Õpetajatega on mul vedanud esimesest klassist ja see jätkub tänaseni. Lisaks konkreetsele ainele olen saanud midagi veel. Valemid ja aastaarvud on tasahilju hägustunud, aga see „midagi veel” on täiesti alles. Inimese ja inimese, põlvkonna ja põlvkonna kooselu, toimetuleku ja edasimineku teoreemi tõestus toimib. Kõlab paatoslikult, aga järgneva ülestunnistusega üritan selle pidulikku kõminat maha võtta. Sest inimesi, kes mulle õpetust jaganud, on jagunud mujalegi kui klassi ette.
Olen pärit Kiviõlist ja seepärast on minu jaoks ilusaimad mäed tuhamäed. Nende relatiivne kõrgus on Munamäest suurem, nad on sõna otseses mõttes inimkäte kokku kantud, neilt sai juba nelikümmend aastat tagasi slaalomit sõita ja isegi deltaplaaniga õhku tõusta. Ometi saadeti mind sellest ülevast industriaalsest Eedenist igal suvel järjekindlalt Harglasse, päris Läti piiri äärde. Sealne loodus on inimese torkimatagi täiuslik. Küllap polnud ma tollel suvel veel koolipoiss, sest käigus oli susla – kitsarööpmeline rong Valga–Ape. Kaks Saksamaal tehtud armsat reisivagunit ja paar platvormi puidu, laudade ja muu ehitusmaterjaliga. Oli laupäevaõhtu ja saunas käis ikka kaks või kolm naabriperet korraga. Kõigepealt noored naised ja tüdrukud. Siis vanemad poisid mulle soovitasidki, et mingu ma akna taha ja kandku pärast neile ette, mis näha sai. Saunake oli madal, nõgesed vohasid räästani. Ronisin hästi seina lähedalt, siis ei saanud sääred kõrvetada. Ulatusin väikese aknani, mille klaasid olid lillaka õlija läikega ja veidi ebaühtlased. Sees oli pime ja pidi mõlema peopesaga varjama, et üldse midagi näeks. Kostis naeru, vastu akent virutati vett, aga ma ei osanud veel vihjeid lugeda. Korraga lendas uks lahti ja aurupilve seest hüüti minu nime. Aga juba sellelsamal silmapilgul lendasin ma läbi nõgeste, tundmata maad jalge all. Mis nüüd enam säärtest! Ei olnud asja kätest ega silmnäost. Ka valu ei olnud. Häbi pärast oleks põrutanud kas või tulle, või Kiviõlli. Viskusin teisel pool raudteetammi pikali ja hakkasin elu üle järele mõtlema. Mõte puudus. Keerasin selili ja vaatasin taevasse. Mööda kolises õhtune rong ja inimesed vahtisid mind vaguniakendest. Juba teadsid! Kümme aastat hiljem mõistsin väga hästi Anna Kareninat, kes vaatas ka ronge. Veidi aja pärast oli kuulda, kuidas mehed sauna läksid ja vanaema mind iga natukese aja tagant hõikas. Siis söödi kase all kambakesi peedipealsetest suvist suppi, kiruti sääski, maisihullust ja eelmisel nädalal toimunud poevargust. Seejärel vanaema jälle hüüdis ning jutt läks inventuurile külapoes... Lõppude lõpuks jäid linnud ja inimesed vakka. Lõuna-Eesti rohekas ja õel kuu riputas end mornide puude latva. Kaste tuli maha ja ma julgesin vanaema juurde hiilida... Aga see ei olnud veel õppetund. Õppetund oli alles ees. Hommikul küsis Helmi-tädi, kuhu ma kadusin. Nad olevat kutsunud, et keegi kõvema käega mees selja üle käiks. Aga ka see polnud veel õppetund. Nädala pärast tuli taas laupäev ja siis kupatati mind sauna koos tüdrukute ja noorte naistega. Ronisin vist otsemaid lava alla nurka, sest ei näinud või vähemalt ei mäleta sellest tähelepanuväärsest sündmusest mitte kui midagi. Elamuse mastaapsus ületas ilmselt mitu korda minu võime seda hoomata. Tänase päevani pole mul mitte kui midagi vanematele poistele ette kanda. Sellega oli siis õppetund käes.

Peeter Simm