Koolivõrgu tähtsust Eesti regionaalpoliitikas on raske ülehinnata. Oleme olukorras, kus aastatepikkune debatt hariduskorralduse teemal näib jõudvat valmisolekuni langetada põhimõttelisi otsuseid. Loodan, et see tunne ei osutu petlikuks.

Gümnaasium põhikoolist lahku
Kättesaadavuse probleem tähendab haridusteenuse asumist teenuse kasutajale lähedal. Viimase aja hariduskonverentsidel on oldud valdavalt seda meelt, et põhihariduse kolm astet ja gümnaasiumaste tuleb senisest selgemalt eristada. See on üks hariduspoliitilisi otsuseid, mis tuleb langetada, sidudes seda süsteemselt kõigega, mis antud otsusest tuleneb.
Just seda süsteemsust kipub, vähemalt riigihalduse mõttes, nimetatud hariduskonverentside sõnavõttudes väheks jääma. Loomulik, et haridusspetsialistid mõtlevad haridusekeskselt ja kohati isegi hariduskildkondlikult. Samas on kõigele vaatamata vaja saavutada sidusus ülejäänud ühiskonnakorraldusega. Vastasel juhul jäävad olulised otsused vastu võtmata. Eeskätt mõtlen siin haakumist omavalitsuspoliitikaga. Euroopa Liitu kuulumine eeldab lähtumist põhimõttest, et jätkame liikumist kodanikuühiskonna kui terviku ja sealhulgas omavalitsuste tugevnemise suunas. Subsidiaarsusprintsiibi rakendamine on Euroopa Liidu tähtsamaid prioriteete. Järelikult peame leidma võtme, kuidas lahendada hariduskorralduse probleeme kodanikuühiskonna aluspõhimõtteid arvestades, vaatamata sellele, et ametkondlikus otsustuskorras tundub seda esmapilgul lihtsam teha.
Gümnaasiumiastme selgem eristamine põhikoolist tähendab veel, et nõukogude aja üks viimaseid pärandeid – keskkool – muutub valitseva koolitüübina ajalooks. Ajal, mil see tekkis, elas Eesti maapiirkondades kaks korda rohkem inimesi kui praegu. Gümnaasiumiastet lähiajal ees ootav õpilaste arvu järsk langus ei võimalda seda lõputult veninud arute­lu enam kaua jätkata. Oleme paratamatult jõudnud otsuste langetamise etappi. Haridussüsteem ootab seda. Seda eeldab ka hariduse õigusliku korrastamise vajadus, sest kohustuslik ja vabatahtlik haridus on oma olemuselt erinevad. Seda ootab omavalitsuskorralduse reformimikava, sest kohustusliku ja vabatahtliku õppevormi rahastamise ja nende korraldusprintsiipide ülesehitamise vahel valitsevad üsna põhimõttelised erinevused.
Rääkima ei peaks mitte ainult gümnaasiumi ja põhikooli koolikorralduslikust eristamisest, vaid ka kahe eraldi õigusruumi loomisest ehk iseseisva gümnaasiumiseaduse vajadusest, mis tuleb omakorda siduda kutseharidusseadusega. Ideaaljuhul võiks gümnaasiumiastme üldhariduse ja kutsehariduse korraldus olla reguleeritud ühes integreeritud seaduses, luues võimaluse ehitada paindlikult üles eri institutsionaalseid vorme, alates puhtast gümnaasiumist kuni puhta kutsekoolini, mille vahele jäävad – vastavalt kohalikule vajadusele – nende ühisvormid.
Järgmiseks on vaja saavutada ühiskondlik kokkulepe, kui kaugel võib gümnaasiumiastme haridusteenus õpilasest asuda. Eespool mainitud maa­konnavisiitide kogemusest järeldub, et see ei tohiks liikuda kodumaakonnast kaugemale. Samas on maakondi, kus tugevaid tõmbekeskusi on mitu, mistõttu ei tahaks sugugi propageerida mustvalget mõtlemist: üks maakond, üks gümnaasium.
Mõtestades nn puhast gümnaasiumi ainuüksi haridusekesksetest printsiipidest lähtudes, võime luua mudeli, kus isegi maakond jääb liiga väikseks. Juba räägitakse viie üleriigi­lise gümnaasiumipiirkonna ideest. Regio­naalse tasakaalustatud arengu huvides tuleb teha kompromisse ja luua mudel, mis võimaldab tagada vähemalt igas maakonnas kvaliteetse gümnaasiumihariduse saamise võima­luse. Ainuüksi valdkonnakesksele prob­leemilahendusele keskendudes võime ikkagi jääda olukorda, kus inimesed kolivad maapiirkondadest suurematesse tõmbekeskustesse.

Koolivõrku peab korrastama riik
Koolivõrgu kujundamise regulatsiooniprintsiipide õiguslik analüüs näitab, et tänapäeva õigusruumis on tegemist riigi ülesandega, mida too teostab eri finantseerimismehhanismide abil. Omavalitsusel pole koolivõrguga õiguslikult otsest seost, sest tal puudub kooli kui institutsiooni pidamise kohustus. Omavalitsused peavad tagama vaid üldhariduse omandamise võimaluse tasaarveldussüsteemi kaudu.
Riik kujundab koolivõrku kahe otsustus- ja finantseerimismehhanismi kaudu. Riigikoolide, eeskätt kutseharidusasutuste võrku reguleeritakse otsustuskorras. Üldhariduskoolivõrku kujundatakse omavalitsustele kooli pidamiseks võimaluste tagamise või mittetagamise kaudu. Omavalitsused saavad tegutseda otsustusruumis, mille riik neile loob. Just siin põrkuvad lahendamata küsimused omavalitsus- ja haridusasustuste võrgu korralduses. Põhjus on ka selge, sest nõukogude aja pärand – keskkool ? on takistuseks ees. Gümnaasiumiastet põhikoolist eraldamata pole võimalik jõuda olukorrani, kus omavalitsused langetaksid mõistusepäraseid otsuseid, ja see ei ole nende süü. Riik loob õigusruumi. Riik loob otsustustele alused.

Põhikool on peamine
Mäletan Praxise mõne aasta tagusest koolivõrgu uurimusest tulenenud järeldust, et algkool peab asuma õpilasele kõige lähemal, seejärel põhikool ning kõige kaugemal võib paikneda gümnaasium. Sellele järeldusele tugineb ilmselgelt ka valminud pearahasüsteem. Samas on tekkinud debatt, kas kujundada maal haridusasutuse põhitüübiks kompaktne põhikool. Sel juhul ei saaks pearahasüsteemis olla erisusi põhikooli sees. Ees ootab vaidlus, mida tähendab põhikooli kolmas aste iseseisva koolitüübina, mille võimalus pearahasüsteemis sisaldub. Kas saadakse ikka üheselt aru, et tugeva põhikoolina mõeldakse just seda? Kuidas on selleks valmis omavalitsused ning kuidas seostub see reaalse koolivõrguga?
Omavalitsuskorraldusega seostub ka tasaarvelduse kaotamise ümber käiv debatt. Tasaarvelduse kaotamine põhikooliosas on loomulikult võimalik, kuid sellele vaatamata ei saa keelata viia last naaberomavalitsuse kooli, kui viimane nõustub last kaas­ne­va pearahata vastu võtma. Teisalt tähendab tasaarvelduse kaotamine põhikooli pidamise muutmist omavalitsusele kohustuslikuks. See omakorda eeldab põhikooli ja gümnaasiumi eraldamist, millest eelnevalt juba juttu oli.
Nüüd tuleb veel lahendada algkooli ja põhikooli kolmanda astme kui võimalike erinevate haridusasutuste seos omavalitsusele pandava koolipidamise kohustusega ja tasaarvelduse kaotamisega. See on teema, mille lahendamine muudab omavalitsuste õiguslikke aluseid. Seega saab haridus- ja omavalitsuspoliitikat korrastada vaid koos.
Halduskorralduse korrastamine ja keskkoolilt gümnaasiumile liikumine on mõlemad pikad ja keerulised protsessid, aga vähemalt valmisolek selleks näib olevat saavutatud. Mõtleme kogu üleminekuprotsessi süsteemselt läbi, julgeme langetada otsuseid ja siis saab oodatu ka reaalsuseks!