Nädalakommentaar

Paratamatuse vari eesti keele kohal
Eelmisel nädalal toimunud keelefoorum arutas „Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010” elluviimist. Foorum oli osalejate ja esinejate poolest soliidseim võimalik, ja otsa sai ­ka just siis, kui läks huvitavaks – et oleks edasimõtlemisruumi.
Keelenõukogu esimees Birute Klaas esitas asjaliku ja täpse ülevaate sellest, mis tehtud, mis täitmisel, mis tegemata, missugused on takistused ja ettepanekud. Eesti keele arendamise strateegia on tihe tekst, eesmärgid konkreetsed ja läbimõeldud: tagada, aidata kaasa, arendada, luua tingimused, parandada, saavutada, koostada, pöörata tähelepanu, aidata säilitada, viia ellu... Valitsus kiitis selle heaks 2004. aastal. Kõik väga ilus ja vajalik –kui vaid eesti keele kohal ei hõljuks paratamatuse vari. Eesti keel on surmale määratud – nagu iga teinegi veel kõneldav maailma keel, kaasa arvatud loomulikult maailmakeeled, küsimus on ajas. Ilmselt aitaks paratamatusega leppida, kui me ei teeks sellest enda jaoks mingit hirmutist ega hävituse koletist. Iga tõsine kultuurkeel jätab endast maha väärika jälje. Mõnigi surnud keel elab väga austusväärset elu edasi.
Riiklikku keelepoliitikat ei saa käsitleda lahus ühiskonna arengu reaalsetest väljavaadetest. Eesmärgid loomulikult on üllad ja peavadki olema, kuid kahjuks seda, et ilus eesti keel kõlaks julgelt, selgelt ja uhkelt iga eestimaalase suus, ei saa kunagi olema. Viie aasta pärast ilmub tööturule kolmandiku võrra vähem noori kui praegu – need ca 7000 lapsesünnitus- ja kasvatuseas noort jäid ammu sündimata, ning „see kordub aastakümneid, kuni pole enam, mida korrata”, kirjutab Rein Taagepera (EPL, 29.12.2006). Lapsi sünnib üha vähem, keegi läheb välismaale, keegi joob ennast surnuks (veel eelmisel aastal õnnestus Eestis väidetavasti suurendada kange alkoholi läbimüüki 10%), vanad kaovad vaikselt eest ära. Tendents on pöördumatu, seda võib vaid pehmendada.
Eesti rahva arvu katastroofilisele kahanemisele järgneb maa ülevõtmi­ne paljulapseliste sisserändajate poolt, tõdeb Taagepera, ja pole põhjust arvata, et uusasukad lähevad üle eesti keelele. Üle minnakse prestiižikamale keelele, nagu see toimus 6000 aastat tagasi, kui sündisid germaani ja balti keeled: kohalikud soomeugrilased hakkasid purssima indoeuroopat kui maaharijate keelt. Eks sama trend kehtib praegusajalgi. Eesti keel ei ole prestiižne keel, rääkimata sellest, et varjaks endas võimalust saada ladina keele taoli­seks üleeuroopaliseks teadus- ja diplomaatiakeeleks, mille kasutus jätkuks ka tuhat aastat pärast oma loomulikku lõppu.
Keele ellujäämine sõltub väärtus­tamisest, ka sellest, missugune on keelekeskkond laiemas mõttes, mis­keelne müra valitseb ümberringi, näiteks kaubanduskeskustes, sedastas keelefoorumil Mati Hint. Eesti Raadio nõrgestab eesti keele posit­sioo­ne, tekitades suhtumist, et see pole täisväärtuslik. Keeleseadus ei rakendu. „Miks?” küsib Mati Hint.
Eesti keele tähenduse ja tähtsuse tõusuga (teaduskeel, IT-keel, ELi ametlik keel) käib paradoksaalsel kombel kaasas kasutusareaali ahenemine. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaua on internetistumise, üleilmastumise, võrgustumise ja tööjõu vaba liikumise tingimustes võimalik rääki­da globaalse küla ühes umbtänavasopis teist keelt kui keskväljakul.
Mida saame teha? Ühelt poolt väga vähe, kuid üht-teist siiski: toota mõtestatud tekste, teha eestikeelset teadust nii palju kui võimalik, säilitada eestikeelne ülikool ja doktoriõpe nii kaua kui võimalik (sest vastasel juhul on varsti järg eestikeelse gümnaasiumi käes (Reet Kasik)), kirjutada eestikeelseid kõrgkooliõpikuid –ning mitte loota üksnes IKT ja In­terneti peale. Et kui kellelgi tekib kunagi huvi, mis oli selles keeles (ja tema kaduvväikeses kandjaskonnas) erilist, et suudeti pikki aastatuhandeid vastu panna indoeuroopa survele, minemata üle läti, saksa või vene keelele, ning tõusta veel lõpu eel väärikaks kultuurkeeleks. Sõnaga –et jääks vähemalt võimalus pärast surma eestimaalaste seas kuulsaks saada, vrd liivi ja setu keele saatus.
Kui Jakob Hurt ei oleks sada aastat tagasi kvaliteetpaberil välja andnud oma „Setukeste laule” ega oleks neid ilusa käekirjaga raamatusse raiutud Hurda kogusid, poleks setu rahva tä­hendus praegu kindlasti see, mis ta on. Inglise keeles tehtud eesti teadus jääb ülemaailmses kontekstis tohutus infolasus tähelepanuta niikuinii. Ajatu väärtus (kui niisugust üldse on) saab olla ikkagi üksnes ainulaadsel, nagu neil samadel „Setukeste laulu­del” ja Oskar Looritsa „Liivi rahva usundil”.
 

Karl Kello