Alustan juhtumi osalistest:
poiss, kes ei allu õpetaja korraldusele ja sõimab õpetajat litsiks;
15aastase tööstaažiga õpetaja, kes läheb endast välja, annab poisile kõrvakiilu ning palub politseilt ropendava poisi suhtes abi;
noorsoopolitsei, kes viib poisi(d) endaga kaasa ja ütleb poisile, et hoopis õpetaja saab karistada ning peab töölt lahkuma;
poisi ema, kes pöördub kooli poole avaldusega;
õppealajuhatajad, psühholoog, sotsiaalpedagoog ja hoolekogu esindaja, kelle nõusolekul esitab direktor mõni aeg hiljem avalduse politseile (ehkki õpetaja ja poiss olid vastastikku juba vabadust palunud, ent ema ootab kooli reageerimist);
kaasõpilased ja nende vanemad.


Seaduslikkus

Poisi tegevus ei olnud vastuolus seadustega: seadus ei kaitse õpetajaid (direktorit, koolitöötajaid) neid sõimavate, tänitavate ja korraldustele mitte alluvate õpilaste eest.
Õpetaja tegevus läks seaduse paragrahvi 121 alla: kuritegu on see, kui tegemist on teise inimese peksmise, löömise või muu valu põhjustanud väärkohtlemisega.
See tähendab, et meie seadused tunnistavad küll füüsilist vägivalda, ent mitte vaimset. Poisi tegevus oli ilmselge vaimne vägivald õpetaja (ja kaasõpilaste) suhtes. Kas ei ole meie kõigi huvides, et seaduseparandus meid ka vaimse vägivalla eest kaitseks? Õpetaja on riigi (ühiskonna) esindaja täpselt samuti nagu näiteks politseinik. Miks politseinikku ei tohi sõimata, aga õpetajat tohib?

Eetilisus

Esimesel pilgul tundub, et nii õpetaja kui ka poisi käitumine oli ebaeetiline ja arutleda polegi mõtet. Tegelikult oli osalisi kaugelt rohkem kui kaks.
Eetilisel analüüsil tuleks juhtumit kaaluda kahe printsiibi – teleoloogilise (Aristoteleselt) ja deontoloogilise (Kantilt) – valgusel.
Teleoloogiline printsiip. Aristote­lese eetika keskne mõte on, et inimesel on olemuslik loomus ja olemuslik eesmärk või mõte (telos), mille teostumisele peaks ta pühendama kogu oma elu. Teleoloogiline printsiip on sünnipärane sund oma kõlbelise, inimesele ainuomase loomuse teostumisele, täiustumisele ja arenemisele. Mingi tegu on hea siis ja ainult siis, kui see soodustab inimese olemusliku ülesande – telos’e – leidmist ja täitmist.
Ei poissi ega õpetajat muutnud nende käitumine paremaks. Arvan, et õpetajalt võttis see ära suure tüki 15 aasta jooksul kujunenud heast ning poisi alles kujunemisjärgus loomust kallutas tublisti kurja poole.
Noorsoopolitseinikud, kes saatsid poisi kui õige mehe tagasi kooli, ei suutnud/tahtnud teda selliselt mõjutada, et ta oleks oma süüd mõistnud (õpetajale hüütud lause: „Sind lüüakse siit varsti minema!”). Tundub, et juhtumi formaalne, vaid seadusetähe järgi lahendamine ei soodusta politseiametnike kõlbelise loomuse kujunemist.
Poisi ema tegi oma lapsele karuteene. Tuletame meelde, et konflikt oli juba lahendatud (osapooled vabandasid teineteise ees), kui ema, selle asemel, et asuda õpetaja poolele ja noomida/karistada/mõjutada oma ülbitsevat poega, nõudis talle õigust. Arvan, et ema kahjustas iseennast, veel enam aga oma poega. Kui ema ja isa või õpetajate ja kasvatajate vahel on erimeelsused, siis pole oluline, kellel on õi-gus – igal juhul on kannataja laps.
Kas on õige, et direktor läheb politseiga õpetaja vastu? Õpetajaskond peaks olema üksmeelne meeskond ja direktor kaitsma oma õpetajaid (vt näiteks samas lehes Kuristiku gümnaasiumi direktori juttu sellest, kuidas ta keeldus karistamast õpetajat, ehkki seda temalt nõuti). Miks ei üritatud mõistmatule emale selgeks teha, et ta poja käitumine on võimatu ning vaid koostöös kooliga oleks võimalik poega kasvatada? Kui tulemuslik saab taoline koostöö olla, räägib samas lehes Kuristiku gümnaasiumi direktor.
Ka kaasõpilased said oluliselt kahjustatud: kõigil neil läks kaotsi õppimiseks mõeldud aeg, kõik nad nägid pealt inetut kähmlemist ja kuulsid inetuid sõnu; kõik nad nägid võitjatena tagasi tulnud poisse ja kes teab, kui paljud edaspidi ise „kangelaste” moodi käituma hakkavad.
Deontoloogiline printsiip. Kui Aristotelese printsiip ütles, et meil on sund liikuda oma kõlbelise loomuse väljaarendamise suunas, siis Kanti deontoloogilises printsiibis lisandub teiste inimeste õigus oma loomuse välja­arendamiseks (iga inimene on eesmärk ja kunagi ei tohi teda kasutada vahendina). Tegutse vaid säärase elureegli (maksiimi) järgi, millest võid tahta, et see saaks üldiseks seaduseks. Lihtsamalt öeldes: tee teisele vaid seda, mida sa tahad, et teised sulle teevad.
Poiss algatas halbade tegude ahela. Õpetaja ei oleks teda sikutanud ega talle kõrvakiilu andnud, kui laps oleks käitunud normaalselt. Ma ei õigusta õpetaja tegu, aga õpetaja on ka ainult inimene, mitte solgipang, kuhu soppa võib valada. Miks me laseme õpilastel laamendada ja karistame selle eest õpetajat? Kas mitte see pole peapõhjus, miks õpetajad koolist lahkuvad?

Maie Tuulik

Samal teemal

Igasugusel konfliktil on (tavaliselt) põhjused, süüdlased, soodustavad ja pidurdavad tegurid ning kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kõik konfliktid tekivad, võimenduvad, kulmineeruvad ja lahenevad konkreetses keskkonnas.

Konfliktide põhjusi ei ole kerge avastada, sest kumbki konflikti osapool ei taha neist kuuldagi. Pealegi on vähegi tõsisematel konfliktidel mitu põhjust, millest on osa avalikud, osa latentsed või varjatud. Inimesed räägivad konfliktidest sageli selleks, et oma huvi ja tegelikke põhjuseid varjata.
Konflikti süüdlast on veel raskem tuvastada, sest mõlema poole arvates on süüdi vastaspool. Enamasti on omajagu süüd kõigil konfliktis osalejail. Harva ollakse suuremeelsed. Harva üritatakse üksteist mõista ning arvestada olusid ja olukorda ning andestada ja leppida.
Küllap on enam-vähem kõik üksmeelsed, et rõvetsev vägivaldne õpilane koolis olla ei või.


Kuidas mõista koolikohustust?

Meil kujunenud arusaam koolikohustusest ei ole kooskõlas ei Eesti kultuuris normiks oleva arusaama ega põhiseadusega. Koolikohustusest tuleneb hulk kohustusi paljudele: vaja on luua mitte lihtsalt mingisugused eeldused koolis käimiseks, vaid kõik tänapäeval normiks olevad eeldused selleks, et oleks võimalik kasvada haritud inimeseks, kellel on adekvaatne enese- ja grupiteadvus ning ühiskonna- ja kultuuriteadvus, kes armastab oma kodu ja kodumaad, kellel on selge maailmapilt, mida ei ole vaja häbeneda, kes suudab ja tahab iseseisvalt mõtelda, luua, uurida-avastada, töötada, mängida, suhelda... ning olla keegi ja saada õnnelikuks, rõõmuks oma vanematele ja kogu rahvale. (Märgakem, et jutt ei käi pelgalt valmisolekust toime tulla järgmises klassis ja järgmises õppekontsentris, sh ülikoolis.)
Koolikohustuse aktsepteerimisega võtavad õpilased ja nende vanemad ühtlasi kohustuse austada kooli ja seal kehtivat korda ning lubavad käituda nii, et ka teistel õpilastel oleks võimalik kujuneda haritud inimesteks.
Samas oleks vaja selgelt, lihtsalt ning arusaadavalt vastata alljärgnevatele küsimustele – eriti neil, kes kavatsevad eelolevatel valimistel mõne erakonna nimekirjas kandideerida.
Kas koolikohustus kohustab millekski (milleks?) üksnes kooliealisi lapsi ja nende vanemaid või ka kohalikke omavalitsusi, EV Valitsust (koos HTMi juhtkonnaga), koole, koolide juhtkonda ja õpetajaid?
Kas koolikohustust peab täitma ka siis, kui kool on vilets, kui õppe tase on madal, kui seal raisatak­se aega, kui suhted õpetajate ja direktsiooni ning õpetajate ja õpilaste vahel ei ole hoolivad ja heatahtlikud, kui kool kahjustab last, tema tervist, iseloomu, maailmapilti jm?
Kas kõneledes koolikohustusest ja nõudes selle täitmist, tuleks endale ja teistele meelde tuletada ka põhiseaduse seda osa, milles seisab, et lastele sobiva haridustee valikul on otsustav sõna lapse vanemail või nende puudumise korral lapse seaduslikel hooldajatel (mitte õpetajatel ega koolijuhtidel, muudest isikutest rääkimata)?
Probleem tekib seetõttu, et igaühel on põhiseaduse järgi mitte ainult koolikohustus, vaid ka õigus haridusele. Sama paragrahvi järgi on igaühel ühtlasi õigus nüüdisaegsele (tulevikku orienteeritud) kui mitte just parimale, siis kindlasti väga heale haridusele.


Ühiskonna ükskõikse pilgu all

Tuleb tunnistada, et tänapäeva eesti kool ei vasta õpilaste ega nende vanemate ootustele. Seejuures ei käi jutt üksnes nn kutsekoolist.
Õpilased ei saa koolis rahuldavat olukorda tagada; see ripub eeskätt nende vanematest, aga ka õpetajast ja kooli juhtkonnast, psühhokliimast, usust ja usaldusest, täpsusest, vabadusest ja korrast, aususest ja õiglusest, õppekavast, õppekorraldusest, õpikutest, koormusest ja puhkusest, õppepingest ja -rütmist, käsitletavatest teooriatest, õppemetoodikast, didaktikast ja metodoloogiast...
Kultuuriseostesse on löödud rängad mõrad. Nn liberaalne majanduspoliitika oma alatuse ja jõhkrusega on kujundanud ebakindluse, metsikud tapa- ja pornofilmid, kasiinod ja lõbumajad laostavad kogu ühiskonda kõigi (NB! ka pedagoogide) ükskõikse pilgu all. Ammuks see oli, kui mingid end poliitikuks tituleerivad isikud seletasid, et kool on õppeasutus ja kasvatus olgu perekonna asi. Klassijuhataja ülesandeid ei ole tänaseni tõsiselt võetud ega tasustatud.
Milline on ja peaks olema lapse (NB! eri eas poiste ja tüdrukute, noormeeste ja neidude) arenguks soodne keskkond? Ehk teab keegi juhatada teed selle kohta koostatud uuringu juurde?
Põhimõtteliselt ei ole kellelgi õigust rikkuda seda korda, mida nimetatakse kooli kodukorraks, aga kellelgi ei ole ka õigust kehtestada sellist korda, mille kohaselt on ette nähtud vähemalt 1/3 kallist noorusajast ära raisata reproduktiivsele tegevusele, kontrollimisele ja hindamisele, mille tähendust ei oska keegi seletada.
Jutt sellest, et õpetajal on vähe õigusi käskimiseks, keelamiseks ja karistamiseks, peaks olema seotud jutuga sellest, mida õpetajad taotlevad ja teevad sihil püsimiseks, eesmärkide seadmiseks ja saavutamiseks ning oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks.
Koolides on palju väsinud ja lootmisest tüdinenud inimesi. Õnneks on neist suurem osa entusiastid, aga kahjuks 2/3 juba pensionieas või selle künnisel. Paraku on Eesti kool (liiga) sageli veel primitiivne ning lapsele kui just mitte vaenulik, siis igatahes mitte sõbralik. Õnneks on ka selles osas erandeid.
Õpetaja, kes lapsi subjektiks ei pea, kes arvab, et tal on õigused selleks, et teha lastest oma kujutlust mööda ühesugused sõnakuulelikud ja alalhoidlikud, ent mõtlemis- ja loomevõimetud täitjad..., on ühiskonnale ohtlikud. Tundub, et oma mundri hoidmiseks on nad nõus pilli lõhki puhuma.


Õigus haridusele – mis see on?

Minu tutvuskonnas on vaid mõned üksikud õpetajad ja koolijuhid, kes ladusalt orienteeruvad nii psühholoogias, sotsiaalpsühholoogias kui ka sotsioloogias. Inimese käitumisest aru saamise ja inimese mõistmise võime kujuneb mitte tänu ühele, teisele või kolmandale, vaid tänu nende koostoimele. Muidugi on vaja ka hulka isiksuslikke omadusi, sh hoolivust, südamlikkust, arukust, tasakaalukust jms. Vaja on ka sünnipäraseid eeldusi, näiteks empaatiat ja kompaatiat. Vaja on ühiskonna- ja kultuuriseost, millele tänu ei oleks vaja inimesele ette öelda, mis kus sobib ja ei sobi, mida peab ja mida ei tohi teha. Vaja on vaimsust, aateid ja ideaale.
Noored, kelle ümber on edukum­mardajad, raha- ja ostuhaiged, joodi­kud ja muud lõhverdised, hakkavad varem-hiljem püüdma saa­da samasuguseks, sest siis saab „pappi” – ning paljud on juba pandud uskuma, et „papi” eest saab kõike muud.
Ilmselt on nn haridustegelaste hulgas vähe ka neid, kes ladusalt eristavad valiku- ja sundsituatsiooni, prob­leemset ja absurdset, stabiilset ja labiilset, tõest ja mängulist olukorda... Igas olukorras käituvad inimesed (sh eri eas õpilased!) erinevalt. Ekstreemses konfliktsituatsioonis ja rahulikus situatsioonis saavad inimesed endast ja teistest erinevalt aru ja vist ei ole vaja rõhutada, et ka reaktsioonid vastavad arusaamisele.
Kaugeltki kõik õpetajad ja kooli­juhid, saadikutest ja ametnikest rääkimata, ei orienteeru kuigi hästi võõrdumise ja võõrandumise põhjustes ning toimetes. Ka teiste sotsiaalsete pingetega jäävad paljud jänni. Kursustel käimiseks kulutatakse igal aastal tohutuid summasid, ent tulu neist võib „mõõta” teelusikaga.
Kutsun avalikult arutama, mida tähendab õigus haridusele. Millised kohustused kaasnevad selle õigusega valitsusele, riigikogule, omavalitsusele, igale õppe-, teadus- ja kultuuriasutusele, igale perele ja kodanikule? Mida tuleks ette võtta selleks, et edaspidi vähemalt Toompeal ei aetaks haridusproblemaatikat ja kooliproblemaatikat segi?