Elupõline õppija Riho Kangur

Riho Kanguri elukäik paneb mõtlema. Esiteks tõdeme, et inimene võib olla koolipõlves teistsugune kui täiskasvanuna. Teiseks avastame, et hea palk võib ka kurja teha – õpingutest eemal hoida. Kolmandaks näeme taas, et õppima hakata pole kunagi hilja. Peale selle tekib mõte, et meie koolides võiks olla rohkem pedagooge, kes on varem töötanud mõnel muul elualal.

Tulevane õpetaja ja lastekodudirektor ei sarnanenud koolipõlves Arno Tali, vaid pigem Joosep Tootsiga. Oma vempudega valmistas ta meelehärmi nii isale-emale, vanematele vendadele kui ka õpetajatele. Seevastu hiljem on Riho Kangur olnud tubli töömees, pühendunud õppija ning armastatud kooliõpetaja.
Jõhvi Gümnaasiumis oli Riho nii hea spordipoiss (tugev sprindialadel ja hüpetes), et suunati pärast 6. klassi Tallinna Spordiinternaatkooli. Seal edenes ta kiiresti, saavutas häid tulemusi ka odas ja kuulis. Paraku võlus spordile lisaks suur linn ja nii eelistas poiss tihtipeale teha tundides „terve ülesande asemel pool”, kuni 10. klassis tekkis oht langeda koolist välja. Selle vältimiseks astus ta tollasesse Tallinna 6. Kutsekeskkooli, et saada sealt keskharidus kergemini kätte.
Riho tahtis õppida laevaelektrikuks, aga et sellele erialale oli suur tung, valis treiali oma. Kolmanda kursuseni pidas vastu, aga mitte tänu heale õppimisele, vaid edule spordis. Esindas kooli igal võimalikul võistlusel, tuli kutsekoolide üleliidulistel võistlustel kümnevõistluses kuuendaks ja kui poleks kettaheites nulli saanud, oleks olnud isegi esimese kolme seas.
Kolmandal kursusel lõi lõpuks ikkagi õppimisele käega ja andis „linnaelu ahvatlustele” järele. Elas tuttavate juures, söögiraha teenis juhutöödel. Nii sai elada küll.
Linnaelu ei saanud Riho aga kaua nautida – sügisel tulid vanemad ven­nad Tallinna ja viisid poisi Ida-Virumaale tagasi. Tagasiviimine kujunes omamoodi kauboifilmiks. Riho põgenes vendade eest mööda Laia täna­va katuseid.
Selliseid „filmikaadreid” etendas ta noorena päris palju. „Olin siis juba kaheksateist, aga poisikese aruga,” annab ta tollele ajale hinnangu, „samas aitavad sellised kogemused mõista tänapäeva noori, kellega samasuguseid asju juhtub. Tean, et see läheb üle, ei kaota nende puhul lootust.”

Püstol padja all
Ida-Virumaal algas Riho Kanguri tõsine töömeheelu. Vanem vend näitas oma palgalehte ja sellest piisas – Riho hakkas ka kaevuriks. Kaevandusest läks noormees 1976. aastal Nõukogude armeesse ja pärast vabanemist jälle kaevandusse tagasi.
Kaevurina töötades lõpetas ta ka keskkooli – naist võttes tundis, et abieluinimesel peab vähemalt keskhari­dus olema. Abikaasa Urve, kes oli lõpe­tanud Tallinna Pedagoogilise Ins­ti­tuudi, jagas seda mõtet. Riho lõpetas töö kõrvalt Toila Kaugõppekeskkooli.
Seejärel töötas ta ligi kümme aastat kaevurina edasi, teenides üle 500 rubla kuus. Oleks võinud ju edasigi õppida, aga abikaasa Urve teenis lasteaiajuhatajana vaid 90 rubla kuus. „Korralik palk kaevanduses hoidis mind pikka aega õppimisest eemal,” tõdeb Riho Kangur nüüd.
Lõpuks hakkas siiski tunduma, et lisaks palgale on elus veel midagi vaja – edasiminekut, arengut, õppimist. 1989. aastal kutsusid sõbrad Riho Tihe­metsa Sovhoostehnikumi põllumajan­dusmehhaaniku eriala õppima. Ta läks ja tõdes, et õppimine meeldib talle. Eriti köitis kõrgem matemaatika. Paraku jäid õpingud pooleli, sest taastati Eesti Vabariik ja oli aeg hakata äri ajama.
Ettevõtliku mehena hakkas Riho koos oma vanemate vendadega metsa üles töötama. Ostsid metskondadelt metsa, võtsid selle maha ja müüsid Rootsi. Selles eluperioodis ei puudu ka eluohtlikud momendid. Nimelt hakkasid allilmategelased vendadel metsatööde ajal külas käima. Küsisid raha ja pakkusid katust. Tulistasid hirmutamiseks maja, nii et seinad olid tinakuule täis. Käisid nagu peremehed toas. Siis astus Riho Kaitseliitu ja sai loa relva kodus hoida. Magas, relv padja all. Kui katusepakkujad Riho „tamasseri raudu” nägid, lõppesid külaskäigud päevapealt. Nad teadsid, et oma kodus võib sissetungijaid enesekaitseks tulistada.
Relva ostmisega probleemid ei lõppenud. Metsa ülesostjad armastasid müüjatele „tünga teha”. Rootsis olid ausad partnerid, aga Tallinnas pettureid jagus. Algul kanti pool raha üle, et kaup kätte saada. Kui kõik oli käes, teatati, et ülejäänud summa jääb maksmata, sest raha lihtsalt ei ole – pankrot. Kuni 300 000 krooni jäi mõnikord nii saamata. Need olid valusad hoobid, närv oli kogu aeg pingul. See oli üks põhjus, miks Riho hakkas metsatöö kõrvalt üha rohkem tegelema laste ning noortega. Lisaks ei leidnud tema mõistus metsas piisavat rakendust. „Inimeste pidev pettuses kahtlustamine tundus mõistuse vale kasutamisena,” meenutab mees.
Öeldakse, et õpetaja peab ühiskonda hästi tundma ja keegi ei tunne seda paremini kui sotsiaaltöötaja, kes on kursis ka elu varjupoolega. Sotsiaaltööd võib lugeda lausa ühiskonnaalaseks koolituseks.
Riho Kangur on saanud põhjaliku seda laadi koolituse. 1996. aastal hakkas ta juhtima projekti „Lapsele oma kodu”. Projekti mõte mitte võtta lapsi probleemidega kodust ära, vaid aidati perekond jalule. Lisaks Rihole lõid kaas psühholoog ja kaks sotsiaaltöötajat.

Elu ülikoolid
Ida-Viru Maavalitsusest saadud aadressidel käisid nad probleemidega peredes rääkimas, viisid riideid ja toiduaineid. Riho tõdeb, et raske oli hädasolijaid aidata. Kui kümnest ühes midagi muutus, oli see suur edu. Põhiline probleem oli alkoholism. Vanemaid oli vaja rohkem kasvatada kui lapsi. Mõned hankisid lapsi ainult selleks, et saaks lastetoetust, mida maha juua.
Sealt kutsuti Riho Ahtmes avatud rehabilitatsioonikeskuse juhatajaks. Keskus oli mõeldud vanglast vabanenud peavarjuta inimestele, aitas neil dokumente saada ja töökohta leida. Sel ajal oli Ida-Virumaal töökohti vähe ja endist vangi ei tahtnud tööle keegi –  nii elasid vanglast vabanenud rehabi­litatsioonikeskuses. Seal oli toit ja peav­ari, sai saunas käia. Kes keskusse tuli, see kuritegelikule teele tagasi ei pöördunud. Mõni oli istunud kinni paarkümmend aastat ega tahtnud mingil juhul trellide taha tagasi sattuda, püüdis igal moel korralik olla.
Muidugi oli ka selliseid, kes kippusid läheduses asuvas kohvikus pahandust tegema, näiteks ei kuuletunud naisterahvast administraatoritele. Ka nende meestega sai Riho hakkama – kaevuri- ja metsatööga treenitud musklid tekitasid aukartust.
Varsti Tallinna huvi Ahtme rehabili­tatsioonikeskuse vastu jahenes ja kahe aasta pärast pandi see rahastamisprobleemide tõttu kinni. Ühel aastal töötasid inimesed jaanuarist maini ilma palgata, puhtast entusiasmist, oodates projektiraha. Riho käis Illuka vallast ja mujalt raha laenamas, et hoolealustel oleks toit laual ja keskusel maksud makstud. Nüüd on seal kodutute varjupaik.
Riho tahtis luua rehabilitatsioonikeskust ka kriminaalse taustaga noorukitele. Kose metsamajandis pandi lasteaed kinni ja sealsed ruumid sobisid noorte toetuskooli või -kodu loomiseks. Kõrgemalt poolt mõtet toetati, kuid kohalik rahvas oli kategooriliselt vastu. Kardeti, et Kosel tekib kriminogeenne keskkond, mis rikub kohalikke noori. Poole aasta pärast põles lasteaed maha ja keegi ei saanud midagi.
Sotsiaaltöö tungis Rihole lausa perekonda. Kui abikaasa Urve töötas Jõhvi valla sotsiaalnõunikuna, pidi ta vanemateta jäänud 7-aastasele poisile leidma koha lastekodus. Too vaadanud talle otsa ja küsinud: „Tädi, kas sa endale poega ei taha. Mina küll tahaks sind endale emaks.”
Selline pöördumine puudutas Riho ja Urve südant! Nad võtsid poisi enda juurde ja praeguseks on temast sirgunud tubli ja töökas noormees.
Hiljem elas mõnda aega nende juures ka Urve vennapoeg. Siis üks tüdruk, kes tahtis poisiks saada, kuna lihased vanemad ei suutnud tüdruku mõttega kuidagi leppida. Juhtum oli keerukas. Teisedki külalapsed käisid nende pool – ruumi jagus kõigile.

Veritas, Audentes, TLÜ
Elu ülikoolile järgnesid päris ülikoolid. Kui Riho abikaasa Urve läks majandusõigust õppima, viis Riho teda õhtuti autoga Kohtla-Järve Polütehnikumi. Kuna ta nagunii regulaarselt polütehnikumi käis, hakkas ka ise seal õppima. Õppisid paarisrakendina õhtuses statsionaarõppes. Neli korda nädalas. 2001. aastal lõpetasid edukalt majandusõiguse kursuse.
2002. aasta kevadel tekkis Rihol mõte õigusteadust edasi õppida. Läks Audentese rahvusvahelisse ülikooli (tollane Veritas) ja juba esimene kursus pakkus lausa naudingut. Jälle neli aastat õhtust statsionaari. Rakverest oli kaugel käia, aga katkestamismõtet ei tekkinud.
„Audenteses oli mu juhendaja professor Eduard Raska, mõnusa huumorisoonega õppejõud, kes oskas rääkida õigusest põnevalt ja eluliselt,” meenutab Riho. „Lõputöö teema oli terrorism. Võrdlesin Venemaa, Euroopa Liidu ja Eesti sellekohast seadusandlust. Selgus, et Eesti karistusseadustikus terrorismi piisavalt selget määratlust polegi. Isegi Venemaal on asjad palju paremini korras, kuni selleni välja, et terroriste tabada aidanule antakse uus identiteet.”
2004. aastal kandideeris Riho Rak­vere Kutsekeskkooli metallitöö osakonna juhatajaks. Ta oli ju kutsekeskkoolis treialiks õppinud ja ka Tihemetsas masinaid uurinud. Aga direktor Han­nes Mets nägi mehes hoopis õiguse aluste, psühholoogia ja inimeseõpetuse õpetajat. Audenteses läbitud kursused andsid õiguse neid aineid õpetada. Kuna Rihol polnud õpetajakutset, asus ta kohe pärast Audentese lõpetamist Tallinna Ülikoolis õpetajakursust läbima ja lõpetas selle tänavu kevadel. Praeguseks on õpilased ta juba kaks korda Rakvere Kutsekeskkooli parimaks õpetajaks valinud.

Õpetaja Lauri aastad
Oma õpetajatööst räägib Riho nii: „Õi­guse aluseid on noortele küllaltki raske õpetada, õpikud on igavad. Kui tahad õpilasi kaasa mõtlema tõmmata, pead elulist materjali juurde otsima, inimestega rääkima, nendelt küsima. Õpilastele tuleb jutustada ilmekaid näiteid elust ja küsida, mida nemad teeksid, et kõik oleks õige. Huvi tekkides saavad asjad selgeks. Muidugi tuleb ka pause teha ja natuke nalja visata, et tunnid üksluiseks ei muutuks.”
Õppekavas on õigusõpetust ainult 40 tundi, sellega ei jõua paljut selgitada, seepärast käivad noored pärast kooli lõpetamistki Riho juures konsultatsioonis. Kui vaja, esindab ta neid töövaidluskomisjonides, aitab kirju koostada.
Inimeseõpetuse tundides selgitab Riho kõige olulisema teemana, mis on alkoholism ja muud sõltuvused. Üle 30 tunni kulub narkomaaniale ja seksuoloogiale, vähemaga noori ei veena.
Riho Kangur: „Oleme arutanud, miks noortekampades halba toredaks peetakse. Toon elust võetud näiteid ja lasen õpilastel neid analüüsida. Ükski näide ega küsimus ei tohi korduda, alati tuleb leida värske vaatenurk, siis kuulatakse huviga.
Alguses peab kordama inimeseõpetuse põhikooli materjali, sest põhikoolides pole mõned õpetajad julgenud seksuoloogiast ja narkomaaniast lastele rääkida. Mul endal oli ka kõhe tunne, kui hakkasime seda teemat esimest korda tüdrukute klassis arutama, aga kartuseks pole põhjust – noored on asjalikud ja arukad.”
Rihole anti kohe oma grupp juhendada: 21 poissi, ehitajad. Kõik 21 lõpetasid kooli. Ehitajad on valitud seltskond, nendega ongi pisut kergem. Nad pääsevad välismaale tööle ja kodumaalgi on ehitajate palgad oluliselt tõusnud, mistõttu tänavu kandideeris 60 kohale juba 160 tahtjat.
Riho jättis omal ajal õppimise katki kõrge kaevuripalga pärast. Ta leiab, et sama probleem kimbutab ka tänapäeva noori. Praktikafirmades makstakse noortele palka, millist nad pole eluilmaski näinud. Sellega tõmmatakse praktikandid koolist ära, püsivalt tööle. Riho veenab õpilasi, et kooli ei tohi pooleli jätta. Ta kirub tööandjaid, kes panevad poisse ehitustele tõmmates nende arengu kinni.
„Nii teevad nad võimekatest noortest lihtsad labidamehed, kurdavad siis, et kvalifitseeritud tööjõudu pole kuskilt võtta, ning taotlevad luba tuua ehitajaid välismaalt. Nad võiksid maksta poistele hoopis stipendiumi koos kohustusega hiljem teatud aeg nende juures töötada,” arvab Riho Kangur.
Riho Kangur teab, et õppimine annab inimese elule uue tähenduse, ja julgustab oma õpilasi igati õppima. „Noored on samasugused, nagu meie omal ajal olime. Vennad ajasid mind Tallinnas taga, et minust korralik inimene saaks, nüüd ajan mina oma õpilasi taga. Kuid kirjelda­matu rõõm on kolmandale kursusele jõudnute juures märgata, kuidas nende mõtteviis on muutunud arukaks ja asjalikuks. Selle nimel tasub koolis töötada,” kinnitab Riho Kangur.
Mida Riho Kangur veel õppida kavatseb? Aasta tuleks pühendada inglise keelele, on Riho vastus. Auden­teses õppides luges ta saksa- ja venekeelseid materjale, kuid rahvusvaheline suuline suhtlemine on üha enam ingliskeelne. Rihol on ka üks uus väljakutse – ta alustas tööd lastekodudirektorina. Soovime Rihole ja kõigile teistelegi elupõlistele õppijatele edu!