Mailis Repsil õnnestus läbi suruda määrus, mis paneb vastutuse õpivara kvaliteedi eest kirjastustele. Ei ole saladus, et Eesti suurema kogemusega ja mainekad õpikukirjastajad on tugevasti edenenud või et Soomes ja mitmel pool mujal lasubki vastutus kirjastajal. Siiski ei tasu võrrelda suurte traditsioonidega kultuure ja Eesti JOKK-keskkonda.

Põhjamaades palkavad kirjastused akadeemilisi nõustajaid, kes ühtaegu tegelevad õppe- ja ainekavaarenduse ning õpivara arenduse ja konsulteerimisega. Saksamaal ületab peatoimetaja palk reatoimetaja oma kuuldavasti kümnekordselt, aga on enam kui küsitav, kas Eesti kirjastajal oleks raha (või selle kulutamise soovi), et palgata samavõrd tõhusaid ainevaldkonna peatoimeta-
jaid – kui väiksel rahval olekski, keda palgata. Võrdlust ei kannata seegi, miks on väliskirjastused õpikutest huvitatud: ostjate arv on igal maal suurem kui meil ja enam kui sageli on suur ka õpivara riigipoolne dotatsioon.

Katsetamine on imelihtne
Eesti parimalgi kirjastajal ei ole iga aine iga õpikomplekti jaoks vilunud või lihtsalt osavat toimetajat. Aine peatoimetaja staatus tuleb seega luua ja arendada välja õpikute katsetamise süsteem. Katsetaja staatus tuleks karmimalt määratleda: määrus nõutab katsetajalt viieaastast õpetajakogemust samas kooliastmes, kuid isegi mitte samas aines. Keegi ei sea tingimust, et tegemist oleks kõrgelt atesteeritud õpetajaga, kelle vastutusega kaasneb asjakohane tasu. Määrus räägib rööpsest katsetamisest linnas ja maal ning 20% ulatuses. Varasema määrusega ette nähtud kaheaastase katsetamise nõue on kadunud. Seega kulub nt gümnaasiumi kursuseõpiku katsetamisele seitse tundi, st piisab õpik nädalaks-paariks kooli saata. Põhikoolis nõuab katsetamine vähem kui ühe õppeveerandi. Määrus näeb ette ka akadeemilise retsensiooni, kuid ei ütle, kas katsetaja andmeid tuleks enne arvesse võtta, kas neid akadeemilisele retsensendile üldse tutvustada või tuleks ülikooliinimesel enne katsetamist lasta teaduslikud apsud-puudujäägid kõrvaldada. Retsensioonitasu peaks ilmselt kasvama võrdeliselt vastutuse kasvuga: vastutust ei kanna enam kollegiaalne kooslus ainenõukogu näol, vaid iga retsensent nimeliselt.

Keegi ei vastuta
Uue määruse järgi peab kirjastus esitama eksamikeskusele kaks korda aastas oma retsensentide nimestiku. Samas ei teki loetletutele sellega vähimaid kohustusi, sest puudub kohustus midagi konkreetset retsenseerida – hõivatud inimesed ei saagi asjakohast lubadust ette anda. Mida sisuliselt tähendab juriidiliselt nõutav nimekiri, milles figureerijatel on õigused, kuid puuduvad kohustused? Mida teha, kui neil pole aega või soovi lisatööd võtta ja nimekiri on suletud? Raskus on ka selles, et muu hulgas peab hindama õpivara tehnilisi parameetreid ja illustratsioone, mis tähendab korralikult laotud ja küljendatud värvitrükis materjali katsetamist ja retsenseerimist varasema käsikirja asemel. On ilmselt asjatu loota, et sellises trükijärgus materjali enne eksami- ja kvalifikatsioonikeskuses kinnitamist olulisel määral muudetaks.
Määrus räägib ka eksamikeskuse poolelt maketi kinnitamisest. REKKi töö on muutunud tõeliselt raskeks: seal antav heakskiidumärge nõuab kõigi retsensentide nimesid, retsensendi nime avaldamine tähendab tema positiivse üldhinnanguga kaasnevate märkuste enamiku arvestamist, see aga omakorda REKKi asjakohast kontrolli. REKK vastutab seega retsensentide ees, et ei juhtuks midagi sarnast, nagu on kirjeldanud prof Mati Hint. Auväärne teadlane väitis oma arvustuses, et õpik sobib ainult siis, kui mitut liiki vead parandada, leidis aga ilmunud ja parandamata õpikus enda kui soovitaja nime. Kas riigiamet on valmis selliseks vastutuseks? Määrus vaikib: vaideõigus on kir­jastajal, kuid puudub retsensentidel.
Kas Eesti midagi rahaliselt võidab? Janar Holm on apelleerinud sellele, et ainenõukogud ei tohiks töötada tasuta nagu seni. Ometi nad on seda meelsasti ja suure vastutustundega teinud. Vabatahtlik eksperditöö on suur au, see on teatud piirini loomulik igal maal ja täiesti vältimatu rahva puhul, keda maamunal on alla miljoni. Holmi seisukohas on ka selge vastuolu: needsamad nõukogud jäävad ju edasi töötama ning pole kuulda, et neil nüüdsest oma eelarve oleks. Kas siis parem on küsitava sihi ja funktsiooniga, kuid tasuta ekspertkogu või Eestile tähtsa eesmärgi ja suure vastutusega eelarveline ainenõukogu?

Kasumi surve all
Tegelikult ei tule kokkuhoidu kuskilt. Kui ainenõukogu tasuta nurgas vabal teemal ka pobiseb, karjub kavandatud kuluka süsteemiga õpikukirjastamine selgelt riigi toetuse järele. Kurjad keeled räägivad, et iga partei hariduspoliitikutel on mõnes õpikukirjastustes „käsi sees” ning kirjastaja otsetoetust tahetaksegi ehk juurutada. Iseasi on, kas äriühingud on huvitatud õpivara kvaliteedi peale just seevõrra enam ka välja panemisest või on kasumi kasvamisega asi jälle JOKK.
Minu arvates ei saa asjad olla hästi, kui üleriigilisi riigiülikoolide õppejõududest, metoodikutest-õpetajatest ja teistest kogenud asjatundjatest koosnevaid ainenõukogusid hakkab õpiku­vara kvaliteedi hindajana asendama mõni üksik inimene, sealhulgas toimetaja, kes on kirjastaja (ja) kasu­mi surve all. Ma lihtsalt ei usu, et homseks on kirjastustes kõik paremini kui täna. Kirjastamisprotsess kiireneb pisut, seda jah, aga see käibki kvaliteedi arvelt – asi see paindlik ja jätkusuutlik katsetaja leida ei ole. Katsetuse tulemus ei ole ühegi üld- ega aine-eesmärgi saavutamise analüüs – nt õpilastööde taseme kaudu –, vaid lihtsalt õpetaja retsensioon, mis ei nõua akadeemilise inimese kaasamist. Ainenõukogu liikme ja juhina tean, et meile hindamiseks pakutud materjali kvaliteet kõigub seinast seina – on hiilgavat, head, keskpärast ja kõlbmatut. Ainult et see viimane ei ole kooli jõudnud. Ainenõukogu liikmete märkusi on mõnikord olnud enamgi kui õpikuautori loomingut ja suur osa neist muutnud õpiku ideoloogiat, ainekava tõlgendusviisi, aine valikut, rakendusaspektide ja metoodika kooslust jms kvaliteedile väga olulist. Kõik see on maketi seisus hindamise puhul välistatud.

On, millele mõelda
Avalikkusel ega kirjastustel ei näi olevat selgust, mida tähendab Repsi määrus. Minu arvates unustavad selle mää-
ruse pooldajad ära niisugusegi asjaolu, et sahtlites on juba praegu ootel igasugust tagasi lükatud õpivara. Repsi-JOKK loob olustiku, kus autorid võivad seda „varamut” õpetajana kärmelt ise katsetada ja olgu või oma kulu ja kirjadega välja anda. Kui palju on aga Eestis autoriõiguste eiramisi jm hea kirjastustava eiramist ning millest kõik on raamatuletid kvaliteedi kõrval lookas! Kardan, et tükk aega on enese­le otsustusõiguse saanud õpikukirjastajad esimesed kaotaja rollis: turule tuleb mida tahes ja kellelt tahes. Ja kõige selle nimi on Eesti haridus. Kas REKK, kus iga aineploki jaoks on üks inimene, tuleb tõesti üksi õpiku koguhulgaga toime ja välistab „liiga sõbralikud” retsensioonid?
Vahest pakub võrdluseks huvi mõni arv võrguõppematerjali riiklike kvaliteedikriteeriumide kohe lõpusirgele jõudvast juurutamisest Soome ühes ainumas maakonnas, nimelt Lõuna-Soomes. Juurutamise eest vastutab Lappeenranta Tehnikaülikool, selle tegevuskuludeks on õpetusministeerium eraldanud 401 508 eurot, osalevaid inimesi oli algusjärgus 350, tegelikkuses aga 689; osalevaid asutusi esialgu 11, jälgimisandmetel aga 98 jne (vt http://esrlomake.mol.fi/esrtiepa/kuvaus_S84885.html). Lisaks nimetatud kvaliteedikriteeriumitele, mis mahuvad umbes 30 leheküljele (http://www.edu.fi/julkaisut/laatukriteerit.pdf) on soomlastel ka nende juuruta­mise hinnangukriteeriumid.
Meid on siinilmas põhjanaabritest umbes viis korda vähem, kahtlen aga, kas suudaksime igale ajakohastamist ootavale ainevaldkonnale kõigis kirjastustes võistu juurutamiseks eraldada viis korda väiksemagi summa ehk 1,2 mln kr ja tulemust asjakohaselt hinnata. Uuel valitsusel on, millele mõelda, sest õppekava uuendamine on igal juhul ees.