Kui olin nelja-viieaastane, töötas mu ema ajutiselt Pärnu staadioni puhvetis. See avas mulle piiramatud võimalused staadionil toimuvaid võistlusi ja treeninguid vaadata. Toimus seal aga palju, sest teisi staadione ja spordisaale, kus treenida-võistelda, oli möödunud sajandi viiekümnendate aastate algul väikeses ja vaikses suvituslinnas napilt.
Ühel päeval sattusin staadionile, kui selle ühes nurgas käisid parajasti maadlusvõistlused. Maadluspaiga servale oli ehitatud ajutine astmeline tri­büün pealtvaatajate tarvis ja see oli puupüsti rahvast täis. Rahvamurd seisis ka maadlusmati ümber. Püüdsin siit ja sealt löögile pääseda, et näha, mis matil toimub, aga see mul ei õnnestunud. Siis otsustasin samuti tribüünile ronida, et sealt üle maadlejaid ümbritseva meestemüüri võistlust näha.
Suure vaevaga õnnestuski mul võistlusele kaasa elavate meeste va­helt ennast läbi pressides tribüüni ülemisele platvormile jõuda ja ennast selle serval sisse seada. Võistlust mul aga ometi näha ei õnnestunud. Sest vaevalt olin ennast paika sättinud, kui tribüün hirmsa kägina ja raginaga nagu liigendnuga ülemäärase raskuse all kokku vajus.
See kõik kestis vaid mõne sekundi ja kui esimene ehmatus möödus ning selgus, et tegemist oli õnneliku õnnetusega, puhkesid tribüünil seisnud mehed mürinal naerma. Ma ei saanud aru, mis selles kõiges naljakat oli. Ei teinud mulle nalja ka see, kui üks minu lähedal seisnud meestest äkitselt minu poole sõrme viibutas ja ütles: „Vaata, poiss, millega sa nüüd hakkama said!“
Aga see on juba üks teine jutt.

Mart Helme