” tunnistas üks koorijuht.
Koorimuusika ei huvita inimesi, teavad enesekindlad teletegijad. Nagu koorilauljad polekski inimesed... Mis aga ülejäänutesse puutub, siis ega kedagi saagi huvitada miski, millest ta midagi ei tea, mis ilmaski uudiskünnist ei ületa, mille kohta infot ei anta ning mida eales avalikuks arutlusaineks ei pakuta.
Eelmise nädala Postimees võttis kõneks kiiruse, millega ühe või teise riigi ajakirjanikud Soome koolitulistamise paika jõudsid. Eestlased olevat olnud aeglased – said kohale enam-vähem sama ajaga, mis teised näiteks Hispaaniast... Vabandust, aga mille tarvis õieti oli üldse vaja tormata sinna „tardununa mõjunud Jokela kooli ette” (tsitaat Postimehest)? Ellujää­nud lapsi ja hukkunute vanemaid pildistama? Küsima, mis tunne oli?
„Leinajaid, kes keeldusid rääkimast, kohtas üllatavalt vähe,” kirjeldab Postimehe ajakirjanik oma tööd. „Ja kui keegi ei suutnudki tundeid kontrollida ning nutma puhkes, siis
keegi ei pahandanud, kui foto­g­raafid ja telemehed neid kambakesi objektiivide fookusesse püüdsid. Sest emot­siooni püüdvatest uudisteküttidest peab ju ka katsuma aru saada.”
Emot­sioone, mida võinuks kaamerasse püüda, jätkus küllaga mujalgi, ka näiteks Estonia kontserdisaali laval ning kulisside taga. Leidus ainet reportaažideks närvipinge maandamise eri viisidest, saanuks teha intervjuusid kontserti juhtinud noorte näitlejate Maria Soometsa ja Karol Kuntseli või klaveri taga istunud Olav Ehalaga ning koguda lauljate ja nende õpetajate lõbusaid lugusid elust enesest (kas või sellest, kuidas üks koorijuht õhtupimeduses maantee veert pidi koju minnes möödasõitjaid ehmatas – hakkas ennast unustades laulu mit­te ainult mõttes, vaid ka kätega ju­hatama).
„Postimehe otsus oma autoga [tu­listamise] sünd­muspaika minna oli majandus­likult tark,” kinnitab ajakirjanik. Pakun, et veel targem ol­nuks koju jääda. Ja mitte ainult majanduslikult. Mei­le netikom­men­taa­­ridest vastu vaatav lugejahuvi on niisama vähe ise­tekke­line kui inimeste tahtmine teada midagi ka nende emotsionaalsete sündmuste kohta, kus kirgi ei küta üksnes vere ega raha lõhn ning väike­ste konnatiikide suured staarid. Huvi­sid ning huvipuu­dust õhutavad (mee­dia)­tarbijad ja tootjad vastastikku.

Tiia Penjam

Ministeeriumis

12. novembril esines minister Tõnis Lukas Tallinnas rahvusraamatukogus toimunud rahvuskaaslaste programmi konverentsil kõnega „Eestlus ja rahvuskaaslaste programm”. Kõneldi kultuurisidemetest väliseestlastega, väliseesti arhiividest, kodumaale tagasipöördujatest jms, samuti arutati uue programmi põhiseisukohti.14. novembril toimus projekti „Koolikatsuja 2006+” raames HTM-is konverents „Hariduse kvaliteedist välishindaja pilgu läbi”. Ülevaate õppeasutuste välishindamisest andis HTM-i välishindamisosakonna juhataja Kadri Peterson. Samuti esitleti järelevalve tulemusi koolieelsetes lasteasutustes, üldhariduskoolides, kutseõppeasutustes ja kõrgkoolides. Konverents lõppes paneeldiskussiooniga „Õnnelik inimene ja kool”.15. novembril sõitis minister Tõnis Lukas kahepäevasele visiidile Brüsselisse, kus osaleb Euroopa Liidu haridus-, kultuuri- ja noortenõukogul. Lukas külastab esmakordselt ka Brüssel II ehk Woluwe Euroopa Kooli, kus õpivad Eestist pärit lapsed.15. novembril toimus Eesti Maaülikooli peahoones konverents „Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine”. Lisainfo: www.archimedes.ee/teadus.16. ja 17. novembril korraldab Vene Koolide Õpetajate Ühendus konverentsi „Vene keel õppeainena osalise eestikeelse õpetamise süsteemis”, kus arutletakse vene keele rolli ja tähenduse üle osalise eestikeelse õpetamise süsteemis. Ajakava: http://www.hm.ee/index.php?048048.

Sõnumid

Eestlus ja rahvuskaaslaste programm

Bulgaaria õpetajad lõpetasid streigi

c   

Mõte

Millest me ka ei räägiks, ikka mõtleme Jokela juhtumile. Ilmselt jääb see meid veel kauaks saatma. Niisamuti nagu need juhtumid, kus mõni koolilaps on endalt ise elu võtnud. Neid juhtumeid on aga meil Eestiski olnud, ja veel üsna hiljuti.

Minu jaoks on need asjad omavahel tihedalt seotud, sest ikka on olnud nii, et oleme midagi kahe silma vahele jätnud. Oleme jätnud midagi tegemata.

Õnnetus hüüab tulles
Paraku õnnetused siiski hüüavad tulles, oskaksime me vaid alati seda näha ja kuulda. Midagi pole parata, kõik taandub vajadusele õpilastele individuaalselt läheneda, mida nüüd igal sammul korrata armastatakse. Kuid kas see alati ja igal pool ka õnnestub? Eriti tähtis on individuaalne lähenemine alg- ja põhikooliastmes, kui inimese huvide kujunemisele pannakse alus. Kooli ja kodu koostöö on siin väga oluline.
Tahaksin rääkida konkreetsest juhtumist. See oli nüüd juba rohkem kui kolm aastat tagasi, kui see poiss meie kooli kolmandasse klassi tuli. Tunnistus oli korras, miski ei viidanud arenguprobleemidele – poiss nagu poisid ikka. Kohe algasid aga raskused matemaatikaga, mis ei läinud ega läinud.
Tagantjärele mõeldes olid probleemid siis juba ka lapse üldise arenguga, mitte ainult matemaatikaga. Sellele viitasid mitmed eripedagoogikast tuntud tüüpilised tunnused: ruumiline koordinatsioon, käekiri. Kõik algklassiõpetajad ei pruugi aga neid tunnuseid teada. Alati loodetakse parimat. Ilmselt ei taha algklassiõpetajad sageli ka näidata, et neil on ühe või teise õpilasega tõsiseid probleeme. Seda võetakse kui oma suutmatuse demonstreerimist.
Veerandi ja poolaasta puudulikele järgnes suvetöö, mille poiss patuga pooleks ära tegi. Klassijuhatajal tekkis kahtlus, et poisi peaks psühholoogi juurde suunama. Nagu ikka niisugustel juhtumitel, polnud kellelgi täit kindlust, kuidas asjad on. On väga suur vastutus lõpliku tõega välja tulla. Psühholoog aitaks siin selgusele jõuda.

Ema ei võtnud soovitust kuulda
Kui tegemist on objektiivse suutmatusega õppekava nõudeid täita, tuleb lihtsustatud õppekava lapse üldisele arengule igati kasuks. Tal säilib õpihimu ja saavutusrõõm, mis ei lase süveneda suutmatusel ja klassi silmis hädavareseks muutuda. Häid näiteid on siin palju, ka selliseid, kus põhikooli lihtsustatud õppekavaga lõpetanu on tulevikus kõrgkooli astunud. Psühholoog saab soovitada, kuivõrd on vaja rakendada tugisüsteeme. Kuid ta saab konstateerida ka täiesti normaalset arengut, mida takistavad kõrvalised tegurid. Ikka ju loodetakse, et poiss suudab juba homme-ülehomme end tõsiselt käsile võtta ja normaalselt edasi jõuda.
Juhtus aga nii, et lapsevanem keeldus poisiga psühholoogi konsultatsioonile minemast. Ema oli õpetaja soovitusele raudselt vastu: mis te nüüd, oma vendade-õdedega võrreldes on ta hoopis suutlikum, küll ma temaga juba tegelen ja küllap siis ka tulemused paranevad.

Probleemid ainult suurenevad
Aeg läks, probleemid paraku ei lahenenud, neid tekkis aina juurde. Kildu kool on väike maakool, psühholoogi kohapeal ei ole, saame vaid soovitada lapsevanemal koos lapsega tema vastuvõtule minna. Logopeed koolis käib, kuid kahjuks puuduvad meil võimalused teha logopeediga järjepidevat tööd algklasside arenguprobleemide teadvustamisel. Piiratud aeg lubab logopeedil väljakujunenud puudusi vaid siluda.
Aasta-pooleteise pärast polnud poisil puudulikud hinded mitte ainult matemaatikas, vaid ka keeltes. Jälle räägiti lapsevanemaga vajadustest konsulteerida psühholoogiga. Lapsevanemaga rääkis ka kooli külastanud ja lapsega vestelnud maavalitsuse eriõppe nõunik, kellele oli selge, et probleemid aina süvenevad. Paraku asjatult. Lapsevanem jäi enda arvamuse (küllap vist ka hirmude) juurde ning puudulike suurest arvust hoolimata jätkus kõik vanaviisi.

Võimalused lastakse käest
Sellised lood on küllap mingil moel tüüpilised ja võib-olla poleks siinkohal vajadust sellel pikemalt peatuda, kui juba olemasolevale poleks lisandunud uued probleemid, mis raskendavad poisi olukorda veelgi ja sunnivad abi otsima mujaltki. Selle loo mõte ongi reeglis, et kui tekkinud probleemide puhul ei võeta õigel ajal midagi ette, on neid hiljem juba võimatu lahendada.
Olukord on seda kahetsusväärsem, et meie koolisüsteem pakub mitmeid hästi toimivaid võimalusi. Parandusõpe, lihtsustatud õppekava, logopeed. Viimase tunde püüab poiss pidevalt vältida, edasiminekut pole täheldatud. Põhjuseta puudumiste tõttu on tal viimasel ajal käitumine olnud mitterahuldav, kuid siingi puuduvad koolil (ja ka omavalitsusel) tegusad võimalused olukorda kuigivõrd mõjutada.

Me ei näe inimese sisse
Milline on seis praegu? Poiss on kaotanud usu oma võimetesse, tema olukorda raskendab asjaolu, et ta on eas, kus on vaja end teistele klassikaaslastele, eeskätt poistele millegagi tõestada, silma paista. Millega ta saab tähelepanu äratada? Kui teised saavad halbu hindeid suutmatusest end käsile võtta ja lihtsalt lohakusest, siis temal polegi võimalik end positiivselt näidata. Jääb üle näidata end negatiivselt, sest ainult nii õnnestub teiste tähelepanu võita.
Oma korrarikkumisi teeb ta näiliselt naerulsui. Tema hinges toimuvat ei tea meist keegi. Kas ka sellele olukorrale võib mingil hetkel järgneda plahvatus või tegu, mis meid kõiki kainestab?

Kirjad

Põhjused ei ole koolis
Meie ühiskonna suur probleem on vägivald. Eks seda on alati olnud, aga tänapäeva massimeedia ja Internet toovad selle kiiresti koju kätte ja võimendavad veel pealekauba.
Põhiliselt on koolivägivalda põhjalikult kirjeldatud ja minu arusaamise järgi pakutud ka abinõusid tagajärgede kaotamiseks ning vägivalla piiramiseks, kuid karavan liigub ikka edasi. Olukord halveneb ja õpetajatest hakkame ka lahti saama. Sellele ametialale ei saa ka võõrtöölisi osta. Omade ostmiseks ei jätku raha.
Koolivägivalla põhjused ei ole koolis. Kool on praegu koht, kus nad kuhjuvad ja plahvatavad. Ühiskonnal ja seda esindavatel asjameestel on lihtne fikseerida fakte ja esitada mitte millegagi põhjendatud arvamusi või lihtsalt käsi ringutades ahastada.
Tuld võib kustutada mitmeti, kuid tulekolle tuleb kontrolli alla saada. Meie käime aralt ümber tule ja laseme pisut ka vett peale, et leek ülemäära ei paisuks. Tuli lõõmab, kuni on põlevat materjali.
Peaaegu igas koolis ja klassis on üks-kaks õpilast, kel on probleemid. Pärast 17-aastaseks saamist kaovad nad küll tihtipeale koolist. Neil on probleemid vanemate (sageli üks ametlik vanem, enamasti ema), sõprade, iseendaga. Lisaks majandusraskused ja probleemid kooli kui süsteemiga. Õpetaja on selles süsteemis õpilasele lähim lüli. Selline õpilane on alati häireseisundis ja plahvatab iga torke peale. Torke põhjusi on lõpmatult palju. Meie psühholoogid, sotsioloogid, poliitikudki ainult kirjeldavad olukorda ja ohivad kooris. Süüdlanegi enamasti leitakse
Alustama peavad süsteemi pead! Banaalne elutõde – võidelda tuleb põhjustega, aga meie püüame võidelda tagajärgedega. .
Loodan, et samamoodi mõtleb veel mõni kodanik. Aga ainult kodanikualgatusest jääb vist väheseks.

Noppeid eelfoorumilt
Tartu eelfoorumil käsitletud avastusõppe teema ei ole eesti õpetajate jaoks midagi uut. Seda on viljeldud vahelduva eduga juba J. Käisi ajast. Pigem peaksime endalt küsima, mida teha, et selline õppeviis koolides valitsevaks muutuks. Millised tegurid takistavad sellise õppe juurutamist?
Peep Leppiku sõnul tugineb vastusõpe õpilase enesearenduse ürginstinktile, tema loomulikule uudishimule ümbritseva maailma vastu. Ometi annavad uuringud paradoksaalseid tulemusi. Tartu eliitkooli 1. klassi juntsude seas enne õppeaasta algust tehtud küsitlus näitas, et kolmandik neist ei taha kooli minna. Ja seda juba esimeses klassis.
Edukusele rajanev ühiskond sunnib eliitkooli saamiseks koolieelikut treenima, treenima ja veel kord treenima. Kooli astudes peab juntsu oskama soravalt lugeda, arvutada 20 piires jne. Mis ürguudishimust ümbritseva vastu saame me enam siis rääkida, kui vastu võetakse see poiss, kes võrinal loeb ja ladusalt arvutab? Pole vaja teada tuhandet miks-ja-milleks-küsimust, vaid osata ükskordühte korralikult üles öelda.
Helme Kutsekooli jõudnud noortest on 80% õpimotivatsioon kadunud. Kuhu ja miks see kadus, see ei huvita kedagi.
Tallinna ühes lasteaias 2005. a läbi viidud uurimuse põhjal vajas 200 lapsest 60% logopeedilist ravi. Miks? Kodus ei räägita enam lastega, ei tegeleta nendega. Laps lükatakse teleri või arvuti ette. Laste keel ei arene mitte kontaktis ema-isa, vanaema-vanaisa, sugulastega, vaid üksnes multikate, filmide ja omaealiste kasina keelekeskkonnaga.
Meie ühiskonnal puudub pedagoogiline mõõde. Unustatakse, et ühiskonnas on kasvavad lapsed, kes kõike, mis teleekraanilt kodudesse paisatakse, kas matkivad või võtavad eeskujuks. Tissi-ja-tussi-saadete vohamine Kanal 2-s Ja TV 3-s on selle mõõtme puudumise ilmekaim näide.
Eve Eisenschmidt pidi eelfoorumil taas nentima, et õppekava arendusega ei tegele Eestis keegi.
Kuulasin ettekandeid ja mõtlesin: ühiskond nõuab koolilt muutusi. Nõuab, et ta annaks ühiskonnale tagasi korraliku teadmistepagasi ja vastutustundega noored. Kuid kooli muutumisest ei piisa. Kool vastab ju tänapäevastele arusaamadele õpikeskkonnast ja õpetamisest. Ühiskonnal endal nagu polekski tarvis muutuda. Sõna- ja ettevõtlusvabaduse sildi all võib reklaamida piiramatult alkoholi. Rääkida kõvasti ja valjuhäälselt JOKK-mentaliteedist. Petta, valetada, kavaldada. Rääkida, et süüdi mõistab üksnes kohus. Ja kui politsei ei suuda tõendite vähesuse ja palgatud advokaatide kõneosavuse tõttu tõendada, et oled kaabakas, siis oledki ühiskonna silmis õige ja aus. Nagu poleks inimesel endal südametunnistust, tema kõige suuremat kohtunikku.
Kuni ühiskond ja lapsevanemad ei hakka aru saama, et ka nendel on tarvis muutuda, pole lootustki, et kool vastaks talle esitatud ootustele ja nõudmistele.
Lembit Jakobson

Kuidas ületada hariduse madalseisu?
Eduka koolitöö üks võtmeküsimusi on koostöö lapsevanematega. Pere on muutunud ja muutunud on ka kodune kasvatus. Laste „isad” vahelduvad tihti, mistõttu klassis leidub vähe õpilasi, kes elavad lihase isaga koos. Kooli astuvad nüüd põhiliselt 7-aastased lapsed. Kui vahepeal algas meil koolikohustus kuuendast eluaastast ja nn nullklassis valmistati ette 1. klassis õppimiseks, siis nüüd on see katse lõpetatud, mingeid järeldusi tegemata muudeti nullklassid esimesteks ja keskkool sujuvalt 12-klassiliseks. Mis siis imestada, et gümnaasiumi vanemates klassides on paljudel neidudel elukaaslased ja mitmed tütarlapsed on juba emad.
Tõsised muutused on toimunud kooli ja kodu suhetes. Varem pidi klassijuhataja vähemalt kord veerandis kodu külastama ja õpetaja oli kodus oodatud. Arutati koos vanematega kooliprobleeme ja vesteldi laste tulevikuplaanidest. Nüüd on see keelatud, sest kodu on pere kindlus. Kohtutakse pelgalt lapsevanemate koosolekutel, mida külastavad põhiliselt tublimate õpilaste vanemad. Kui varem teavitati lapse kooliprobleemidest vanemate töökohti, siis tänapäeval see kedagi ei huvita. Põhiline, et vanem korralikult töötaks ja palka juurde ei nõuaks.
On tuldud välja isegi nn kliendi­teooriaga, kus õpetajat võrreldi teenindajaga ja vanemate kohuseks jäi ainult lapse eest materiaalselt vastutada ja teda kooli saata. Kasvatamine on ju „tarkusemüüjate” töö.
Oleks muidugi rumalus arvata, et häid ja lapsi arendavaid kodusid enam ei ole. On ikka. Aga on ka selliseid, kus lapsed jätavad rahumeeli kodused ülesanded tegemata, vaatamata e-koolile, kus ju näha, mis õppida antud. Ka võivad nüüd perearstid puudumistõendite väljaandmisest keelduda, mis tähendab praktiliselt kontrolli kadumist koolikohustuse täitmise üle, sest vanemalt tõendi lunimine pole lapsel mingi probleem.
Ei taha küll kõiki neid probleeme üksnes lapsevanemate kraesse ajada, sest tihti võib süüdi olla ka meie hariduskorraldus – ülepaisutatud aineprogrammid, nõrgavõitu õppekirjandus või midagi muud. Ometi tundub lähemalt vaatajatele, et näiteks 4. klassi programm on pooltühi, selle tihendamine lubaks vähendada õppetundide arvu põhikoolis. Ka gümnaasiumiklassides pole õpilastel piisavalt vaba valikut reaal- ja humanitaarainete vahel.
 

Tarmo Kerstna
Lembit Jakobson
Hillar-Endel Põldoja, ÜPUI juhatuse esimees

Kui mina olin veel väikene mees

Kokkupuude kõiksusega

Kui olin laps, armastasin väga teiste lastega mängida, aga suviti vanaema-vanaisa juures olles pidin sageli olema mängukaaslasteta, sest Sompast kirjutati isegi ajalehes kui vanapoiste hällist. Meie naabertaludes ja kaugemalgi polnud ühtki last, kellega mängida – ja ometi on mul just Sompaga ning üksindusega üks võimsamaid lapsepõlvemälestusi.
Tookord, kui elasin üle seda ülevat hetke, ei olnud küll suvi, vaid lumine kevadtalv. Olin jõudnud Sompasse õhtuse rongiga – tavaliselt ei käinud ma talvel maal – ja hommikul, kui läksin välja, jäi mu hing rinnus iluehmatusest kinni. Mu ümber oli äkki seninähtamatu valgus ja avarus ning ma ei mõistnud, kuidas vanaisa väike talu oli otsekui võluväel saanud hiigelsuureks. Suviti oli põllu­maa ikka siiluline, kitsad rukki-, nisu- ja odraribad kõrvuti – ja juba olidki naabertalude põllud meie põllumaad piiramas. Nüüd aga hingasin enda sisse lumevalgust ning piirideta olekut ja veel midagi mõistetamatut, mis hingas omakorda mu meeltesse päikest ning heledust, nii et ma sulasin lume ja taevaga üheks.
Nüüd tean, et see jahmatus oli mu esimene kokkupuude kõiksusega, mis tabab inimest haruharva, mõned korrad vaid elu jooksul.  

Heljo Mänd





 

Keel: kas eestluse eeldus või vahend?

Rahvusluse komponendid esinevad enamiku riikide alusideoloogias ja ükski neist pole iseenesest hea ega halb. Halvaks teeb neid äärmuslik, võõravaenulik rakendamine; heaks kasu, mida neist maailmale tervikuna olla võib.

Eestlus on natsionalismi üks vorme ja sellest poolehoiuga rääkimine – veel enam selle poole püüdlemine – võib põhjustada teravaidki vastuväiteid. Nii (post)sovetliku kui ka lääneliku maailmanägemise kontekstis ja vähemalt kolmel põhjusel.

1.      Kriitikud ei erista rassilist, poliitilist ja kultuurilist rahvuslust, millest kaheks esimeseks ei ole eestlastel traditsiooni ega erilist võimalust (oleme segunenud teiste rahvustega risti- ja muudest sõdadest ning Hansa-ajast peale ning iseseisvusmanifestki deklareeris oma riigi ainult etnilistes piirides); muidu positiivne kultuuriline natsionalism võib aga negatiivseks osutuda ainult niisugustel tingimustel, mille loomiseks pole ei eestlased ega Eesti riik võimelised.
2.      Keelelise läheduse tõttu ei tehta vahet rahvusluse ehk natsionalismi ja natsismi vahel.
3.      Kahe esimese põhjuse kontekstis on kogu rahvusluse temaatika raskesti tõlgitav ja Eesti ajalooga kursis olematule vaevaga mõistetav.

Eeldades, et eestlus ei ole tagurlik ega teistele rahvustele ohtlik, võime küsida: kas tahame seda säilitada või mitte? Küsimus pole Eesti Vabariigi kodaniku suus muidugi päris korrektne, sest kuulutab ju meie põhiseadus Eesti riigi ülesandeks tagada „eesti rahvuse, keele ja kultuuri” säilimine läbi aegade. Kui me eestlust säilitada ei soovi, siis pole vaja teha mitte midagi: see kaob iseenesest ja küllalt kiiresti. Kui jah, siis tuleb asjad selgeks mõelda ja tegutseda.

Eestluseta oleks maailm vaesem
Määratlenud eestluse eelkõige kultuuriilmingute kogumina, nagu seda on saksa, inglise, hiina, vene ja teised kultuurid, võime öelda, et eestluseta oleks maailm vaesem. Ka Euroopa Liit peab oma eesmärgiks harmoonilist, paljukultuurilist ja mitmekeelset maailmajagu. Suure maailma kõrval kuulume ka väiksemasse, soome-ugri maailma, ning meil on kohustusi teiste sinna kuulujate ees. Eriti nende ees, kellel on eestlastest halvemini läinud. Parim võimalik toetus neile on hoida oma keelt ja kultuuri omal maal. Loomulikult on meil eestlust vaja iseenda jaoks, sest enamik mitte-eestlasi on ennast määratlenud: venelasteks, lätlasteks, soomlasteks, rootslasteks, prantslasteks, itaallasteks. Loobudes eestlusest, peaksime samastama end kellegagi nimetatuist. Kellega?
Eestlus kõiki eestlasi hõlmavana on globaalne ja sisaldab ajaloo jooksul meie esivanemate ja meie endi loodud ning eestlaste asukohamaade tingimustega kohandatud ühisloomingut, ka meie mõtteid ning seisukohti. Eestluse ammendav definitsioon on siiski mitmel põhjusel võimatu. Meie väärtushinnangute aluseks olev kristlus on levinud maailma paljudes kohtades, meie keskaegsetest majadest leiab tükikese Kesk-Euroopat, meie maalähedane eluviis on asendunud linlikuga, rahvarõivaid kanname laulu­peol ning mulgi kapsastele eelistab noorem põlvkond müslit. Ka meie kunst, muusika ja kirjandus on maailmakultuuri ühe osana selle mõjudele avatud ning jõudumööda seda mõjutamas. Isegi laulud, mida omaks peame, on sageli tõlked. Sellel kõigel on aga siiski meie ja ainult meie eripära. Usun, et meie hamburgergi on veidi erinev Helsingi omast – ja loodan, et mitte halvem.
Meil on ka vahend eelnevast mõtlemiseks, mõtete suuliseks või kirjalikuks väljendamiseks ning väljendatu talletamiseks. See vahend on eesti keel. Kui keel on ühe kultuuri kõrgeim väljendus ja eestlus on kultuurinähtus, siis võime järeldada, et keel on eestluse olulisim komponent. Loomulikult mitte ainus –
ainult eesti keele oskus ei tee kedagi eestlaseks ning võimatu pole seegi, kui eestlasena tunneb end inimene, kes esivanemate keelt ei oska.

Eestlus on looming
Individuaalne eestlus on osa üldisest ning seetõttu ei ole ideaalset, 100% eestlast olemas. Igaühel on aga võimalik õppida – omandada keelt, kombeid ning seisukohti –, ennast arendada ja kasvada seeläbi rohkem eestlaseks, kui seni on oldud. Aga on võimalik ka unustada ja kaotada osa endale kunagi kuulunud eestlusest. Õnneks ei ole eestlaseks olemise määr täpselt mõõdetav (kasutan siin Walter Ranna tarvitusele võetud mõistet; sellega võib olla nõus või mitte, aga see peaks igal juhul panema mõtlema). Selge on vaid see, et eestlus eeldab kuulumist eesti kultuuriruumi (kultuurikehasse) ning seejuures aktiivset, mitte passiivset kuulumist. Eestlus on looming!
Eestlus on arenenud ja areneb, kuid vahest enim on muutunud üksikindiviidi suhe sellesse. Sajandeid tagasi, kui praktiliselt kogu eesti kultuuriruum oli eestikeelne, asus inimene, kes seda keelt ei osanud, sellest ruumist loomulikult väljaspool. Tänapäeval on lugu teine. Eesti kultuuriruumil on ka muukeelseid osi ning sellega seovad end koguni eesti keelt mitte või halvasti oskavad inimesed. Krimmi eestlaste päevadel Rannakülas (2001) rääkis Eduard Odinets loo Kasahhi noormehest, kelle vanavanemad olid Eestist ning kes sõnagi eesti keelt ei osanud, kuid kes oli valmis minema kohtusse, et saada oma passi rahvuse kohta märget „eestlane”. Võõrkeelses keskkonnas esivanemate keelest ilma jäetud Valeria Ränik kasvatas end olulises osas ise eestlaseks, õppis peenimate nüanssideni selgeks eesti keele ja kirjutas: „Kohvita, suhkruta, lihata, / võita / elada saab / kuid / ei elada saa / mäluta, meeleta, / keeleta maa.” (1988)
Mälu on üks, kuid keeli ja meeli on tänapäeval sageli mitu ning nende ühendamine võib olla raske ja valus. Mu hea sõber Juhan Talve jäi kord hät-ta, kui keegi soomlane küsis: „Kes sa siis oled?” Olles kahtlemata hea, haritud ja ennast arendav eestlane, oli ta samavõrra hea, haritud ja arenev soomlane. Vahest rootslanegi? Kindlasti leiab teisigi näiteid, sest tänapäeva iseloomustab sageli kuulumine mitme rahvuse kultuuriruumi (mitmikidentiteet).
Eesti keele oskus on indiviidile, kes soovib eestlane olla, tähtis kui vahend, tähtis kahes mõttes: teiste eestlastega emakeelset suhtlust võimaldava kommunikatsioonikanalina ja võtmena, mis avab juurdepääsu eestikeelse kultuuriruumi väärtustele. Iga keel – nii oma kvaliteedi kui ka staatuse poolest – on ühislooming, mis koosneb kõikide selle keele kasutajate panusest. Sageli võiks see panus suurem olla.

Probleemid ja väärarusaamad
Järgnevalt nimetangi mõningaid väärarusaamu, vastuväiteid neile ning võimalusi eksimuste vältimiseks.
     Alaväärsustunne, mis väljen­dub väiteis „eesti keel on väike keel”, „eesti keeles ei saa seda öelda”. Enamasti on tegu ütleja harimatuse või vähemalt hoolimatusega. Pole väikesi ega suuri keeli, on arenemata ja arenenud keeled. Vähemalt 70 aastat (kui pidada sümboolseks piiriks emakeelse entsüklopeedia ilmumist) on eesti keel arenenud ja arenemisvõimeline kultuurkeel, kolm ja pool aastat ka EL-i ametlik keel. Kogu info, mis on tõlgitav teiste keelte vahel, on tõlgitav ka eesti keelde. Eesti keeles on termi­noloogia kõikide meil viljeldavate teaduste jaoks ja seda luuakse pidevalt juurde. Tõsi, on asju, mida kadudeta tõlkida ei saa: olgu jutt Jaapani maadlusest, Hiina filosoofiast või India armastuskunstist. Või meile hoopis lähematest saksa kultuuri mõistetest. Niisugused sageli tõlkimatud, keele täpsust ja paindlikkust näitavad osad on aga olemas ka eesti keeles ning kuuluvad meie kultuuriruumi suuri­mate rikkuste hulka: tuhanded regivärsiread (sh ligi 120 sünonüümi sõnale ema) kirjandusmuuseumi kogudes, meie sugulusterminoloogia või veesõidukite nimed Andrus Saareste mõistelisest sõnaraamatust, meie geograafilise laiuse rikkaima taimestikuga ruutmeeter Läänemaalt Laelatu puisniidult, millel on 74 taime, igaühel neist eestikeelne nimi.
     Tähtsusetuks, vaid iseenda asjaks pidamine. Eesti keelel ja sellega seotul on küllalt seda, mis on tähtis ka teistele keeltele. Tänapäeva võõranduvas, umbisikustuvas maailmas on eesti keel näide seda kasutava rahva seosest oma maaga, oma koduga: mõeldagu meie miljonilisele arvule, 45 000 ruutkilomeetrile ja 600 000 kohanimele Eesti Keele Instituudi arhiivis. Eesti keel on islandi keele järel kasutajas­konna väiksuselt teine keel, milles on kõiki haridusastmeid hõlmav koolisüsteem, täismahulised raadio ja televisioon, teater jne – rääkimata selles keeles toimivast riigist. See on eeskujuks suuremaid keelelisi õigusi taotlevatele väikerahvastele. Johannes Aaviku juhitud eesti keele­uuenduse printsiipe on kasutatud teiste keelte arendamisel, „Eesti keele arendamise strateegia” on tõlgitud nelja võõrkeelde ning mõjutab teiste keelte käekäiku.
On üldteada tõsiasi, et eesti keelde on üle võetud teiste keelte sõnu ja grammatikatki. Levikuala väiksuse tõttu ei ole meie saanud teistele nii palju vastu anda. Ent ometi: venekeelne võimalus öelda U maltšika sobaka on pärit meilt (õigemini meie kaugetelt esivanemailt); teistes indoeuroopa keeltes öeldakse Poiss omab koera. Mihkel Veske on omal ajal analüüsinud mitmeid teisigi mõjusid.
     Mugavus. Kõrgeima määrani tuleb tunnustada nende inimeste tahet ja vaeva, kes võõras keelekeskkonnas oma lastele eesti keele oskuse, mõnikord koguni paralleelse eestikeelse hariduse on andnud. Samas on tõsiasi, et Eestis elav eestlane läheb kergesti üle võõrkeelsele suhtlusele ka selle vestluspartneriga, kes eesti keeles rääkida tahaks või vähemalt oskaks. Hetkel saabki nii ilmselt kiiremini hakkama, vahest ka mõnevõrra tulemuslikumalt, ent pikemas perspektiivis on see eesti kultuuriruumi ahendamine, vastu töötamine pingutustele tagada riigikeele kasutatavus kogu maal.
     Majandusedu. Tööjõu puudus ning puudusest tulenev kallinemine ootab kogu Euroopat ning kohati on see käes, ka Eestis. On siiski väga lühinägelik loobuda väikse palga maksmise võimaluse nimel kallimaist, kuid eestikeelseist töötegijaist. Riigile ja ühiskonnale tervikuna läheb niisugune lahendus kalliks maksma. Kui mitte täna, siis homme.
     Poliitilised eesmärgid. Viisakas ja keeli oskav inimene räägib vähem keeli (või ühtainust keelt) oskava inimesega omavahel olles selles keeles, millest viimane aru saab. Olukord on teine, kui juttu ajama satuvad nii või teisiti Eesti huve või seisukohti esindav poliitik ning Eestis tegutsev mitte-eesti emakeelega ajakirjanik. Rääkimata lõiminguvastasest signaalist ja eestlaste keelelise alaväärsuse demonstratsioonist, on Eesti poliitiku võõrkeelne intervjuu – sageli keelevigadest kubisev, abitu stiiliga ja kohati arusaamatu – sõnum kogu meie poliitilise süsteemi toimimatusest ja nõrkusest. Olukorras, kus kohaliku keele oskus on iga ajakirjaniku töö esimene tingimus (kas keegi kujutaks ette, et Moskvasse läheb tööle vene või Londonisse inglise keelt mitte oskav žurnalist?). Lisaks võib purssintervjuu valimistel loodetud hääled toomata jätta.
     Oskamatus oma konkreetsete tegude üldisest tähendusest aru saada.

Ka eesti keelel on oma hind
Kõik eelnev ei pruugigi olla pahasti mõeldud. Tagajärjes aga pole vahet: igaühe igapäevased valestimõistmised ja õigete tegude tegemata jätmised vähendavad eesti keele kasutust ning koos sellega ka inimese enda ja teiste võimalust kuuluda globaalse eestluse kultuurikehasse.
Mida siis teha? Eestlust ja selle tähtsaimat eeldust – eesti keelt – tuleb luua ja arendada kõikjal, kogu aeg ja igaühe poolt, kes end eestlusega seotuks loeb. Riik saab luua tingimused: arendades seadusi, tagades eesti keelt väärtustava hariduse ning eestikeelse keskkonna Eestis, eestluse põhilises kodus. Ning toetades loomulikult eestlust ja eestlasi väljaspool Eestit.
Iga inimene saab lõputult omandada teadmisi eesti keelest ja õppida selle kasutamist, vabanedes nii oma alaväärsustundest ja teadmatu­sest. Iga inimene saab eesti keele nimel ka loobuda: ajutisest mugavu­sest, lühinägeli­kest majandusplaani­dest, poliitilisest populismist. Igal as­jal on hind: ka eesti keelel, selle hoidmisel, arendamisel ja austamisel. Eestluse arendamine sõltub iga sellega seotud inimese igapäevastest, ka väikestest tegudest. Süsteem, mis ei arene, hääbub. Eestlust ei arenda keegi muu peale eestlaste endi. Pole mingit kahtlust: oma senise tööga, miljonite lehekülgede eestikeelse tekstiga oleme ajaloos. Küsimus on, kas suudame ka edaspidi luua ajaloos säilitamist väärivat.
Inimese elu on lühike ning selle võib eestlasena elada ja oma loo kirjutada ka mõnes teises keeles. Eestluse lugu on aga pikk ja seda saab kirja panna ainult eesti keeles.

Ettekanne rahvuskaaslaste programmi konverentsil Tallinnas 12. novembril.

Internet moondab maailma

Jokela koolis eelmisel kolmapäeval juhtunud tragöödiat on väga raske ignoreerida. Kui USA-s juhtunud tulistamised tundusid toimuvat kaugel teises kultuuris, siis Soome juhtumist ei ole võimalik distantseeruda.

Põhjanaabrite rahulikus heaoluühiskonnas, mille haridussüsteemi seatakse eeskujuks kõikjal maailmas ning kus tegeldakse efektiivselt probleemsete ja õppetöös maha jäänud lastega, ei tohiks justkui selline asi juhtuda. Miks siis juhtus? Põhjuseid on asutud otsima nii Soomes kui ka mujal maailmas.
Massimõrva kordasaatja stereotüübile – vägivalla ohver, kes ei suuda enam kiusamist taluda – noormees ei vastanud. Klassikaaslaste ja õpetajate sõnul teda ei kiusatud ning sõpru tal samuti oli. Oma muusikutest vanematest olevat noormees lahku kasvanud, aga seda on tuhanded temaealised.
Küll aga ei huvita iga noort relvad, parem- ja vasakäärmuslikud ideed ning tavapäraseks ei saa lugeda ka teistes koolides (aprillis Virginia Ülikoolis jne) analoogse teoga hakkama saanud mõrvarite ülistamist. Oma inimvihkajalikke ideid ei hoidnud noormees samas sugugi endale, ähvardades kaaslasi juba enne seda, kui pani päev enne mõrva YouTube’i üles video. Kas Interneti-ajastu on muutnud inimesed (nii kurjategijad kui ka ohvrid) nii egotsentriliseks, et näost näkku suhtluses enam teist inimest ei märgata ega omistata lausutud sõnadele ja seisukohtadele tähtsust?
10.11. Postimehe kultuurilisas ütleb Tartu Ülikooli semiootikaprofessor Peeter Torop, et „tänu” Internetile oli tulistaja informatsiooniväli frag­menteerunud –
tulistaja luges natuke siit ja natuke sealt, mille tagajärjel ei olnud enam võimeline infot sünteesima ega nägema tervikpilti. Suure osa vabast ajast Interneti kaudu oma maailma konstrueeriva noore ettekujutus iseendast kipub moonduma, mistõttu ta ei suuda anda adekvaatset hinnangut enda ja lähedaste suhetele.
Torop annab selle teooriaga ühe võimaliku seletuse mõrvari teguviisile. Kuid kas ei iseloomusta need muutused ja Interneti-maailmas elades nihestunud maailmapilt lausa valdavat enamikku noortest? Ühest küljest ei suutnud üks noor ümbritseva maailmaga toime tulla, teisalt ei suutnud lähedased-tuttavad tema juttu ja ähvardusi tõsiselt võtta.
Virtuaalne reaalsus, kuhu paljud noored kapseldunud on, ei aita lapsi kasvada, suhtlema õppida ega panna paika väärtushinnanguid. Internetti sulgeda loomulikult ei saa (ega peagi), aga kui see (Interneti-)­maailm hakkab iseennast hävitama, peaks mingi alternatiivi liigsele arvuti teel suhtlemisele siiski leidma.

Endisaegsed koolilood elavad uut elu

Laupa Põhikool Järvamaal tähistas oktoobri lõpul oma 85. aastapäeva mõisakoolina ja üllitas seks puhuks 360 lehekülje paksuse ajaloo- ja mälestusteraamatu, kus näha ka sadu vanu fotosid ning koopiaid toonastest dokumentidest.

Türi külje all Pärnu jõe kaldal asub iidsete pargipuude keskel Laupa mõis. Häärberi peaukse kõrval asuvalt kivitahvlilt võib lugeda: „Laupa kool 1787”. Kaugeltki mitte nii kaua pole mõisamaja koolihooneks kasutatud. Valmis ju too roosa sefiiri­tordina särav kivist kaunitar parun Otto Iwan von Taube eestvõttel alles 1913. aastal, seda 1905. aastal maha põletatud puithoone asemele.
Paruni pere sai uues mõisamajas elada vaid kuus aastat, kõiki siseruume ei jõutudki selle ajaga välja ehitada. Noor Eesti Vabariik riigistas mõisad. Laupa mõis otsustati anda kooli kasutusse. Kooli arhiivis on säilinud Järva maavalitsusest 12. mail 1922 saadetud kiri Jändja-Laupa külakooli (Jändja on Laupa naaberküla ning seal asunud kool kandis eri aegadel Jändja või siis Jändja-Laupa kooli nime) juhatajale Jaan Kulbuschile: „Laupa koolijuhataja hra J. Kulbusch. Palume Teid maakonna valitsuse nimel Laupa mõisast koolile määratud herrastemaja ja kõrva­lised hooned otsekohe vastu võtta. … Vastuvõtmise ajaks vabastab Teid maakonna koolivalitsus koolitööst.”
Ümbruskonna koolilapsed koondati Laupale
Ümberkaudsete külakoolide – Põikva, Taikse – juhatajaile teatati, et „… eeltulevaks õppeaastaks 3–4 õppeaastaile vastavalt klassi enam avada ei tule” ning 3. ja 4. õppeaasta lapsed tuleb saata kooli kas Laupale või Lokutale. Käsk oli koolitööga alustada 21. septembril.
Kuid mõisahoones õppida polnud tookordki kõigi unistus: 1. septembril 1922 saatsid Särevere valla Jändja algkooli ringkonna lapsevanemad ja vallaliikmed Eesti Vabariigi haridusministeeriumile kirja, kus protestiti kooli viimise vastu mõishoonesse. Kirjas väideti, et tehtud korraldused on lapsevanemaid „raskesti tabanud”. Argumendid: kool on kaugel ja seisab kooliringkonna ühe serva peal; kooliringkond läheb liiga suureks – kuni 20 versta; lapsed ei saa iga päev kodus käia; väikesed lapsed tuleb kaugele kooli viia ja toitu pole kaasa panna; teise 6-klassilise kooli järele pole tarvidust, kuna Lokuta kool juba on 6-klassiline; Laupa mõisas on keskküte (1913. aastal ehitatud hoones oli juba toona keskküte sees!) ilma ahjudeta, aga keskküttetorud ja -katel on kõlbmatus seisukorras.
Nii nagu oletab Laupa Põhikooli eelviimane direktor, Laupal 48 aastat pedagoogitööd teinud ja siinset ajalugu uurinud Piret Rammo, kumab tost kirjast läbi pigem hirm Laupa mõisniku Otto Iwan von Taube ees, kes jäi elama Jändjale: 700-aastane orjaaeg oli jätnud oma jälje Eesti maainimese hinge.
Haridusministeerium külarahva palvet ei rahuldanud ja kool tuli siiski üle kolida. 21. septembril 1922 on saadetud 15 hobusemeest Jändja koolimaja juurde koolimööbli ja küttepuude äratoomiseks Laupa mõisasse.
Nii algaski Laupa mõisakooli lugu. Miks koolipere kooli 85. aastapäeva just oktoobri lõpul tähistas, selle põhjuseks on taas üks vana dokument, mille järgi kinnitas Järva maavalitsuse haridusosakond 3. novembril 1931 Laupa algkooli aastapäevaks 30. oktoobri.
Kõigest eelnevast saab tunduvalt põhjalikuma pildi, kui võtta kätte mõni nädal tagasi ilmavalgust näinud A4-formaadis kalingurköites raamat „LÄHE. Laupa mõisakooli lugu”.
Too trükis algab ülevaatega Jändja külakoolist – mitte 1787. aastal Laupa külas loodud kool (see aastanumber pärineb Eesti kooliajaloo healt tundjalt Lembit Andresenilt, samas on Andresen oma hilisemates kirjutistes andnud Laupa kooli loomisajaks aasta 1785), vaid hoopiski Jändja külakool oli praeguse Laupa mõisakooli eelkäija –, selle üleviimisest mõisahoonesse ning kooli arenguteest Laupal tollest ajast kuni tänapäevani.

Arhiivist sai tänuväärt materjali
Arhiividokumentidel põhinev ülevaa­de (näiteks on säilinud Jändja kooli juhataja Hans Luugi ülestähen­dus kooli varadest 1868. aastal) toob lu­gejani huvitavaid ning ka lõbusaid seiku. Samas äratundmisrõõmu, et inimloomus ei muutu, muutub üksnes aeg. Nii on koolivanema sissekandest kooli kontrollimise kohta 20. küün­lakuu päeval 1869 lugeda: „Ei olnud laitmest kooli asjate pärrast. Jaan Kilgas ja Mihkel Eslas teggit rehendamesses probi teggemise jures pettust.”
Või teisal koolikatsuja, Türi kiriku­-õpetaja Baranoffi märkus: „14-mal künd­­la p. 1874 sai kool katsutud, lugge­mine läks korda, kirjutamine ja rehkenda­mine olli wägga waene ja wähhe lapsi seda oskavat. Koolikäimine oli ka sant. Tal­litaja ja koolivanem saiwat märko selle peale watama, et lapsed parem koolis käiwat.”
Mõni aasta hiljem on kooliraamatusse märkuse kirjutanud koolivanem, kes ka pidevalt kooli „katsus”: „Hans Öhlström ostab paberosa ja suitsetab kooli toas. Kui teine kord veel seda peaks leitama, saab vitsa.”

Mälestused lisavad värvi
Lisaks on raamatusse kogutud pea 50 kooli vilistlase ning õpetaja mälestused aastatest 1922–1972 ehk siis viiekümnest esimesest kooliaastast Laupa mõisahoones.
Kõige „magusama” mälestusloo autor on Jaan Kaldasau, kes õppis Jändja 3-klassilises külakoolis kaks talve, 1911.–1913. aastani. 1982. aastal manalateed läinud mehe meenutused pärinevad tema ülestähendustest, mis jõudsid raamatusse tänu tema tütrele Helja Renkele.
Kaldasau kirjutas: „Koolijuhataja Jakob Okas pidas lugu talupidajate lastest. Laupa mõisa moonakate ja kandimeeste lastest ta suurt ei arvanud. Kippus neid kohe tögama ja pani neile igasuguseid hüüdnimesid. Ja nagu see harilik lastegi juures, need hüüdnimed said kohe üldtarvitatavaks ja laps ei saanud enam sellest lahti, kuni ta kord koolist lahkus.
Et olin hea õppija, siis ei saanud ma Okaselt kunagi ka eriliselt karistada, samuti ei pannud ta minule ka mingit hüüd­nime. Kuid seda päeva palju ei möödunud, kui keegi õpilane, teadagi poiss, sai Okaselt kõvasti karistada – kõrvadest sikutada või joonlauaga virutada. Enamasti ikka ühed ja samad. Lõpuks harjusid need poisid sellega nii ära, et ei teinud väljagi karistusest. Õppisid ikkagi kole halvasti ja tegid oma koerustükke üha edasi.”
Kaldasau loost saab teada ka tolle aja „koolimoest”: „Kõigil lastel olid riidest kotid seljas. Ja hea toon nõudis, et see raamatutekott pidi tingimata tumepunasest riidest olema. Koti soppi asetati muidugi krihvlitoos, selle peale raamatud ja kõige peale paberisse mässitud lõunasöök. Tahvel kõlkus koti peal. Sel ajal kasutati tahvleid ja krihvleid, mis olid väga praktilised, sest sai vajaduse korral kõik kohe maha kustutada. Halb oli see, et kodus valmistatud ülesanne oli koolijõudmisel vahel juba kustunud.”
Poolesaja inimese hulgas, kes oma mälestusi jagavad, on peamiselt need, kes Laupal õppinud, kuid ka neid, kes siin koolilapsi õpetanud ja kooli juhatanud.
Enamik endistest koolidirektoritest on juba mulla all, oma Laupa kooli ajast pajatavad Kaleph Jõulu – Laupa kooli direktor aastatel 1958–1962 – ja Piret Rammo.
„Olen oma 48 tööaasta jooksul Laupa koolis täitnud mitmeid erinevaid rolle: 13 aastat olin muusika- ja algklassi- ning ajalooõpetaja, 4 aastat õppealajuhataja ja 31 aastat direktor. See on kogu minu tööinimese elu,” kirjutab Piret Rammo.
See, et „LÄHE. Laupa mõisakooli lugu” mahutas „vaid” mõisakooli esimese 50 aasta mälestused, annab lootuse – mõne aja möödudes saab raamat järje. Kus ehk juttu sellestki, et ühe suve on Laupa koolimajas tegutsenud pioneerilaagris mööda saatnud president Lennart Meri abikaasa Helle Meri.

Et vaadata ettepoole, tuleb heita pilk tagasi. Peame tunnistama, et hariduses on pikemaajaliste kokkulepeteni jõuda üpris raske, kohati tundub, et lausa võimatu. Oleme teinud mitmeid katseid panna paika haridusstrateegiat, kuid edutult.

Kõigile vastuvõetavat üleriigilist poliitikat, mida haridus oma kaugeleulatuva järjepidevust eeldava toimega nõuaks, pole. Ühtne arusaam puudub ka hariduskorralduse aluspõhimõtetes. Ühed näevad koolis tavalist turumajanduslike põhimõtete alusel funktsioneerivat institutsiooni, mis lähtub klient-teenindaja-suhtest ja võistleb teiste koolidega õpilaspeade ja parema rahastamise eest. Teised tahaksid koolivõrgu planeerimist, ühtlast kvaliteetset haridust üle riigi territooriumi ja seeläbi võrdseid haridusvõimalusi.

Võitlus viib kihistumiseni
Kas igaühe haridus on tema enda või otsapidi meie kõigi asi? Kas ebavõrdsete võimalustega valdade koolid või võrdsete võimalustega Eesti koolid? Need on lihtsad küsimused, millele vastamisest johtuvad paraku suured erinevused hariduskorralduses ning laste ja noorte haridusvõimalustes. Mida kaugemale oma haridusteel jõuavad madalate sündimusaastate lapsed, seda teravamaks muutuvad hariduse territoriaalse kättesaadavuse ja koolivõrguga seonduvad probleemid. Seda enam käib võitlus ühe või teise haridusasutuse ellujäämise või privileegide eest, mis suurendab tõenäosust kvaliteetse hariduse koondumiseks suurematesse keskustesse.
Kui räägime hariduse kättesaadavusest, siis räägime mis tahes taseme kvaliteetse hariduse võrdsest kättesaadavusest kõigile Eesti lastele ja noortele, sõltumata nende isiklikest rahavõimalustest, elukohast ja rahvusest. Mis on maailma kõige elamisväärsemaks paigaks kuulutatud Soome haridusfenomen? Soome koolide haridustase on ühtlane üle riigi – Helsingist Lapi­maani. Kvaliteetne haridus on kättesaadav kõikjal. Seal, kus eksisteerib kool, tagatakse ka hea hariduskeskkond.

Väiksemal vähem võimalusi
Eesti koolide järk-järguline hääbumine võitluses pearaha ja hariduskeskkonna eest tähendab, et juba aastaid eksisteerivad meil koolid, mille hariduskeskkond pole rahuldav. Võitlus koolide vahel on tekitanud Eesti laste hariduskeskkonnas suure haridusliku kihistumise ning samas ajendanud kõiki koole pidama lootusetut võistlust edasikestmise eest!
Kindlasti ei iseloomusta tugevat kooli ainult õpilaste suur arv. Mõneski väikeses koolis on suurepärane hariduskeskkond ja tublid õpetajad. Pealegi asub naaberkool üsna kaugel. Kuid tõsi on, et mõnelgi tillukesel koolil on võimalused väiksemad ning hea ettevalmistusega noorte õpetajate leidmine kordi raskem. Võib-olla oleme sulgenud mõnegi kooli ülekohtuselt, kuid samas hoiame mõnikord jäärapäiselt käigus lähestikku asuvaid pooltühje koole, mida lahutab 10–15 minutit bussisõitu.
Raha eest, mis kulub tühjuse kütmisele ja valgustamisele, võiks lastele haridust anda. Üsna ebapopulaarne, kuid möödapääsmatu on küsida: mis on lapse hariduse seisukohast parem, kas hoida käigus kahte või enamat pooltühja lähestikku paiknevat kooli või organiseerida korralik koolibussisüsteem ning koondada kokku üheks? See on valus küsimus, kuid samas olen veendunud, et kõiki väikseid koole säilitada üritades oleme silmitsi palju suurema ohuga nad kõik kaotada.
Kvaliteetne hariduskeskkond on kodulähedusest olulisem
Lapsevanemad lahendavad koolivõrgu küsimused sageli ise, pannes oma lapsed suurematesse või tugeva­matesse koolidesse. Reaalsus on prae­gu selline, et 5% esimesse klassi astujatest läheb algkoolidesse, 20% põhikoolidesse ja 75% keskkoolidesse/gümnaasiumidesse.
Koolide sulgemise vastupanuliikumise põhiskeem näib olevat gümnaasiumi muutmine põhikooliks ning põhikoolide muutmine algkooliks. Võib-olla oleks mõnikord hoopis mõistlikum pidada mitme valla peale ühte korralikku põhikooli ning valdades, kus on algkool ja põhikool, koondada need üheks. Kas alati on mõistlik pidada koolivõrgu säilitamise võitlust astme võrra vähendamise algoritmi teel: gümnaasiumist põhikool, põhikoolist algkool ja seejärel, kui midagi enam teha pole, algkool kinni. Mõnigi kord on ehk mõistlikum koolid liita, mitte astme võrra vähendada.
Muutused on paratamatud. 15 aasta taguse ajaga võrreldes oleme täiesti uues olukorras. Kindlasti on meie koolisüsteemis koht ka algkoolidel. Algkoolid, kus on hea ettevalmistusega õpetajad ja nõutav hariduskeskkond, on parim, mida võime ette kujutada. Kui aga ainsaks argumendiks jääb kodulähedus ja sellega ei kaasne kvaliteetset hariduskeskkonda, siis olukorraga enam nõustuda ei saa.
Koolivõrgu nurgakivi on tugev põhikool, kus on hea ettevalmistusega õpetajad, kuhu noored õpetajad riskivad tööle tulla, kartmata kooli sulgemise pärast töökohta kaotada, mille hariduskeskkond veenab lapsevanemaid oma lapsi sinna kooli panema ja mitte maakonnakeskusesse pagema. Põhikool peab muutuma paljude noorte jaoks huvihariduskeskuseks. Paljud koolid, eriti maapiirkonnas, võiksid töötada pikapäevarežiimil, pakkudes õpilastele huvikohast tegevust ka pärast tunde.
Kui muudaksime tasaarveldamise kohustuse omavalitsuste vahel, parandaksid need mainitud muudatused oluliselt väiksemate koolide vereringet, laiendades nii alg- kui ka põhikoolide funktsioone. Sellega tekib ka õigustus tihedamale koolivõrgule. Loodan, et meie koolid valmistuvad huvitegevuse avardamiseks aastal 2009, kui riigieelarvest hakatakse rahastama iga 6–19-aastase õpilase huviharidust pearaha põhimõttel.

Tähelepanu ka kutsekoolidele
Hariduse kättesaadavusel on palju aspekte. Kui maa- või linnakoolis puudub korralik hariduskeskkond, mille hulka liigituvad kõigi ainete õppevahendid, spordisaal, söökla, haritud ja motiveeritud õpetajad, ringijuhid, siis ei saa rääkida hariduse kättesaadavusest sõna otseses mõttes. Harjume tasapisi isegi sellega, et hulk tunde jääb andmata õpetajate puudumisel. Seda ka suurtes koolides ja pealinnas. Oleme leppimas tõigaga, et tuhatkond last kukub igal aastal põhikoolist välja. Kui põhihariduseta inimesi on meil natuke üle 4%, siis kinnipidamisasutustes on nende osatähtsus üle 20%. Harimatus destabiliseerib meie sisejulgeolekut enam kui välisvaenlane.
Kui kvaliteetne haridus koondub juba põhihariduse tasandil maakonnakeskustesse, ei saa me rääkida hariduse kättesaadavusest. Kui 70% põhikoolilõpetajaist siirdub gümnaasiumidesse ja alla 30% kutsekoolidesse, jääb paljudele nende võimete ja kalduvustekohane haridus kättesaamatuks. Kui koolide rahastamishuvid kujundavad õpilaste liikumist kordi enam kui karjäärinõustamine, võib paljudele lastele neile sobiv haridus jääda kättesaamatuks.
Palju on räägitud sellest, et gümnaasiume ja kutseõppeasutusi peaks juhtima samalt administratiivtasandilt, et paremini planeerida koolivõrku ja vältida mõttetut konkurentsi nende vahel. See ei tööta õppijate huvides.
Olen ühte meelt haridusinimestega, kes toetavad gümnaasiumiastme riigistamist ning kutsekoole ja gümnaasiume ühendavate koolipiirkondade loomist. Lisaks kõigele soodustab see ka vaheseinte kadumist gümnaasiumi ja kutsekooli vahel, nii et õppijad saaksid vabalt valida teise koolitüübi aineid. Maapiirkond vajab integreeritud koolitüüpi, kus ühe ja sama katuse all on 1.–12. klassini gümnaasium koos kutsekooliga. Et säilitada hariduse territoriaalne kättesaadavus, peab koolikorraldus muutuma paindlikumaks.

Kõigil on õigus haridusele
Eestis on valdav individualistlik lähenemine haridusele, mis paistab üsna selgesti silma huvihariduse valdkonnas, mis on paljuski tasuline ega ole paljudele peredele jõukohane. Maapiirkonnas rahastatakse õpilaste huviharidust kolm korda vähem kui linnas. Kas me ei peaks mõtlema Eesti koolist, selle asemel, et mõelda valla koolist. Mida annab meile erinevates tingimustes asuvate koolide vaheline võistlus õpilaspeade eest?
Need, kes lähtuvad haridusest kui sotsiaalsest väärtusest, muretsevad, et kõigis piirkondades oleks lastel ja noortel juurdepääs kvaliteetsele haridusele, alates alusharidusest kuni doktoriõppeni, kas või e-õppe abil. Nad tahavad siduda noorte haridusvõimalused lahti vanemate rahakoti paksusest ning eelistavad tasuta, eelarvest rahastatud haridust. Õiguses haridusele nähakse põhilist inimõigust, mis teeb võimalikuks kõik teised inimõigused.
Läänelikke ühiskondi iseloomustav ettevõtlusvabadus viib ülisuure kihistumiseni ja võtab paljudelt igasuguse vabaduse, kui seda ei tasakaalusta võrdsed haridusvõimalused ja hariduse kättesaadavus kõigile. Kui võtta pikem ajaperspektiiv, siis jätkusuutlikumad on egalitaarse haridussüsteemiga riigid. Eriti oluline on noorte haridusriskide maandamine väikestes riikides, mis on inimressursi üldise seisundi suhtes tundlikumad kui suured riigid.
Kõigis arenenud riikides on kujunenud normiks keskhariduse omandamine. Kas ei peaks meiegi võtma eesmärgiks luua ja tagada kõigile noortele õppimisvõimalused kuni 18-aastaseks saamiseni, mis tähendab haridussüsteemi suuremat paindlikkust? See ei tähenda kohustuslikku gümnaasiu­mi­haridust, vaid kindlust, et kõigile leidub sobiv ja ühiskonnale vajalik haridustee.
Üks kitsaskoht on põhikoolis, kus tuleb istuda kuni 17. eluaastani, et seejärel lahkuda või astuda kutsekooli. Praegune koalitsioon näeb ette töökooli sätestamist, mis võimaldab juba pärast algkooli omandada praktilisema kallakuga põhihariduse. Tavalisest põhikoolist pikem õppeaeg peab andma võimaluse jätkata ka gümnaasiumis.
Meie haridussüstee­mi pudelikaelaks on kujunenud ka kolmeaastane kutsekeskkool, mis ei taga üldhariduse omandamiseks mingeidki gümnaasiumiga võrreldavaid tingimusi. Tõsi, nüüdseks on sätestatud võimalus omandada 35 nädala jooksul pärast kolmeaastast õpet täiendavalt üldharidust, kuid riigil puudub selge arusaam, kui paljudele seda võimaldatakse. Praegune rahakate ei ole piisav. Ühelt poolt ei tohi haridussüsteem viia tupikuni, teisalt ei saa ta ignoreerida õppijate võimeid ja kalduvusi. Nende kahe põhimõtte paindlik ühitamine peaks olema lahendus.

Koolisüsteem paindlikumaks
Meie hariduskorraldus on üledetsentraliseeritud. Üldhariduskooli puudutavate koolivõrguotsuste langetamine valdade tasandil ei võimalda koolivõrku otstarbekalt planeerida ning viib suurte erinevusteni laste hariduskeskkonnas, alates õppevahendite varustatusest kuni õpetajate palkadeni.
Eesti vajab paindlikku koolisüsteemi erinevate lahendustega, mis säilitaks hariduse territoriaalse kätte­saadavuse. Siia võiks liigitada ka regio­naalse kõrghariduse edasiarendamise. Rootsis loodi 1990. aastatel kümmekond uut regionaalset kõrgkooli. Tulemus oli regionaalsete arengukeskuste teke, uue ettevõtluskeskkonna loomine ja tööhõive paranemine.
Miks peab tõmbekeskuseks olema kaubamaja? Selleks võib vabalt olla kool. Olen veendunud, et peame oluliselt panustama hariduse paremasse kättesaadavusse ja võtma hariduskorralduse otsuste aluseks võrdsete haridusvõimaluste põhimõtte.

Mida teha väikeste maa­koolidega? Panna osa kinni ja tuua lapsed bussidega maakonna eri paikadest ühte kooli kokku? See ei ole õige lahendus.

Ka arvamus, et koolibussisüsteemi loo­misega laste olukord paraneb, on väga piiratud lähenemine. Laps ei viibi ainult koolis ja bussis. Kooli­tundide lõpu ja bussiga koju sõitmise vahel on suur hulk tühja aega, mida nii linnades kui ka maal kipuvad ära kasutama inimesed, kelle tegutsemismotiivid teevad lastele kurja – narkootikumide müüjad jne. Kardan nende kodukohast kümnete kilomeetrite kaugusel koolis käivate ja bussijaamas ootavate õpilaste elu ja tuleviku pärast tunduvalt rohkem kui laste pärast, kes käivad siin, väikses maakoolis.
Suures koolis kasvab anonüümsus. Arvan, et suured klassid Eestisse üldse ei sobigi. Meie tuleviku suhtes ei ole mõistlik suruda lapsi suurtesse klassidesse, koolikliima ja -keskkond kannatab. Eestlasi on nii vähe, igaüks on tähtis.
Kindlasti on olemas erinevaid lahendusi (ka selliseid, millest rääkis Peeter Kreitzberg), mis sobivad piirkondades, kus koolid asuvad tõesti väga lähestikku. Aga need on üksikjuhtumid. Kõigepealt tuleks Eestis välja töötada haridusstrateegia ning seejärel mõelda, missugused koolid olema peavad. Praegu strateegia puudub, poliitikud ei jõua kuidagi omavahel kokkuleppele ning uus minister alustab alati uute ideede realiseerimist uuel viisil. Ei tea, kas praegu tasub bussi istuda ja hakata kaugele sõitma.
Välja tuleb selgitada põhikoolide tegelikud mured. Kui rääkida uuest rahastamissüsteemist, siis toetatakse küll algkoole, aga põhikoole mitte. Kümne õpilase nõue 7. 8. ja 9. klassis tähendab varjatult, et põhikool peab sealt paigast kaduma.
Mina emana ei tahaks puberteediealist last maalt linna lasta, läheksin temaga parem kaasa. Kodulähedus aitab lapsel ennast turvalisemalt tunda. Kui kodukohast minnakse vä­ga vara ära ning jõutakse koju al­les hilisõhtul, võib laps kodust võõr­duda. Mis puudutab huvitegevust, siis on ka maal see (kogu perele) täiesti olemas.
Maaelu peab iga hinna eest säilima, isegi kui riik on sunnitud selleks palju raha kulutama. Kooli maal säilitamise kasutegur ei pruugi tõesti kohe silmaga nähtav ja rahaga mõõdetav olla, aga tulevikus annab see kindlasti positiivselt tunda. Suurt väärtust – maakooli – tuleb hoida ja hinnata, mitte kaotada ta pelgalt põhjusel, et see oleks kellelegi lihtsam ja odavam.

Eestis õpib kõrgharidust andvates asutustes kokku pea 70 000 tudengit. Seda arvu vaadates võib tõepoolest väita, et kõrgharidusest on saanud massiharidus. Ka Tartu Ülikool oma 18 000 üliõpilasega võib tunduda hiigelsuurena kas või paarikümne aasta taguse umbes kolm korda väiksema Tartu Riikliku Ülikooliga võrreldes.

Ometi pole maailma kõrgharidus­pilti silmas pidades korrektne väita, et Eestis on kõrghariduse omandajaid liiga palju. Eesti andmeid paljude teiste Euroopa riikide rahvastikustatistikaga kõrvutades näeme, et meie suhtarvud on Euroopa omadest märgatavalt madalamad: saja tuhande elaniku kohta on Eestis enam kui tuhat üliõpilast vähem kui näiteks Soomes, Rootsis või Venemaal; 130 000 elanikuga Uppsalas õpib enam kui 40 000 täis- või osakoormusega tudengit, 171 000 elanikuga Turu linn majutab 21 000 täiskoormusega õppuriga Turu Ülikooli.
Kaarel Tarand räägib 19. oktoobri
Õpetajate Lehes massiülikooliga kaas­nevast keskpärasuse soosimisest: „Üli­koolid on ise süüdi, et intellektuaale saab vähe, sest kogu aur läheb keskpärasuse järeleaitamisele, vähese „kõrgekvaliteedilise” materjaliga tegelemiseks ei jätkugi aega ega jõudu.” Ka TTÜ õppeprorektor Jakob Kübarsepp viitab samas keskpärasuse vohamisele, pakkudes ühe lahendusena sisseastumistingimuste karmistamise ja tasandusõppe võimaluste väljaarendamise.
Selge see, et üliõpilaskonna suure­nemisega kaasneb ka suurem hetero­geensus nii eeldustes kui ka eesmärkides. Tekkinud on olukord, kus üli­õpilane kurdab, et õppejõul pole tema jaoks aega. Õppejõud kurdab, et üliõpilane tuleb ülikooli järjest kehvema teadmiste pagasiga. Eesti on väike ning kõrgkooli tulijate tase on peegel­dus meie rahva tegelikust vaimsest ta­semest. Ühed on võimekamad kui teised, ühed on tulnud kõrghariduse olemasolu kinnitavat dokumenti saa­ma, teised püüdlevad harituse ja innovaatilise vaimu poole.

Ülikool – intelligentsi taastootja
Kas üliõpilaste arvu suurenemisel ikka on kvaliteedile ainult negatiivne mõju, kas on paratamatu, et anded tasalülitatakse, summutatakse suurearvuliste loenguvoorude anonüümsuses? Lähemal vaatlusel selgub esmalt, et paarisajale üliõpilasele peetavate loengute kõrval on rohkesti väikestes rühmades läbi viidavat õppetööd, mis teeb rühma keskmiseks suuruseks näiteks Tartu Ülikoolis 19 inimest.
Nii Tarand kui ka Kübarsepp pakuvad lahendusena, et ülikoolide uksed tuleks koomale tõmmata, lävepakk kõrgemale seada. Tõsi, ülikool peab olema eliidi kasvukeskkond ja ta ongi seda, kuid kõrgharidus peab olema kättesaadav kõigile, kellel selleks eeldusi ja tahet on.
Tartu Ülikooli missioon kätkeb endas nii kõrgtasemel teadust, rahvusliku intelligentsi taastootmist kui ka avalikku teenust ühiskonnale, st meie rahva üldise harituse kasvatamist. Ülikooli jaoks on väga oluline, et ka näiteks väikelinnast või maalt pärit noor inimene, võimekas ja motiveeritud, ent sotsiaalselt ebavõrdses lähtepositsioonis või kohaliku kooli pakutava hariduse taseme tõttu madalamate riigieksamitulemustega, saaks võimaluse kõrgharidus omandada. Võrdsete juurdepääsuvõimaluste tagamisega panustame tõenäosusele, et suureneva üliõpilaskonnaga suureneb ka nende andekate, motiveeritute, tulevase haritlase potentsiaaliga inimeste hulk, kes asuvad kõrghari­dust omandama ega rahuldu oma õpingutes vaid bakalaureusediplomini jõudmisega. Vastuvõtutingimuste kohandamine reaalse eluga annab ülikoolidele võimaluse teha valikuotsuseid edaspidi, oma üliõpilaste sisukusest aimu saanuna.
Edasi seisab ülikoolide ees juba väljakutse andekaid märgata, suunata, pakkuda teadusega tegelemise võimalusi ning õhutada iseseisvale teadustööle. Ja see ongi eliit – andekamad ja motiveeritumad, kes jätkavad magistri- ja doktoriõppes. Kuid nii mõnedki neist poleks selleni jõudnud, kui nad – neile nõrgemat ettevalmistust ette heites – ülikooli ukse taha oleks jäetud.

Järeleandmised maksavad kätte
Kõrghariduses osalejate hulk suureneb pidevalt igal pool. Eesti kõrgkoolide ees seisab veel üks oluline välja­kutse: kuidas minna kaasa üldise kontseptuaalse muutusega haridusparadigmas: inimene ei lõpeta oma õppimist hetkest, mil ta, lillesülem ühes ja lõpudiplom teises käes, ülikooli ukse enda järel kinni laseb. Elu muutub ja teadus areneb nii kiiresti, et ka kõrgharitud inimene vajab regulaarset täienduskoolitust. Euroopa liigub järjest enam elukestva õppe edendamise suunas, laiendades juurdepääsu ebatraditsioonilistele õppijatele, pakkudes ametialast täiendusharidust, luues mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamise kaudu võimalusi kõrgharidusse sisenemiseks, soosides avatud ülikooli laadseid õppevorme.
Kindlasti ei saa ülikooli eesmärk ol­la üliõpilaskonna kvantiteet. Tartu Ülikool oleks väga rahul, kui praeguse 15 000 põhiõppe üliõpilase asemel oleks meil mõnevõrra vähem, kuid või­mekamad ja motiveeritumad üliõpilased, kelle õpikeskkonna hüvitaks riik kulupõhiselt. Võimaluse haridust omandada peaks andma võimalikult paljudele, kuid see eeldab ka tudengite endi osalemist õpingute rahastamisel, mida turvaks riiklikult läbi mõeldud toetuste-laenude-stipendiumide süsteem.
Diplomi peaks lõpuaktusel ulatama küll ainult neile, kes seda tõepoolest väärivad. Järeleandmised kvaliteedis maksavad meile kurjalt kätte – kes tahaks end usaldada arsti kätte, kes oma A-hinded spikerdades saanud? Akadeemilise petturluse levikust on aastaid räägitud, viimati kirjutas sellest 24. oktoobri Postimehes Kerttu Jänese – õppejõud ei tule toime suure hulga üliõpilaste kontrollimisega, on üliõpilasi, kes spikerdamise võimalikuks saamist ülikoolipoolse ebaõiglusena tunnetavad ja ülikoolis pettuvad.Nihestunud väärtushinnangud tulevad paraku kaasa kodust, koolist ja ühiskonnast (kui vahele ei jää, pole varas). Minu isiklik kogemus pärineb Helsingi Ülikoolis õppejõuna töötamise ajast – suure auditooriumitäie üliõpilasi võis jätta eksami ajaks järelevalveta, sest Soome üliõpilase jaoks on mahakirjutamine täiesti vastuvõetamatu tegevus – keegi ei alanda oma inimväärikust sedavõrd.

Mis ikkagi on universitas?
Massiülikooli ja eliitülikooli dilemmas kipub varju jääma mõlemat mõistet ühendava ülikooli sügavam tähendus. Mis ikkagi on ülikool? Kas institutsioon, kus keskharidusega inimene saab jätkata oma õpinguid, et omandada bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraad? Või on ülikool esmajoones ikkagi teadmisi loov ja alles seejärel neid edasi andev asutus? Ülikooli nime ihkavad kanda paljud kõrgkoolid ja see on hägustanud universitas’e tähenduse – uuritavate ja õpetatavate erialade valdkondadeülene paljusus on asendunud kohati lühikese nimekirjaga õppekavadest, mis hõlmavad lähedasi erialasid. Uue loomine on asendunud teiste poolt loodu ümberjutustamisega. Ka EUA aastakonverentsil 2006 arutleti teemal, kas ja mis tingimustel kõrgkool võiks ennast ülikooliks tituleerida.
Ideaalpildis teeb ülikoolist ülikooli akadeemiline keskkond: õppejõud ja teadlased, kes töötavad selles kõrgkoolis ja loovad koos üliõpilastega soodsa pinnase uue teadmuse tekkeks ja selle edasi kestmiseks. Eesti probleemiks selle pinnase kujundamisel on jätkuvalt kõrgharidust pakkuvate asutuste killustatus ja vähene koostöö, ning seda kõike akadeemiliste ressursside –
nii rahalise kui ka vaimse ressursi – vähesuse tingimustes.

Ressursse ei tohi raisata
On igati hea et Eestis on peaaegu 70 000 üliõpilast. Kõrgharidus üksi ei tee kedagi intelligentseks ja innovaatiliseks, kuid loob selleks vähemalt hea kasvukeskkonna. Me vajame väga head teadusel baseeruvat kõrgharidust, mis kataks kõik ühiskonna, riigi ja rahvuse jaoks olulised valdkonnad, kuid ilmselt ei suuda meie riigi väiksust, inim- ja raharessursside piiratust arvestades olla tipus kõiges.
Väike riik ei vaja 35 kõrgkooli, vaid otstarbekat tööjaotust ja koostööd selles vallas. Iga õpe peab tuginema teadusele ja selle põhimõtte rakendamine Eestis ei sõltu ainult rahast, siin on määrava tähtsusega ka äratundmisele jõudmine väikese riigi vaimse ressursi mõistliku kasutamise ja koostöövõimaluste ellu rakendamise osas. Selle äratundmise eeldus on riigi tasandil strateegilise tegevuskavani jõudmine –
samamoodi, nagu vajab riiklikku visiooni vastuste leidmine küsimustele, kelle teha on investeerimisvalikud, mis kriteeriumide alusel neid tegema peaks. Siis tekib ka lootus Eesti kõrgharidusmaastiku korrastumisele.

Ka vabasid inimesi varitsevad hirmud

Vabana sündida või vabaks saada, vaba olla! Kes seda ei tahaks. Arvan enesekindlalt, et korda kolm, lühikeste eluperioodide vältel, on see minuga nii olnud.
Esiteks koolieelikuna kolkakülas elades, kui isa oli vangis ja ema läks hulgaks ajaks, halud ree peal, Haapsalu laadale puid rahaks tegema, lapsed jäid üksi koju. Teist korda hiigellinnas ülikoolis õppides, kus ümbritsevate kontroll minu tegemiste ja mõtete üle oli nullilähedane. Ja kolmas kord maapaos kehva luumurdu kokku kasvatades, teades, et alla poolt aastat ma jalule ei saa, mistõttu keegi ei saa mind sundida tegema midagi, mis mulle ei meeldi.
Esimesel juhul kartsin, et siga saab laudast lahti, teisel juhul, et elu suurlinnas suurte mõtete keskel lõpeb liiga ruttu otsa, ja kolmas kord seda, et ma ei saagi jalule.
Ei juhtunud midagi. Siga ei kippunudki laudast välja, ülikool elab minus edasi, käima õppisin nii hästi, et pahasoovijad õhkasid: „Ta, kurat, isegi ei lonka!”
Nüüd siis seast, sest jutt on väike­laste hirmudest. Miks ma, pasteldes maaplika, sigu kartsin, ongi jää­nud selgusetuks. Arvan mäletavat, et meil oli üks siga, suur emis, kes aeg-ajalt lauda tagauksest laudadega piiratud rada mööda sauna taha roostikku kõndis ja seal muda sees püherdas. Kunagi ei olnud nii, et siga oleks mujale kui mutta kip­punud, aga mind pandi selle mõnuparaadi ajaks alati aegsasti tuppa ja ema näitas, et uksel on haak ja ka see on kinni pandud.
Ja siis juhtus midagi, mis mu ema meelt muutma pani. Meie emis sai 22 põrsast ehk rohkem lapsi, kui tal tisse oli. Ema ütles, et kui ma seda nüüd vaatama ei lähe, siis jääb nägemata miski, mis minu elus kunagi enam ette ei löö. Vaevalt et ma mõikasin, mis see elu on, aga teadsin, et siga on laudas sulus, ja uudishimu oli suur. Ema lubas, et kaitseb mind. Vist oli külm aeg, mul oli midagi suurt seljas, mille kraest ema kõvasti kinni hoidis. Sulg oli minust mitu pead kõrgem. Nii nägin ainult laudade vahelt suurt seamammit küljeli pikutamas ja põrssaid, kes tisside eest energiliselt võitlesid.
Ükskord Saaremaal kadakate vahel nägin veel uhket siga nelja vöödilise põrssaga, kellest alati mõtlen, et kuidas küll nii armsatest lastest nii koledad sead kasva­vad. Öeldud on, et emis võib oma lapsi kaitstes inimest rünnata. Igaks juhuks hüppasin suure kivi otsa. Siga ega tema lapsed ei vaadanud kivi poolegi.
Niisiis ei ole sead minust midagi mõistnud arvata, armastusest rääkimata. Aga ma vähemalt ei karda neid enam, ema aitas hirmust üle.

Väikelaste hirmud: eakohastest ülemäärasteni

Hirm on normaalne reaktsioon reaalsele või kujuteldavale ohule, hõlmates käitumusliku väljenduse, emotsionaalse seisundi ning sellega kaasnevad füsioloogilised muutused. Pole olemas „ebanormaalset hirmu”, mõned on lihtsalt intensiivsemad ja ulatuslikumad kui teised.

Peaaegu kõik lapsed kogevad hirme. Kuigi laste hirmud erinevad oma sageduse, intensiivsuse ning kestuse poolest, kalduvad need enamasti olema mõõdukad, vanusespetsiifilised ning mööduvad. Tüüpilised eelkooliealiste hirmud on seotud selliste stiimulitega nagu võõrad inimesed, lahutamine vanemast, vali hääl või müra, pimedus, vesi, koletised ja tondid, ussid, ämblikud, mingid kindlad sündmused või objektid. Valdav osa neist on tekkinud kasvava lapse igapäevaelu kogemusest ning väljendavad tema kognitiivseid ja representatiivseid võimeid.

Mõõdukast hirmust foobiani
Millal võib lapse hirmu pidada ülemääraseks ehk foobseks? Esimene ja kõige tähtsam kriteerium on kindlasti see, et hirm hakkab segama lapse ja vanemate elu. Pere on hakanud vältima teatud olukordi või peab loobuma tegevusest, mis tegelikult rõõmu valmistab. Lapse hirm on põhjendamatu ja seletamatu, ei allu kontrollile, laps on hakanud kardetud situatsiooni või objekti vältima. Tema ise ei näe oma hirmus midagi ülemäärast või seletamatut. Hirmu väljendavad lapsed oma lapselikul moel, klammerdudes ema külge, nuttes, jonnides, tujutsedes või paigale tardudes. Pole harvad juhud, kus koolieeliku hirm mitte vastata vanema ootustele väljendub näo tikkidena või kokutamise ja kogelemisena.
Hirmu tekkimist saab vaadelda klassikalise või operantse tingimise kaudu. Nii on ka väikelapses võimalik hirme tekitada kolmel moel. Esimene võimalus on otsene tingimine, mille puhul laps mäletab halba või hirmutavat kogemust kardetud objekti suhtes. Äikesefoobiaga laps võis jääda maal vanaema juures üksi äikesevihma kätte ning see, mis taevas toimus, oli tema jaoks seletamatu ja hirmus. Teine viis on nn mudelõpe ehk kaudne tingimine, mille puhul lapsele lähedased inimesed näitavad mingi objekti suhtes üles kartust või vältivat käitumist. Näiteks äikesefoobiaga lapse vanaema haaras äikese ajal alati kaasa koti tähtsate dokumentidega, võttis lapselapse käekõrvale ja viis ta lauta pingile istuma, et suure ohu korral majast kiiresti välja pääseda. Hirmu tekitamise kolmas vorm on instrueeriv tingimine, kus lapsele on räägitud hirmsaid lugusid kardetud nähtuse kohta. Äikest kartvale lapsele on vanaema palju kordi rääkinud vanal ajal toimunud majade ja tallide põlengutest, kus inimesed ja loomad tulle jäid.
Oluline vahendav tegur hirmude tekkimisel on lapse temperament. Arg ja uje laps on oma tegemistes ja verbaalses eneseväljenduses tagasihoidlik. Sotsiaalne ja seltsiv otsib uudsust, asub vestlusesse, naeratab ja uurib keskkonda enda ümber. Vaadeldes pärilikkuse osa hirmude tekkimisel, võib öelda, et vanemalt lapsele ei anta edasi mitte ujedust või pimedusekartust, vaid emotsionaalselt tundlikum iseloom. Lapse ärevuse teket soosib ka vanemate ärevus ja depressiivsus, nende käitumismudelid lapse suhtes (nt liigne kontrollimine või kaitsmine, perfektsuse nõudmine). Täiskasvanu ei saa päris kindlalt aru väikelapse ja koolieeliku hirmu algpõhjusest, sest laps puutub iga päev kokku sündmus­te ja stressoritega, mida ta oma arengutasemele vastavalt tõlgendab ja kognitiivselt töötleb. Tihti on koolieelikute reaalsuse ja fantaasia piir hägune. Karuks kostümeeritud inimene võib 3–4-aastases lapses tekitada meeletut hirmu.

Eri vanuses erisugused hirmud
Laste hirmude tekkimise ja säilimise puhul tuleb alati silmas pidada konkreetse lapse vanust ja arengutaset. Väikelapseeas uurib laps maailma sensomotoorsete kontaktide kaudu. Beebid kardavad toe ja tasakaalu kaotamist ning võpatavad valju müra peale. Esimese eluaasta jooksul tekib ka võõraste inimeste kartus, väikelapsed võivad näidata paanikalaadset hirmu võõraste suhtes. Samuti ilmutab väikelaps esimese eluaasta lõpuks esmaseid separatsiooniärevuse märke. Kriitiline periood hirmude ja muude psüühikahäirete tekkel on kiindumussuhte kujunemise sensitiivne aeg esimese eluaasta lõpus. Väikelapse lähim hooldaja aitab lapsel ärevust tekitavate olukordadega (nt beebi nutt ema eemaloleku ajal) toime tulla, mis soodustab vastastikuse kiindumussuhte arengut. Turvaline kiindumussuhe ärgitab uurima ümbritsevat. Laps õpib kiindumussuhte kaudu vanemaga, kas maailm on tema jaoks turvaline paik ja kas inimesi võib usaldada.
2–3-aastase lapse sümboolne mõtlemine on veel piiratud isikliku kogemusega. 4.–7. eluaastani, intuitiivse mõtlemise perioodil, on laps ikka veel seotud oma vaatenurgaga (egotsentrism), aga mõistab juba vanemate pakutud põhjus-tagajärg-suhte seletust. Tegeliku ja kujutlusmaailma piir on siiski veel kõikuv. Sel perioodil on laste hirmud seotud loomade ja pimedusega, lapsele tundmatute või arusaamatute nähtustega (nt vali sireen, äike), tontide ja koletistega, võõraste ja kostümeeritud inimestega. Koolieeliku suur mure on ka hirm mitte täita täiskasvanu ootusi (kirjutamine ei lähe lapsel nii, nagu ta tahaks) või hirm, et vanemate kodust eemalolekul võib koduga midagi juhtuda (tulekahju, vargad). Meedia mõju uuringud laste hirmude tekkimisel kinnitavad Piaget’ kognitiivse arengu käsitluses välja toodud väikelapse mõtlemise eripära. See, mis tundub koolieelikule TV vahendusel hirmutav, kutsub temas esile hirmureaktsiooni. Põhikooliõpilane suudab aga juba mõelda, kas filmis nähtu ka tegelikkuses juhtuda võiks.

Väikelaste ärevushäired
Väikelastel diagnoositakse ärevushäireid ja foobiaid harva. Seda tehakse alates 4.–5. eluaastast. Mõnda „ärevus­häiret” võib häireks pidada alles koolieas. Koolieelikud kardavad sageli loomi ja tonte. Lasteaialaste puhul on kõige levinumad ärevushäired lahutamiskartus vanemast ja lihtfoobia mõni vorm, kus hirmu väljendust objektile (nt pimedus, koerad) võib pidada ülemääraseks.
Lahutamiskartus vanemast on sage probleem lasteaiaga kohanemise pe-rioodil. Mõni laps kohaneb kiiresti, teisel võtab see aga aega, kujunedes vanemate jaoks suureks probleemiks. Sellises olukorras tuleb mõelda, kas ärev pole mitte vanem ise. Kas ta on valmis jätma oma last võõraste hoolde või valdab teda ennast suur hirm teadmatuse ees, mis last ees ootab?
Keskkonnavahetus ja uus elukorraldus tekitab stressi nii väikestele kui ka suurtele. Igasugusele hirmutavale olukorrale tuleb läheneda järk-järgult ehk sammhaaval eksponeerida last teda hirmutavale situatsioonile. Piltlikult võiks igale last hirmutavale olukorrale koostada hirmuredeli, mille alumisele pulgale tuleks asetada kõige vähem ärevust tekitav situatsioon ja ülemisele olukord, mille poole laps ja vanem püüdlevad. Nii tuleks ka lasteaiaga kohanemise puhul esimestele pulkadele asetada tegelemine vanema enda hirmudega – alustada tuleks lapse lasteaeda kirjapanemisest, päevakorraga tutvumisest jne. Järgmised astmed peaksid olema lapsega lasteaiast ja seal toimuvast rääkimine või televiisorist lasteaias mängivate laste vaatamine. Järgneks järk-järguline harjutamine lasteaia endaga. Viimane redelipulk oleks olukord, kus laps on lasteaiaga kohanenud ning vanem saab rahulikult oma tegemiste juurde pöörduda.

Laps peegeldab vanema hirmu
Kogu protsessi juures peaks vanem lapsele ise olema eeskujulik „mudel”, kes on rahulik ja kannatlik ega jookse lasteaia ukse pealt tagasi last lohutama („Pole hullu!”, „Mina jään ka igatsema!”). Sellise käitumisega näitab vanem välja iseenda hirmu, premeerides samal ajal lapse mittesoovitavat käitumist (nt jonnimine, ukse vastu tagumine). Vanem säilitab lapse hirmu, andmata talle võimalust olukorraga kohaneda ja oma hirmuga võidelda. Samuti peaks vanem last pärast iga õnnestunud „redelipulga” läbimist kiitma või muul moel tunnustama. Lasteaiaõpetaja roll on aktiivselt osaleda lapse kohanemisprotsessis, otsida talle vanema lahkudes sobiv tegevus, ese või mäng, mis viiks tähelepanu emalt eemale ja toimiks ärevuse pärssijana. Samuti julgustada vanemat lapse juurest lahkuma. Õpetaja lõppeesmärk on luua lapse ja lasteaia vahel positiivne seos.
Siinkohal meenub ühe isa lugu. Esimesel lasteaiahommikul last rühma nutma jättes mõtles ta: „Mul oli nii lõpmata kahju oma väikest tüdrukut sinna nutma jätta. Oleksin tahtnud nii väga tagasi pöörata…” Lahkudes nädala pärast hommikul lasteaiast ja vaadates oma last aknal lehvitamas, oli tema mõte: „Mul oli kuidagi kahju ja valus vaadata teda mulle rõõmsalt lehvitamas – ta justkui ei vajanudki oma isa ja ema enam nii palju…”
Laste ärevus ja hirmud on paljuski täiskasvanute tekitatud. Vanemad püüavad last liigselt kaitsta, vältida teatud kohti ja olukorda, on liiga kontrollivad või nõudlikud. Lapsevanem peaks endale selgeks tegema oma hirmud ja õppima nendega hakkama saama. Alles siis saab ta aidata lapsel muremõtete ja hirmudega toime tulla.

Turvaline ja vaba lapsepõlv ehk Kuidas kasvatati Astrid Anna Emilia Ericssoni Krista Kumberg

Lindgreni loomingut lugedes tasub meeles hoida kaht asja. Esiteks seda, milline hariduslik ja kasvatuslik taust oli Rootsis Astridi kasvamise-kujunemise ajal ja milline oli see tema peres. Teiseks aga, et ühel või teisel moel on kirjaniku kogu lapsepõlv tema teostes olemas. Inimesed (lapsed), mängud, seigad, suhted, tunded – need on päriselt olnud ja räägivad meile siiralt, kuigi
kaudselt kirjaniku lapsepõlveloo.

1907. aasta 20. novembril võisid ajalehe Vim­merby Tidning kõik lugejad leida kirikuteadete veerust sõnumi, et talupidajal Samuel August Erics­sonil sündis tütar Astrid Anna Emilia. Tüdruk sündis 14. novembril. Muuseas, samal kuul ilmus rootsi esimene lasteraamat kõigi ühiskonnakihtide lastele. Selleks oli Laura Fitinghoffi „Frostmofjälli lapsed”.
Samal ajal rääkisid lehed sellest, kuidas Skanöri koolinõukogu karistas õpetajannat, kes oli lastele ette lugenud „Nils Holgerssoni imelist teekonda”. Õpetajanna olevat nimelt „vabadel hetkedel lugenud korduvalt ette talle kuuluvat raamatut, mida tuleb pidada lastele kahjulikuks ja hukutavaks”. Mitte siis lugemist üleüldse, vaid konkreetset teost, mille Selma Lagerlöf oli õigupoolest kirjutanud haridusringkondade tellimisel ning mis pidi tutvustama muinasloo võtete abil kodumaa loodust ja ajalugu.

Raamatud iseendale
Kirjaniku loo on otsesõnu meile jutustanud Margareta Strömsted raamatus „Astrid Lindgren. Elulugu”, mis ilmus eesti keeles aastal 2000. Autor leiab, et Lindgreni eluloo kirjeldamine tuleks lõpetada seal, kus lapsepõlv lõppes – hetkest, mil tüdruk oli 12 kopikatega ja tundis ühtäkki, et ei saa enam mängida. Olevat olnud tobe tunne. Strömstedi teksti lugedes jäi siinkirjutajale mulje, et autori meelest oli kõik järgnev üksainumas kurb ja väärtusetu aeg. Selline mulje on mõistagi meelevaldne ja subjektiivne, sest edasi lugedes ju midagi hullu pole. Head ja rõõmsat on ikka ka ning mitte vähe. Kuid üle nooruspõlve ja täiskasvanuea lehvib küll lapsepõlve ülimuslikkuse vaim.
Oma lapsepõlve erilisuse avastas tulevane kirjanik siis, kui jagas teiste puruvaeste kontoripreilidega pealinnas üürikorterit ja lapsepõlvemälestusi. Kaugelki mitte kõigi kasvuaeg polnud idülliline. Et Lindgren oma lapsepõlve meeles hoidis ja väärtuslikuks pidas, saab lugeda tema kirjutistest. Usutlejatele on ta ikka ja jälle korranud tõdemust, et teda inspireeris ainsana see laps, kes ta ise kord oli, ning talle ta ka kirjutas. „Lasteraamatuid kirjutades ei pea sugugi endal lapsi ole­ma. Lasteraamatuid kirjutades peab vaid mäletama, milline sai ise lapsepõlves oldud,” kinnitas Astrid Lindgren.
1958. aastal kirjutas ta ajakirjas Skolbiblioteket: „Ei tohi istuda laua taha ja mõelda seal välja lihtsalt mingeid lugusid. Tuleb süüvida iseenda lapsepõlve ja tuletada meelde, milli­ne oli siis maailm, missugune oli selle maailma lõhn, kuidas sa selles maa­ilmas riides käisid ja mismoodi ennast nendes riietes tundsid, mille üle sa siis naersid ja mis sind siis nutma pani.” Põhjendamaks, miks ta täiskasvanuile ei kirjuta, ütles Lindgren, et tahab kirjutada vaid neile lugejatele, kes suudavad imet teha. Ja need on lapsed.
See oli kitsarinnaline maailm, kuhu Astrid Ericsson sündis. Peenutsevad ja pepsid, samas karmikäelised ise­ha­kanud moraalivalvurid hoidsid
silma peal kõigil ja kõigel ning olid varmad hukka mõistma ja ära keela­ma. Kirjanik on need kohvitantad-Rosenblomid halastamatult raa­matu­tesse naelutanud ja naeruks pannud.
Astridi enda kodu oli mõnevõrra teistsugune. Ei, mitte vabameelsem, aga täis armastust ja hoolimist.

Armastus kitsarinnalises ilmas
Kõik algas siis, kui 13-aastane Samuel August Ericsson pani silma peale
9-aastasele Hanna Jonssonile. Valla­majas olid koos kõik kohalikud lapsed, kelle teadmised kirja- ja jumalasõna tundmises proovile pandi. Üks sirge tukaga tüdruk olnud varmas õigeid vastuseid andma. Sellest päevast algas terve elu kestnud armastuse lugu, mis päädis 56 abieluaastaga.
Perre sündis neli last. Gunnar oli vanim ja mängude eestvedaja. Astrid temast aastapäevad noorem ja valmis kõiges kaasa lööma. Stiina oli õest neli aastat noorem ja veel viie aasta pärast sündis Ingegerd, keda ülejäänud lapsed hoidsid kui Bullerby lapsed väikest Kerstinit. Mängukaaslaste hulka kuulusid veel karjaku tütar Edit ja pastori lapselaps Anna-Marie naabermajast. Sellest kambast sai hiljem Bullerby-raamatu laste seltskond.
Astridi lapsepõlv oli turvaline ja vaba. Ericssonide laste kallal ei näägu­tatud kunagi. Võib-olla sellepärast, et kellelgi ei tulnud mõttessegi ema Hannale vastu hakata... Selles peres oli isa lastele hellem pool. Ta hoidis, hoolis ja armastas lapsi ning näitas ja ütles oma tunded ka selgelt välja. Lindgren on vana naisena tunnistanud, et ei ole elus ühtki inimest nii armastanud nagu oma isa.
Emast jääb kinnisema, väga targa ja kindlakäelise inimese mulje. Ta tahtis saada õpetajaks, aga ema keelas selle ära. Ta kirjutas luuletusi, tema kirjade stiil oli enamat kui tavalisel taluinime­sel. Ema Hannal ei olnud kombeks pragada iga tühja asja pärast. Mängu käigus määrdunud või rebenenud riided läksid kommentaarideta pessu ja parandamisele. Kui lapsed lõunalauda ei jõudnud, võisid nad ise sahvrist midagi hamba alla otsida. Kui Astridi väikeõde käkitaigna kausi köögilaualt kaela tõmbas, pesi Hanna verise tütre sõna lausumata puhtaks ja valmistas lõunaks midagi muud.
Lindgren meenutab: „Kahtlemata kasvatati meid kombekuses ja jumala­sõna manitsusel, nagu see oli tolle aja tavades, aga oma mängudes olime oivaliselt vabad ja järelevalvetud. Ning me muudkui mängisime ja mängisime, oli päris imelik, et me end surnuks ei mänginud. Ronisime ahvidena mööda puid ja majakatuseid, hüppasime alla lauavirnadelt ja heinakuhjade otsast, nii et soolikad põrusid, rooma­sime oma ohtlikes allmaakäikudes tohutu saepuruhunniku sees, käisime jões ujumas juba tükk aega enne, kui me ujuma õppisime, unustades sootuks ema õpetuse, et me ei tohi „minna sügavamale vette kui nabast saadik”. Aga me jäime kõik neljakesi ellu.”
Muide, täiskasvanuna ronib Astrid Lind­gren kolmanda korruse akende vahel majaseinal ja hüppab liikuvale trammile. Vanemas eas nendib aga rahulolevalt: „Mul on olnud palju võimalusi ennast surnuks kukkuda.”
Mänguvabadus ei tähendanud muidugi seda, et Ericssonide lapsed kodus tööd tegema ei pidanud. Kaugel sellest. Naeriharvendamine, kartulipõld, kanade jaoks nõgeste kitkumine ja paljud teised talutööd, mis oli teha antud, pidid saama tehtud. Töö polnud asi, mille juurest tohtinuks jalga lasta, kui tuju tuleb. Oma leeripäeva hommikulgi lõikas Astrid rukist. Kui töö tehtud, pani heleda kleidi selga ja lehvid juustesse ning läks oma esimesele armulauale. Kogu hilisema elu saadavad Astridit ema sõnad, mis too töö tegemise kohta lausunud: „Ainult lase käia. Ainult ära jäta järele.” Ja meeles hoidis ta ka ema õpetust, et kunagi ei tohi sügavamale minna kui nabast saadik...

Raamatunälja tekitas Bam-Bam
„See algas Kristini köögis kui olin umbkaudu viiene,” kirjutab Lindgren. Kristin oli Astridi mängukaaslase Editi ema. Tüdrukud istusid väikeses õdusas köögis, kus oli pliit ja köögisohva. Edit luges Astridile ette muinasjutu hiiglasest Bam-Bamist ja haldjas Viri­bundast. Seda tunnet, mis siis tekkis, mäletas Astrid terve oma elu. Sealt sai alguse täitmatu lugemisnälg. Astrid luges raamatut isegi väikeõele unelaulu lauldes!
Kümneselt läks tüdruk Vim­merby ühisreaalkooli. Astridi esimene õpeta­ja oli vanamoodsalt range ning tegi vahet „parematest peredest” laste ja ülejäänute vahel. Ainus, mis Astridil kahe aasta õpetusest meeles, on see, et prillide puhastamiseks tuleb kasutada seemisnahka. Mida selle tead­mi­sega esimeses klassis peale hakata? Kolmandas klassis said lapsed noore, moodsate vaadetega õpetaja Carl Gus­taf Tengströmi. Tema kutsus õpilasi vahel ka külla ja kuna ta elas katuse­aluses korteris, siis lubas lastel katusel istuda. Tengström õhutas Astridi kirjutamisannet ja pani aluse ta võõrkeelteoskusele. Koolis hüüti tüdrukut hea sulejooksu pärast narritades koguni Vimmerby Selma Lagerlöfiks, mille peale Astrid lubas endale, et ei hakka iial kirjutama. Mis kinnitab, et noorte tüdrukute tõotusi ei maksa tõsiselt võtta.
Küllap on Tengströmi mõju tajutav, kui vaadata õpetajaid Lindgreni loo­mingus. Need on valdavalt lahked ja meeldivad. Bullerby laste õpetaja pakub mõnikord kakaod, vastab laste aprillinaljale. Väikevend usaldaks oma koolipreilile kõik saladused, ka Karlssoni. Tommy ja Annika õpetaja püüab igati panna Pipit õppimise vastu huvi tundma ja ilmutab pühakule omast kannatlikkust. Magister Fröberg on Rasmusele ja Pontusele vaieldamatu autoriteet, kes nõudlikkusele vaatamata laste soove ja vajadusi hästi mõistab. Seevastu võime „Madlikese” ülemõpetajas ära tunda Astridi esimese õpetaja – karmi, ebaõiglase ja füüsilist karistust pooldava koolmeistri. See on ka ainus omasugune Lindgreni loodud kooliõpetajate seas.

Koolipõlgus ei aita last
„Ma olen teadlikult hoidunud õpetajate vastu viha ärgitamast,” ütleb Astrid Lindgren. „Praegusel ajal on nii palju kirjanikke, kes püüavad lastele sel moel meeldida, et keeravad lapsi täiskasvanute vastu üles, ja niisuguste kirjanike käsitlustes on õpetajad alati lausa saatanad. Nad püüavad kogu aeg ärgitada lastes põlgust kooli vastu, aga see ei aita lapsi mitte üks põrm.”
Astrid oli pigem elav kui vagur tüdruk. Lüpsinaine Olga kõneles ikka: „Kujuta ette, et kellelgi võiks olla tema pea, mis on kogu aeg koerustükke täis.” Koolis ja kooliväliselt tehti kambakesi mõndagi vembukat. Näiteks asetati tänavale pakk, millel nöör küljes. Kui keegi möödamineja kummardus seda võtma, tõmbasid plikad paki tema käeulatusest välja. Nad kiunutasid akna taga vaigupille ja tegid õpetajate kulul nalja. Teenitult tulid ka noomitus ja hoiatused käitumises.
Eks olnud ulakas julgustükk seegi, kui Astrid esimese tüdrukuna sealkandis endale seitsmeteistkümneselt moodsa poisipea lõikas, sünnipäevale minnes end kavaleriks riietas jne. Poisipea uudist teatas tüdruk isale targu telefoni teel. „Siis pole sul mõtet koju tulla,” öelnud isa sünge häälega.
Teismeliseeast ei olevat kirjanikul midagi mäletada peale selle, et nagu kõik sama vanad, pidas ta end inetuks ja oma meelehärmiks ei olnud teiste tüdrukute kombel pidevalt armunud. Kodus teismeline ei mässanud, ei hakanud ema Hannale avalikult vastu vaid jättis salamisi mõndagi tegemata. Kuulas noomitused ära, kui vahele jäi, ning eksis siis jälle nõuete vastu. Astridile ei meeldinud vaga peretütre kombel kodus istuda. Tal oli linnas sõpru, seal olid tantsuõhtud ja see andis talle tagantjärele põhjuse end „tõeliseks jatsutüdrukuks” pidada.

Alati lapse poolel
1923. aastal olid lõpueksamid, kool läbi ja tekkis tarvidus midagi oma eluga ette võtta. Vimmerby Tidningi peatoimetaja Reinhold Blomberg otsis ajalehele praktikanti. Talle meenus, et neiu Ericsson avaldas 13-aastaselt lehes kirjutise „Meie talus”, ja tegi Astridile isa kaudu ettepaneku tööle tulla. Järg­nes paar tööaastat Vimmerbys, sekre­täride kool Stockholmis, tööaastad kontorites, abielu, perekond ja siis äkki 38-aastaselt sai alguse üliedukas kirjanikukarjäär, mille aktivasse saab kanda üle kaheksakümne raamatu.
Kirjanik on oma kasvatuspõhimõtted avaldanud loomingus, aga teinud seda ka otsesõnu arvukates artiklites, tähelepanekutes ja usutlustes. Ta on alati jäägitult lapse poolel. Irooniliselt märgib ta, et küllap on lapseks olemine üks väga inetu iseloomujoon, millest kõikvõimalike vahenditega on vaja võõrutada. Samas ei idealiseeri kirjanik lapsi: „Maailm oleks sellisel puhul üpriski armetu, kui lapsed võiksid käsutada ja korraldada. Nimelt võivad lapsed olla kohutavalt julmad.” Lindgreni kreedo kasvatuse kohta kõlab aga järgmiselt: „Andke lastele armastust ja veel kord armastust. Kasvatus tuleb iseenesest.”

Lembit Peterson teel loova rahuni

Äsja aasta isa tiitliga pärjatud lavastaja, näitleja ja õpetaja Lembit Peterson on pühendunud otsingutele. Nagu kogu Theatrumi trupp. Tallinna ladina kvartalis asuvas väikeses teatris juletakse vaadata enda sisse ning seda võimalust pakutakse ka publikule.

Millal taipasite, et soovite õppida näitlejaks?
„Teater on mulle lapsepõlvest peale südamelähedane. Mu ema tegi kaasa rahvateatris, olin vahel temaga proovides kaasas. Külastasime draamateatrit. Teatri atmosfäär meeldis, tundus selline „kodune”.
1970. aastate algul käisin palju ENSV Riikliku Noorsooteatri etendusi vaatamas. Meeldisid ka lavakooli õpilaste diplomitööd, eriti 5. lennu „Seitse venda”. Neid nähes sündiski lõplik otsus. Näitlejaks ei arvanud ma end sobivat, kuid kuna lavakunsti­kateedris kuulutati välja lavastajate vastuvõtt, otsustasin proovida. Teater näis kaunite kunstide sünteesina, lavastajatöö võimaldas kõigi nendega tegelema hakata. Samuti õppida süvitsi tundma inimese hinge- ja vaimuelu ning seda, kuidas see tema elulises ja lavalises käitumises väljendub.
Kuid kuna need kaks ametit on omavahel tihedasti seotud, läbisid lavastajaks õppijad sama programmi, mille näitlejadki. Meie 7. lennust, mis oli ühtlasi esimene lavastajate lend, hakkasid pea kõik näitlejaks õppinud hiljem ka lavastama. Ja peaaegu kõik lavastajad astuvad üles näitlejatena…”

Kas jäite rahule sellega, mida lavakunstikool andis? Oli see just see, mida otsima läksite?
„Olen oma õpetajatele väga tänulik. Mind juhendasid inimesed, kes tegelesid ausalt oma alaga, teiste hulgas Karl Ader, Voldemar Panso, Helmi Tohvelman jpt. Teoreetilisi loenguid olid lugema kutsutud oma ala tipud: Lea Tormis, Ott Ojamaa, Jaak Kangilaski, Helju Tauk, Mihkel Oviir. Panso, Aderi ja teatriteadlase Reet Neimari innustusel hakkasin huvi tundma Stanislavski süsteemi ja tema koolkonna vastu ning see huvi on mul säilinud praeguseni.
Lavakunstikool juhtis tähelepanu elu ja kunsti põhiväärtustele. Arvan, et ühtegi ust meie eest kinni ei pandud. Pärast kooli lõpetamist teadsin, et minu jaoks on õige teha teatrit stuudio­likus õhkkonnas, kus näitlejatehnika elementide tundmaõppimine ja etenduse loomine aitaks kaasa inimese igakülgsele arengule. Ja kus esmatähtis oleks tõeotsing, pealisülesande olemasolu, mõtestatud looming.”
Teatrikriitik Pille-Riin Purje on Theatrumit kirjeldanud kui vaikset, süüvivat ja sissepoole pööratud teatrit. Kas võib öelda, et närvilisest maailmast tulija saab teatris tunda vähemalt hetkeks rahu?
„Seda me tõesti otsime. Algul oligi stuudio töönimi minu jaoks salamisi Vaikne Teater. Me ei soovi vastanduda teistele teatritele, vaid saavutada teatri vahendeid kasutades loova rahu keskkonda, milles on võimalik lähtepunkt tunnetusteele. Otsing kestab senimaani ja tundub, et aeg-ajalt õnnestub eesmärk saavutada.”

Kas seetõttu lõitegi oma teatri, et suurtes teatrites on rahu tasandi saavutamine raskem?
„Ilmselt on see ka seal võimalik, aga minul mitte. Minu otsingud läksid suure teatri raamidest välja. Võib-olla häiris see, et olin sunnitud palgalisena osalema endale võõrastes ja vahel vastuvõetamatutes mängudes. Ehkki keegi ei keelanud mind ka selles ühises mängumaailmas katsetamast. See ei olnud teatrist põgenemine, vaid katse luua teatrikooslus, kus üritada väljendada seda, mida hing omaks tunnistab. Sellest unistab ju iga kunstnik.
Lõplikuks ajendiks sai 1986. aastal Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) loomisele kaasa aitamine. See ei olnud aga enam ainult teatriga tegelemine, vaid uue haridus- ja kultuurikeskkonna modelleerimise algus. Alustasime koos Taivo Niitvägi, Ülo Vooglaiu, Kersti Nigeseni ja teistega ühe majavalitsuse ringina Muusikamajas. Algul oli seal (vana)muusikaring ja draamakunstiring ning hakkas tekkima väike eksperimentaalne kool. Nüüdseks on neist ringidest välja kasvanud gümnaasium, põhikool, muusikakool, kunsti­kool ja teatrikool. On tekkinud traditsioonilistele kristlikele väärtustele tuginev unikaalne haridus- ja kultuurikeskkond.
Theatrum tekkis samas keskkon­nas Eesti Humanitaarinstituudi õppejõudude (Juhan Viidingu, Tõnis Rät­sepa, Riina Schuttingu) ja üliõpilaste koostöö tulemusena. Mõned õppejõud (nende seas Kaljo Kiisk, Aarne Ükskü-la, Aleksander Eelmaa) aitasid luua meie etendusi nii lavastajate kui ka näitlejatena. 1997. aastal alustasime teatriõpetuse programmiga gümnaasiumis, millest on välja kujunenud VHK teatrikool.
Teatriõpetuse peamised eesmärgid on arendada õpilase tähelepanu, fantaasiat, suhtlemisoskust ja esinemiskindlust ning oskust oma mõtteid nii tavaelus kui ka publiku ees selgelt väljendada. Tehes harjutusi, etüüde ja näidendikatkendeid, on õpetajad õpilastega dialoogis, mis võimaldab analüüsida kõikvõimalikke elusituatsioone, süveneda inimese hingeelu keerdkäikudesse, rääkida nendega olulistel teemadel. Mõnes etenduses esinevad koos professionaalsed näitlejad, üliõpilased ja kooliõpilased.”

Kuidas tundub, kas Theatrum on 12 tegutsemisaastaga oma koha Eesti teatri pildis leidnud?
„Püüame oma tegemisi mõtestada eelkõige traditsioonilisest kristlikust vaatepunktist. Rahuteater või medita­tiivne teater, nagu Theatrumit on nimetatud, on osutunud praeguses ajas kohaks, mida inimesed väga vajavad. Nad käivad meie etendustel ja saavad siit mõtlemisainet, positiivseid impulsse. Seda näitab tagasiside nii püsipublikult kui ka nendelt, kes meid alles avastavad.
Tegutseme küllaltki kitsastes oludes, seda nii ruumide kui ka riigipoolse rahatoetuse mõttes. Algus­aas­tatel saime enda pla­nee­ritud eelarvest kümnendiku, nüüd neljandiku. Mõistagi on see jätnud meie kujunemisse omajälje. Õnneks leeveneb lähiajal veidi ruumikitsikuse probleem, sest VHK gümnaasiumiosa tuleb remondist välja ning saame ühe teatriklassi juurde. Katariina kirikus tegutseme soojemal ajal, tulevikus loodetavasti aasta ringi. Rõõmustab, et meil on nii palju häid sõpru ja toetajaid.”

Kuidas leiate lavastamiseks õige teksti?
„Otsime tekste sageli koos, näiteks loeme näidendeid üheskoos. Igaühe initsiatiiv leidmisel ja väljapakkumisel on oluline. Kui tekib tunne, et see meile sobib, siis hakkame tööle. Aja jooksul on kogunenud kenake hulk tekste, mis ootavad oma aega.
Nende seas on erilisi tekste, mis nõuavad eestlastele vahel harjumuspäratute vaimsete taustsüsteemide tundmist. Arvan, et meie üks ülesanne ongi taolise väärtdramaturgia eesti keelde ja lavale toomine. Kahjuks on eesti tõlkekirjandus teiste maade omaga võrreldes väike. Kui rääkida omakeelsest dramaturgiast, siis Theatrumi liiniga hästi kokku kõlavaid näidendeid on väga vähe.”

Olete olnud nii näitleja kui ka lavastaja, mistõttu tunnete näitlejatööd läbinisti. Mis teeb näitlejast hea näitleja?
„Oluline on anne ja tahe. Hea näitleja on alati väga huvitav isiksus. Kui ta lavale tuleb, on ta kuidagi kohal, temas on peidus midagi kütkestavat ning näib, et tal on publikule midagi öelda. Hea näitleja on kunstnik, etenduse autori koostööpartner, mitte savi lavastaja käes. Oluline on loomin­guline tahe ja pidev enesearendamine. Ta peab suutma eri rol­le mängida, peale selle võiks näitleja olla ka poeet, kes suudab midagi huvitavat luua. Ei piisa siiski pelgast fantaasiamängust, vaja on ka eetilist kujutlusvõimet. Hea näit­leja armastab tõde. Selles on tema jaoks nii headus kui ka ilu.”
Mulle tundub, et näitleja peab olema soe inimene, sest läbi külma kaitsekihi ei saa ju ennast siiralt ja usutavalt avada…
„Hõõgus kaasneb armastusega ning armastus avab kunstnikus loovuse, on selle allikas. Kontakt publikuga saab tekkida ainult siis, kui publik laval olija omaks võtab ja tajub, et see, millega tema juurde tullakse, on aus ja siiras. See on seletamatu.
Võib küsida, kas suur näitleja peab olema ka suur inimene. Ideaalis võiks olla nii, aga näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses” pakub Mefistofeles peategelasele lepingu: saad geniaalseks heliloojaks, kuid ühel tingimu-sel – sa ei tohi iial armastada ühtegi inimest. Mulle selline variant ei sobi. Proovin elada nii, et rada, mida elus käin, ja rada, mida kunstis käin, oleksid omavahel seotud vastutuse ühtsuses. Vastasel juhul võid saavutada küll säravaid asju, aga see on külm sära.”

Mis iseloomustab head lavastust? Milline peaks olema see nihe, mis inimeses pärast etenduse nägemist ja sellele kaasa elamist tekib?
„Gogol on öelnud, et hea kunstielamus on see, kui inimesel pärast etenduse nägemist või raamatu lugemist tekib tahtmine öelda teisele inimesele „vend”. Et sünnib tugev impulss teha midagi head, tekib või taasärkab usk, lootus ja armastus. Kunst saab kinnitada inimeseks olemise väärtust ning julgustada inimest otsima Jumalat. Stanislavski kirjutab 1909. aasta paiku, et teater „ärgitab palvele”. Seda parem. Ent ärge pidage meid preestriteks. Me oleme kunstnikud. Me mängime. Siin on minu jaoks mõtlemise koht…
Jean Louis Barrault on öelnud, et teater on kui tervendav vaktsiin, samas näeb Antonin Artaud teatrit kui katku. Mina pooldan esimest varianti. Lõhkumine on nõrkuse tunnus. Võib küll kõva häält teha, aga…”

Eksperimentaalteatrit te ei poolda?
„Oleneb sellest, millega eksperimenteeritakse ja milleni välja jõutakse. Kas eksperimenteeritakse selleks, et otsida lõhkeainet, või selleks, et avastada ravimit. Kui teater osutub destruktiivseks, siis hindan seda juhul, kui jätkub julgust ja otsustavust see kaotada. Otsingulist teatrit pooldan ma igati. Määrav on otsingu intentsioon.”

Pedagoogina puutute kokku paljude noortega. Kuidas tundub, kas praegune „projektimaailm” on noortele mõjunud? Või on nad kõigele vaatamata veel rikkumata?
„Noortes on kõik potentsiaalid ja võimalused. Kui oskame väärtustada siirust ja rikkumatust, siis toovad nad selle ka esile. Ehkki paljudel on juba valusaid kogemusi. Noored on oma arengu ja avastusretke alguses. Kui palju aga jätkub neil pärast kooli lõpetamist jõudu õpitut positiivselt ellu rakendada ning maailma destruktiivsete jõududega mitte kaasa minna? Praegused noored on ehk isegi keerukamas olukorras kui näiteks mina omal ajal. Ahvatlusi ja kiusatusi on praeguses liberaalses ühiskonnas meeletult. See võib takistada süvenemist ja soodustada pealiskaudsust. Samal ajal on igas inimeses tugev vajadus tõe järele. Noored vaatavad ühiskonnaelu kõrvalt, otsivad, kuidas ja kuhu siseneda, kuidas selles osaleda, oma tee leida. Seetõttu ongi oluline julgustada noori nende tõeotsinguil.”

Kas religiooniõpetus võiks noortel aidata elu põhiväärtusi leida?
„Religiooniõpetuse vajalikkust ei saa eitada. Millisel kujul seda õpetada, on omaette teema. Otsival inimesel võib tekkida palju küsimusi. Näiteks, kus on tõeline Kirik ja kuidas seda leida? Kas on olemas universaalne kristlus, mida eri konfessioonid tunnistavad? Usuelu küsimused on inimese jaoks kõige intiimsemad. Kas saab anda teadmisi ristiusu kohta nii, et ükski inimene sellepärast kannatama ei peaks?
 Ma ei tea, kas see on võimalik. Aga elu ilma kannatusteta pole kindlasti võimalik. Küsimus on selles, kuidas kannatusi suhestada ja mõtestada. Küsimine selle järele, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme, kas meie elul on mõte, on see, mis teeb meid inimesteks.
Ei ole olemas ideoloogiavaba õpetust, sest iga õpetaja tuleb klassi ette oma maailmavaate ja filosoofiaga, kandes oma vaateid ja väärtushinnanguid.”

Kui rääkida oma tee leidmisest, siis kui olulist rolli mängib selles teie kui katoliiklase jaoks religioon? Mida tähendab teie jaoks religioon?
„Stuudioteatriga tegelemiseks ei pea olema katoliiklane. Stuudioteatri ideed kandsin endas juba enne 1982. aastat, mil kirikuga liitusin. See oli minu tõeotsingute loomulik jätk. Õpetus, mida katoliku kirik inimestele edasi annab, on ääretult rikas. Kahjuks kujutatakse meil katoliiklust meedias sageli puudulikult, üksikuid aspekte moonutades või väärnähtusi üle paisutades. Meie teadmised katoliku kirikust on sageli tugevasti kreenis. Siin saab soovitada vaid rahulikku eelarvamusteta vaatlust ja järelemõtlemist. Kirikust saab inimese vaimu- ja hingeelu igapäevast toitu ja jõudu edasi minna. Religiooni ülesanne on aidata inimesel leida või taastada side Jumalaga, kelle valguses saab näha ka iseennast ning leida oma tegelik, sügavaim identiteet.
Kirikus ei ole palju voole ega liikumisi. Siin on vaid üks vool, üks liikumine: palve. On tähtis avada end palvele. Koorilaul meenutab natuke ühispalvet. Viimasel noorte laulupeol oli ainus laul, mida paluti kaks korda laulda, Tõnis Mägi „Palve”. See näitab, et inimestel on igatsus tõe ja Jumala järele. Arvan, et eestlased ei ole niivõrd uskmatud, kuivõrd teadmatuses ja valeinfo küüsis. Et aga väärtusteni jõuda, on vaja teatud rahunemist, mille järel saab asjadele rahulikult vaadata. Theatrumgi püüab luua veel üht väikest rahu saarekest, kus inimesed saavad vaikselt endasse vaadata ja näitemängu vaadates elu üle mõelda.”

Kuidas te sügaval nõukogude ajal religioonini jõudsite?
„Selle kirjeldamine ei mahu praeguse intervjuu raamidesse. Otsisin kõikjalt teed Jumala juurde. Ja praegu usun end nägevat Teda mind otsimas kõigilt neilt teedelt, mida mööda ma käisin ja käin. Lapsepõlveradadel ja sündmustes. Eluteel, mida sageli varjutavad ja ängistavad valusad kogemused ja eksimused, aga mis on täis ka päikselisi rõõme. Piibli lugemises, sealt hoovava rahu ja tõetunde kaudu. Kirjandusse, muusikasse, maalikunsti, teatrisse süvenemises. Abielus – naise ja laste kaudu. Sõpruses. Õpetajates ja teejuhatajates. Armastuses, mida püüame tabada ja ellu tuua. Südametunnistuses, mis tahab ikka vaba olla. Tahtis ja sai seda olla ka nõukogude ajal.”

Kas religioon aitab inimesi turvalisemalt eluteel liikuda ja takistusi ületada?
„Jah, religiooni toel usaldavad inimesed julgemalt edasi minna. Usk annab pidepunkti ja turvatunde.
Kirik ei koosne ainult pühadest ja „õigetest”, sinna tulevad kokku inimesed kõikvõimalike küürude ja vigasustega, kelle eesmärk on saavutada pühadus. Kirikus saab inimene teada, et ta on andeks saanud ja selle abil suudab ta anda andeks ka teistele. See on väga tähtis sõnum. Meil on tihtipeale ettekujutus tõest kui millestki halastamatust. Kristlikus maailmapildis on olulised nii absoluutne õiglus kui ka absoluutne halastus. Tõde ei ole halastamatu.
Eestimaa on kaetud katoliku kirikutega. Minu jaoks on katoliku usk omal kombel tagasipöördumine esivanemate usu juurde. Tänu sellele olen ehk paremini mõistnud prantslasi, hispaanlasi, leedulasi või poolakaid.
Väga oluline on jõuda oma kultuuritraditsioonide juurteni, siis jõuame ka selgema arusaamiseni Euroopa teistest rahvastest ja nende kultuurist, õpime neid austama, kaotamata oma identiteeti.”