Film koolitunnis

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi hiljutised kevadpäevad Kinomajas keskendusid filmile ja filmiõpetusele koolitunnis. Ühiselt vaatasime R. Merivoo filmi „Tulnukas” ja I. Raagi „Klassi”, kohtusime autoritega.

Minu esimene emotsioon filmidele oli negatiivne, meeli valdas masendus: „Tulnukas” ärritas ja tekitas viha, „Klass” tegi hingele haiget. Mingil määral muutusin leplikumaks Rasmus Merivoogi kuulates, kuid Ilmar Raagi puhul leevendust ega põhjendatust koolielu sellisele käsitlusele ei leidnud. Tuleb tunnistada, et autori eesmärk õnnestus – vaatajana ei saanud ma rahu, mõte liikus, olin häiritud, pidasin aru, mida annaks koolitund selle filmiga mulle ja õpilastele.

Noortega peab rääkima
Paar nädalat võttis aega ja hakkasin tasapisi harjuma, mitte küll sellega, et elu ongi niisugune, nagu neis linateostes näha võib, vaid mõttega nähtut-kuuldut oma õpilastega jagada. Kuigi paljud õpetajad väitsid, et õpilaste keelekasutus vihjab sellele, et neid filme vaadatakse aktiivselt, polnud mina mingeid vihjeid ega lendsõnu täheldanud.
Koolitusel saime ka võimaliku küsimustiku, mille põhjal võiks „Tulnukat” käsitleda, täiendasin seda pisut ja olin valmis rühmatööks 8. klassi kirjandustunnis.
Filmi vaadati rahulikult, rühmatöö arutelu oli aktiivne, lauludele ümise­ti kaasa ja jätkati ühisloominguga. Vastustest selgus, et noortega peab julgema ja tahtma ka rasketel ja täiskas­vanutele ebameeldivatel teemadel rääkida. Lihtne ja ebaõigla­ne oleks ennast säästes jätta need jutud noortele omavahel rääkimiseks ning nii üksteisest ajapikku kaugeneda. Mul oli hea meel kuulda ühe poisi kommentaare ja selgitusi – nimelt olevat ta filmi koos isaga vaadanud. Mõtlesin, kui palju on kodusid, kus vaadatakse filme koos isaga ning arutletakse nähtu üle...
Nüüd siis mõned õpilaste mõtted: „Tulnukat” ei tohiks väga noored vaadata, nad võtaksid sellest õppust ega taipaks sõnumit; nähtu pani mõtlema omavahelise sõnakasutuse üle; hea muusikavalik, kus klassika ja mõttetu tümaka vaheldumine tõi veelgi teravamalt välja väärtushinnangute vastandumise; me pole sallivad üksteise suhtes, me ei arvesta teiste inimeste ega nende erisustega; tagasihoidlik väikeasula, kus noortel pole vaba ajaga midagi peale hakata, keegi ei tundnud nende poiste vastu huvi; vanematel pole aega oma laste jaoks – kodust kui inimese kujundajast ei ole filmis juttu; kus on kasvanud need noored, nad elavad ju ka tänases Eestis.
Noorte maailmapildi piiratust põhjendati rahanappuse ja ümbritseva ükskõiksusega, neil polnudki midagi muud teha, kui burgeriputka juures kohtuda või õllesena ringi lonkida. Enamik arvas, et nähtud elulaad on kurb, igav, mõttetu, miski polnud nende poiste jaoks ilus, nad järgisid vaid oma madalaid instinkte: süüa, juua, seksida. Surma ees polnud hirmu, ei osatud tunda häbi – peale sõbra surnuks peksmist jätkus endine elu, ainult mütsid vahetasid omanikku.

Elu on mitmekihiline
Kõige tõsisemalt arutleti selle üle, et niisugune elustiil kasvatab endale järelkasvu (putka juures kohtus kolm põlvkonda rullnokkasid), ka neist saavad kord lapsevanemad, aga millised… Kõik lapsed väärivad normaalset elu, aga kui Eesti elu on nii mitmekihiline, siis kuidas muutuda, julgeda ja osata välja rabelda filmis nähtud karjaelust. Kes maksab noore pere pangalaenud, mille rullnokkisa on oma auto tuunimiseks kulutanud?
Mõtteid ja küsimusi jätkus rohkem, kui paaristund käsitleda võimaldas, aga eesmärk täitus: mõte hakkas liikuma, vaidlusest sündis vilgas koostöö ja eelarvamustest vaevatud õpetaja sai hingerahu, sest veendus laste eluterves mõistuses ehk inimkonna õppimisobjekt on jätkuvalt inimene. Huvitavaid kogemusi kõigile õpetajatele!