Läbi aegade on õpetaja autoriteet ja ootused tema suhtes olnud Eesti ühiskonnas kõrged. Seoses formaalhariduse üha kõrgemate tasemete muutumisega esmalt massiliseks ja siis universaalseks, on õpetaja elukutse tänapäeva maailmas kujunenud üheks massilisemaks. Muutunud on ja muutub ka õpetaja kutsetegevuse sisu.

Vastuolu kõrgete ootuste ja massilisuse vahel on õpetajad pannud pideva surve alla ning on jätkuvate pingete allikas nii ühiskonnas kui ka õpetajaskonnas. Igati ootuspäraselt peegeldab õpetajaskond suhtumist enda ümber ja ajuti ka võimendab seda.
Pole kahtlust, et õpetaja ühiskondliku positsiooni ja kutseala prestiiži kujunemisel on oluline koht õpetaja professionaalsusel. Just professionaalsus määrab selle, kelleks õpetaja ennast ise peab ja kelleks teda peetakse. Sõnastan siinkohal hüpoteesi: Eesti haridusseadustik ei toeta õpetaja kujunemist professionaaliks.
Professionaalsus mingil kutsealal tähendab eelkõige võimet iseseisvalt ja loovalt lahendada selle kutseala viljelemisel esile kerkivaid ülesandeid ja probleeme. Professionaal ei vaja oma igapäevatöös kellegi juhendamist, küll aga võib vajadusel ise olla juhendaja. Samuti ei käi professionaali staatusega kokku sagedane sekkumine kõrvalt.
Põhimõtteliselt ei ole vahet õpetaja, arsti, teadlase, arhitekti ega inseneri kujunemisel professionaaliks. Üldjuhul koosneb see akadeemilisest koolitusest ja praktilisest kutsetööst, mis võivad eri viisil ja mahus vahelduda.


Vastuolud ja takistused

Professionaaliks kujunemist võib kirjeldada ka kujuteldaval akadeemilisel vertikaalil: bakalaureus, magister, doktor. Formaalhariduslikult on professionaal doktori taseme kvalifikatsioon. Sellele viitavad ka mitmel kutsealal kasutatavad akadeemilised nimetused: teadlase kutsealal filosoofiadoktor, arsti kutsealal meditsiinidoktor. Kas oleme sellest loogikast lähtuvalt valmis aktsepteerima, et õpetaja-metoodik või ka vanemõpetaja (koolmeister!?) on doktoritaseme kvalifikatsioon?
Professionaaliks kujunemise keskkond on kõik suhted, milles õpetaja oma rollides on. Haridusseadustik moodustab nende suhete kontseptuaalse, juriidilise ja osalt ka majandusliku raamistiku.
Oluline koht õpetaja kujunemisel professionaaliks on õpetajakoolituse mudeli valikul. Praeguseks on paljudes arenenud riikides saadud aru, et professionaaliks kujunemise kohustuslik osa on akadeemiline õpe vähemasti magistri tasemeni. Õigupoolest toimub aga suur valik siin teljel professionaal vs tükitööline. Eesti valikut õpetaja kui professionaali kasuks toetavad ka õpetajakoolituse raamnõuded. Ometi on see vaid väike osa tervikust. Ülimalt tähtis on mõista kõlbeliste ja akadeemiliste väärtuste ühtsuse olulisust.
Mingil juhul ei tohi alahinnata ka (ühtlus)kooli mudeli tähtsust. Üht­luskooli tegelik sisu kujuneb (riikliku) õppekavaga määratletud õppesisu, õppekorralduse ja õpikeskkonna koostoimes hariduse kvaliteedikindlustuse riikliku süsteemiga (tasemetööd ja riigieksamid, kooli sisehindamine ja välishindamine, riiklik järelevalve). Just see koostoime määrab suhted ja hoiakud koolis. Õigupoolest peaksime ühtluskoolist rääkima eelkõige seoses põhikooliga.
Eesti hariduspoliitika kõige olulisem dilemma ongi küsimuses, kas saapavabriku tüüpi kool, kus normist erinevad välja praagitakse, või kõigile võrdväärseid haridusvõimalusi pakkuv kool. Siin peituvad kõige suuremad vastuolud ja takistused õpetaja kujunemisel professionaaliks. Keskkond, milles õpetaja areneb ja kujuneb professionaaliks, on praegu sageli skisofreeniline, asetades õpetaja vastuoluliste stiimulite välja ja takistades professionaalina tegutsemist.
Pikka aega on õpetaja kutsealaga seoses ühiskonna tähelepanu keskmes olnud eelkõige palgaküsimus. Kuigi õpetajate palgatase on oluline, ei saa kõiki probleeme taandada palgale. Vähemalt sama oluline on kogu palgakorraldus: kes, mille eest ja kui palju maksab ning kuidas seda mõõdetakse. Praegune palgakorraldus tugeva orientatsiooniga õpetaja tükitööle ei soodusta kindlasti professionaalsuse kasvu.
Kuidas mõõta (hinnata) professionaalsust? Ka siin on palju vastuolulist. Vaidlusi põhjustanud valdkond on õpetaja kutsestandard ja sellele tuginev kutseomistamise protsess praegusel kujul. Vastuolu peitub ka ühetasemelise kutsestandardi ja neljaastmelise ametijärkude süsteemi vahel. Sügavalt põhimõtteline on küsimus, milline on suhe õpetaja kutsestandardi ja eetikakoodeksi vahel, samuti see, kus ja kuidas need tekivad. Selgelt määratlemata on rollijaotus õpetajate kutseliitude ja ametiühingu vahel.
Ilmselt väärib seoses õpetaja kutseala kui olulise ja iseseisva professiooni (taas)kujunemisega tõsist tähelepanu analoogia või selle puudumine maailma üha vanima – arsti – kutsealaga.


Edu võti

Toon välja Soome neli edutegurit, mille taust on eranditult kultuuriline.
Hariduspoliitika stabiilsus, mis on kestnud vähemasti viimased 40 aastat ja mille keskmes on võrdväärseid haridusvõimalusi pakkuv ühtluskool. Laiemalt on selle eduteguri nimi poliitiline kultuur, mille sisu on püüd erakondadeülese konsensuspoliitika poole ühiskonnale olulistes küsimustes.
Partnerlusel ja koostööl põhinev juhtimiskorraldus koolisüsteemi kõigil tasanditel ehk organisatsiooni- ja koostöökultuur.
Õpetajate professionaalsuse väärtustamine ja autonoomia tunnustamine ning sellest tulenev õpetajakutse kõrge prestiiž ühiskonnas ja populaarsus noorte hulgas (kutseala kultuur).
Tuginemine süstemaatilistele haridusuuringutele nii hariduspoliitikas kui ka õpetajakoolituses (akadeemiline kultuur).
Mida Eesti poliitikud saavad teha ja peavad tegema, et õpetaja saaks kujuneda professionaaliks? Järgnevalt põgus (ja kindlasti mitte ammendav) loetelu olulisemast.
Koostada pikaajaline haridusstrateegia ja saavutada selles lai ühiskondlik konsensus. Heaks kiidetud haridusstrateegia on ka riikliku õpetajapoliitika alus.
Viivitamatult asuda koostama uut haridusseadustikku, mille keskmes on elukestvalt õppija. Formaalharidust puudutavalt peaks see seadustik olema õppetasemete keskne.
Koostada ja käivitada haridusuuringute riiklik programm.
Viia õpetaja õigused, kohustused ja vastutus mõistlikku tasakaalu.
Vähendada õpetaja enese- ja välishindamise bürokraatlikkust.
Viia õpetaja palgakorraldus vastavusse professionaaliks kujunemise ja olemise nõuetega.
Õpetajad ise saavad luua kollektiivse kutsealase ühistunnetuse (nagu on arstidel), st kujundada oma kutseala identiteedi. Selle identiteedi alusel saab luua tugeva kutseliidu, mis ei ole vaid aineliitude kogum, misjärel tuleks taotleda kutseomistamise delegeerimist õpetajate kutseliidule.
Kahtlemata tuleb ka praegu nõustuda sajandivahetusel haridusfoorumi ja haridusministeeriumi koostöös valminud haridusstrateegia „Õpi-Eesti” kokkuvõtte esimese teesiga: „Õpetaja on jätkuvalt igasuguse haridusuuenduse võti.”
Ükski arvamusartikkel ei tõesta ega lükka ümber ühtki hüpoteesi, seda saab teha vaid põhjaliku uuringu ja analüüsi tulemusena.
Meie olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu! (M. Twain)

Olav Aarna