int2.gif (386 bytes) int3.gif (1094 bytes)

Reede,
17. august 2007
Nr. 28

tel.gif (1193 bytes)tel.gif (1193 bytes)tel.gif (1193 bytes)tel.gif (1193 bytes)tel.gif (1193 bytes)
int4.gif (297 bytes)    

Töökuulutused
Oplehe ankeet
Serverit teenindab EENet

ÕpL

   

Küsimus ja vastus

 

tausaus2.gif (113 bytes)

Kas riigikaitseõpetus peaks olema kohustuslik?

KERSTI ROHTMETS,
Audru Keskkooli direktor:
„Riigikaitseõpetus on noore kujundamisel tähtis ja vajalik õppeaine, kõik gümnaasiumiõpilased peaksid selle kursuse läbima. Riigikaitseõpetus aitab tõsta isamaalisust ja aatelisust, tema tähtis ülesanne on kaitsetahte kasvatamine. Riigi kaitsmine ja julgeolek pole ainult kaitsejõudude asi, selles on igal inimesel oma roll. Eesti vabariigi kodanikena on meile põhiseadusega pandud kohustus oma riiki kaitsta.
Iga Eesti mees ja naine peaks teadma, kuidas kriisisituatsioonis tsiviliseeritult, distsiplineeritult ja targasti käituda. Kuidas olla kaitstud ja kaitsta oma ligimesi hädaolukorras – see nõuab oskusi. Peamine eesmärk pole valmistada noori ette ajateenistuseks ega propageerida militarismi, vaid anda õpilastele teadmisi ja oskusi, kuidas vajadusel ise oma riiki ja kodu kaitsta. Kursusel osalejad saavad teadmisi ja oskusi, mida võib ka igapäevaelus vaja minna. Algteadmised esmaabist, päästmisest, ellujäämisest metsas ja topograafiast ning orienteerumisest võivad elus osutuda sama vajalikuks nagu ujumisoskus. Riigikaitseõpetus pole püss käes jooksmine, vaid ka elementaarne teave relva ehitusest, võimalikest ohtudest relva oskamatul käsitsemisel, teadmine, et relvaga peab oskama ümber käia (ka jahil olles) ja et uudishimust ei minda relva näppima.
Riigikaitseõpetus arendab ka koostööoskusi, teistega arvestamist, vastutustunnet. Õpitakse olukorda iseseisvalt analüüsima ja võtma vastu otsuseid, mitte pead kaotama. Välilaagrid on põnevaim osa kursusest, praktilisetel õppustel saab rakendada eelnevalt omandatud teadmisi ajaloost ja ühiskonnaõpetusest, keemiast ja bioloogiast, maateadusest, matemaatikast ja füüsikast, kehalisest kasvatusest ja muusikast. Riigikaitseõpetus on tihedalt integreeritud teiste õppeainetega.
Oleme seda tugevamad, mida rohkem oskame iseendaga toime tulla võimalikult eri olukordades. Riigikaitseõpetuses õpitu võib tõepoolest elus vajalikuks osutuda, see oleks ühtlasi ka kriisiennetuse programm.”

TÕNIS LUKAS, haridus- ja teadusminister:
„Kõik noored peaksid saama Eestis riigikaitselise ettevalmistuse. Võimalusi selleks on palju: Kaitseliidu noorteorganisatsioonid, riigikaitseõpetus koolis, ajateenistus kaitseväes, Kaitseliit, alternatiivteenistus jne. Noored peavad suutma kollektiivis tegutseda, teadma tsiviilkaitse põhitõdesid, et kaitsta tulevikus oma peret ja lapsi. Iga noor peaks saama Eestis riigikaitse ettevalmistuse.
Kõik see ei tähenda, et riigikaitseõpetus peaks olema kohustuslik kõigile õpilastele. See peaks olema kohustuslik koolidele, kus on seda ainet õppida soovijaid.” 

JAAK AAVIKSOO, kaitseminister:
„Oluline on küsida õigeid küsimusi. Esimene küsimus peaks kõlama hoopis, kas üldse ning millist riigikaitsealast ettevalmistust tahame kooliõpilastele anda. Alles selles kokku leppides jõuame küsimuseni, kuidas seda teha. Ametis olev valitsus on võtnud endale ülesande nende küsimustega tegelda. See sai prioriteedina kirja ka koalitsioonileppesse ja nüüdseks juba vastuvõetud järgneva nelja aasta tegevusprogrammi. Ülesande lahendamise teeb tõenäoliselt lihtsamaks asjaolu, et seda teevad üheskoos kaitse- ning haridus- ja teadusminister. Aga ette rutates võib öelda, et riigikaitseõpetuse kohustuslikuks muutmise kavatsust valitsusel pole – ja see polegi põhiküsimus.
Riigikaitseõpetus ei kuulu praegu üldhariduskooli kohustuslike õppeainete hulka, enamikus koolides õpetatakse seda gümnaasiumiosa valikainena. Kuigi valitsuse eesmärk on tagada riigikaitseõpetuse kättesaadavus koolides, ei ole lähtearvud – enam kui 3000 peamiselt gümnaasiumiosa õpilast umbes 85 koolis – üldse halvad. Samuti saab juba täna aktiva poolele kanda, et kaitseministeerium on koostanud koostöös REKK-iga riigikaitseõpetuse valikaine näidisõppekava. Peaksime jõudma selle kinnitamiseni. Veel tuleb aga analüüsida riigikaitseõpetuse sisu. Teeksin vahet sõjalise ja riigikaitseõpetuse vahel. Mulle tundub, et see, mida oleme harjunud oma valikaine näitel riigikaitseõpetuseks pidama, on eelkõige sõjalise kaitse õpetus. Peaksime kaaluma riigikaitseõpetuse n-ö tsiviilkomponendi osatähtsuse suurendamist. Näitas ju aprillisündmustegi järgne avalik patriootlik reaktsioon, et kaitsetahe ei sõltu ainult või eelkõige sõjalisest ettevalmistusest, vaid pigem laiemast arusaamisest, kuidas inimese ja riigi suhted peaksid olema korraldatud ning milline on meist igaühe roll selles.
Peame koos haridusminister Tõnis Lukasega lahendama hulga argiseid probleeme. Kuidas riigikaitseõpetust valikainena populariseerida nii, et praegusest kõvasti enam koolijuhte ka ise riigikaitseõpetuse edendamisele oma koolis kaasa aitaksid. Meil on puudus õpetajatest, samuti on üleval küsimus, kas ja millises ulatuses tuleks õppeklasside sisustusse investeerida. Seegi küsimus on seotud ühe varasemaga – kuivõrd näeme riigikaitseõpetust sõjalise kaitse õpetusena ja kui palju laiemalt, riigi kaitse õpetusena. Nendele küsimustele vastuse leidmiseks moodustame koos haridusministriga komisjoni, mis saab selge lähteülesande ning konkreetsed tähtajad selle lahendamiseks.”

Õpetajate Leht © 1995 - 2003