Kui läheks õige mägedesse

Kui õpetajatelt küsida, mida nad suvel teevad, selgub, et tegemisi on seinast seina. Paraku seostub enamik neist tööga – remondi tegemise, aias askeldamise, giidina või mingis muus ametis pedagoogipalgale lisa teenimisega. Nii oli see vene ajal ja on ka nüüd. Õpetajal on pikk puhkus. Leitakse, et kurjast oleks kaheksa nädalat, käed rüpes, istuda, liiati, kui suvine, teistmoodi töö naudingut pakub.
Õpetajal, kes hommikul, maldamata oodata, mil kohvivesi keema läheb, aeda kiirustab, et näha, kas roos on uue nupu avanud, või noppida peenralt esimene maasikas, aitab aiatöö kindlasti pingeid maandada. Inimene, kes juba talvel õhinal värve valib ja pintslid valmis seab, et suvel aed ja aiamaja üle võõbata, tunneb küllap sellest tööst rõõmu. Enamikule tähendab aiatöö aga tüütut küürutamist peenarde vahel, remont jooksmist mööda ehituspoode, lõputut pusimist ja ümbertegemist, sest kõik tuleb endale a-st ja b-st selgeks teha. Kui puhkus läbi, jääb hingele küsimus, kas ma sellist suve tahtsingi. Oli puhkus ja ei olnud ka. Aga juba ette on teada, et järgmine tuleb samasugune: suvekodu tahab putitamist, aed harimist ja lisarahata, mida tavaks suvel teenida, ei tule ots otsaga kokku.
Kui võtaks õige aja maha ja rebiks end kas või korraks argirutiinist välja, teeks midagi sellist, mida ei ole kunagi varem teinud. Läheks näiteks mägimatkale. Mina käisin ega kahetse.
Mägedes, nagu ürgses ja puutumatus looduses ikka, ununevad argimured uskumatult kiiresti. Elu kulgeb seal teises, harjumuspäratus rütmis. Hommikul mäejalamil asuvas laagris telgist välja pugedes näed enda ees pilvedesse mattuvat mäeahelikku. On ainult üks mure: milline ilm täna tuleb. Sellest sõltub, kas saab ette võtta järjekordse tõusu.
Ajal, mil olin Baieri Alpides, sadas üsna palju. See nurjas kõige põnevama retke, laskumise Saksamaa kõrgeimalt mäelt Zugspitzelt. Turnimine kuristiku serval piki vihmamärgi terasvarbu oleks olnud eluohtlik – mägedes ei võeta asjatuid riske. See-eest saime Põrguorus ja Partnachklammi kuristikus nautida vaatepilte, mis avanevad ainult suure saju ajal – mäekülgedelt alla tormavaid kümneid ja sadu koski. Matkaja, kes liigub kuristiku põhjas kulgeval rajal, satub otse veemöllu keskmesse. Õnneks küll mitte veejoa alla – selle eest kaitsevad teda pea kohal eenduv kaljusein ja kohati mäkke uuristatud tunnel –, aga piisab pritsmetestki, et üdini märjaks saada. Vaatepildist saadud emotsiooni võimendavad langeva vee mühin, mida kaja veelgi tugevdab, ja kuristiku põhja kitsasse voolusängi surutud mäestikujõe kohin. Ebamaist tunnet süvendab mäestikulõhe põhjas valitsev hämarus – püstloodis kõrguvate kaljuseinte kohal helendab vaid lapike pilvist taevast.
Pärast mäelõhe läbimist tunned end nagu puhastustulest (-veest) läbi käinuna. Argimured on jäänud väga kaugele, siin ei ole neile kohta nii nagu rutiinilegi. Mägedes pole kaht ühesugust rada ega vaadet – iga nõlva taga avaneb kordumatu pilt.
 

Sirje Tohver