Margit Adorf töötas 1991/1992. õppeaastal venekeelses Tallinna 58. Keskkoolis.

Milliste raskustega noor õpetaja toona kokku puutus?
„Meenuvad pidevad pommiähvardused. Kooli uksel oli karm turvamees, keda pidin pea iga päev veenma, et olen õpetaja. Minu klassi lapsed hakkasid eesti keelt õppima nullist ning nende jaoks oli see väga raske, sest enamikul ei rääkinud perekonnas keegi riigikeelt (emad-isad alustasid õppimist koos lastega). Paljud ei tundnud isegi ladina tähti. Seoses üldise oskamatusega oli klassis ühtlane tase ning kõikidele jätkus tegevust.”
Vaid aasta enne seda, kui õpe­tama asusite, oli Eesti Nõu­kogude Liidu osa. Võib arvata, et eesti kee­le õppimise vajalikkuse selgitamine oli tollal väga keeruline. Kuidas riigikeele õppimisse suhtuti?
„Väga suurt tõrget eesti keele õppimise vastu ma ei täheldanud. Alguses pandi mind ikka proovile ja laamendati tunnis. Hakkasin lihtsalt eesti keeles rääkima ning ühel hetkel saabuski klassi vaikus. Lapsed kuulasid, suu ammuli, ning hakkasid keele vastu huvi tundma. Minu klassis polnud ühtegi õpilast, kes lihtsalt protesti märgiks oleks keeldunud eesti keelt õppimast. Ka õpetajad toetasid eesti keele õppimist, kuigi vähemalt need pedagoogid, kellega mina kokku puutusin, ise riigikeelt ei osanud.”
Mida olukorra normaliseerimiseks praegu ette võtta? Kas integratsioon ja dialoogi pidamine on üldse võimalikud?
„Mina leian, et on tehtud piisavalt. Kui inimesel endal puudub huvi ja soov, ei anna vägisi midagi peale suruda. Dialoog saab tekkida vaid mõlema poole huvi olemasolul. Inimesel peab olema motivatsioon. Kindlasti ei tohiks Eestis kehtestada vene keelt teise riigikeelena, siis poleks ju üldse enam põhjust pingutada.”