TNS EMORi värskest uuringust „Eestikeelne aineõpe vene õppekeelega koolides. Hetkeolukord ja vajadused” selgub, et kahe aastaga on suhtumine osalisele eestikeelsele õppele üleminekusse ja valmisolek selleks paranenud.

Novembris tehtud küsitluse eesmärk oli saada ülevaade eestikeelsele aineõppele üleminekust, koolijuhtide ja õpetajate hoiakutest, koolide vajadustest ja huvirühmade valmisolekust. Eesti 81-st vene- või kakskeelsest güm­naasiumist osales uuringus 65. Telefonitsi esitatud küsimustele vastas 65 koolijuhti, 185 gümnaasiumi- ja 27 põhikooliõpetajat.
2004. aastal tehtud analoogse uuringuga võrreldes on toimunud nihe paremuse poole. 95% küsitletud koolides on eestikeelne aineõpe. Ainult kolmes koolis ei õpetata ühtki ainet eesti keeles. Kahe aasta eest olid vastavad protsendid 83 ja 17. Eestikeelsele aineõppele üleminekuks rakendatavate meetmete hulk on kasvanud. Suurenenud on eesti keele osatähtsus täiendusõppes, kahekordistunud koolide arv, kes loovad õpetajatele eesti keele praktika võimalusi.

Õpetajad koolijuhtidest skeptilisemad

Koolijuhtide ja õpetajate hinnangud osalisele eestikeelsele aineõppele üle­minekule on muutunud positiivsemaks. Kolmandik koolijuhte (34%) ja viiendik õpetajaid (22%) leiab, et kool on osaliseks eestikeelseks õppeks hästi ette valmistatud. Kahe aasta eest olid vastavad protsendid 14 ja 15. Kui eelmises uuringus pidas eestikeelset õpet vajalikuks 83% koolijuhtidest, siis tänavu juba 94%. Eitaval seisukohal oli ainult neli direktorit. Suurim positiivne nihe on toimunud Tallinna koolijuhtide hoiakutes, kõige kriitilisemad on Ida-Virumaa koolijuhid.
Kuigi ka õpetajate suhtumine on varasemast pooldavam, on nad kooli­juhtidest skeptilisemad, nende seas on vähem neid, kes peavad eestikeelsele aineõppele üleminekut väga vajalikuks, ka hindavad nad kooli valmisolekut tagasihoidlikumalt jne. Õpetajate arvates on eestikeelsest aineõppest huvitatud eelkõige koolijuhid, mitte õpilased.
Kuigi valmisolek eestikeelsele aineõppele üleminekuks on paranenud, on arenguruumi küllaga. Keele­kümblusprogrammi rakendab vaid veidi üle kolmandiku (37%) koolidest, 20 neist kavatseb seda laiendada. 39 koolil (63%) pole praegu veel kindlat liitumisplaani.
Suurem osa õpetajatest, kes ei õpeta oma ainet eesti keeles, ei soovi seda ka edaspidi teha. Õpilaste ja lapse­vanemate huvi eestikeelse aine­­õppe vastu ei ole kahe aastaga suurenenud. Koolijuhtide hinnangul on motiveeritud kaks kolmandikku neist. Õpetajate motiveeritust peavad koolijuhid lapsevanemate ja õpilaste omast madalamaks. Kõige väiksem on see Ida-Virumaal.
Kõige sagedamini õpetatakse mõnd ainet eesti keeles keskastmes. 2004. aas­taga võrreldes on eestikeelne õpe keskastmes suurenenud, gümnaasiu­miosas aga veelgi langenud. Eestikeelse õppe mahtu kavatseb suurendada 42 kooli, neist enamik (81%) asub Ida-Virumaal.


Eestikeelne aineõpe

2004. aastaga võrreldes on eesti keeles õpetatavate ainete rõhuasetused muutunud. Kuigi kõige sagedamini õpetatakse loov- ja rakendusaineid, on 5.–9. klassides kasvanud nii humanitaar- kui ka reaalainete osatähtsus, samas kui gümnaasiumis õpetatakse eesti keeles põhiliselt humanitaaraineid. Ainevalik sõltub eelkõige (76% juhtudest) õpetaja olemasolust ja alles seejärel sisulistest kaalutlustest.
Õpetajate hinnangul on paranenud nii õpilaste kui ka nende endi eesti keele oskus, kasvanud eesti keeles õpetamise valmidus. Viimase kolme aastaga on eesti keele koolitust saanud 69% küsitletud aineõpetajatest, konkreetse ainega seonduvalt siiski vaid 56%. Eesti keeles õpetamise metoodikas on end täiendanud 45%, õppepraktikal eesti koolis käinud 24% õpetajatest.
Õpetajate keeletaust on sama, mis kahe aasta eest – eesti keeles õpetavad peamiselt need, kes seda emakeelena räägivad. Nii Tallinna kui ka Ida-Virumaa koolides on siiski pisut kasvanud nende vene emakeelega õpetajate arv, kes suudavad ainet eesti keeles õpetada. Kuigi ainult vene keeles õpetavate õpetajate hulk on vähenenud, on see endiselt kõrge (40%), Ida-Virumaal 45%. 77% neist pedagoogidest pole valmis oma ainet eesti keeles andma. Põhiargument eesti keeles õpetamise vastu on vähene keeleoskus.
Koolijuhid ja aineõpetajad näevad eestikeelse aineõpetuse peamiste plussidena, et see parandab õpilaste eesti keele oskust, tõstab lõpetajate konkurentsivõimet tööturul, suurendab edasiõppimisvõimalusi. Varasemast rohkem koolijuhte ja õpetajaid nõustub väitega, et eestikeelne aineõpe üht­lustab eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste teadmiste taset.
Nii nagu kahe aasta eest, peavad koolijuhid ja aineõpetajad eestikeelsele aineõpetusele ülemineku kõige negatiivsemaks kaasnähuks koolitöö pingelisemaks muutumist. Miinustena nimetatakse õpilaste lisakoormust, stressi ja teadmiste lünklikuks jäämist. Varasemast veelgi rohkem rõhutatakse õpetajate lisakoormust ja psüühilist pinget. Endiselt teeb muret ka eestikeelse õppematerjali ja -metoodika olemasolu ja kättesaadavus.


Tingimused pole eriti muutunud

Koolijuhtide hinnangul on ülemine­kutingimused jäänud 2004. aastaga enam-vähem samale tasemele. Aine­õpetajate eesti keele oskust hindab heaks või pigem heaks 80% koolijuhtidest, samas kui õpetajatest annab oma keeleoskusele sama kõrge hinnan­gu vaid 68%. Õpilaste eesti keele oskust hinnatakse paremaks kui 2004. aastal. Heaks peab seda 77% koolijuhtidest ja 54% õpetajatest. Nii koolijuhtide kui ka õpetajate hinnangul on mõnevõrra paranenud metoodiline ettevalmistus.
Suhtumise määrab isiklik kogemus. Kõige madalamalt hindavad oma kooli võimalusi eestikeelsele õppele üleminekuks Ida-Virumaa koolijuhid ja õpetajad ning ainult vene keeles õpetavad pedagoogid. Paremini suhtuvad üleminekusse Eesti teiste piirkondade ja eesti keeles õpetamise kogemusega õpetajad. Kõige positiivsemalt on häälestatud algklassi- ja ainult eesti keeles õpetavad õpetajad.


Piisavalt teavet

Koolijuhtide ja eriti aineõpetajate informeeritus osalisele eestikeelsele aineõppele üleminekust on oluliselt paranenud, teadlikkuse tase piirkonniti ühtlustunud. Ülemineku üksikasjadega kursis olevaks peab end 79% koolijuhte ja sama suur protsent aineõpetajaid. 2004. aastal olid vastavad protsendid 69 ja 47.
Enamik koolijuhte (85%) ja aineõpetajaid (91%) mõistab 2007/2008. õa algava vene kooli osalisele eestikeelsele õppele ülemineku olemust õigesti. Kahe aastaga on oluliselt kasvanud otseallikate – haridusministeeriumi, seminaride, haridusameti – osatähtsus koolide teavitamisel. Koolijuhid saavad üleminekukavu puudutava info peamiselt otseallikast, õpetajateni jõuab endiselt vahendatud teave.
Uurigu põhijäreldus on, et vene koolid on osalisele eestikeelsele õppele ülemineku omaks võtnud. Koolijuhtide valitsev suhtumine on „Teeme ära”. Nüüd on päevakorral see, kuidas üleminek õpetajatele ja õpilastele võimalikult lihtsaks teha.

Allikas: TNS EMORi uuring „Eestikeelne aineõpe vene õppekeelega koolides. Hetke­olukord ja vajadused” (www.hm.ee).