Nädalakommentaar

Soovid ja tegelikkus

Õpetajate Lehe nagu teistegi välja­annete põhiteema on juba nädalaid olnud vene elu Eestis. Tunnistan ausalt, tüütuks läheb. Ehkki ei tohiks vist minna, sest ega see mure meie ümbert kuhugi kao. Tuleb rääkida ja kirjutada. Iseasi, mis need sõnad aitavad või muudavad, kui dialoogist kõneldes enamasti ikka monoloogi peetakse ning kompromisside otsimise ja pakkumise asemel kinnisilmi oma nõudmisi deklareeritakse.
Seisukohti on igasuguseid. Ühes järgmisel nädalal meie lehte jõudvas intervjuus näiteks ka selline, et „sõnad muulased, vene keelt kõnelejad jms on vägivaldsed ja lõhet taastootvad kõik legaalselt Eestis elavad inimesed on eestlased”. Seda lugedes meenutas mu kolleeg, kuidas temalt juba lapse­põlves spor­dilaagris nõuti, et ta ei ütleks vene rühma kohta „venelased”, vaid „treener Kond­ratjeva lapsed”.
Jätan siinkohal kõrvale küsimuse sellest, miks tema rahvus igaühele uhke ja hää ei tundu. Lihtsalt tõden, et paljas sõnadega mängimine pole muu kui (enese)pettus, mis külvab segadust ning suurendab vääritimõistmist. Ja avab uue tööpõllu selle­le osale inimkonnast, kes elatub poliitiliselt korrektse pealiskaudsuse väljatöötamisest ja edasiarendamisest.
Keskkoolidest said üleöö gümnaa­siu­mid, tublisid ametikoole kutsume nüüd kõrgkoolideks ja tahame, et seal omandatut peetaks ülikoolihariduseks – esimese astme kõrgharidu­se puhul polevat vahet, kas see on saadud ülikoolis või rakenduskõrgkoolis. Ikka vastavalt Bolog­na deklarat­sioonile. Asi see deklareerida. Nimetame näiteks laste­aias õpitu algastme gümnaasiumihariduseks ja koolikohustuse ei­-ramise probleem laheneb iseenesest – kõigil seitsmestel on „vastavalt deklaratsioonile” haridus käes.
Saadagu minust õigesti aru – tubli alusharidus on igati kiiduväärt ning ametihariduse saanu pole teps mitte kehvem mees ülikooli lõpetanust, tih-ti suisa vastupidi. Ent milleks selgete asjade ümber sogada ja sõna­vahtu keerutada? Mitme­kesine uus haridusterminoloogia – alates pädevustest ja tegelustest ning lõpetades õppivate organisatsioonide ja si­destatud teadmus­ühiskondadega (terminid, mida sageli hakatakse mõtte ja sisuga täitma alles pärast nende kasutusele võtmist) – pole meid kuigi kaugele vii­nud. Jutt aina laienevast juurdepääsust kõrgharidusele jookseb juba aastaid, nii et kuula või söömata, paraku tõdeb Hardo Pajula eelmise kolmapäeva Postimehes, et keskkoolist tulnute teadmiste tase langeb pidevalt ning kõrgkoolis tuleb esmalt tutvustada matemaatika põhitõdesid ja emakeele lauseehitust. Teada asi. Pole siis vist vaja kolm korda arvata, mida näitab sel juhul ülikoolist tulnute tase. Aga meie loeme õhinal kokku diplomi saanute arvu ning rõõ­mustame, et haridust tunnistavaid pabereid on välja antud aina rohkem ja rohkem.
Küllap on kõigil meist omad väiksed soovmõtlemised. Süütud ja kahjutud sinnamaani, kuni me ei kaota sidet tegelikkusega ega hakka tahtma, et kogu ilm meie kujutlusi jagaks. Või mine võta kinni, mida keegi vahel taotleb ja milleks.
Üle Eesti käivad noorte laulupeo eelproovid ja ettelaulmised. Loomu­li­kult oli osa neist kavandatud ka 9. maiks. Tallinnas pidid koorid laulma Salme kultuurikeskuses. Riigi kõik ametli­kud infoallikad kinnitasid, et linnas on rahulik ja turvaline, toimetagu igaüks oma igapäevaseid tegemisi. Toimetas siis ka Laulupeo Siht­asutus. Ega aasta peale ette planeeritud, väga paljude inimestega kokku lepitud ja hiiglaslikku eeltööd nõudvat ett­evõtmist ole sama kerge edasi lükata kui õhtust poeskäiku. Iseasi, kui hädaolukord selleks sunnib. Aga ei sundinud ju. Ent keskhommikul said korraldajad ühelt emalt kurja e-kirja: „...pea­me lapsevanematena sügavalt muretsema vastutustundetute korral­dajate poolt ohtu seatud eesti laste ja noorte pärast”, „nad on selgelt märklaud kõigile kriminaalidele”, „keegi pole mõelnud, kuidas need noored turvaliselt kodudesse pääsevad” jne.
Mõistlikku keskteed hulljulguse ja suurte silmade­ga hirmu vahel tajub iga­üks isemoodi. Aga see kiri, otsast lõpuni ründav ja süüdistav, lähtus ilm­selgelt eeldusest, et paanikas on kõik ühtviisi. Kirjutaja nimi, muide, on kultuurirahva seas üsna tuntud, aga jäägu see siinkohal nimetamata. Minu eesmärk pole tagantjärele tüli õhutada, vaid osutada tõsiasjale, et tihtipeale ei üritata dialoogi ega teist poolt ära kuulata isegi justkui päris omade vahel, mis siis kõnelda suutlikkusest asetada end hoopis teistsuguse kultuuri ja väär­tuste kandjate positsioonile.
Eestlased ei ole halvemad ega ru-ma­­lamad kui kes tahes teised. Aga ka mitte paremad ega targemad. Kahjuks. Väikses riigis peaksid vist olema, siin on see ellujäämise küsimus.

Tiia Penjam