Maakoolid ja koduõpe Norras

Tänapäevane koduõpe sai Norras alguse aastatel 1991–1994. Aastail 1997–2004 püüdis meedia tähelepanu väikeste koolide sulgemine maarajoonides. Rahvas tahtis aga, et nende kodukohas oleks kool, ning kasutas oma õigust taotleda vabakooli. Avalduse käsitlemisaeg oli üks aasta ning vahepeal vastutasid vanemad ise oma laste harimise eest ja õpetasid neid kodus. Kohalikud koolivõimud püüdsid vanemaid takistada, nimetades nende tegevust ebaseaduslikuks, aga edutult. Aktsiooni tulemuseks oli uut tüüpi külakoolide rajamine.

Koduõppe ja maakoolide vahelise seose juured ulatuvad tagasi koolitegevuse alguseni Norras 18. sajandil.


Ajalooline koduõpe

Maailma mastaabis hakati põhjamaades – Islandil, Norras, Rootsis, Soomes ja Taanis – kirjaoskust õpetama vara. Tavalised inimesed pidid juba 17. sajandi teisest poolest õppima lugema ja kirjutama. 18. sajandil said Taani ja Norra, kes siis oli Taani võimu all, endale rahvakoolid. Rootsis ja Soomes, mis tollal kuulus Rootsi võimu alla, ning Islandil jätkus kirjaoskuse õpetamine koduõppena veel pikka aega. Paistab, et lugema õppimiseks on koduõpe olnud efektiivne. Rootsis oli 18. sajandil kirjaoskajaid rohkem kui Norras ja Taanis.
Kuigi Norra sai 1739. aastal oma esimese kooliseaduse, võttis kaua aega, enne kui kool enamiku laste õppe eest vastutama hakkas. Eriti vähe oli koole Põhja-Norras. Kui kohalik piiskop viis 1775. aastal läbi kontrolli Põhja-Norra laste lugemisoskuste teadasaamiseks, oli ta tulemustega rahul – rahvas oskas lugeda. Kas kohapeal oli kool või mitte, ei mänginud tema arvates suurt rolli.
Koduõppel on olnud suur ajalooline tähtsus kõigis põhjamaades, tänapäevase koduõppe suhtes on võimud aga skeptilised.


Tänapäevane koduõpe

Aastal 1994 oli Norras 40 koduõppijat, aastaks 2002 juba 400. Viimane number on enam-vähem muutumatuna püsinud praeguseni. 3. jaanuaril 1996 kirjutati ajalehtedes Dagbladet ja Verdens Gang juhtumitest, kus kaks perekonda Nord-Trøndelagis (Kesk-Norra maakond) võtsid oma lapsed koolist ära ja jätsid koduõppele. Sellele reageeriti ägedalt. Öeldi, et kõik peavad koolis käima ja pealegi olla Norras hea avalik kool. Need vähesed, kes seal käia ei tahtnud, said valida erakooli, aga lapsi üldse mitte kooli saata – on see seaduslik?
Avalikku põhikooli oli ühtluskoolina üles ehitatud aastast 1739. 1980ndatel oli Norra kool maailma tipus. Väikses riigis, kus ühtluskooli printsiipi ja kooli tähtsust ühiskonnale võetakse fundamentaalsena, suhtuti koduõppesse kui uude fenomeni umbusuga. Aga millele siis ikkagi tunnistajaks oldi? Oli see uus tsiviilsõnakuulmatuse vorm või kuritegevus –või nähti sõna otseses mõttes uue ajajärgu algust haridusajaloos?
Aastatel 1991–2000 toimus mitu koduõpet puudutavat kohtuasja, millest üks sai laiema tähenduse. Võimud kasutasid juhtumit “proovijuhtumina” uue kooliseaduse jaoks. Kas “vastav haridus” erakoolides ja koduõpe peaksid olema erand üldisest koolikohustusest või avaliku kooliga kõrvutatav viis anda põhikooliharidust?
Novembris 1998 langetati maakohtus otsus Mosviki juhtumi kohta. Kahe häälega ühe vastu määrati kahele vanematepaarile 10 000 Norra krooni trahvi selle eest, et nad hoidsid oma lapsi ebaseaduslikult koolist eemal. Vanemaid süüdistati selles, et nad töötasid vastu järelevalvele, mille vald oli õpilaste koduõppe jaoks määranud.
Võimud tahtsid näha seda järelevalvejuhtumina. Kui vald ei saanud järelevalvet teha ega lapsi kontrollida, ei saanud ta ka otsustada, kas koduõpe oli piisaval tasemel, ning tahtis lapsed tagasi kooli saata. Vahepeal olid vanemad ise muretsenud inimese, kes osutas järelevalvet koduõpet saavatele lastele teistes valdades.
Kaitsja arvas, et kui koduõpe on lubatud ja nad saavad tõendada selle piisavust, pole vanemad midagi karistamisväärset teinud. Võimud argumenteerisid uue haridusseaduse jaoks tehtud eeltööst lähtudes, et koduõpet vaadeldakse kui erandit koolikohustusest. Kaitsja väitis, et koduõpe on põhikooliharidus, mis on võrdne haridusega avalikus põhikoolis, ja on ajalooliselt seda olnud alates esimest kooliseadusest.
Hiljem kaotasid perekonnad kohtuasja Riigikohtus (2 häält 3 vastu). Mõni aeg hiljem lõpetasid aga võimud üllatavalt kohtuasja. Pärast Mosviki juhtumit on kliima koduõppe ümber paremaks muutunud. Vanemaõigus koolis ja koduõpe sai riigipoliitilised kaitsjad. Uue kooliseaduse jaoks võeti vastu hariduskohustuse, mitte koolikohustuse printsiip.
Praegu võivad vanemad oma lastele koduõpet anda siis, kui nad on vallale sellest kirjalikult teada andnud. Vald on kohustatud tegema järelevalvet ja võib kutsuda õpilasi teste tegema.
1998. aastal tegi vallavalitsus väikses Osterøy vallas Hordalandi maakonnas demokraatliku otsuse sulgeda valla kaheteistkümnest koolist seitse. Kaks kohalikku asulat, Mjøsdalen ja Tysse, võitlesid edasi, et säilitada avalikud koolid. Nad taotlesid 85% riigi toetusega erakoole. Kuni avaldusega nõustuti, kasutasid nad oma haridusseaduses kirjas olevat demokraatlikku inimõigust anda koduõpet.
1998. aastal peeti nii Mjosdalenis kui Tysses mitmeid koosolekuid, millest võtsid osa vanemad, õpetajad, kohalikud elanikud, pedagoogikaeksperdid ja poliitikud. Jõuti üksmeelele, et vanemad peaksid ise õppetöö, st koduõppe eest vastutuse võtma, aga nad peaksid selleks kogunema ühte kohta. Vanemad maksid ka õppetöö konsultantide eest. Ettevõtmine õnnestus ja tundus kohalikku elanikkonda mobiliseerivat. Muuhulgas saadi käima kooliprojektid, mis olid seotud kohalike firmade ning ühiskondlike organisatsioonidega. Korraldati rahvusvaheline maaväikekoolide konverents, millest võtsid osa ka parlamendiliikmed ja haridusministeeriumi esindajad.
Kohalikud koolivõimud tahtsid tegevust peatada, väites, et sellist koolitegevust pole heaks kiidetud ja see pole seaduslik. Kõrgem administratiivüksus ei tahtnud aga süüdistusega tegelda ja saatis selle vallale tagasi. Asja enam ei käsitletud ja koduõppekogukond tegutses nii kaua, kuni koduõpetajad seda soovisid, st terve sügissemestri 1999.


Koduõpe kui väikekoolide ellujäämisstrateegia

Koolide sulgemisest sai 1999. aasta kohalikel valimistel valimisvõitluse peamine teema. Osterøy vallas võitsidki valimistel väikekoolide kaitsjad ning mitmed suletud koolid, sealhulgas Mjøsdalenis ja Tysses, avati taas jaanuaris 2000. Aastal 2002 tegi vald uuesti otsuse koolid sulgeda. Mjøsdalen ja Tysse tahtsid nüüd kumbki oma Montessori vabakooli. Need taotlused kiideti heaks ja koolid asutati sügisel 2003.
Kui avalik kool suleti, sai koduõppe ja vabakooli kombinatsioonist lahendus paljudele maarajoonidele terves riigis. Aastal 2002 oli 27 last (21% kõigist koduõppel olevatest lastest) kohalikes koduõppekogukondades. Sel moel loodud koolidest sai Norras uus koolitüüp, nn vabaltseisvad külakoolid. Selliseid koole juhivad ja omavad mittetulundusühingud, kuhu kuuluvad lapsevanemad ja kohalikud seltsid. Koolid on praegu nii kohalikus ühiskonnas kui ka võimude hulgas hästi vastu võetud.
Aastatel 1998–2004 loodi Norras 18 vabaltseisvat külakooli. Ainukesed vabad põhikoolid, mis suvel 2006 erandina ajutisest seadusest vabakoolide asutamiskeelu kohta heaks kiideti, olid viis suletud maarajooni väikekooli. Mitmed sellised avaldused on haridusministeeriumi laual ja arvatakse, et nende arv tulevikus aina kasvab.
Aastal 1997 oli Norras 1293 alla saja õpilasega maaväikekooli. Viimase 25 aasta jooksul on igal aastal suletud üle 20 sellise kooli. Kui ainult neljandik neist otsustaks jätkata vabakoolina, oleks 20 aasta pärast üle saja sellise kooli, mis moodustaks 3% kogu maapõhikoolidest.
Võitlus maakoolide sulgemise vastu esindab kodanikuinitsiatiivi, mis on viinud suurema avatuse ja valikuvabaduseni. Koduõpe on seda väga palju mõjutanud.

Christian W. Beck,
Oslo Ülikooli pedagoogikaprofessor