Kas olete teadlik Eesti Keele Teise Keelena Õpetajate Liidu Tallinna ja Harjumaa keskuse olemasolust ning millist abi keskuselt ootate?

OLGA IVANOVA, Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi eesti keele õpetaja:
„Oleme keskuse olemasolust täiesti teadlikud. Selle avamisel viibis ka meie kooli õpetaja. Oleks läinud rohkemgi õpetajaid, aga praegu on kõigil väga kiire aeg. Oleme väga huvitatud keskuse pakutavatest loengutest, seminaridest ja täienduskoolitusest.
Eesti keele õpetajad vajavad informatsiooni uute materjalide ja nende abil õpetamise metoodika kohta. Tahavad kuulda nende arvamust, kellel on uue materjaliga õpetamise kogemus.
Kindlasti tahaksid eesti keele õpetajad soovitusi, kuidas õpetada keskkooliosas eesti keelt seoses vene kooli üleminekuga osalisele eestikeelsele õppele. Lisaks võiks korraldada n-ö kogemuste vahetamise toa: tutvustada, kuidas Tallinna ühes või teises koolis eesti keelt õpetatakse, koordineerida kogemuste vahetamist.
Samuti peaks korraldama midagi ümarlaua taolist, kus kogenud õpetajad kohtuksid praktikale minevate tudengitega. Kuna keskus töötab Tallinna Ülikooli juures, kes annab meile uusi õpetajaid, on tal oluline roll silla ehitamisel kooli ja ülikooli vahele.
Tean, et Tallinna ja Harjumaa keskuse noor juhataja on hingega asja juures ja tahab väga, et koolidel hästi läheks. Seepärast ta nii raske üleande enda peale võttiski – vanade haidega rääkida.”

MERLE LOODUS-ADAMSON, Tallinna Ehte Humanitaar­gümnaasiumi direktor:
„Enne asus keskus väga eba­muga­vas kohas. Koplist Pae Güm­naasiumi sõitmiseks tuli kasutada mitut transpordivahendit.
Minu kooli õpetajad on öelnud, et ei taha selle liiduga tegemist teha, kuna nendega on inetult käitutud. Nimelt on võetud nen­de materjale ja teise nime all In­-ternetti üles pandud. Nüüd peaks keskus uues kohas uue juhatajaga ennast positiivsest küljest näitama ja võitma õpetajate usalduse tagasi. Keskus(t)e eesmärgid on igati positiivsed. Üritame nende koolitustel käia, aga väevõimuga õpetajaid sinna saata ei saa, keskus peab end selleks ise heast küljest näitama.
Üks ebameeldiv kogemus oli viimasel koolitusel, kui mulle teatati üle saali, et minu kooli õpetajal on liikmemaks maksmata. Tegin õpetajale järgmisel päeval koolis peapesu, mille peale ta vastas, et pole kunagi liikmeks astumise avaldust esitanudki, käis vaid ühel üritusel. Ehk tuleb edaspidi vääritimõistmisi vähem ette.
Registreerisin end ka ise keskuse avamisele, aga 27. aprillil oli mind koolis tõesti rohkem vaja.”

TATJANA JAKOBSON, Tallinna Valdeku Põhikooli eesti keele õpetaja:
„Olen keskusest kuulnud ja käinud ka Anastassia Zabrodskaja kursustel. Avamisele ei saanud kahjuks minna, sest mul olid sellel ajal tunnid ja konsultatsioonid. Nii mõnigi asi, mida keskuse korraldatud koolitustel on räägitud, on olnud väga kasulik. Mõnikord arutatakse jälle niivõrd üldisi küsimusi, et need ei paku mingit huvi. Mind huvitab kõik metoodikaga seonduv. Mis puutub õpetajate passiivsusesse, siis see on arvatavasti seotud pingelise koolitööga, mille kõrvalt ei jää muuks kuigi palju aega.”

ANNELII JUHKAMA, Tallinna Humanitaar­gümnaasiumi eesti keele õpetaja:
„Kui ma Eesti Keele Teise Keelena Õpetajate Liidu enda jaoks avastasin, ei tahtnud ennast siduda ühegi organisatsiooniga, mis hiljem hakkab kohustama mind käima kõiksugu koosolekutel ja võtab ära kogu vaba aja. Vaadates hiljem liidu nimekirja, tundus, et seal on kujunenud „oma seltskond”, kuhu minul asja ei ole. Kolmandaks pole ma täpselt aru saanud liidu ja selle keskuste funktsioonidest. Kui mingil üritusel surutakse broðüür pihku ja palutakse liikmeks astuda, jätab see pigem mulje erakondlikust tegevusest.
Mis põhjusel peaks õpetaja otsima abi asutusest, mille kohta tal napib infot? Alustuseks võiksid keskuse töötajad käia läbi kõik Tallinna vene õppekeelega koolid ja rääkida, mida neil pakkuda on. Täpselt nagu firma asutamisega: kui sa endale reklaami ei tee, võidki jääda kontorisse kliente ootama. Kõige efektiivsem on inimesega silmast silma suhelda. Teine võimalus on kutsuda ühe või isegi kahe kooli ainesektsioonid tutvumisvisiidile keskusesse, kus keskuse töötaja viiks läbi tutvustava presentatsiooni.
Ma ei arva, et e-kutse saatmine on kõige õigem tee end tutvustada. Õpetajate kiire töötempo juures ei pruugi nad ühte meili tähelegi panna. Parimal juhul jõuab selline uudis koolide ainesektsioonideni ja ununeb seal kuskile lauanurgale.
Iseenesest on keskuse tegevuskava väga ilus, aga kui see õpetajateni ei jõua, jääb kõik loosungi tasandile.”