Kevadisel koolivaheajal külastasid Unipiha kooli õpetajad Eha ja Lembit Jakobson „Comeniuse” projekti „Kultuur ühendab lapsi” raames sõpruskooli Šotimaal.

Eelmisel sügisel alanud ühisprojekt – šoti, islandi, soome, hispaania ja eesti laste lähendamine rahvakultuuri kau­du – aitab lisaks lastele õppida üksteist tundma ka õpetajail. Aitab paremini mõista eri rahvaste kombeid ja traditsioone, aitab kaasa ühise euroopaliku kultuuriruumi tekkimisele. Mitte enam raamatute ja filmide, vaid projektis osalevate laste ja õpetajate kaudu.
Õpetaja Eha kaenlas reisiv nukk Aadam toob muidu nii asjalike turva- ja passikontrollide näole naeratuse. Unipiha laste joonistused ja Aadama aabits on aga pakitud kohvrisse.

Kus asub Eesti?
Esialgu ei näe Aadam midagi peale eestlaste lärmaka seltskonna ja lennukiistme seljatoe. Ta ei tea midagi sellest, et kolme lennutunni kaugusel elab hoopis teistsugune rahvas oma mitmetuhandeaastase kultuuri, ajas olemise ning kulgemisega.
Paariks päevaks Londonisse minek on tänapäeval sama tavaline kui üle tee poodi astuda. Isegi teksad ja kingad võivad olla samad. EasyJeti lennukis eestlaste lõbusat seltskonda vaadates tundub mulle, et ei minda mitte maailma ühte suurimasse ja vanimasse metropoli, vaid maale süldipeole. Ingliskeelsete ajalehtede krabistamine mu kõrval ja ees annab siiski tunnistust sellest, et peale eestlaste on lennukis neidki, kellele on olulisem muu. Daily Expressist vaatab lugejale vastu NATO sõjaväevormis prints William Iraagist; üht ministrit süüdistatakse häälte ostmises oma töökoha kaudu.
„Seesama igal pool. Ei õnnestu selle eest kusagile põgeneda,” vilksatab korraks peast läbi. Tõstan Aadama akna juurde ja näitan talle merd.
Enne maandumist rändavad klantsajakirjad rikaste ja ilusate elust tagasi naiste käekotti, ajalehed aga stjuardesside toodud hiigelprügikotti.
Glendelvine’i 55 õpilasega algkoolis, mis on Unipiha sõpruskool, teatakse, kus asub Eesti. Kooli fuajees võtavad meid vastu laste joonistatud Tallinna vanalinna tornid. Laual on eesti muinasjuturaamatud, fotoalbumid ja sinimustvalge lipp.

Balti tuul
470 õpilasega Perthi põhikoolis, mida külastame mõni päev hiljem, ei teata Eestist aga midagi. Osa lapsi arvas, et see asub Ameerikas, osa Aust­-
raalias. Koolidirektor Dugald F. Camp­bell on sunnitud ise 6. klassi tüdrukutele-poistele kaardil Baltikumi näitama. Nimetama Leedut, Lätit, Eestit. „Te teate kindlasti ütlust baltic. See on siis, kui puhub külm ja läbilõikav tuul,” selgitab ta. „Nemad ongi pärit sealt,” osutab ta käega meie poole. Jõuan märgata, et kaart seinal pärineb veel ajast, kui kuulusime N Liitu.
Olen oma välismaiste sõprade hulgas alati imestust tekitanud, kui räägin meie laulu- ja tantsupidude osalejate arvust. Nad ei kujuta kuidagi ette, et meil on võimalik kokku saada sellisteks ise tegemise kultuuriüritusteks kümneid tuhandeid inimesi.
Väikerahvastena tahame, et suured rahvad tunneksid meid. Teaksid, kus me asume ning mis elu me elame. Külmas ja niiskes Londonis, rahvaste ning keelte paablis, tunned end nõelana heinakuhjas. Mööda Thamesi kaldapealseid ringi hulkudes, Buckinghami palee raudvõrede vahel vahisõdureid piiludes, ratsutamisrajal kuninganna hobuste kabjajälgi vaadates, Shakespeare’i tavernis viskit juues adud, kui pisike on Eesti.
Loomulikult ei tea ega tunne keegi sellist riiki ega rahvast. Vähemasti inimene tänavalt. Tal on oma eluga piisavalt tegemist. Et saada väikerahvana täisväärtuslikuks (ühiskonnana täiskasvanuks), peaksime lisaks ellujäämisele ning jätkusuutlikkusele olema võimelised pakkuma omapoolseid lahendusi maailma ees seisvate probleemide leevendamiseks ja lahendamiseks. Soome on meile siin veel pikka aega eeskujuks.

Šotimaa ja Inglismaa suhted
Suure rahvuse liikmed ei pea muretsema selle pärast, mis saab nende rahvusest, keelest ja kultuurist tulevikus. Seepärast ei tasu imestada, kui endine kooliõpetaja kokkusaamisel meiega ütleb: „Šotlasi ei huvita poliitika. Oleme perekesksed.” Seepärast andubki tavaline šoti mees eelkõige jalgpallile või mõnele muule hobile, päevapoliitikast rohkem hoolib ta sõpradega koosolemisest ja pubist, oma klannist. Just seepärast ei õnnestunud šotlastele pikka aega selgeks teha oma parlamendi vajalikkust. Rahvahääletus selles küsimuses õnnestus alles kolmandal katsel.
Poliitika olemasolu on siiski tajutav inimestevahelises suhtlemises, seda eriti suhtumises Inglismaasse. Uhkus oma kuningate ja sadu aastaid kestnud iseseisvuse üle pole šotlastes kuhugi kadunud.
Inglismaa ülemvõimust annab tunnistust seegi seik, et Šoti parlamendi olemasolu on toonud suurema kontrolli hariduselu üle Inglismaa poolt. Šoti ajalugu ja geograafia tahetakse tulevikus asendada tehnoloogia ja sotsiaaloskuste õpetamisega koolides. Ühiskonna tasandil on viimane küll oluline, kuid jätab lapsed ilma šoti juurtest. Just meie sealolemise ajal möödus 300 aastat ajast, mil Šoti viimane kuningas tunnistas vabatahtlikult Inglismaa ülemvõimu. Kuid ei ajakirjanduses, tänavapildis ega koolides pööratud sellele vähimatki tähelepanu.

Tarastatud Šotimaa
Silmapiirini avatud maastik, kus puudub mets, pole minu jaoks. Tunnetan seda autoaknast kilomeetrite viisi lumiseid laugjaid mägesid vaadates. Kõige enam häirib, et kogu horisondini laiuv maastik on tarastatud. Mõisate ümbruses korralikult rinna kõrguselt kivist laotud müüridega, millest silm üle ei ulatu nägema, mujal mitmekordsete traataedadega. Ainsad „vabad augud” tarastatuses on teed, mis viivad avalike parkide juurde.
Selge vahetegemine enda ja võõraste maa vahel on šotlaste jaoks ülioluline. Võõrastele tehakse üsna pea selgeks, millisesse klanni nad kuuluvad.
Need algavad sellest, et kõikides koo­li­des kasutatakse koolivormi. Inglis­maal ja Šotimaal ei vaielda enam sel­le üle, kas see on vajalik või mitte. Glendelvine’i koolis kandsid lapsed šoti rahvuslipu värvides koolivormi. Nabapluuse ja keha ümber liibuvaid teksaseid ei kohanud me kuskil.
Koolis õppimine algab viie- ja lõpeb 16-aastaselt. Erinevalt Inglismaast, kus on kasutusel curriculum, lähtub Šoti koolide õppekava riiklikust raamõppekavast. See annab õpetajatele vabamad käed.
„Kujuta ette, et ma peaksin aastaid õpetama ühte ja sedasama. Kui igav see oleks,” seletab Glendelvine’i algkooli juhataja Lorna Sabbagh meile.
Anne’i 3.–4.–5. klass alustas Rooma ja Šoti ajaloo suhete uurimist juba pärast jõule. Meie tunnis viibimise ajal tutvus osa lapsi Interneti vahendusel eluga Rooma armees, osa meisterdas võitjate austamiseks papist loorberipärga. Üks rühm uuris raamatust Rooma-aegseid lastemänge ja õpetas neid hiljem meilegi.

Erineb eesti koolist
Rooma saunad, toit, numbrid, jumalad, sõjaväevarustus – kõik see annab lastele aimu tol ajal valitsenud elustiilist. Õppimise käigus integreeritakse käsitöö, matemaatika, emakeel, ajalugu, arvutiõpetus. Meil on selleni veel pikk tee.
Usuõpetus on kohustuslik alates 1. klassist. „Koostasin algklassiõpetajatele usuõpetaja käsiraamatu. Sain selle tegemiseks 10 000 naela,” jätkab Lorna vaheajal kooli õppekavast rääkides.
Oleme uhked oma riigi arvutistu­mi­se üle. Glendelvine’i algkoolis on rüperaalid kasutusel juba 1. klassis. Lapsed võtavad need lukustatavast kapist ja kasutavad õppetöös. Samas valvavad Šoti koolid hoolikalt, et lapsed ei pääseks koolis Interneti kaudu porno­-lehe­külgedele jms. Kõik portaalid,
mis ei ole mõeldud uurimis- ja õppetööks, on koolides suletud.
Rääkisin sellest oma tuttavale ar-vutiõpetajale. Ta vastas, et on korduvalt pöördunud selle küsimusega kooli direktsiooni poole, kuid seni tulutult. „Kuidas sa kujutad ette, et
ma ühel päeval ei lase lastel enam Rate’i minna? Nad teevad koolimaja ümber inimketi ning kõigutavad pla­katit, et nende sõnavabadust piiratak­se.”
Ilmselt tuleb ka meil varem või hiljem loobuda nõukogude ajast pärit gümnaasiumist. Lorna Sabbaghi peres käib tütar 13. klassis. Ta valmistub astuma kunstiakadeemiasse, kuid tal on kõigest kolm (!) ainet, mida tudeerib: maalikunst, kunstiajalugu ning inglise keel. Tema õde käib 11. klassis. Viie aine hulgas, mida ta õpib, pole füüsikat ega keemiat. Ärme hakka polemiseerima selle üle, kas see on hea või halb. Seal selline diferentseerimine toimib. Gümnaasiumiõpilaste nädalakoormus on 30 tundi.
Pisut kummaline oli, et Lorna koolis avati kooliuks täpselt kell 9. Väljas oli vireda tuulega märtsiilm, viieaastastel tilkusid ninad külmast tuulest, aga sisse ei mindud. Pärast koolikella rivistusid lapsed kolonnidesse ja sisenesid. Kõige ees on viieaastased ja kõige taga 7. klassi poisid-tüdrukud. Samamoodi mindi pärast kella 15 koju. Ei mingit rüselemist, kannatlikult oodati oma järjekorda.
Kõikide koolide uksed on päeval lukustatud. Koolimajja pääseb ainult helistamise ja assistendi juures registreerimisega. Vahetunnid veedetakse kooliõuel koolitädi valvsa pilgu all.

Koolipiits
Oma kooli ajaloost rääkides võtab Lorna kapist poolemeetrise musta nahkrihma. Püüan mõistatada, mis seos on otsast ribadeks lõigatud härjanahast rihmal kooliga. Minu kimbatust nähes ütleb Lorna ise: „See on piits. Alles 80ndate alguses keelati selle kasutamine koolides. Olen ise sellega üks kord vastu sõrmi saanud.” Seda löömist ei ole ta unustanud, mis sellest, et möödas on üle 40 aasta.
470 õpilasega Perthi linnakooli direktorile Dugald F. Campbellile on piits väga tuttav. „Oo jaa!” lausub ta toonil, mis annab tunnistust, et piitsa on ta saanud rohkem kui üks kord.

Pubis
Iiri- ega Šotimaad ei kujuta ette pubideta. Seepärast oli loomulik, et Püha Patricku päeval, 18. märtsil kohalikku pubisse sisse astusime. Reede õhtupoolikul sumises see mesilastaruna. Õllekruusid ees, istusid pillimehed omaette lauas ja mängisid viiulitel gaeli muusikat. Rinnakas ettekandja liikus täis kruusidega osavasti kundede vahel, viskas aeg-ajalt mõne mahlase repliigi ja läks siis tühjade kruusidega leti juurde tagasi.
Värvimata laudpõrand, suur kamin, mis süüdatakse külmade ilmade korral ning mis loob muusika ja õlle kõrvale hubasust. Valdavalt teksastes 30–40-aastased naised ja mehed elavalt omavahel vestlemas. Aeg-ajalt tõuseb mõni pillimees ja lahkub. Tema asemele tuleb kohe uus ja jätkab lennult haarates sama meloodiat, mida teised ees mängivad.
Hiljem saan teada, et esmaspäeviti leiab pillimeeste kõrval oma vokile koha ka Anne. Pubist lahkudes hakkan taipama, miks ta just siin ketramas käib.

Solidaarsus, separatism ja EL
Perth on Pärnu-suurune linn pöetud hekkide, õitsvate nartsissipeenarde, ühesuguste ilupuude ning pestud autode ja tänavatega. Tihedasti üksteise kõrvale ehitatud kõrgete viilkatustega majade ja õitsvate kirsipuudega väikelinn, kus näib igavesti kestvat pühapäevane pärastlõuna. Ühes neis valgeks krohvitud majadest elabki Lorna oma perega.
Kilomeetri kaugusel linnakesest asub Edinburghi viiv kiirtee. Lakka­matust autovoolust tulenev müra ei vaibu päeval ega öösel. Müra tõttu koondubki elu õuest tuppa, pubisse või spordisaali.
Linnas ringi uidates satun uuele elamurajoonile. Suured ja uhked majad oma kõrge rootsi värvi plankaiaga tekitavad kummastust. Vanas linnaosas, kus elab Lorna, seda pole. „Separation,” lausub Lorna, kui selle kohta seletust küsin.
„Millal hakkab inimestes võimust võtma separation solidaarsuse üle,” küsin tükk aega hiljem reisimärkmeid lugedes. „Šoti koolides pööratakse rüh­ma- ja koostööle palju tähelepanu. Ometi on kõik uuselamurajoonid piiratud kõrgete plankaedadega.”
ELi liikmeks olemine annab eelised, mida kolm aastat tagasi polnud. Turvakontrolli läbime üheskoos prantslaste, itaallaste ja sakslastega.
Ühtse euroopaliku identiteedi moodustumine on pikk ja vaevanõudev protsess. Ühises liidus elavad koos nii 50-aastase kui ka mõnekuuse staažiga liikmed. EL oma üle 500 miljoni inimesega väga paljudest rahvustest ei sarnane küll nõukogude impeeriumiga, kuid seal elanutena on meil teatud hirmud ja kartused. „Comeniuse” projektid on üks võimalus neid hajutada.
Aadam jääb Glendelvine’i kooli laste seltsi, hakkab külastama nende kodusid. Läheb kaasa matkadele ja kuu­lab klassiruumis nende šotimurdelist inglise keelt. Sealt saadab ta loodetavasti meile koolilaste käega kirjutatud kirju.