Allar Veelmaa ja Agu Ojasoo tõstatavad olulisi küsimusi, mille üle matemaatikaõpetajad on juba pikk aega arutlenud ja ka vaielnud.

Viimati räägiti nendel teemadel põhjalikult matemaatikaõpetajate päevadel juunis Toilas. Seal tõdeti, et riigieksam pole täitnud enamikku talle pandud lootustest. Arutelu jätkamine Õpetajate Lehes on tervitatav.

Eksamitööde kopeerimine
Agu Ojasoo mõte, et iga soovija võiks saada oma eksamitööst koopia, on iseenesest ilus, aga kardan, et sellega võib tekkida andmekaitseprobleeme. Näiteks ülikoolis on eksamitulemused salajased ja keegi peale eksaminan­di ei tohi neile ligi pääseda. Selle süsteemi puhul viidatakse isikuandmete kaitse seadusele. Arvata võib, et ka gümnaasiumi riigieksami tulemuste avalikustamisele on mõned huvigrupid otsustavalt vastu. Kõne alla tuleks variant, kus töödest tehtaks koopiad, aga need läheksid kuhugi koopiakes­kusse, kust neid saaksid taotleda ai­nult kindlad inimesed, näiteks õpi­lane koos õpetajaga. Peab olema tugevam audentimine, et suvaline inimene ei saaks helistada ja paluda saata oma e-aadressile selle ja selle õpilase riigieksamitöö koopiat.

Eksam tund aega pikemaks
Allar Veelmaa soovitab riigieksami sooritamiseks antud aega pikendada. Seegi võib probleeme kaasa tuua. Kui teeme eksami tuleval aastal näiteks tund aega pikema, ei ole selle aasta tulemused varasemate aastatega võrreldavad, sest eksam on tehtud teistsugustes tingimustes. Tulemuste võrreldavusega on niigi probleeme, sest ka ülesannete raskusaste on igal aastal mõnevõrra erinev.
Võib-olla loobuda võrreldavuse nõu­dest? Kui eesmärk on saada liht­salt ülevaade konkreetse aasta lõpetajate tasemest, ei tekitaks eksamiaja pikendamine küsimusi. Kes ei oska, need lisatunniga paremat tulemust ilmselt ei saavuta, kes oskavad, tunnevad end rahulikumalt, jõuavad korraliku mustandi teha, nende käekiri võib ilusamaks muutuda jne.
Kui palju konkreetse aasta lõpetajad matemaatikat oskavad – see on vist kõik, mida me riigieksamiga teada saame. Kuid seegi ülevaade on puudulik, sest matemaatikaeksami valivad vaid õpilased, kes on matemaatikas tugevamad või kellel õpetajad on lubanud matemaatikat valida.
On neid, kelle arvates parandaks olukorda see, kui emakeel, matemaa­tika ja võõrkeel oleksid kõigile õpilastele kohustuslikud riigieksamid. Kolm eksamit annaks koolide tasemest juba adekvaatsema ülevaate. Aga kas suudetakse jääda ainult õpilaste teadmiste taseme väljaselgitamise juurde? Seni on riigieksamile ikka muid ülesandeid pandud. Näiteks 20 punkti künnis kehtestati selleks, et õpilasi hoolsamalt õppima sundida. Riigieksam muutus erapooletu mõõtmise tööriistast õpilaste pedagoogili­se survestamise vahendiks. Allar Veel­maa on Õpetajate Lehes kirjutanud, et paljudele nõrgematele õpilastele on riigieksamitöös 20 punkti lihtsalt välja venitatud. Leidub küllalt õpetajaid, kes viiksid künnise isegi 50 punkti juurde. Mis veel siis toimuma hakkaks? Matemaatika oskamise ta-
semest adekvaatse ülevaate saamiseks ei peagi kõiki õpilasi eksamineerima. PISA ja TIMSS piirduvad kooli­de ja klasside juhusliku valikuga. Sel­lega hoitakse palju raha kokku, aga saadakse riigi õpilaste tasemest usutavam pilt, kui annavad meie praegused riigieksamid.

Riigieksamid ei õigusta end
Mida on riigieksamitega saadud in­fo­ga peale hakatud? Ei ole ju mõtet koguda infot info enda pärast. Tundub, et õigus teha koopiaid võimaldaks saada riigieksamite andmetest rohkem ka-
su – õpilane saaks oma vigadest õppida, õpetaja ülevaate, mida tema õpilased oskavad, mida mitte, ja selle tulemusel õpet paremini korraldada.
Eksam aitab õpilasel läbivõetud materjali süsteemselt üle korrata – see on eksami mõte. Aga kas selleks on vaja tingimata riigieksamit? Kui ülikoolid tegid vastuvõtueksameid, kordasid matemaatikat süsteemselt ainult need noored, kellel oli matemaatikat vaja ülikooli pääsemiseks, teised ennast sellega ei vaevanud.
Ilmselt on aeg riigieksamite süsteem praegusel kujul pensionile saata. Praktiliselt kõik, kellega olen riigieksamitest rääkinud, on tõdenud, et need ei ole täitnud ühtki neile pandud ootust. Riigieksamitega on üritatud lahendada korraga liiga palju küsimusi: saada ülevaade õpilaste ja koolide tasemest, võrrelda eri aastakäikude tulemusi, võtta noored väiksemate rahakulutustega ülikooli vastu, innustada õpilasi künnise abil paremini õppima jne.

Riigieksam olümpiaadivõitjale
Probleem on seegi, et matemaatika­olümpiaadidel edukalt esinenud õpilased peavad ikkagi tegema ka matemaatika riigieksami. Vabanduseks öeldakse, et neile on see lihtne. Para­ku kattub kõige intensiivsem olümpiaadideks valmistumine enamasti riigieksamiteks valmistumise ajaga. Kui matemaatikas andekad saaksid keskenduda ainult olümpiaadile, esi­neksid nad seal ilmselt paremini. Pealegi võtab ülikool olümpiaadivõitjad vastu eksamiteta. Olümpiaadiaine tundmine on ainekavast vaieldama­tult sügavam ja loomingulisem. Olüm­piaadivõitjad ei kandideeri ka korraga mitmesse ülikooli, nad teavad täpselt, mida tahavad. Selles mõttes on riigieksamid head eelkõige nendele õpilastele, kes gümnaasiumi viimases klassis veel ei tea, kus ja mida nad eda-
si õppima hakkavad. Et sellised õpilased saavad kandideerida ühel ja samal suvel mitmesse ülikooli, on muidugi hea, aga kas see kaalub üles kõik eksamitega tekkinud probleemid?