„Teeme ära!” ütlevad koolijuhid

Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi õpilasele Aleksandr Þemþurovile meeldib eesti keelt õppida. RAIVO JUURAKU foto

Sirje Tohver

Aimur Liiva, Tiigrihüppe Sihtasutuse projektijuht:

„Loomulikult peab õpilane saama koolist teada, milline tegevus on ühiskonnas lubatud, milline mitte. Kui koolis räägitakse, et poest telefoni või sukkpükste varastamine on seadusevastane ning igatpidi häbiväärne ja inetu tegu, tuleks kindlasti rõhutada, et täpselt samasugune vargus on Internetist illegaalselt filmi või muusikapala tõmbamine. Oleks suurepärane, kui analoogne info ja isiklik eeskuju tuleks ka igast kodust.
Tulles kooli tasandile, peaks kõigepealt vaatama, millist Interneti-piraatlust võime siin tuvastada. Kindlasti nn referaatide teema. Kui õpetaja annab õpilastele teha formaalse referaadi või „uurimistöö” (nt klassipäevikusse veel ühe hinde saamise eesmärgil) ja jätab täpselt selgitamata, mis see referaat tegelikult on ning kuidas seda peab koostama, polegi muud oodata, kui et õpilased lähevad Internetti ja teevad sealt „lõika ja kleebi”. Võiks isegi öelda, et sellise õppeülesande andmine on Interneti-piraatluse soodustamine.
Teine piraatluse liik, mis koolis võib ette tulla, on see, kui õpetaja kasutab loata teise õpetaja loodud õppematerjale. Et seda probleemi ei tekiks, on tark varustada enda loodud materjal sobiva „templiga”, mida võimaldab avatud sisulitsentside poliitika, mis on paljudes riikides ametlikus staatuses, loodetavasti varsti ka Eestis. On võimalik valida näiteks selline litsents, mis lubab teistel õpetajatel teie loodud materjali kasutada, kuid mitte muuta. Aga ka selline, mis lubab nii kasutada kui ka muuta.
Täpsema info ja viited litsentsitüüpide kohta leiab aadressilt http://creativecommons.galerii.ee/.
Lühikeses perspektiivis on Interneti-piraatluse vastases võitluses ehk teatud edu mõeldav, aga pikemas perspektiivis kostab pigem pessimistlikke hääli.
Üks paljudest prognoosidest ennustab, et toimub hiigelplahvatus, mille tulemusena hävib autorikaitsesüsteem. Iga aastaga suureneb plagieerimine. Lõika-ja-kleebi-tüüpi aruandeid, kirjandeid, dissertatsioone, romaane ja luuletusi ilmub nii palju, et keegi ei suuda neil ja originaalidel enam vahet teha. Inimkond jõuab tänu Internetile tagasi oma kultuuri hälli juurde, kus autorsusel polnud mingit tähtsust” (Tiit Kändler, Uus hea maailm põlvkonna pärast, PL, 5.01.). Ennustus tundub kõiki asjaolusid arvestades üsna tõenäoline.”
 

Margus Pedaste, Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse lektoraadi haridus-tehnoloogia teadur:

„Piraatidest rääkides võib ju meenutada, et piraattarkvara sisaldav arvuti konfiskeeritakse vastavalt seadusele ning antakse õppeasutustele tasuta kasutamiseks. Seda sätet järjekindlalt rakendama hakates võiks haridusasutused palju väärtuslikke masinaid saada ja juttude levides väheneks märgatavalt ka piraatprogrammide kasutamine.
Põhiküsimus on ilmselt ühiskonna moraalireeglites ning tolerantsuses. Nende muutmiseks on üks võimalus panna õpilased rollimängus osalema. Kui klasside õpilasliidrid saavad autorluse, mida kurjasti ära kasutatakse, muutuvad ehk ka nende seisukohad teiste autorite suhtes.
Probleem väheneb Eesti elatustaseme tõusuga. Kui originaalteos on soodsa hinnaga, mõtleb nii mõnigi, et parem tunne on osta, kui varastatud kaupa omada.
Õpetajad tuleks kurssi viia autori­õiguse seaduse paragrahviga 19 – äriliste eesmärkideta on lubatud õiguspäraselt avaldatud teost õppeeesmärkidel reprodutseerida. Oluline on vaid korrektne viitamine. Siin on siiski paar probleemi.
Esiteks ei tohi teost muuta nii, et lõpuks on küll viidatud, aga väntsutatud tulemus on autorit kompromiteeriv. Sellist asja olen märganud eelkõige fotode kasutamisel.
Teiseks ei ole õige esitada teiste materjali konkursile, kus on rahaauhinnad. Siis oleks tegemist juba nagu rahalise huviga.”

Intellektuaalse omandi kaitse algab koolist

Nädalakommentaar

Paratamatuse vari eesti keele kohal
Eelmisel nädalal toimunud keelefoorum arutas „Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010” elluviimist. Foorum oli osalejate ja esinejate poolest soliidseim võimalik, ja otsa sai ­ka just siis, kui läks huvitavaks – et oleks edasimõtlemisruumi.
Keelenõukogu esimees Birute Klaas esitas asjaliku ja täpse ülevaate sellest, mis tehtud, mis täitmisel, mis tegemata, missugused on takistused ja ettepanekud. Eesti keele arendamise strateegia on tihe tekst, eesmärgid konkreetsed ja läbimõeldud: tagada, aidata kaasa, arendada, luua tingimused, parandada, saavutada, koostada, pöörata tähelepanu, aidata säilitada, viia ellu... Valitsus kiitis selle heaks 2004. aastal. Kõik väga ilus ja vajalik –kui vaid eesti keele kohal ei hõljuks paratamatuse vari. Eesti keel on surmale määratud – nagu iga teinegi veel kõneldav maailma keel, kaasa arvatud loomulikult maailmakeeled, küsimus on ajas. Ilmselt aitaks paratamatusega leppida, kui me ei teeks sellest enda jaoks mingit hirmutist ega hävituse koletist. Iga tõsine kultuurkeel jätab endast maha väärika jälje. Mõnigi surnud keel elab väga austusväärset elu edasi.
Riiklikku keelepoliitikat ei saa käsitleda lahus ühiskonna arengu reaalsetest väljavaadetest. Eesmärgid loomulikult on üllad ja peavadki olema, kuid kahjuks seda, et ilus eesti keel kõlaks julgelt, selgelt ja uhkelt iga eestimaalase suus, ei saa kunagi olema. Viie aasta pärast ilmub tööturule kolmandiku võrra vähem noori kui praegu – need ca 7000 lapsesünnitus- ja kasvatuseas noort jäid ammu sündimata, ning „see kordub aastakümneid, kuni pole enam, mida korrata”, kirjutab Rein Taagepera (EPL, 29.12.2006). Lapsi sünnib üha vähem, keegi läheb välismaale, keegi joob ennast surnuks (veel eelmisel aastal õnnestus Eestis väidetavasti suurendada kange alkoholi läbimüüki 10%), vanad kaovad vaikselt eest ära. Tendents on pöördumatu, seda võib vaid pehmendada.
Eesti rahva arvu katastroofilisele kahanemisele järgneb maa ülevõtmi­ne paljulapseliste sisserändajate poolt, tõdeb Taagepera, ja pole põhjust arvata, et uusasukad lähevad üle eesti keelele. Üle minnakse prestiiþikamale keelele, nagu see toimus 6000 aastat tagasi, kui sündisid germaani ja balti keeled: kohalikud soomeugrilased hakkasid purssima indoeuroopat kui maaharijate keelt. Eks sama trend kehtib praegusajalgi. Eesti keel ei ole prestiiþne keel, rääkimata sellest, et varjaks endas võimalust saada ladina keele taoli­seks üleeuroopaliseks teadus- ja diplomaatiakeeleks, mille kasutus jätkuks ka tuhat aastat pärast oma loomulikku lõppu.
Keele ellujäämine sõltub väärtus­tamisest, ka sellest, missugune on keelekeskkond laiemas mõttes, mis­keelne müra valitseb ümberringi, näiteks kaubanduskeskustes, sedastas keelefoorumil Mati Hint. Eesti Raadio nõrgestab eesti keele posit­sioo­ne, tekitades suhtumist, et see pole täisväärtuslik. Keeleseadus ei rakendu. „Miks?” küsib Mati Hint.
Eesti keele tähenduse ja tähtsuse tõusuga (teaduskeel, IT-keel, ELi ametlik keel) käib paradoksaalsel kombel kaasas kasutusareaali ahenemine. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaua on internetistumise, üleilmastumise, võrgustumise ja tööjõu vaba liikumise tingimustes võimalik rääki­da globaalse küla ühes umbtänavasopis teist keelt kui keskväljakul.
Mida saame teha? Ühelt poolt väga vähe, kuid üht-teist siiski: toota mõtestatud tekste, teha eestikeelset teadust nii palju kui võimalik, säilitada eestikeelne ülikool ja doktoriõpe nii kaua kui võimalik (sest vastasel juhul on varsti järg eestikeelse gümnaasiumi käes (Reet Kasik)), kirjutada eestikeelseid kõrgkooliõpikuid –ning mitte loota üksnes IKT ja In­terneti peale. Et kui kellelgi tekib kunagi huvi, mis oli selles keeles (ja tema kaduvväikeses kandjaskonnas) erilist, et suudeti pikki aastatuhandeid vastu panna indoeuroopa survele, minemata üle läti, saksa või vene keelele, ning tõusta veel lõpu eel väärikaks kultuurkeeleks. Sõnaga –et jääks vähemalt võimalus pärast surma eestimaalaste seas kuulsaks saada, vrd liivi ja setu keele saatus.
Kui Jakob Hurt ei oleks sada aastat tagasi kvaliteetpaberil välja andnud oma „Setukeste laule” ega oleks neid ilusa käekirjaga raamatusse raiutud Hurda kogusid, poleks setu rahva tä­hendus praegu kindlasti see, mis ta on. Inglise keeles tehtud eesti teadus jääb ülemaailmses kontekstis tohutus infolasus tähelepanuta niikuinii. Ajatu väärtus (kui niisugust üldse on) saab olla ikkagi üksnes ainulaadsel, nagu neil samadel „Setukeste laulu­del” ja Oskar Looritsa „Liivi rahva usundil”.
 

Karl Kello

Ministeeriumis

Minister Mailis Reps allkirjastas kinnituskirja teaduskeskuse Ahhaa finantseerimise kohta 30 miljoni krooni ulatuses Euroopa Liidu tõukefondidest.
 Mailis Repsi sõnul on Ahhaa tegevus teaduse populariseerija, turismiatraktsiooni ja mitteformaalse õpikeskkonnana riiklikul tasandil sedavõrd oluline, et sihtasutus vajab statsionaarset näitusehoonet.
 Haridus- ja teadusministeerium taotles Ettevõtluse Arendamise Siht­asutuse kaudu Tartusse teaduskeskuse Ahhaa näitusehoone ehitamise toetuseks 30 miljonit krooni.

Räägime eksamitest

Urve Läänemets,
haridus- ja teadusministri nõunik

Laulupidu läheneb

X noorte laulu- ja tantsupidu „Ilmapuu lävel” sai alates 15. jaanuarist sisse täistuurid ja haarab kaasa kogu Eesti.
Peole on registreerinud end rekordarv osavõtjaid – pea 40 000 –, lauljaid vastavalt 28 000 ja tantsijaid 11 000. Suured arvud tähendavad ka palju tööd nii igale muusika- ja tantsuõpetajale, korraldajatele kohtadel kui ka peo üldjuhtidele.
Kõikjal üle Eesti toimuvad maakond­likud eelproovid. Tänavuse peo ettevalmistus tähendab ligi 300 eelproovi, millest esimesed tantsiti läbi 15. jaanuaril Virumaal. Lauluproovid saavad alguse 1. veebruaril. Eelproovid kestavad 18. maini ning selle aja jooksul teevad üldjuhid Eestile kaks korda ringi peale.
Laulu- ja Tantsupeo SA soovis iga osavõtvat last ja noort millegagi tänada. Ning mis saaks olla meie pimedas ja liiklusohtlikus ajas parem kink kui helkur. See hea mõte sai teoks tänu X noortepeo peasponsori Balti Investeeringute Grupi toele.
„Ilmapuu lävel” laulupeo kunstiline juht on Aarne Saluveer, tantsupeo pealavastaja Maido Saar. Tantsu- ja laulupeo ning rongkäigu lavastaja on Margus Kasterpalu. Loodud on palju uusi laule ja tantse, fookusesse toodud nii mõnigi äraunustatud vana ning loomulikult ei ole loobutud traditsioonidest. Praeguseks võib julgelt öelda, et tulemas on ilus ja eestimeelne suursündmus noortele.
Tantsupeo kolm etendust toimuvad 29. ja 30. juunil. Laulupeole kutsume kõiki 1. juulil.

Ave Sopp,
muusikatoimetaja

Mõte

Olen enne Haapsalu haridusfoorumit osalenud vaid kahel, kuid ikka on probleemina meelde jäänud foorumi väljundi puudumine – pedagoogikateadus näitab endiselt hääbumise märke, ministeerium(id) ei võta ikka foorumi seisukohti arvesse, aga mis kõige olulisem – väljaspool asjaosalisi pole foorumi mõtetest ja seal räägitust eriti suurt aimugi ja asjasse suhtutakse endiselt: küllap on see üks auru väljalaskmise koht. Seepärast pakun mõned mõtted, millest osa kuulis ka see seltskond, kes viimase hingetõmbe ja uksekolksatuseni foorumi õhku hingas.

Rahajagamine – kogu poliitika?

Raha on oluline ning selle teemata pole ükski foorum hakkama saanud. Ministrikandidaatide juttu kuulates ja kontentanalüüsi põhimõttel märksõnu üles kirjutades ning eri teemade käsitlemise aega jälgides oli järeldus ühene –kogu hariduspoliitika on seegi kord õpetajaskonnale pakutavates pakendites vaid rahajagamine. Ja nii jagasid ka foorumist osavõtjad oma toetuskommid parteidele vastavalt sellele, kui palju need õpetajate palgale lisa lubasid. See johtus küll suuresti ka dispuuti juhtinu hoiakutest, kuid muudest hariduspoliitilistest valikutest ju õigupoolest juttu ei olnudki.
Vaikimisi tegid valikuid küll kindlasti õpetajad ise – paari ministrikandidaadiks pakutu keelepruuk oli harimatu ja nägin, kuidas keeleõpetajate suunurgad tõmblesid, kui võimalik tulevane haridusminister rääkis lausa häbistavalt vigases emakeeles.
Kui raha on läbi 12 aasta kõige täht­­sam hariduspoliitiline probleem, tuleks foorumil asutada lihtsalt „vaese haritlaskonna (vaeste ajude) partei” ja sealtkaudu asjad paika panna. Kui õpetajad, arstid, kasvatajad, nõuandjad-nõustajad, koolitajad, leiutajad koos peredega ühte patta panna, moodustaks see juba valijaskonna enamiku ja parteina kindlasti ühe arvukama. Aga pange reaktsioone tähele – just see ettepanek torgiks olemasolevaid erakondi kõige valusamalt.
Milline näeks välja haridusfoorumi haridusprogramm parteipoliitiliste kõrval? Eelnenu on muidugi utreeritud pilt poliitikast ja oleks demagoogiline oma probleemide lahendamiseks oma poliitilist parteid luua. Selleks on maailmas ametiühinguliikumine.
Henry Kissinger on öelnud, et poliitika on prioriteetide rida, st valikute põhjal tekkinud eelistuste rida. Kui pole pakutud valikuid, ei saa teha ka eelistusi (mida teha varem ja mida hiljem ning mida teha siin, mitte seal). Nii et poliitika – et olla poliitika – ootab üldsuselt, survegruppidelt, sotsiaalteaduselt valikuvõimalusi, mille järgi teha eelistused. Ärgem häbenegem neid pakku­da – on ju haridusfoorumi koosseis koolielu küsimustes professionaalsem kui mis tahes erakond.
Aga hariduspoliitilisi valikuid peame tegema ka parteipoliitikata, kas või iseenda suhtumise ja hoiakute kujunemiseks. Kõige tavalisem võte teel valikutest eelistusteni on „mustad” ja „roosad” stsenaariumid, millega foorumi töötubades ilmselt ka tegeldi.
Minu arusaamade jaoks vajab minu „sisemine poliitika” eelistusi väga vastandlikes valikuvõimalustes: kasvatamine – õpetamine (õpetada kelleks – kasva­tada milliseks); õpilasekeskne – õppekavakeskne – õpetajakeskne kool; tasuta –tasuline kool; tasuline – tasuta huvitegevus; tunni­välise aja sisustamise võimalused – võimatused; kooli vabadus ja iseseisvus – kooli välispidine survestatus (ja selle tööriistana permanentne kontroll); kogu koolisüsteemi unifitseeritus –koolide unikaalsus; õpetaja usaldatavus –usalda­matus; lapsevanemate koolitamine – koo­litamatus;...

Käitugem nagu partei

Arvatavasti arutati töörühmades neidki valikuid – seal tehtud üldistused alles ilmuvad haridusfoorumi listi või peaksid foorumil osalenute informeerituse huvides sinna ilmuma.
Arvan, et foorumi üks väljund peaks olema samasugune paber, mille teeb iga partei haridusprogrammiks nimetatuna – küllalt pealiskaudne ja kiirelt tehtud valikute-eelistuste rida järgmiseks ühiskondlik-poliitiliseks eluetapiks. (Mis tänapäeva elus tähendab parlamendi koosseisu aega.)
Kas seekordne foorum andis meile mingi kondikava eelistustest, mida peaksid oma programmides arvestama just praeguse valimisaja poliitikud oma valijatele meeldida püüdes?
Mis juhtuks, kui käituksime nagu partei – teeksime kas või endast üldsusele märku andmise huvides oma hariduspoliitika programmi parteile omase skeemi järgi? Haritlastest valijatel tekiks siis ju hoopis ausam võrdlus­alus – millise partei haridusprogrammil tervikuna (mitte ainult finantsee­rimisasjus) on meie omaga enim ühist? Kes valib meid oma koostööpartneriks? Siis ei peaks meie endale nende seast natukenegi sobivat valima koos kõige sellega, mida nad koos rahaga vägisi kaasa annavad.

Turule turu tavad!

Ühiskonnas, nagu kooliski saab mõjule pääseda jõuga (võim, otsustusõigus, ta­sustamine, eelistamine, raha), juhtimisega (kaasahaaramine, põnevate ürituste korraldamine, huvi äratamine) või arvamusliidri rolliga (hinnangute andmine, seisukohtade avaldamine, „verbaalne paikapanemine”, sildistamine, hüüdnimedega varustamine).
Mis meil, haridusfoorumil, valida on? Võimu ja otsustamisõigust pole, põnevate massipsühhootiliste ürituste (miiting, laulupidu, streik) korraldamiseks raha ei jätku. Jääb üle ainult kolmas – arvamusliidri roll, ja sellele viitab ka sõna „foorum” algne tähendus – turukoosolek.
Pole midagi parata, me oleme koolitatud (ise koolitanud) inimesed reageerima eelkõige millelegi eksklusiivsele, tähelepanu äratavale, äärmuslikule. Püüame seda siis ära kasutada. Pakun välja idee, et foorumi sõnum avalikkusele võiks olla just selline „arvamusliiderlik” – hoiakuid ja suhtumist kujundav hinnang. Näiteks võiks hakata haridusfoorumi listi saatma pakkumisi või kandidaate järgmistele eripreemiatele või auhindadele: parim pedagoogiline (kasvatusteaduslik) artikkel (avalik esinemine, raadio/TV-saade), õpik; parim (tõhusaim, tänuväärseim) kasvatuslik tegu (üritus, ettevõtmine) mittepedagoogilise institutsiooni poolt; aasta totraim koolitus-kasvatusidee – n-ö aasta ämber või Julk-Jüri preemia; aasta „moolokluse” preemia – kõige laste(kasvatusidee)vaenulikuma ilmingu eest riigi elus;...
Põhjendatud ideid võiks foorumi listi laekuda terve aasta jooksul, neid võiks seal kaitsta ja rünnata ning järg­mine haridusfoorum hääletaks need avalikkusele pakutavaks omalaadseks aastakokkuvõtteks. Siis oleks meie sõnum õpetajaskonna „hindena” ühis­-konnas toimuvatele protsessidele pidevalt näha nagu õpilase e-päevikus. See aitaks aktiviseerida ka EHFi listi loetavust-osalust ning mõjuks läbi aasta kestva reguleeriva-tunnustava-kritiseeriva missioonina ka meile endile.

Kirjakast

Kas õpetaja on veel maa sool?

Eesti kultuuriloos käsitatakse õpetajat maa soolana. Aja jooksul mõistete sisu muutub. Kas nimetada ka tänapäeva õpetajaid, kellest enamik töötab linnakoolis, maa soolaks? Jäägu see mõiste meie kultuurilukku, nii nagu ta oli.
Ka missioonitundega on aeg teinud oma töö. Kui 19. sajandi kolmandal veerandil läksid umbes sada kihelkonnakooli lõpetanud poissi õpetajaks õppima Valka Zimse seminari, kus õppetöö toimus saksa keeles, tulid nad kõik tööle põhiliselt Lõuna-Eestisse, tegid oma tööd elu lõpuni sageli samas koolis, võtsid agaralt osa ühiskonnaelust ning teenisid rahva usalduse ja tänu. Küllalt tagasihoidlikes tingimustes pidasid nad oma missiooniks kasvatada poisid ja tüdrukud eesti meesteks ja naisteks. Järgnevad põlvkonnad olid tänu nendele õpetajatele ette valmistatud järjest suuremal hulgal kesk- ja ülikooliharidust saama.
Arenes koorilaul ja elavnes seltsitegevus, õpetajate innustusel koguti annetusi kooli-, seltsi- ja teatrimajade ehitamiseks, nad olid näitetruppide loojad ja juhid.
Eesti Vabariigi tingimustes tuli üles ehitada tuupimisvaba ja õpilast arendav kool. Tähtis koht selles kuulus õpetajate seminaridele ja Eesti Õpetajate Liidule. Johannes Käis jt tolle aja ärksad õpetajad töötasid Lääne-Euroopa pedagoogilisi ideid ümber meie kultuurikonteksti sobivaks. Aktiivne osavõtt seltsitegevusest oli endast mõistetav. Nii mõistsid nemad oma missiooni õpetajana.
Enne 1940. aastat õpetajatööks ettevalmistuse saanud töötasid elu lõpuni varem omandatud tõekspidamiste järgi, nagu olud vähegi lubasid. Nende mõju oli suur, sest neid oli enamus, ja nende järgi püüdsid 1940.–1950. aastatel joonduda ka noored õpetajad. Missioon oli kaitsta kooli kaudu noorsugu võõra ideoloogia eest, kasvatada noortes vaimsust ja austust mineviku ees.
Kõigil neil ajajärkudel toetas perekond kooli taotlusi.
Tänapäeval väljendub õpetaja missioonitunne selles, et ta üldse koolis töötab. Hoolimata õpetajat tabanud välismaalt sisse toodud metoodilisest ja terminoloogilisest tulevärgist, mida suure kiiruga rakendada püüti, on perekonna toetus koolile tundu­valt vähenenud. See on meie valitsuste sotsiaalpoliitika tulemus ja vajab ulatuslikumat käsitlemist. Samas on üles näidatud järjest suuremat usaldamatust õpetaja suhtes. Tagajärg on õpetajate puudus koolides.
Õpetajat peaks kaitsma eeskätt õpetaja ise. Selleks peavad õpetajad koonduma ühte tugevasse organisatsiooni, aga meil on nad jagunenud kahe organisatsiooni vahel.
Eesti Haridusfoorumil on olnud küll positiivne osa kooliprobleemide arutamisel, kuid kahjuks ei ole see demokraatlikult, „alt üles” valitud esindusorgan ega saa seepärast esitada nõudmisi kõigi õpetajate nimel.

Valter Haamer

Õpetaja on muistsetest aegadest maailmasammas olnud. Piisab, kui lugeda eesti keeles kirja pandut –Maria Tilk, „Kasvatus eri kultuurides” I, II, 2006.
Õpetaja oli maal erioskustega haritlaste esindaja ja seetõttu austatud. Teisi haritlasi oli vähem – valla­sekretär, kirikuõpetaja, loomaarst ja arst alevis. Õpetaja paistis silma hoiaku, moraali, oskuste ja ka palga poolest. Meie ühiskonnas on palgalotsustav osa inimeste staatuse ja sotsiaalse rolli määratlemisel. Austatud poliitikud ja riigikogusse jõudnud õpetajad, ärge tunnistage seda ainult enne järjekordseid valimisi!
Õpetaja tähendus vähenes, kui maale, põllumajandusse tuli hulgaliselt kesk- ja kõrgharidusega töötajaid.
Imestama paneb sebimine õpetaja kui ilmasamba ja maailma hädades süüdi oleva persooni ümber. Mulle tundub, et kui õpetajat ei oleks, tuleks ta välja mõelda (idee Voltaire’lt). Umbes 17 000 meid veel olevat, statistika on HTMil olemas.
Õpetajat kritiseerivad need, kes pole kunagi õpetajad olnud; need, kes pole ametiga toime tulnud ja on koolist jalga lasknud; need, kes pole kooli jõudnud ega kavatsegi jõuda. Ka need, kellel pole tõesti õpetajaga vedanud ja kes pole oma õpetajas üliinimest leidnud. Õpetajate kritiseerijaid tuleb juurde hulgi.
Kutsuks neid kõiki üles: praegu on koolides vakantseid kohti külluses ja kõik, kes annavad hinnalist nõu ajakirjanduses ja koolitustel, tulgu parem kooli. Elage klassi ees reaõpetajana kuu aega, ühe veerandi, aasta. Püüdke olla need, kellena õpetajat tahaksite näha... Ja siis kirjutage omad traktaadid ja tähendussõnad.
Aga senini teeb 99,9% õpetajatest oma igapäevatööd ja ehk loeb haridusfoorumi materjalegi. Aga elab oma elu, mis ei ole hoopiski selline, nagu kõrvalt kiibitsejad arvavad. Õpetajate arvamus meie elu „asjatundjatest” ei ole kuigi hea. Tervitus neile, kes veel koolis püsivad. Ei ole nende missioonitunne kadunud kuhugi.

Tarmo Kerstna
 

Tasuta on tore sõita

Haridusministeeriumi 8. jaanuari avaldus õpilastele tasuta ekskursioo­nide korraldamisest tõi elevust koolidesse ja kodudesse. Igatahes on see tänuväärt teema, mis vajab tõesti uusi suundi ja abinõusid, sest õpetajate heast tahtest enam ei piisa. Õppeekskursioonide korraldamine on muutunud peaaegu võimatuks, kuna kooli õppekavas ei suudeta seda alati õigeaegselt fikseerida, õpetajatel on keelatud ainetunde ära jätta ning õpilastele on tasuline üritus sageli vastumeelt. Õpilaste klassiruumi sulgemine ei ole aga mõttekas ega arendav.
Võib ju mõelda, et koolis on teisigi pakilisi probleeme, mis nõuavad lahendamist. Küsigem õpilastelt endilt, mida nad selle raha eest eelistaksid. Gümnaasiumiõpilased on ju peaaegu täiskasvanud inimesed.
Mahuka õppeekskursiooni korraldamine võiks asendada ka klassiekskursioone. Kohati on see isegi hea, et marsruut ja sihtpunkt on täpselt määratud. Klassijuhatajad teavad, kui raske on kokkuleppele jõuda: õpilaste võimalused ja tahtmised on väga erinevad ning kõige kurvem on, et osa õpilasi peab materiaalsete olude tõttu kõigest loobuma. Samuti peaks ametlik õppekavareis õpilasi rohkem distsiplineerima.
Praeguse kava juures on kena seegi, et ekskursiooni eelarvesse on kirjutatud ka õpetajate sõidukulud. Reisisaatjatena on õpetajatel kindlasti tulnud üle elada piinlikke momente, kuna kõik ei mõista, et iga reis on õpetajale suur töö.
Sellise kava ellurakendamine ei ole sugugi lihtne ja toob kaasa palju ettenägematuid probleeme. Kust võetakse nii palju professionaalseid giide, või peaks enne korraldama õpetajatele õppeekskursioone, et nad suudaksid ka giidi ülesandeid täita?

Vesta Kallas,
Pirita Majandusgümnaasiumi õpetaja

Kui mina olin veel väikene mees

Tulevane fotomeister Kalju Suur kaheaastasena.
Kolmandal eluaastal kasvas ta juba lastekodus.

Meeldis puu otsas raamatut lugeda

Kas Eesti haridusseadustik soodustab õpetaja professionaalsust?

Piinlik silma vaadata

Alustan juhtumi osalistest:
poiss, kes ei allu õpetaja korraldusele ja sõimab õpetajat litsiks;
15aastase tööstaaþiga õpetaja, kes läheb endast välja, annab poisile kõrvakiilu ning palub politseilt ropendava poisi suhtes abi;
noorsoopolitsei, kes viib poisi(d) endaga kaasa ja ütleb poisile, et hoopis õpetaja saab karistada ning peab töölt lahkuma;
poisi ema, kes pöördub kooli poole avaldusega;
õppealajuhatajad, psühholoog, sotsiaalpedagoog ja hoolekogu esindaja, kelle nõusolekul esitab direktor mõni aeg hiljem avalduse politseile (ehkki õpetaja ja poiss olid vastastikku juba vabadust palunud, ent ema ootab kooli reageerimist);
kaasõpilased ja nende vanemad.


Seaduslikkus

Poisi tegevus ei olnud vastuolus seadustega: seadus ei kaitse õpetajaid (direktorit, koolitöötajaid) neid sõimavate, tänitavate ja korraldustele mitte alluvate õpilaste eest.
Õpetaja tegevus läks seaduse paragrahvi 121 alla: kuritegu on see, kui tegemist on teise inimese peksmise, löömise või muu valu põhjustanud väärkohtlemisega.
See tähendab, et meie seadused tunnistavad küll füüsilist vägivalda, ent mitte vaimset. Poisi tegevus oli ilmselge vaimne vägivald õpetaja (ja kaasõpilaste) suhtes. Kas ei ole meie kõigi huvides, et seaduseparandus meid ka vaimse vägivalla eest kaitseks? Õpetaja on riigi (ühiskonna) esindaja täpselt samuti nagu näiteks politseinik. Miks politseinikku ei tohi sõimata, aga õpetajat tohib?

Eetilisus

Esimesel pilgul tundub, et nii õpetaja kui ka poisi käitumine oli ebaeetiline ja arutleda polegi mõtet. Tegelikult oli osalisi kaugelt rohkem kui kaks.
Eetilisel analüüsil tuleks juhtumit kaaluda kahe printsiibi – teleoloogilise (Aristoteleselt) ja deontoloogilise (Kantilt) – valgusel.
Teleoloogiline printsiip. Aristote­lese eetika keskne mõte on, et inimesel on olemuslik loomus ja olemuslik eesmärk või mõte (telos), mille teostumisele peaks ta pühendama kogu oma elu. Teleoloogiline printsiip on sünnipärane sund oma kõlbelise, inimesele ainuomase loomuse teostumisele, täiustumisele ja arenemisele. Mingi tegu on hea siis ja ainult siis, kui see soodustab inimese olemusliku ülesande – telos’e – leidmist ja täitmist.
Ei poissi ega õpetajat muutnud nende käitumine paremaks. Arvan, et õpetajalt võttis see ära suure tüki 15 aasta jooksul kujunenud heast ning poisi alles kujunemisjärgus loomust kallutas tublisti kurja poole.
Noorsoopolitseinikud, kes saatsid poisi kui õige mehe tagasi kooli, ei suutnud/tahtnud teda selliselt mõjutada, et ta oleks oma süüd mõistnud (õpetajale hüütud lause: „Sind lüüakse siit varsti minema!”). Tundub, et juhtumi formaalne, vaid seadusetähe järgi lahendamine ei soodusta politseiametnike kõlbelise loomuse kujunemist.
Poisi ema tegi oma lapsele karuteene. Tuletame meelde, et konflikt oli juba lahendatud (osapooled vabandasid teineteise ees), kui ema, selle asemel, et asuda õpetaja poolele ja noomida/karistada/mõjutada oma ülbitsevat poega, nõudis talle õigust. Arvan, et ema kahjustas iseennast, veel enam aga oma poega. Kui ema ja isa või õpetajate ja kasvatajate vahel on erimeelsused, siis pole oluline, kellel on õi-gus – igal juhul on kannataja laps.
Kas on õige, et direktor läheb politseiga õpetaja vastu? Õpetajaskond peaks olema üksmeelne meeskond ja direktor kaitsma oma õpetajaid (vt näiteks samas lehes Kuristiku gümnaasiumi direktori juttu sellest, kuidas ta keeldus karistamast õpetajat, ehkki seda temalt nõuti). Miks ei üritatud mõistmatule emale selgeks teha, et ta poja käitumine on võimatu ning vaid koostöös kooliga oleks võimalik poega kasvatada? Kui tulemuslik saab taoline koostöö olla, räägib samas lehes Kuristiku gümnaasiumi direktor.
Ka kaasõpilased said oluliselt kahjustatud: kõigil neil läks kaotsi õppimiseks mõeldud aeg, kõik nad nägid pealt inetut kähmlemist ja kuulsid inetuid sõnu; kõik nad nägid võitjatena tagasi tulnud poisse ja kes teab, kui paljud edaspidi ise „kangelaste” moodi käituma hakkavad.
Deontoloogiline printsiip. Kui Aristotelese printsiip ütles, et meil on sund liikuda oma kõlbelise loomuse väljaarendamise suunas, siis Kanti deontoloogilises printsiibis lisandub teiste inimeste õigus oma loomuse välja­arendamiseks (iga inimene on eesmärk ja kunagi ei tohi teda kasutada vahendina). Tegutse vaid säärase elureegli (maksiimi) järgi, millest võid tahta, et see saaks üldiseks seaduseks. Lihtsamalt öeldes: tee teisele vaid seda, mida sa tahad, et teised sulle teevad.
Poiss algatas halbade tegude ahela. Õpetaja ei oleks teda sikutanud ega talle kõrvakiilu andnud, kui laps oleks käitunud normaalselt. Ma ei õigusta õpetaja tegu, aga õpetaja on ka ainult inimene, mitte solgipang, kuhu soppa võib valada. Miks me laseme õpilastel laamendada ja karistame selle eest õpetajat? Kas mitte see pole peapõhjus, miks õpetajad koolist lahkuvad?

Maie Tuulik

Samal teemal

Igasugusel konfliktil on (tavaliselt) põhjused, süüdlased, soodustavad ja pidurdavad tegurid ning kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kõik konfliktid tekivad, võimenduvad, kulmineeruvad ja lahenevad konkreetses keskkonnas.

Konfliktide põhjusi ei ole kerge avastada, sest kumbki konflikti osapool ei taha neist kuuldagi. Pealegi on vähegi tõsisematel konfliktidel mitu põhjust, millest on osa avalikud, osa latentsed või varjatud. Inimesed räägivad konfliktidest sageli selleks, et oma huvi ja tegelikke põhjuseid varjata.
Konflikti süüdlast on veel raskem tuvastada, sest mõlema poole arvates on süüdi vastaspool. Enamasti on omajagu süüd kõigil konfliktis osalejail. Harva ollakse suuremeelsed. Harva üritatakse üksteist mõista ning arvestada olusid ja olukorda ning andestada ja leppida.
Küllap on enam-vähem kõik üksmeelsed, et rõvetsev vägivaldne õpilane koolis olla ei või.


Kuidas mõista koolikohustust?

Meil kujunenud arusaam koolikohustusest ei ole kooskõlas ei Eesti kultuuris normiks oleva arusaama ega põhiseadusega. Koolikohustusest tuleneb hulk kohustusi paljudele: vaja on luua mitte lihtsalt mingisugused eeldused koolis käimiseks, vaid kõik tänapäeval normiks olevad eeldused selleks, et oleks võimalik kasvada haritud inimeseks, kellel on adekvaatne enese- ja grupiteadvus ning ühiskonna- ja kultuuriteadvus, kes armastab oma kodu ja kodumaad, kellel on selge maailmapilt, mida ei ole vaja häbeneda, kes suudab ja tahab iseseisvalt mõtelda, luua, uurida-avastada, töötada, mängida, suhelda... ning olla keegi ja saada õnnelikuks, rõõmuks oma vanematele ja kogu rahvale. (Märgakem, et jutt ei käi pelgalt valmisolekust toime tulla järgmises klassis ja järgmises õppekontsentris, sh ülikoolis.)
Koolikohustuse aktsepteerimisega võtavad õpilased ja nende vanemad ühtlasi kohustuse austada kooli ja seal kehtivat korda ning lubavad käituda nii, et ka teistel õpilastel oleks võimalik kujuneda haritud inimesteks.
Samas oleks vaja selgelt, lihtsalt ning arusaadavalt vastata alljärgnevatele küsimustele – eriti neil, kes kavatsevad eelolevatel valimistel mõne erakonna nimekirjas kandideerida.
Kas koolikohustus kohustab millekski (milleks?) üksnes kooliealisi lapsi ja nende vanemaid või ka kohalikke omavalitsusi, EV Valitsust (koos HTMi juhtkonnaga), koole, koolide juhtkonda ja õpetajaid?
Kas koolikohustust peab täitma ka siis, kui kool on vilets, kui õppe tase on madal, kui seal raisatak­se aega, kui suhted õpetajate ja direktsiooni ning õpetajate ja õpilaste vahel ei ole hoolivad ja heatahtlikud, kui kool kahjustab last, tema tervist, iseloomu, maailmapilti jm?
Kas kõneledes koolikohustusest ja nõudes selle täitmist, tuleks endale ja teistele meelde tuletada ka põhiseaduse seda osa, milles seisab, et lastele sobiva haridustee valikul on otsustav sõna lapse vanemail või nende puudumise korral lapse seaduslikel hooldajatel (mitte õpetajatel ega koolijuhtidel, muudest isikutest rääkimata)?
Probleem tekib seetõttu, et igaühel on põhiseaduse järgi mitte ainult koolikohustus, vaid ka õigus haridusele. Sama paragrahvi järgi on igaühel ühtlasi õigus nüüdisaegsele (tulevikku orienteeritud) kui mitte just parimale, siis kindlasti väga heale haridusele.


Ühiskonna ükskõikse pilgu all

Tuleb tunnistada, et tänapäeva eesti kool ei vasta õpilaste ega nende vanemate ootustele. Seejuures ei käi jutt üksnes nn kutsekoolist.
Õpilased ei saa koolis rahuldavat olukorda tagada; see ripub eeskätt nende vanematest, aga ka õpetajast ja kooli juhtkonnast, psühhokliimast, usust ja usaldusest, täpsusest, vabadusest ja korrast, aususest ja õiglusest, õppekavast, õppekorraldusest, õpikutest, koormusest ja puhkusest, õppepingest ja -rütmist, käsitletavatest teooriatest, õppemetoodikast, didaktikast ja metodoloogiast...
Kultuuriseostesse on löödud rängad mõrad. Nn liberaalne majanduspoliitika oma alatuse ja jõhkrusega on kujundanud ebakindluse, metsikud tapa- ja pornofilmid, kasiinod ja lõbumajad laostavad kogu ühiskonda kõigi (NB! ka pedagoogide) ükskõikse pilgu all. Ammuks see oli, kui mingid end poliitikuks tituleerivad isikud seletasid, et kool on õppeasutus ja kasvatus olgu perekonna asi. Klassijuhataja ülesandeid ei ole tänaseni tõsiselt võetud ega tasustatud.
Milline on ja peaks olema lapse (NB! eri eas poiste ja tüdrukute, noormeeste ja neidude) arenguks soodne keskkond? Ehk teab keegi juhatada teed selle kohta koostatud uuringu juurde?
Põhimõtteliselt ei ole kellelgi õigust rikkuda seda korda, mida nimetatakse kooli kodukorraks, aga kellelgi ei ole ka õigust kehtestada sellist korda, mille kohaselt on ette nähtud vähemalt 1/3 kallist noorusajast ära raisata reproduktiivsele tegevusele, kontrollimisele ja hindamisele, mille tähendust ei oska keegi seletada.
Jutt sellest, et õpetajal on vähe õigusi käskimiseks, keelamiseks ja karistamiseks, peaks olema seotud jutuga sellest, mida õpetajad taotlevad ja teevad sihil püsimiseks, eesmärkide seadmiseks ja saavutamiseks ning oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks.
Koolides on palju väsinud ja lootmisest tüdinenud inimesi. Õnneks on neist suurem osa entusiastid, aga kahjuks 2/3 juba pensionieas või selle künnisel. Paraku on Eesti kool (liiga) sageli veel primitiivne ning lapsele kui just mitte vaenulik, siis igatahes mitte sõbralik. Õnneks on ka selles osas erandeid.
Õpetaja, kes lapsi subjektiks ei pea, kes arvab, et tal on õigused selleks, et teha lastest oma kujutlust mööda ühesugused sõnakuulelikud ja alalhoidlikud, ent mõtlemis- ja loomevõimetud täitjad..., on ühiskonnale ohtlikud. Tundub, et oma mundri hoidmiseks on nad nõus pilli lõhki puhuma.


Õigus haridusele – mis see on?

Minu tutvuskonnas on vaid mõned üksikud õpetajad ja koolijuhid, kes ladusalt orienteeruvad nii psühholoogias, sotsiaalpsühholoogias kui ka sotsioloogias. Inimese käitumisest aru saamise ja inimese mõistmise võime kujuneb mitte tänu ühele, teisele või kolmandale, vaid tänu nende koostoimele. Muidugi on vaja ka hulka isiksuslikke omadusi, sh hoolivust, südamlikkust, arukust, tasakaalukust jms. Vaja on ka sünnipäraseid eeldusi, näiteks empaatiat ja kompaatiat. Vaja on ühiskonna- ja kultuuriseost, millele tänu ei oleks vaja inimesele ette öelda, mis kus sobib ja ei sobi, mida peab ja mida ei tohi teha. Vaja on vaimsust, aateid ja ideaale.
Noored, kelle ümber on edukum­mardajad, raha- ja ostuhaiged, joodi­kud ja muud lõhverdised, hakkavad varem-hiljem püüdma saa­da samasuguseks, sest siis saab „pappi” – ning paljud on juba pandud uskuma, et „papi” eest saab kõike muud.
Ilmselt on nn haridustegelaste hulgas vähe ka neid, kes ladusalt eristavad valiku- ja sundsituatsiooni, prob­leemset ja absurdset, stabiilset ja labiilset, tõest ja mängulist olukorda... Igas olukorras käituvad inimesed (sh eri eas õpilased!) erinevalt. Ekstreemses konfliktsituatsioonis ja rahulikus situatsioonis saavad inimesed endast ja teistest erinevalt aru ja vist ei ole vaja rõhutada, et ka reaktsioonid vastavad arusaamisele.
Kaugeltki kõik õpetajad ja kooli­juhid, saadikutest ja ametnikest rääkimata, ei orienteeru kuigi hästi võõrdumise ja võõrandumise põhjustes ning toimetes. Ka teiste sotsiaalsete pingetega jäävad paljud jänni. Kursustel käimiseks kulutatakse igal aastal tohutuid summasid, ent tulu neist võib „mõõta” teelusikaga.
Kutsun avalikult arutama, mida tähendab õigus haridusele. Millised kohustused kaasnevad selle õigusega valitsusele, riigikogule, omavalitsusele, igale õppe-, teadus- ja kultuuriasutusele, igale perele ja kodanikule? Mida tuleks ette võtta selleks, et edaspidi vähemalt Toompeal ei aetaks haridusproblemaatikat ja kooliproblemaatikat segi?

Kõige suuremad ohud hästi toimivale riigikorraldusele tänapäeval – sellist riiki ja korraldust iseloomustatakse tavaliselt omadussõnaga „demokraatlik” – varitsevad demokraatias endas ning need ohud ei kao päriselt kunagi.

Demokraatlik riigikorraldus tähendab, et aeg-ajalt kutsutakse kõiki kodanikke väljendama oma arvamust referendumil või valima kedagi – liikmeid parlamendi uude koosseisu või, kui riigis on nii otsustatud, presidenti riigi või valitsuse etteotsa. Ei peeta heaks olukorda, kus valimised toimu­vad harvem kui kord 4–5 aasta tagant.
Oht, mis päriselt kunagi ei kao, on referendumi või valimise halb, vahel isegi väga halb tulemus. Juristid-riigiõiguslased aga ütlevad ka halva tulemuse kohta, et see on rahva tahteavaldus ja JOKK – juriidiliselt on kõik korras. Halba tulemust parandada on raske, mõnikord ka võimatu. Kui parandamine ongi võimalik, võtab see enamasti palju aega, vahel aastakümneid. Asja- ja vastutustundliku poliitika üks oluline tahk, millest ei ole aga kombeks palju rääkida, on püüdlus mitte lasta halval tulemusel tekkida, kui see vähegi võimalik on.


Referendumid

Referendumeid korraldatakse palju vähem kui valimisi, seepärast kuuleb halbadest referendumitestki harvem kui halbadest valimistulemustest, ometi on halbade referendumite tagajärjed hirmsamad, sest referendumid on riikide elus palju „kõvem sõna”.
Referendumi ohud ilmnevad kahes aspektis. Esiteks selles, kes ja kuidas sõnastab referendumi „eseme”. Teiseks selles, kuidas ja miks referendumil hääletatakse. Alustame viimasest. Hea ja veel värske näide on, kuidas Hollandis ja Prantsusmaal kukkus referendumil läbi Euroopa põhiseadus. Valdav osa vastu hääletanutest ei olnud põhiseaduse ega ka selle konkreetse variandi vastu. Vastu hääletades väljendasid nad enamasti meelt millegi muu vastu või võtsid kuulda opositsioonipoliitikute üleskutseid.
Kui referendumi sisu on ettevalmis­tatud teksti seadustamine rahva heaks­kiidu kaudu, tuleb vaadata, kes ja millisel eesmärgil on teksti ette val­mistanud. Diktatuuri kehtestamise kõige tavalisem JOKK-meetod on selline: valitsev klikk (resp. diktaator) võtab ette põhiseaduse muutmise, et kindlustada või pikendada oma võimu.
Eesti ajaloos on nii õnnestunud kui ka halbade referendumite näiteid. Esimeste hulka kuulub näiteks põhiseaduse kehtestamise referendum 1992. a – sisuliselt hääletati seda, kas uus Eesti võiks hakata toimima põhiseaduse assamblees koostatud kokku­lepete järgi, ja kodanikud hääletasid ilmselt vastavalt sellele, kuidas soovitasid nende tookordsed lemmikpoliitikud. Halbadena nimetan 1930. aastatel toimunud referendumeid: 1932.–1933. a kukutas rahvas läbi kaks asjatundlikult koostatud põhiseaduse muutmise varianti ja kiitis siis 1933. aheaks nn rahvaalgatuse korras esitatud vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu. Tegelikult aga avaldasid paljud valijad meelt hoopis ülemaailmse majanduskriisi kaasa toodud raske olukorra vastu, otsides kohapealseid „süüdlasi” ja nõudes platsi puhtaks löömist. Konstantin Pätsi 1937. a korraldatud Rahvuskogu ja uue põhiseaduse koostamise referendumil oli üks oluline poolthääletamise motiiv ilmselt see, et ei nähtud teist mõistlikku väljapääsu riigikorralduslikust ummikust, mille juriidiliseks aluseks oli just 1933. a referendumi tulemus.
Aastal 1933 kujunes Eesti demok­raatia hävimise tehniliseks mehhanismiks – mis oli igati JOKK – rahva­algatuse institutsioon. Praeguseks oleme õppust võtnud ja välistanud sellise riikliku enesetapu võimaluse, mis oleks kui vene rulett. Aga näiteks Keskerakond, üritab juba aastaid tuua selle taas Eesti riigikorraldusse.
Meil on peetud ka plaani panna referendum endale sobiva valimistulemuse saavutamise teenistusse: et saaks valimistega üheaegselt pidada ka referendumit, nimelt sellist, mille sisu oleks valijate enamusele meelepärane, mis siis oletatavasti tooks valijate hääled referendumi korraldajatele. Viimased neli aastat on seda plaani kõige enam levitanud Res Publicasse kuuluv põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu. Sedasorti plaanidele on sisu otsitud presidendi otsevalimise kehtestamisest. Õnneks ei ole sellistel skeemidel edu olnud. Ometi tuleks halbade tulevikuvõimaluste ärahoidmiseks ja poliitiliste avantüristide korralekutsumiseks täiendada Eesti seadusi keeluga pidada üheaegselt valimisi ja referendumeid.


Valimised

Kõige tuntum ja traagilisem halbadest valimistulemustest maailmas oli 1933. aastal, kui saksa rahvas valis võimule rahvussotsialistliku töölispartei. Eesti ajaloos ei ole seni õnneks ükski valimistulemus toonud kaasa parandamatuid tagajärgi. Kõige enam sinnapoole olid 1917.–1918. aasta valimised, kus enamlastele anti ca 40% hääli.
Ka halva valimistulemuse tekkimisel on kaks valukohta: ühest küljest kõik see, keda ja kuidas on kandidaatidena üles seatud, teisest küljest valijate arusaamad ja motiivid. Mingi osa valima tulnutest ei lähtu erakondade programmidest või kandidaatide riigimehelikust kompetentsusest, vaid hääli antakse tuntutele ja „ilusatele”. Ei ole selge, kas selliste valijate osatähtsus Eestis kasvab või kahaneb, kuid Skandinaavia maade või Lääne-Euroopaga võrreldes on meie pilt oluliselt teistsugune. Meil on kujunenud normiks, et kõik erakonnad lülitavad oma nimekirja telenägusid, sportlasi, lauljaid. Selle võrra on parlamendis asjatundjaid vähem ja aeg-ajalt paistab olevat ohus riigikogu töövõime.


Kihierakonnad ja populism

Halva valimistulemuse kujunemise võimalus on siiski peamiselt selles, milliseid valikuvõimalusi valijate ette seatakse. Siin on olulised osalised kihi- ja populistlikud erakonnad.
Kihierakonna idee on pärit 19. sajandist: ühiselt peavad tegutsema sarnaste majandushuvidega inimesed, kusjuures ühistegevus toimugu konkurentsis teiste inimrühmadega. Valdavalt püüdsid kihierakonnad esindada töölisi, aga Eestis olid ka tugevad põllumeeste kihierakonnad, 1920. aastatel oli riigikogus lisaks veel majaomanike ja üürnike erakondade esindajaid.
Uuel iseseisvusajal ei ole Eestis kihierakonnad domineerinud, kuigi on olnud ja on katseid vastandada pensionäre noortele, maainimesi linlastele, reformidega vähem kaasa läinuid nendega rohkem kaasa läinutele. Erakondade vahel toimub tõsine konkurents, et panna vanemad inimesed usukuma, et just „meie erakond” tõstis pensio­ne, abiraha, tervisekindlustust. Justkui nende tõusude taga ei olekski kogu rahva töö ja maksumaksmine. Palju on kasutatud –kas alati teadlikult, ei julge kinnitada – ka „poliittehnoloogiat”, kus on antud lubadusi, millest on oletatud, et need mõnele valijarühmale meeldivad, aga mida pole üritatudki täita, kuna need ei ole teostatavad. 1995. a tuli Koonderakonna ja Maarahva Ühendus võimule lubadustega pöörata kõik eelmise kolme aasta reformid tagasi, aga õnneks seda ei üritatudki. On lubatud ebarealistlikke pensione ja palku. Mõni erakond on püüdnud jätta mitte-eestlastest valijatele muljet, et hakatakse tugevdama vene keele positsiooni.
Erakonna eeskava koostamise põhimõttena on populism (lad k populus –rahvas) läänemaailmas tänapäeval kül­laltki levinud. Kui klassikalise aateerakonna tegevuse alus on mingi põhimõtete süsteem, siis populismi puhul on lähtekoht, et rahvale tuleb anda seda, mida rahvas tahab. Poliitiline programm pannakse kokku eelkõige avaliku arvamuse küsitluste tulemusi uurides. Taoliselt koostatud programm sisaldab endas reeglina vastuolusid, sest ka „rahva arvamused” ei saa olla vastuoludeta. Populistlike programmide puhul on tavaline, et kuulutatakse lühemaajalisi ja kergemini teostatavaid huvisid, mitte kaugemaid ja raskemaid. Tavaliselt on ühiskonnas need kahte tüüpi huvid ja eesmärgid omavahel vastuolus.


Uued erakonnad

Kõigi Eestis praegu tegutsevate suuremate erakondade juures võib tähele panna populismi elemente või vähemalt populaarsuse taotlust. Suurem populismikogemus on olnud aga seotud ühe teise ja ohtlikuma nähtusega. Nimetagem seda imerohu-erakonna fenomeniks. Luuakse uus erakond, mis kuulutab, et ta saab hakkama kõigega, millega teised ei ole hakkama saanud, parandab kõik teiste vead. Suuremal või vähemal määral on seda ette tulnud peaaegu kõikides postkommunistlikes riikides. Nii Leedus kui ka Lätis on „uued parteid” alates aastast 2000 olnud valimistel edukad kaks valimisperioodi järjest. Eesti populismikogemus oli Res Publica moodustamine ja suur valimisvõit 2003. aastal.
Erinevalt Läti ja Leedu analoogidest järgnes Res Publica toetuse kiirele tõusule ka küllaltki kiire langus. Ei ole selge, mis seda seletaks. Res Publica oli erakordselt oskamatu riigi valitsemises, ilmselt palju oskamatum kui Läti ja Leedu uued parteid, ka võimekaid ja usaldust sisendavaid riigimehi oli vähem. Riigikogu eesolevatel valimistel imerohu-erakonda valijatele ilmselt ei pakuta, vähemalt ei ole seni kuulnud, et uus osaleja – rohelised – seda rolli endale võtta üritaks.
Kahe kuu pärast toimuvad valimised tulevad ilmselt küllaltki erinevad nii 2003. aasta valimistest kui ka varasematest. Pärast seda näeme, kuivõrd hea või halb saab tulemus.

Rakenduskõrgkool ei tohi sarnaneda ülikooli allasutusega. Tulevik eeldab õppeasutuste võrdväärset partnerlust.

Novembris Tallinnas toimunud konverentsil „Rakenduskõrgkoolid tulevikuühiskonnas” oli püstitatud küsimus, kas iseseisvatel rakenduskõrgkoolidel on tulevikuühiskonnas kohta.
Patrick Dixoni raamatus „Tuleviku tarkus” (2003) on kujutatud tulevikuühiskonda pidevas muutumises, süveneb urbaniseerumine, kõik muutub universaalsemaks ja radikaalsemaks, elanikkond hõimustub. Kas ja kuidas on võimalik saavutada sellises kaoses tasakaalu? Dixon leiab, et ainult üksteist täiendades ja vastastikuse arusaamise poole püüeldes tullakse üha kiireneva tempoga toime. Seega peame panustama eelkõige suhetesse ja eetikasse, mis väärtustab erinevate võrdväärset partnerlust ja koostööd.
Kas oleme kultuuriliselt valmis arvestama üksteisega? Alles seejärel saab vastata küsimusele, kuidas edasi.


Siirdeühiskonna moraal

Oleme siirdeühiskonnale iseloomulikus faasis ega saa kõrge moraaliga kiidelda. Sündimus on järsult vähenenud (1987. a sündis 25 086 ja 2005. a vaid 14 350 last), mistõttu tuleks igale lapsele anda hea haridus. Tegelikkuses oleme sellest kaugel. Põhikoolid ei ole efektiivsed. Normaalajaga suudab põhihariduse omandada vaid 3/4 eagrupist. Põhikoolist langeb igal aastal välja üle 1600 lapse (statistikaameti andmetel). Lapsi sünnib vähe ja nende vähestegagi käitume hoolimatult-hooletult. Kas sellise eetilise baasiga on võimalik tulevikus edu saavutada?
Tulevikuks pole valmis rakenduskõrgkoolid ega ülikoolid. Euroopa komisjoni andmetel asetub Eesti ELi liikmesriikide seas innovatsiooni mahu ja tempo poolest viimasel ko­hal. Mahajäämust iseloomustab teadlaste ja inseneride arv: 2004. a andmetel oli meil tuhande töötaja kohta 5, Soomes 16,2, Rootsis 10,2, ELiss 5,4 ning OECD-maades 6,5 teadlast ja inseneri.
Eesti arengut käsitlevate strateegiate valguses oleme odava tööjõu põhisest ühiskonnast juba lahkumas ja ambitsioonikas eesmärk on saavutada aastaks 2020 kallis teadmistepõhine ühiskond. Kuidas kavatsetakse selle ideaalini jõuda ja kas ka rakenduskõrgkoolid on arvatud tegijate hulka?
Konverentsil „Rakenduskõrgkoolid tulevikuühiskonnas” märgiti, et edasiminek eeldab koostöö ja võrdväärse partnerluse parandamist igal tasandil. Kuigi üliõpilaste praktika korraldamisel on rakenduskõrgkoolidel koostöös ettevõtetega suhteliselt head tulemused, on ka siin veel kasvuruumi. Teadmiste siirdamine rakenduskõrgkoolist ettevõtlusse peab paranema. Senisest edukamalt tuleb jätkata integreerumist Euroopa kõrgharidusruumiga ühisõppekavade rakendamises ning üliõpilaste ja õppejõudude laialdasemas vahetamises.
Parandada tuleb ka rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide koostööd, nii et tegemist oleks võrdväärsete partneritega. Rakenduskõrgkoolide tegutsemine ülikoolide juures, kui see on mingil põhjusel hädavajalik, peaks toimuma partnerlussuhete alusel. Ra­kenduskõrghariduse eripära ja õppetöö sisu erinevused peaksid säilima doktoriõppeni.


Eesti positsioon on vildakas

Selles küsimuses on Eestil arenenud riikidega võrreldes vildakas positsioon. Näiteks magistriõpe on rakenduskõrgkoolides lubatud vaid juhul, kui ülikoolides pole võimalik vastavat õpet pakkuda. Paljudes maades sellist piirangut pole. Nii on Eesti rakenduskõrgkoolide lõpetajatele pakutud magistriõpet mitmes Euroopa rakenduskõrgkoolis ja vastavad lõputunnistusedki välja antud. Miks ei või siis Eesti rakenduskõrgkoolid oma tudengitele ise magistriõpet korraldada, valmistudes vastavat õpet pakkuma ka välisüliõpilastele? Miks peavad rakenduskõrgkoolide lõpetajad muutuma ülikooli magistriõppes ülikooli nägu? Miks ei valmistuta järgima mitmekesisuse ja koostöö printsiipi?
Austria rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu esindaja Dr Anna Koubek ütles konverentsil, et nende maal pole magistriõppe algatamine rakenduskõrgkoolis olnud kunagi probleemiks. PhD Timo Luopajärvi sõnul toetab Soome riigi poliitika pidevalt rakenduskõrgkoolide arengut ning ka magistriõpet nendes. Soomes peab magistriõppe programmi juhendama vaid üks doktorikraadiga õppejõud (Eestis peab olema doktoreid 75% õppekava õppejõududest), kes kaasab programmi kogenud praktikuid. Oluliseks ei peeta ka rektori doktorikraadi. Miks ripume Eestis senise mudeli küljes, kui innovatsiooni mahtudes ja tempos nii mahajäänud oleme?
Teisalt peab rakenduskõrgkool parandama oma koostööd kutsekoolidega. Kutsekoole tuleb võtta rakenduskõrgkoolide võrdväärsete partneritena, et soodustada kutsehariduse omandanud noortele ande arendamist edasiõppimise teel rakenduskõrgkoolides, kus saab arvestada ka seni õpitut. Kutsekoolide juurest jõuame omakorda koostööni põhikooliga. Kui areneb välja laialdane võrdväärsete partnerlus, on loota koolist väljalangemise vähenemist, mis oleks tõsiselt võetav panus inimkapitali arengusse.
Just eetilisuse ja võrdse partnerluse põhimõtted kindlustavad Eestile parema tuleviku ja loovad ka rakenduskõrgkoolidele võimaluse anda oma panus teadmistepõhise ühiskonna loomeprotsessi.

Arvi Altmäe,
Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees,
Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor

Tartus allkirjastati kollektiivleping

Küsimusi, mitte vastuseid

Intervjuu ajendiks kunagise tuntud tõkkejooksja, praeguse koolitaja ja lastevanemate liidu aktivisti Aivar Halleriga sai äärmiselt posi­tiivne tagasiside ühele tema maakoolis peetud esinemisele. Aga kooli kohtumisi pole olnud sugugi üks või kaks: koos Indrek Pertelsoniga on käidud noortega vestlemas kümnetes ja kümnetes Eesti koolides.

Tuntud inimesi on ikka esinema kutsutud. Mis eristab teie kohtumisi õpilastega teistest omataolistest?
„Ma ei tea, olen teiste esinejatega väga vähe kokku puutunud. Eelmisel kevadel sattusime Ivo Linna ja Anti Kammistega kuidagi samadesse koolidesse päeva või paarise vahega. Sealjuures on meie esinemised reeglina pool aastat ette broneeritud. Mina juhuseid ei usu. Usun, et need koolid, kus on aktiivne juhtkond (sealhulgas õpilaste omavalitsus), otsivad võimalusi ja muidugi leiavad neid. Tõenäoliselt kutsutakse esinema neid, kelle kohta on saadud head tagasisidet.”
Kust tuli üldse mõte hakata n-ökoole mööda käima ja rääkima õpilastele teemadel, mida (kasutades ühe õpetaja väljendit) vanemad tihti ei oska käsitleda, õpetajad ehk oskaksid, aga nende suust ei kõlaks see õpilaste jaoks veenvana?
„2003/2004. õa kirjutasin Rahvusvahelise Olümpiakomitee ning kümmekonna sporditähega koostöös raamatu, mille kaudu uskusin võimaliku olevat muuta seni ühiskonnas üha enam valitsevaid negatiivseid väärtushinnanguid (näiteks sallimatus ja võit iga hinna eest). Minu eesmärk oli innustada ja julgustada noori endasse uskuma ning erinevusi sallima, et kõik koos võitma õppida.
Kuigi raamat sai kuues keeles valmis, jäi see Ateena olümpiamängude ajal il­mumata. Põhjuseks põhimõttelised erimeelsused olümpiakomitee tollaste otsustajatega. Kui oli selge, et raamat sellisel kujul ilmuda ei saa (ja eestikeelsena poleks seda nagunii üllitatud), otsustasime Indrek Pertelsoniga, et hakkame Eestis mööda koole käima ning rääkima noorte ja õpetajatega teemadel, millest raamatus kirjutasin.
Samal ajal astusin ka Eesti Lastevanemate Liitu. Paraku on see organisatsioon ametkonnaga suhetes takerdu­nud sama kännu taha, kuhu kool ja kodu omavahel – välist vormi ja normi nõudes on sisu ja püha eesmärk unarusse jäetud. Ei kool ega kodu, rääkimata ministeeriumist, saa sisulise koostööta hakkama ja seda olukorda tuleb muuta. Keegi peab astuma esimese sammu. Ministeerium pakkus äsja lastevanemate liidule sotsiaalse koostööpartneri lepingut. Varsti saame teada, kas vormiliselt või sisuliselt.
Mina usun, et kooli ja kodu koostöö muutub sisuliseks siis, kui õpetajad ja lapsevanemad panevad seljad kokku ning loovad ühistele väärtustele tugineva vundamendi ehk avaldavad oma selge ühise arusaama ühiskondlikest ootustest tervele haridussüsteemile. Lastevanemate liidul on plaanis kõigepealt kohtuda õpetajate liidu juhtkonnaga, et leida väljapääs kahe praegu vegeteeriva organisatsiooni elluäratamiseks. Kui see võimalikuks osutub, milles ma väga ei kahtle, siis on mõtet sõnastada ühine platvorm koostööks kõigi teiste haridusprotsessi osalistega.
Usun, et kõigis huvigruppides on haridusparadigma muutumiseks piisav hulk tegusaid inimesi ehk nn kriitiline mass olemas. Praegu on nad ennast eri põhjustel ooterežiimile lülitanud. Sealjuures ei ole minu isiklik ambitsioon mitte maailmarevolutsiooni käivitamine, vaid oma lastele ja nende kooli õpetajatele inimväärse õppimis- ja õpetamiskeskkonna loomine.”
Pakute kohtumistel õpilastele ka võimalust meili teel kontakti võtta. Kas ja kui palju seda on kasutatud?
„Palju, aga mitte liiga palju. Enamik kirju ei vaja pikki vastuseid, sest need räägivad julgetest otsustest ja valikutest ning edukatest esimestest sammudest. Need on rõõmukirjad ja see rõõm on kahepoolne! Neile, kes sisulist abi paluvad, saadan portsu küsimusi, millele vastamine aitab noorel väiksema kulumise hinnaga oma teed leida ja seal püsida. Praegu loome sõprade abiga kodulehekülge, mis aitab vastamise koormust veelgi leevendada.
Noored mulle muret ei tee, küll aga õpetajad ja lapsevanemad, kes tihti soovivad küsimuste asemel vastuseid saada. Neid mul ei ole, nagu puudub ka lõpliku tõe monopol. Õnneks.”
Nn rasked 8. klassi poisid on pärast kohtumist teiega kirjutanud oma tagasisides õpetajale, et see „pani mõtlema, mis elus on tähtis”. Kas see ongi üks teie eesmärke õpilastega kohtudes?
„Esmane eesmärk on innustada mõtlema, mis see elu üldse on. Teiseks julgustada valima seda, mida inimene tõepoolest tahab. Ja siis julgustada otsustama, mis on tähtis selleks, et sihil püsida ja soovitud ajaks oma unistuse või eesmärgini jõuda.
Kasutan esinemiste käigus mängulisi elemente, mis aitavad räägitu olemust paremini mõista. Kõige julgemad saavad konkreetse harjutuse abil arutelu lõpus proovida, kuidas viia ennast ise seisundisse, milles kõik võimalikuks saab. Kirjad nendelt nn noolemurdjatelt on kõige kõnekamad – kirjutatakse nii vanemate lepitamisest kui ka maailma tippkooli sissesaamisest.”
Esinete koolitajana ka täiskasvanud auditooriumi ees. Kas see on pigem palgatöö või võib siingi rääkida teatud missioonist?
„Vähemalt pooled esinemised või koolitused on tasuta (alustavad või hättasattunud meeskonnad, klubid ja seltsid). Igapäevast leiba teenin kollegiaalse juhtimise temaatikaga tegeldes. Aastas aitan 3–5 meeskonnal ideoloogilise vundamendi luua. Kõige huvitavam ja ajamahukam osa tööst on aga seotud mentorlusega.”
Mille poolest erineb täiskasvanud kuulajaskond õpilastest?
„Täiskasvanud on reeglina „hästi kasvatatud” – valetavad ise ja lubavad ka koolitajal valetada. Noorte puhul ei tule see kõne allagi, suhe on palju vahetum ja ausam. Kui Indrekuga koolides alustasime, saime oma vitsad üsna ruttu kätte ja lubasime endale, et ei lähe enam kunagi mütsiga lööma. Häälestame ennast enne iga etteastet ja teame, et kõik mis tuleb hingest, läheb hinge.
Suurim kasu oli, et korraga leidsin ennast ka täiskasvanutega suheldes hoopis uuel tasemel olevat. Lapsed on parimad õpetajad, kui neil lasta seda olla.
Mida aasta edasi, seda paremini olen ennast mentori rollis tundma hakanud. See on parim isikliku arengu tööriist, mida senises elus kogenud olen. Kümmekonna aastaga õnnestus oma naba imetlevast „kõiketeadjast” kasvada tingimusteta armastajaks. Täiusest olen muidugi veel kaugel, aga oma tõde enam lõpliku tõe pähe ei paku.
Pole paremat viisi kui õpetades õppimine. Käsitan mentorlust kui aitamist ja aitamine on abi iseseisvaks saamisel. Kui minuga suhtlemine ei aita menteel ise elus hakkama saada, on asi paha. Õnneks tuleb seda üsna harva ette – viimane vigade parandus jääb nelja aasta taha. Naudin suhtlemisprotsessi iga keharakuga ja aeg-ajalt on piinlik, et selle eest veel nii palju raha makstakse.”
Kui tõsiselt on mõeldud teie tulevikuplaan ehitada oma ülejäänud elu jooksul üles kümme kooli ja millised need koolide peaksid olema?
„Ma ei võta ei ennast ega elu liiga tõsiselt. Varem võtsin ja see hakkas koormama. Rikkus suhted ja tervise. Praegu meeldib mulle elada rõõmsat ja põnevat elu ilma võitluse ja kangutamiseta. Täpselt nii kavatsen järgmise 45 aastaga ellu viia ka oma suure unistuse (vähemalt) kümnest koolist. Et siis veel paarkümmend aastat kokkuvõtteid teha ja pensionipõlvest mõnu tunda.
Kõik need koolid hakkavad suure tõenäosusega tuginema Rudolf Steineri õpetusele, sest looming kui arengu funktsioon on Waldorf-pedagoogikas väga oskuslikult rakendatud. Kindlasti on nendes koolides minimaalselt konkurentsi, sest elu ei ole sport. Nendes koolides harrastatakse sporti selleks, et õppida koostööd, suhtumist ja suhtlemist, mitte kellegi teise kaotuse hinnaga võitmist.
Üheksa kooli on veel unistuse kategoorias, aga esimene on juba sisu loomas. Viimase paari aastaga on Tallinna Vaba Waldorfkool kujunenud minu unistuste meeskonnaks. Meie õpetajad võiksid olla ükskõik millise eliitkooli tõmbenumbriks, aga nad on valinud 50 õpilasega alustava kooli, mis rendib ruume Lasnamäel Paekaare Gümnaasiumis. Meie pühendumus ja usk on sedavõrd kindel, et osa meie õpetajaid käivad tööl ilma palgata. Miski ei takista meid unistamast ja uskumast peatsesse oma maja ehitamisse.
Tean, et mõnegi jaoks oleme süüdimatud unistajad, ega muretse selle pärast. Keskendume ja pühendume asjadele, mis meist sõltuvad, ja ma ei näe ühtki põhjust, miks peaksime ebaõnnestuma. Usun, et kui meie suudame oma koolis õpetajad ja lapsevanemad ühise eesmärgi nimel koondada, on see võimalik ka teistes koolides. Alternatiivpedagoogika ei tähenda vastandumist tänapäeva haridussüsteemile, vaid pigem selle süsteemi võimaluste avardamist. Me ei hakka kellegagi võitlema, sest usume koostöösse.”
 

Kumusse „kalliskive” otsima

---

„Lõvihüpe”

1.–3. klassile suunatud kunsti töötoa „Lõvihüpe” (vt ÕpL, 12.01. lk 15) idee autor on Katrin Nugis: „Projekt sündis Portugalis, kus ma möödunud aastal Euroopa vabatahtlike teenistusega ja lasteaedades töötades töötubasid läbi viisin. Tahtsin teha sarnase projekti ka Eesti lastega. Kuna olen Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala teise kursuse tudeng, otsustasin teema valiku puhul just kunsti kasuks.”
Millistes koolides projekt hakkab toimuma?
„Projekt alles areneb. Kandideerima on oodatud kõik asjast huvitatud koolid, lõpliku valiku teen mina. Lähtun põhimõttest, et mida väiksem kool ja mida väiksemas maakohas, seda parem. Eelistatud on vähesemate võimalustega lapsed, kes ise nii tihti kunstimuuseumi/näitusele ei satu ja kellel pole palju võimalusi sellistes töötubades osalemiseks. Valik tuleb kindlasti väga raske.
Muidugi oleks projektil perspektiivi ja rohkemgi osaleda tahtjaid, kuid kuna tegemist on vabatahtliku mittetulundusprojektiga ja ma olen ise tudeng, on minu aeg paraku piiratud. Seda enam olen motiveeritud leidma koole, kellele projekt võiks maksimaalselt kasu tuua.”
Nugis ütleb, et sära laste silmis ongi projekti üks eesmärke ja ühtlasi tasu tema töö eest.
Projekt on juba sisuliselt käivitunud. Jaanuarist maini toimuvad töötoad kümnes koolis.

---

Valikained ja õppesuund põhikoolis

Uus õppekava annab koolile suurema vabaduse valikainete jaotamisel. See seab meile senisest suurema vastutuse tuleviku ees, samas võimaldab õppetööd korraldada paindlikumalt.

Koolivõrgu muutused (õpilaste arv, edasiõppimisvõimalused) ning muud tegurid sunnivad otsima õppekava põhimõtete rakendamise uusi ideid. Muudatuste vajadused tulenevad mitmest asjaolust: kohaliku elukeskkonna eripära (maakoht või Lasnamäe), kultuuriline eripära (näiteks oma keele ja kultuuri domineerimine Võrumaal või Kihnus), Eesti ühiskonnas lõimumiseks vajalike üldkultuuriliste ja keelekontaktide hulk (nappus Ida-Viru linnades, Setumaal, Kihnus) ja sotsiaalsed tingimused (näiteks tööhõive, sissetulekute suurus) jm. Et planeeritav saaks teoks, on väga oluline analüüsida nii eelnevat kui ka tulevikuperspektiive, seda mitmel tasandil.


Võimalus diferentseerida

Riikliku õppekava kohaselt kujundab kool oma õppesuuna valikainete, valikkursuste ja mõne õppeaine süvaõppe kaudu, arvestades oma võimalusi ja õpilaste soove. RÕK jätab osa kooliastmes ette nähtud tundide sisustamise kooli otsustada. Just need tunnid võimaldavad haridust diferentseerida, valida teatav õppesuund ja kujundada kooli nägu. Kohalik omavalitsus on huvitatud oma kooli tulemuslikkusest mitte ainult akadeemilisel tasandil.
Kas õppesuund on vajalik, millises mahus, vormis ning kas see on kohalikus kogukonnas vastuvõetav¥ Eelkutseõppest on viimasel ajal hakatud rääkima positiivses valguses, põhikooliosas on selle rakendamine komplitseeritum kui gümnaasiumis, kuid julgeid alustajaid leidub. Seni aga puudub ühtne arusaam eelkutseõppe väljundist.
Kutsehariduses on viimase viie aasta jooksul toimunud suhteliselt kiire areng. Selle põhjuseks on protsessid majanduses ja tööturul ning teiste riikide avatus. On tekkinud reaalne vajadus leida võimalusi hariduse eri liikide seoste uurimiseks ja kasutamiseks.


Eelkutseõpe

Kutsealast eelkoolitust on Eestis viimasel kahel aastal läbi viidud kolme õpilaskontingendi jaoks: koolikohustuseas põhiharidust omandavad õpilased, gümnaasiumiharidust omandavad õpilased ja koolikohustuseast väljas, kuid põhiharidust omandavad õpilased. Kutsealase eelkoolituse peamine väärtus on selle üld- ja kutsehariduse integreerivas funktsioonis.
Kooli õppekava suunab paljude tegevust. Pikaaegsed kokkulepped ja plaanid võimaldavad küsimustele läbimõeldumalt vastata ning vähendavad nn tulekustutamist õppekava ettevalmistamisel. Et õppekava tõeliselt õpilaseni jõuaks, on tarvis, et kõik õppekava töös osalejad – õpilased, õpetajad, lapsevanemad – oleksid võtnud omaks õppekava aluskokkulepped ja ideed. Esmalt tähendab see kõigi huvipoolte kaasamist õppekava loomisse. Raskeimaks punktiks on inimeste tahe osaleda ja olla otsustaja.
Viisin ühes väikses koolis läbi lühikese küsitluse ja arutelu. Sellele eelnes pikem selgitus valik- ja vabaainete osast kooli õppekavas, eelkutseõppest ja õppesuuna kujundamisest, et kaasata kõik asjaosalised kooli õppekava koostamisele. Tulemused olid huvitavad ja tekitasid mõtlemisainet.


Ettepanekud

Õpilased soovivad, et õppetöö oleks mitmekesisem ja huvitavam valikainete abil, eelkutseõpe võiks olla mitmel erialal koos praktikaga.
Hoolekogu pooldab lõimitud õppekava ja igas vanuseastmes ühe või kahe tunni (aineõpetaja kompetentsuse küsimus) sisse viimist kooli omanäolisuse säilitamisel ja õppesuuna kujundamisel.
Õpetajate ettepanek oli õpetada eelkutset ühel erialal ja lisada üks valikainetund igas vanuseastmes toetamaks valitud õppesuunda.
Eelkutseõpet peetakse vajalikuks (valiktundidest osa), kui kõiges on ühtselt mõistetavalt kokku lepitud. Enne eelkutseõppe propageerimist peaks kokku leppima, mida üks või teine eriala ja õppesuund tähendab ning mis on selle eesmärk ja väljund. Töö selles valdkonnas nõuab teadmisi ja üksteisega arvestamist. Kutsehariduse tegevuskava üks lähtekohti on moodulitel põhinev kutsekoolitus, mis annab õppijatele rohkem võimalusi õpiteid kombineerida. Tingimata tuleb arvestada kohalikke võimalusi ja eri kogemuste rakendamise otstarbekust. Seadusesätted võimaldavad kutsekoolidel pakkuda üldhariduskoolidele eelkutseõppe teenust, see on kokkuleppe küsimus.
Õppesuuna kujundamine on keerukas, kuid ilmselt vajalik just väikeste koolide jätkusuutlikkuse ja omakultuuri säilitamiseks.
Artiklis on kasutatud E.-S. Sarve ja A. Tõnissoni avaldatud materjale.

Ingrid Võsu,
Kihnu kooli õpetaja-metoodik

---

Käivitus projekt „Eesti film Eesti kooli!”

Haridus- ja teadusministeerium koos Eesti Filmi Sihtasutusega on käi­vi­ta­nud projekti „Eesti film Eesti kooli”. Üldhariduskoolidele saadetakse eesti autorite filme, mis toetavad õpilaste arengut ja aitavad õpetajal õppetööd elavdada. Esimesed filmid jõudsid koolidesse aasta alguses.
Projekti eesmärk on anda õpetajatele võimalus muuta õppetöö mitmekesisemaks ning rikastada ainetunde illustreeriva audiovisuaalse materjaliga. Samuti on projekti siht parandada laste ligipääsu eesti filmidele ning vähendada ebavõrdsust maa- ja linnalaste filmivaatamise võimalustes. Projekt hõlmab dokumentaal-, mängu- ja animafilme, kusjuures üks eesmärk on eesti kirjandusklassika ekraniseeringute tiražeerimine ja levitamine koolides.
Projekti esimeses etapis saadetakse koolidesse kolm filmi – iga kooliastme jaoks üks.
Algklassiõpilastele saadetakse luge­ma innustav animafilm „Väike lühi­nägelik boamadu” (režissöör A. Järvine, M. Arulepp, A-Film, 2006). Po­pu­laar­teaduslik dokumentaalfilm „Kaali saladus” (režissöör U. E. Liiv, Vesilind, 2003) sobib nii ajaloo, koduloo kui ka kirjandus­teemade käsitlemisel teises ja kolmandas kooliastmes. Güm­naasiumiastmele mõeldud kultuurilooline film „Potisetod tulevad jälle” (režissöör P. Urbla, Exitfilm, 2004) toetab pärimuskultuuri käsitlemist õppetunnis.
Vene õppekeelega koolide jaoks saavad „Kaali saladus” ja „Potisetod tulevad jälle” ka eestikeelsed subtiitrid ning „Väike lühinägelik boamadu” venekeelse dublaaži.
Filmide kõik toimetamis- ja tiražeerimiskulud katab haridus- ja teadusministeerium. Koos filmidega saadetakse igale koolile küsitlusleht, et saada vastukaja filmide sobivuse ja võimalike eelistuste kohta.
Eesti Filmi Sihtasutus ning HTM alustasid koostööd 2006. aasta veebruaris, mil sihtasutuse tollane direktor Martin Aadamsoo ja minister Mailis Reps rõhutasid ühiselt vajadust kasutada Eesti filme õppematerjalide rikastamiseks ja õpitavate ainete visualiseerimiseks. 2006. aasta sügisel sõlmiti ka koostöölepe.
Osapooled osutasid, et kui noored on harjunud üha enam saama infot mitte paberilt, vaid ekraanilt, peab ka haridussüsteem seda arvesse võtma. Samas pakub algatus ka Eesti filmidele senisest märksa laialdasemat rakendust. Eesti Filmi Sihtasutus ning HTM näevad häid võimalusi, kuidas filme loodusõpetuse, ajaloo, kultuuriloo, ühis­konnaõpetuse, muusika ja kirjanduse õpetamisel kasutada. Osapooled on väljendanud valmidust saata tänavu koolidesse veel Eesti filme, kuid täpsem nimekiri on väljatöötamisel.

Priit Simson,
HTMi kommunikatsiooninõunik

Elav ajalugu

Eesti kinolevisse jõuab PÖFFi raames näidatud ameeriklastest abielupaari James ja Maureen Tusty dokumentaal­film „Laulev revolutsioon”. See on rohkem kui filmidokument. Tegemist on empaatilise pihtimuslooga eestlastest, kes „võitlesid, laulsid ja jäid ellu”. Autorid kinnitavad kogu maailmale –sest film on ingliskeelne jutustus –, et eestlased on üks kannatlik rahvas, kes hakkab tegutsema siis, kui on õige aeg. Nii ärkasid nad 19. sajandil rahvuseks valitsevate sakslaste varjus, saades 20. sajandi algul oma maa peremeesteks ja luues oma riigi. Nii on eestlased kannatanud ka Vene võimu all, suutes ometi impeeriumi rusude alt välja tulla ja oma riigi taastada. „Kannatlikkus on eestlaste relv ja vaikimisoskus eelis,” tunnistavad autorid ja imetlevad eestlasi ühendavat jõudu – ühist lauluhäält.
See film elavustab meie lähiajaloo, millega täiskasvanud ja vanemal eestlaste põlvkonnal on veel emotsionaalne seos. Küll aga puudub see seos nooremal, selsamal „laulva revolutsiooni” põlvkonnal, kes sündis 1980. aastate lõpus, õpib praegu koolis ning on jõudnud juba ülikooli esimestele kursustelegi.
Õpilastele ja üliõpilastele on kohtumine selle filmiga vajalik. Et teada, mis on olnud neile nii enesestmõistetava vabaduse hind.

Rein Veidemann,
TLÜ professor

---

Juhtide ühistegevus

Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus (EAHJÜ) korraldab riigi alushariduse juhtide ühistegevust ning osalemist haridusdokumentide ettevalmistamisel. EAHJÜ liikmed saavad olla praegused või endised alusharidusasutuste juhid, omavalitsuste vastava ala peaspetsialistid ja koolitajad, kes võivad moodustada ühenduse allorganisatsioone või osakondi.
Juunis toimusid Pärnumaal Jõulu­mäe tervisekeskuses EAHJÜ esimesed suvepäevad. Korraldamine usaldati Pärnu Koolieelsete Lasteasutuste Juhtide Ühendusele. Jõulumäel tehti tõsist mõttetööd, vahetati kogemusi ning sporditi. Valiti ka uus juhatus ning otsustati, et sellest aastast on vaja kehtestada liikmemaks.
Juhatusse kuuluvad Pille Kibur, Tallinna Mahtra lasteaia juhataja; Mar­got Fjuk, Tartu Ristikheina lasteaia juhataja; Sirje Kessler, Pärnu Pillerpalli lasteaia juhataja; Marga Napp, Pärnu LV haridusosakonna alushariduse peaspetsialist ning Külli Martinson, Pärnu Liblika tänava lasteaia juhataja asetäitja õppe-kasvatusalal.
Novembris oli ühendusel 181 liiget. Esindatud olid kõik maakonnad. Suuremat aktiivsust/esindatust ootame Hiiumaa, Raplamaa, Valgamaa ja Võrumaa lasteaedade juhtidelt.
Juhatuse koosolek peeti 7. novembril Pärnus. Arutusel olid muudatuste tegemine EAHJÜ põhikirjas, tegevuskava elluviimine ning veebruaris toimuv EAHJÜ konverents „Terve organisatsioon”.
23. novembril toimus HTMis ümarlaud haridusjuhtidele, kus osales ka meie esindus. 28. novembril tulid Tallinnas kokku ühenduse esindajate kogu ja juhatus. Arutati muudatusi põhikirjas, täpsustati talvise konverentsi päevakava ja korraldust ning vahetati infot. Kuna esindajate kogusse kuuluvad liikmed kõikidest maakondadest, jõuab nende kaudu info ühenduse kõikide liikmeteni.
Jaanuaris-veebruaris on juhatusel plaanis korraldada ümarlaud poliitikutega, kus arutletakse alushariduse probleemide üle ning püütakse üheskoos leida konkreetseid ja reaalselt rakendatavaid lahendusi.
Alushariduse probleemid oleme ühiselt sõnastanud, viies selleks läbi küsitluse ühenduse kõikide piirkondade liikmete seas. Leiame, et Eestis on alusharidus jäetud nn vaeslapse ossa. Võib-olla pole me suutnud endast piisavalt selgelt ja kõlavalt märku anda. Ainult meie ise teame kõige paremini alushariduse probleeme ning lahenduste otsimisel saame astuda esimese sammu.
Tahame, et meie hääl jääks kõlama ning laiem avalikkus oleks teadlik lasteaedade probleemidest.

Külli Martinson,
Pärnu Liblika tänava lasteaia juhataja asetäitja

---

Et lapsed oleksid terved

Kehalisele aktiivsusele pannakse alus lapseeas, liikumise seisukohalt aktiivseimal ajal elus. Uurijad usuvad, et lapseea liikumisaktiivsus ja kehaline võimekus mõjutavad hilisemat tervislikku seisundit.
Lapse tervisekäitumine sõltub peamiselt pere eluviisist, lasteaial on toetav roll. Parima tulemuse ter­visliku elustiili kujundamisel annab kodu ja lasteaia koostöö. Tervise Arengu Instituudi arenguprojekt „Tervist edendav lasteaed” ehk TEL-võrgustik aitab seda tööd eesmärgistatult ja plaanipäraselt teha. Tervist edendav lasteaed lähtub järgmistest põhimõtetest: koostöö arendamine ja tugevdamine laste ning lasteaia töötajate tervise nimel; lapse arengule ja tervisele soodsate tingimuste loomine; lapse arendamine ja tervisliku eluviisi kujundamine.
TEL-võrgustik koosneb vabatahtlikult ühinenud lasteaedadest, kes lähtuvad oma tegevuses tervist edendava lasteaia mudelist ning viivad ellu TEL-missiooni. Võrgustikuga liitunud lasteaia üks kohustus on teha tervise edendamise alast koostööd paikkonna teiste haridusasutustega.
Lasteaed Kikas liitus Mustamäe linnaosa TEL-võrgustikuga detsembris 2005. Õppeaastas toimub kolm-neli Mustamäe lasteaedade laste ja töötajate ühisüritust. Peamiselt projektipõhiselt, värskes õhus.
5. detsembril toimus meie lasteaias seiklusmäng, millest võtsid osa Mustamäe TEL-võrgustiku viis laste­aeda: Pallipõnn, Sinilind, Kadaka, Männi ja Kikas. Igast lasteaiast osales üks 6–7aastaste rühm, Männi lasteaiast 5–6aastased. Liikumisõpetaja viis läbi lõbusate harjutustega soojendusvõimlemise. Seejärel tuli lastepärase kaardi alusel leida õuealalt viis kontrollpunkti, kus igaühes oli kas sportlik, muusikaline või nuputamisülesanne. Ülesanne sooritatud, sai iga võistkond ühe päkapiku. Viis päkapikumehikest käes, joosti koos finišisse. Kõiki osavõtjaid hinnati võrdselt. Lõpetuseks jõime sooja teed ja sõime piparkooke.
Lapsed ja õpetajad osalesid rõõmsal meelel, said koos tegutsemisest punased põsed ja hea tuju ning päi­kegi tuli välja. Järgmine üritus on kevadel. Soovime, et lapsed läheksid kooli tervelt, targalt ja rõõmsalt.

Anne Orn,
Tallinna lasteaia Kikas juhataja
asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal

---

Saatke õpilased TTÜ tehnoloogiakooli!

Eesti seisab valikute ristteel, kus illusoorselt helget tulevikku lubavate „pehmete” erialade ületootmise kõrval on end sisse seadnud üks maailmas tunnustatud pikaajaline investor, tänase Eesti kõrghariduse inetu pardipoeg – inseneriharidus. Ometi on selge, et iga riigi majandusliku sõltumatuse taga seisavad tootearenduslik tööstus ning pädevad spetsialistid-teadmustöötajad, kelle hulka kuuluvad insenerid, teadlased, tehnikud ja teised uusi teadmisi reaalelus rakendavad töötajad.

Meile tundub tihti, et Eesti keskharidus on ülejäänud maailmast kahe sammu võrra ees, kuid kahjuks me eksime. Mainitu puudutab ainult faktiteadmisi, mille rakendamine reaalelus jääb tihti vaid sõnade tasemele –meeskonnatöö, eneseusu, insenerihariduse teenimatult madala maine ning praktiliste oskuste ja kogemuste puudumise taha.
2005. a alustas tegevust TTÜ tehnoloogiakool, mille kursuste eesmärk on noortes tehnikahuvi äratamine, reaalainete rakenduste mõistetavaks tegemine, elujõulise tehniliselt pädeva Eesti järelkasvu kasvatamine. Kursuste tasu õpilasele on sümboolne – 200 krooni, mis sisaldab kohvipause ja õppematerjale. Tegevused on kavandatud õpilaste vanust arvestades. Gümnaasiumiastme ja kutseõppeasutuste õpilastele on kursused statsionaarses või e-õppe vormis. Põhikooliõpilastele suunatud tegevused (loengud, töötoad, laborikatsed jms) on koondatud TTÜ linnalaagri nimetuse alla. Laager toimub koolivaheaegadel.
Tehnoloogiakool on korraldanud 11 kursust, millest said osa 165 õpilast: „Sissejuhatus kujutavasse geomeetriasse I ja II” (TTÜ insenerigraafika keskus), „Loodusteadus (Science I, II, III ja IV)” (keemiainstituut, prof Raivo Vilu), „Arvutikursus TTÜ korvpalliklubi poistele I ja II”, „Mina julgen I ja II”, tootearenduse ja disaini kursus (TTÜ magistrandid Anu Sooba, Rainer Sternfeld, Andri Laidre), „Kaasaegne keskkond” (koostöös TTÜ keskkonnatehnika instituudiga).
2007. aasta kevadsemestril lisandub kaks uut kursust: „Robot igaühele” (koostöös TTÜ robotiklubiga loovad õpilased roboteid) ning „Arvuti abil disainist tooteni” (saadakse teada, kuidas on seotud arvuti ja tootmine, tutvutakse tänapäeva tehnoloogiatega, nagu CAD/CAM-programmid ja CNC-tööpingid). Kursuse loomisel osalesid puidutehnoloogia õppetooli õppejõud ja doktorandid ning AS Thulema, OÜ Balteco Mööbel ja CAD Süsteemide OÜ esindajad. Koostöös Pärnumaa Kutsehariduskeskusega korraldatakse kursus Pärnus sügisel.
2007. aastal korraldame linnalaagreid esmakordselt ka väljaspool Tallinna. Talvevaheajal toimus laager Kuressaares koostöös Kuressaare Gümnaasiumi ja TTÜ Kuressaare kolledþiga, kevadvaheajal planeerime koostöös Rakvere Reaalgümnaasiumi ja Rakvere Gümnaasiumiga laagrit Rakverre.
Tehnoloogiakooli toetavad Tal­lin­na Tehnikaülikool, haridus- ja teadusministeerium, osaliselt rahastab Euroopa tõukefondide projekt „Loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase hariduse jätkusuutlikkuse tagamine kõigil õppetasanditel” (LoTe).
TTÜ tehnoloogiakool täidab Eesti koolihariduses esinevaid tõsiseid vajakajäämisi, paneb õpilastele sära silmadesse ning taastab enesekindluse ja leiutamisvajaduse.
On oluline mõista, et viimase 15 aasta äritegevuse tagajärjel tekkinud vara investeerimiseks otsitakse hea väljavaatega kompetentsust eelkõige Eestist. Kui me sellest rongist maha jääme, võivad kodumaised investeeringud kompetentsuse (ja seega realiseeritavate ideede) puudumisel hakata juba lähitulevikus liikuma väljapoole riigipiire, millest oleks äärmiselt kahju.
Siit palve kõigile Eesti õpetajatele. Aidake meil viia Eesti maailmakaardile, andke noortele teada võimalusest end juba koolieas teostada, kindlustada enda ja Eesti riigi tulevik.
Lisainfot saab meie koduleheküljelt (http://tehno­loogiakool.ttu.ee/).

Rainer Sternfeld,
TTÜ tehnoloogiakooli kursuse „Tootearendus ja disain” lektor

---

Kuidas õnnestusid Sinu jõulufotod?

Palusin ühelt koolilt luba fotografeerida algklasside jõulupidu. Tahtsin näidata, et päris loomulikke fotosid saab teha ka peaaegu odavaima digikaameraga (hind 2500 kr), kui sellega koos kasutada välise välklambi lisavalgust.

Fotograafia tähendab ju “valguse üleskirjutamist” ehk valguskujutise jäädvustamist. Meie põhjamaatalves ei ole seda valgust eriti võtta. Päevad on lühikesed ja sageli ei ole ka lumepinda valguselisa pakkumas.
Mulle ei ole kunagi meeldinud liht­sate fotokaamerate välklampide otsevalgus. See suudab valgustada ainult lähedal paiknevat. Ja lausa taob pildistatavate näod lamedaks või toob esile pisidetailid, mille üle pildistatav uhkust ei tunne. Otsevälk kaotab pehmed varjud ja hävitab valguse imepärase mõju. Või tekitab ebaloomulikud teravad varjud esemete taha ning põhjustab ülevalgustatud esiplaani ja sageli täiesti tumeda tagaplaani.


Miks Õpetajate Lehes?

Vaatamata sellele, et õpetaja argipäevas on palju väsitavat, töötab õpetaja keskkonnas, kus pidevalt midagi põnevat toimub. Sealhulgas sellist, mis on kordumatu ja väärib pildina jäädvustamist, et seda hiljem rõõmutundega meenutada. Kodus kirjatöö tegija jaoks on piisavalt põnev ja “fotograafiline” ka tavaline koolitund.
Koolide veebilehti uurides võib leida palju suurepäraseid fotosid. Kuid samavõrra ka sellist, mis vaataja silmale naudingut ei paku. Ega tarbepilt peagi olema kunstfoto. Ja lastelt ei tohiks võtta mingil juhul pildistamisrõõmu põhjusel, et nende klõpsitud fotod värviküllased ja teravad ei saa. Harjutamine teeb meistriks. Aga võibolla ei piisa neil ka teavet meistrioskuste kiiremaks omandamiseks.


Digifotograaf võib olla igaüks

Riikliku õppekava arendajad ei ole praeguses tööversioonis kindlasti keelanud lisada õpilase koostatud referaati, esitlusse või uurimusse rohkesti kõnekaid pilte. Andmeanalüüsid, portfooliod ja õpimapid võivad jääda igavaks kui me teadlikult ei julgusta kasutama kaamera võimalusi mitte ainult seltskonnaürituste tarbeks, vaid samavõrra ka õppetööks. Hoidma kokku sõnu seal, kus neid võib asendada foto.
Olen sageli üllatunud, nähes reportereid töötamas koos ajalehe fotograafiga üritustel, mille kestvus ei nõua kiiret tegutsemist. Ja paraku tuleb olla vahel veel rohkem üllatunud, vaadates hiljem selle profitöö tulemust. Et mis on seal sellist, mida ei saaks ära teha üks inimene lihtsa kaameraga? Miks peab pildistamisrõõmu ja harjutamisega kujunevaid oskusi endast lausa vägisi eemale tõrjuma? Täielik ebaõnnestumine, nagu seda võis juhtuda rikutud fotofilmiga, digiajastul ju enam ei kohuta, kõik klõpsitu on kaameramonitoril kohe kontrollitav.


Peegelkaamera ei ole pääsetee

Kes juhtub mõnele fotograafiakursusele, saab teada, et pisike kompaktkaamera ei olegi kaamera ning fotode tegemiseks kõlbavat ainult kallid peegelkaamerad. Milliste fotode tegemiseks ja mis eesmärgiga, jääb lahtiseks.
Ka minul on peegelkaamera koos mõne vahetusobjektiiviga. Olen pidanud töötama ka väga kallite (laenatud) ja raskete objektiividega. Oma jonnakuses tahan siiski väita, et pisikesel “digiklotsil” on väärtuslikke omadusi, mis ilmnevad just kõikvõimalike sündmuste pildistamisel. Ja et odava kompaktkaameraga saab liigagi palju teha, kui õpid seda kasutama ega le­pi ainult kaamera enda „tarkusega” –automaatikaga.
Liialdatud entusiasmiga ostetud kalli peegelkaamera automaatika oskab teha võhiku käes päris koledaid pilte. Näiteid leidub Internetis piisavalt.
Septembris ilmunud raamatusse “Odav ja lihtne digifoto” kirjutasin: “Ära häbene olla püüdlik!” Leheloole tahaksin lisada: “Ära pelga õppimist!” Õppimine on oma autoriteedi kehtestamise parim vahend – rääkida kaasa õpilasi väga huvitavatel teemadel. Või olla isegi esimene abiline heade tulemuste saavutamisel.
Kirjutan aga põhjusel, et vaatamata minu püüdlustele täita infotühimik digifoto teemas jääb kahtlus, et meie oma oludest ja igapäevapraktikast sündinud pildistamis- ning töötlusoskusi jagav fotoõpik ei ole koolidesse jõudnud. Kui pead paremaks moodsat e-õppimist või soovid lugeda eeltoodud mõtetele lisa ja vaadata odava kaamera pildinäiteid, tipi brauseri aadressireale digifoto.planet.ee ning vaju­ta Enter!

Tiit Tilk

---

Maakoolid ja koduõpe Norras

Tänapäevane koduõpe sai Norras alguse aastatel 1991–1994. Aastail 1997–2004 püüdis meedia tähelepanu väikeste koolide sulgemine maarajoonides. Rahvas tahtis aga, et nende kodukohas oleks kool, ning kasutas oma õigust taotleda vabakooli. Avalduse käsitlemisaeg oli üks aasta ning vahepeal vastutasid vanemad ise oma laste harimise eest ja õpetasid neid kodus. Kohalikud koolivõimud püüdsid vanemaid takistada, nimetades nende tegevust ebaseaduslikuks, aga edutult. Aktsiooni tulemuseks oli uut tüüpi külakoolide rajamine.

Koduõppe ja maakoolide vahelise seose juured ulatuvad tagasi koolitegevuse alguseni Norras 18. sajandil.


Ajalooline koduõpe

Maailma mastaabis hakati põhjamaades – Islandil, Norras, Rootsis, Soomes ja Taanis – kirjaoskust õpetama vara. Tavalised inimesed pidid juba 17. sajandi teisest poolest õppima lugema ja kirjutama. 18. sajandil said Taani ja Norra, kes siis oli Taani võimu all, endale rahvakoolid. Rootsis ja Soomes, mis tollal kuulus Rootsi võimu alla, ning Islandil jätkus kirjaoskuse õpetamine koduõppena veel pikka aega. Paistab, et lugema õppimiseks on koduõpe olnud efektiivne. Rootsis oli 18. sajandil kirjaoskajaid rohkem kui Norras ja Taanis.
Kuigi Norra sai 1739. aastal oma esimese kooliseaduse, võttis kaua aega, enne kui kool enamiku laste õppe eest vastutama hakkas. Eriti vähe oli koole Põhja-Norras. Kui kohalik piiskop viis 1775. aastal läbi kontrolli Põhja-Norra laste lugemisoskuste teadasaamiseks, oli ta tulemustega rahul – rahvas oskas lugeda. Kas kohapeal oli kool või mitte, ei mänginud tema arvates suurt rolli.
Koduõppel on olnud suur ajalooline tähtsus kõigis põhjamaades, tänapäevase koduõppe suhtes on võimud aga skeptilised.


Tänapäevane koduõpe

Aastal 1994 oli Norras 40 koduõppijat, aastaks 2002 juba 400. Viimane number on enam-vähem muutumatuna püsinud praeguseni. 3. jaanuaril 1996 kirjutati ajalehtedes Dagbladet ja Verdens Gang juhtumitest, kus kaks perekonda Nord-Trøndelagis (Kesk-Norra maakond) võtsid oma lapsed koolist ära ja jätsid koduõppele. Sellele reageeriti ägedalt. Öeldi, et kõik peavad koolis käima ja pealegi olla Norras hea avalik kool. Need vähesed, kes seal käia ei tahtnud, said valida erakooli, aga lapsi üldse mitte kooli saata – on see seaduslik?
Avalikku põhikooli oli ühtluskoolina üles ehitatud aastast 1739. 1980ndatel oli Norra kool maailma tipus. Väikses riigis, kus ühtluskooli printsiipi ja kooli tähtsust ühiskonnale võetakse fundamentaalsena, suhtuti koduõppesse kui uude fenomeni umbusuga. Aga millele siis ikkagi tunnistajaks oldi? Oli see uus tsiviilsõnakuulmatuse vorm või kuritegevus –või nähti sõna otseses mõttes uue ajajärgu algust haridusajaloos?
Aastatel 1991–2000 toimus mitu koduõpet puudutavat kohtuasja, millest üks sai laiema tähenduse. Võimud kasutasid juhtumit “proovijuhtumina” uue kooliseaduse jaoks. Kas “vastav haridus” erakoolides ja koduõpe peaksid olema erand üldisest koolikohustusest või avaliku kooliga kõrvutatav viis anda põhikooliharidust?
Novembris 1998 langetati maakohtus otsus Mosviki juhtumi kohta. Kahe häälega ühe vastu määrati kahele vanematepaarile 10 000 Norra krooni trahvi selle eest, et nad hoidsid oma lapsi ebaseaduslikult koolist eemal. Vanemaid süüdistati selles, et nad töötasid vastu järelevalvele, mille vald oli õpilaste koduõppe jaoks määranud.
Võimud tahtsid näha seda järelevalvejuhtumina. Kui vald ei saanud järelevalvet teha ega lapsi kontrollida, ei saanud ta ka otsustada, kas koduõpe oli piisaval tasemel, ning tahtis lapsed tagasi kooli saata. Vahepeal olid vanemad ise muretsenud inimese, kes osutas järelevalvet koduõpet saavatele lastele teistes valdades.
Kaitsja arvas, et kui koduõpe on lubatud ja nad saavad tõendada selle piisavust, pole vanemad midagi karistamisväärset teinud. Võimud argumenteerisid uue haridusseaduse jaoks tehtud eeltööst lähtudes, et koduõpet vaadeldakse kui erandit koolikohustusest. Kaitsja väitis, et koduõpe on põhikooliharidus, mis on võrdne haridusega avalikus põhikoolis, ja on ajalooliselt seda olnud alates esimest kooliseadusest.
Hiljem kaotasid perekonnad kohtuasja Riigikohtus (2 häält 3 vastu). Mõni aeg hiljem lõpetasid aga võimud üllatavalt kohtuasja. Pärast Mosviki juhtumit on kliima koduõppe ümber paremaks muutunud. Vanemaõigus koolis ja koduõpe sai riigipoliitilised kaitsjad. Uue kooliseaduse jaoks võeti vastu hariduskohustuse, mitte koolikohustuse printsiip.
Praegu võivad vanemad oma lastele koduõpet anda siis, kui nad on vallale sellest kirjalikult teada andnud. Vald on kohustatud tegema järelevalvet ja võib kutsuda õpilasi teste tegema.
1998. aastal tegi vallavalitsus väikses Osterøy vallas Hordalandi maakonnas demokraatliku otsuse sulgeda valla kaheteistkümnest koolist seitse. Kaks kohalikku asulat, Mjøsdalen ja Tysse, võitlesid edasi, et säilitada avalikud koolid. Nad taotlesid 85% riigi toetusega erakoole. Kuni avaldusega nõustuti, kasutasid nad oma haridusseaduses kirjas olevat demokraatlikku inimõigust anda koduõpet.
1998. aastal peeti nii Mjosdalenis kui Tysses mitmeid koosolekuid, millest võtsid osa vanemad, õpetajad, kohalikud elanikud, pedagoogikaeksperdid ja poliitikud. Jõuti üksmeelele, et vanemad peaksid ise õppetöö, st koduõppe eest vastutuse võtma, aga nad peaksid selleks kogunema ühte kohta. Vanemad maksid ka õppetöö konsultantide eest. Ettevõtmine õnnestus ja tundus kohalikku elanikkonda mobiliseerivat. Muuhulgas saadi käima kooliprojektid, mis olid seotud kohalike firmade ning ühiskondlike organisatsioonidega. Korraldati rahvusvaheline maaväikekoolide konverents, millest võtsid osa ka parlamendiliikmed ja haridusministeeriumi esindajad.
Kohalikud koolivõimud tahtsid tegevust peatada, väites, et sellist koolitegevust pole heaks kiidetud ja see pole seaduslik. Kõrgem administratiivüksus ei tahtnud aga süüdistusega tegelda ja saatis selle vallale tagasi. Asja enam ei käsitletud ja koduõppekogukond tegutses nii kaua, kuni koduõpetajad seda soovisid, st terve sügissemestri 1999.


Koduõpe kui väikekoolide ellujäämisstrateegia

Koolide sulgemisest sai 1999. aasta kohalikel valimistel valimisvõitluse peamine teema. Osterøy vallas võitsidki valimistel väikekoolide kaitsjad ning mitmed suletud koolid, sealhulgas Mjøsdalenis ja Tysses, avati taas jaanuaris 2000. Aastal 2002 tegi vald uuesti otsuse koolid sulgeda. Mjøsdalen ja Tysse tahtsid nüüd kumbki oma Montessori vabakooli. Need taotlused kiideti heaks ja koolid asutati sügisel 2003.
Kui avalik kool suleti, sai koduõppe ja vabakooli kombinatsioonist lahendus paljudele maarajoonidele terves riigis. Aastal 2002 oli 27 last (21% kõigist koduõppel olevatest lastest) kohalikes koduõppekogukondades. Sel moel loodud koolidest sai Norras uus koolitüüp, nn vabaltseisvad külakoolid. Selliseid koole juhivad ja omavad mittetulundusühingud, kuhu kuuluvad lapsevanemad ja kohalikud seltsid. Koolid on praegu nii kohalikus ühiskonnas kui ka võimude hulgas hästi vastu võetud.
Aastatel 1998–2004 loodi Norras 18 vabaltseisvat külakooli. Ainukesed vabad põhikoolid, mis suvel 2006 erandina ajutisest seadusest vabakoolide asutamiskeelu kohta heaks kiideti, olid viis suletud maarajooni väikekooli. Mitmed sellised avaldused on haridusministeeriumi laual ja arvatakse, et nende arv tulevikus aina kasvab.
Aastal 1997 oli Norras 1293 alla saja õpilasega maaväikekooli. Viimase 25 aasta jooksul on igal aastal suletud üle 20 sellise kooli. Kui ainult neljandik neist otsustaks jätkata vabakoolina, oleks 20 aasta pärast üle saja sellise kooli, mis moodustaks 3% kogu maapõhikoolidest.
Võitlus maakoolide sulgemise vastu esindab kodanikuinitsiatiivi, mis on viinud suurema avatuse ja valikuvabaduseni. Koduõpe on seda väga palju mõjutanud.

Christian W. Beck,
Oslo Ülikooli pedagoogikaprofessor

---