Eesti haridus- ja teadusvaldkonnale avanesid Euroopa Liidu tõukefondid

 

Anu Mõttus

Repliik

Eelmisel neljapäeval pärjati Nobeli kirjanduspreemiaga Suurbritannia naiskirjanik Doris Lessing, kellelt eesti keeleski ilmunud hulk teoseid. Paraku ei õnnestunud taas kord Nobelit võita meie Jaan Krossil ning jälle järgnes Eesti meedias arutelu selle üle, mis jäi eestlastel tegemata või mida tehti valesti. Vastust sellele küsimusele otsiti ka Aarne Rannamäe juhitud saates „Vabariigi kodanikud” (ETV, 12.10.).
Kahtlemata oleks Nobeli kirjandus­preemia võitmine Eestile suur tunnustus, aitaks tõsta eneseuhkust ja -teadlikkust, mida eestlased ka 16 aas­tat pärast iseseisvumise taastamist näivad hädasti vajavat. Mis aga saab määravaks Nobeli kirjanduspreemia võitmisel? Turundus ja reklaam? Kui­võrd saab kultuuri auhindamisel rääkida kindlatest loogikale alluvatest reeglitest? On ju kunsti puhul kri­teeriumid pigem subjektiivsed ja mittemõõdetavad.
Määrates kirjanduses parimaid, ei pruugi 1 + 1 ilmtingimata 2 olla. Esiteks kirjutatakse eelkõige omakeelsele inimesele. Ülalmainitud saa­te üks külaline kirjanik Jan Kaus selgitas, et kirjutades ei mõtle ta ku­nagi sellele, et tema teos võidakse tulevikus tõlkida ka teistesse keeltesse. Samuti ei ole Kausi jaoks esikohal mõte, kuidas potentsiaalne välismaalasest lugeja tema loomingut mõista võiks. Sama mõtet on korduvalt väljendanud ka teised kirjanikud, näiteks Andrus Kivirähk ei tee saladust, et „Mees, kes teadis ussisõnu” ongi kirjutatud eelkõige eestlastele.
Nõudes kirjanikult teadlikkust turu-ootustest, ootaksime neilt Bar-bara Cartlandi-laadset loomingut, mis vastaks väga kindlatele sisulistele ja stilistilistele reeglitele ning kõnetaks väga selgelt määratletud publikut. Tundub siiski, et eesti kirjanikkond usub ideaali oma rahva vaimult suureks saamisest…
Pigem soovivad eesti kirjanikud ning ilmselt ka enamik nende välismaa kolleegidest, et inimesed raamatuid loeksid ja kaasa mõtleksid. Kar­mi ja otsekohese ütlemise poolest tuntud väärikas eas nobelist Doris Lessing on öelnud, et „inimene, kes ei loe, on rumal nagu koer”. Koer võib olla küll tark loom, kuid loomaks jääb ta siiski ning ajal, mil alternatiivseid ajaviitmisvahendeid on palju ning „kollane” meedia haarab massid endasse, pakkudes kerget, mõttetööd mittenõudvat meelelahutust, on lugev inimene suur väärtus. Ning jutt sellest, et moodsad meediumid asendavad lugemist, on pigem odav vabandus koer olemisele ehk mõttelaiskusele.
Kui Eesti kirjanikud suudavad kirjutada raamatuid, mida ostetakse ja loetakse, kas ei olegi nad siis oma ülesande juba täitnud? See on ju eeldus rahvusvahelisele edule, mis võib tulla, kuid ei ole eesti kultuuri elujõu ja tuleviku seisukohalt kindlasti esmatähtis.

Üks linn, kaks riiki

Seoses 21. detsembri lähenemisega räägitakse piiriülesest koostööst Eesti ja Läti vahel üha enam. Ühise minevikuga Valga ja Valka sobivad selleks haridusvallas ilmselt kõige paremini.

Liivimaa linn jagati teatavasti kaheks 1920. a, kui inglasest kolonel Stephen George Tallents lahendas kahe verivärske riigi piiritüli nii, et Eestile jäi kõik, mis tollal oli Valga linn, ja Lätile kaks kolmandikku selle linna tagamaadest. Solvunud Läti andis selle peale Luke mõisa kirikukülale linnaõigused.
Solvumine pole õnneks püsima jäänud ning hea tahte märgiks ja koostöö paremaks koordineerimiseks on juba loodud kahe linna ühissekretariaat ja piiriülese koostöö raames asutud elu ühiselt planeerima. Hariduse vallas tähendab see eelkõige seda, et Valga Kutsehariduskeskus peaks tulevikus hakkama koolitama oskustöölisi ka Valkale, Riias asuva Läti Ülikooli filiaal Valkas loodab aga anda kõrgharidust Eestist pärit noortele.

Kutseõpe Valgas
Valgamaa Kutseõppekeskuse direktor Laur Speek loetleb, et praegu on tema juhitava kooli õppevaldkondade hulgas transporditeenused, hulgi- ja jaekaubandus, õppida saab kokaks, õmblejaks ja rätsepaks. Õmbluseriala õpperühma pole tootjapoolsele nõudlusele vaatamata küll õnnestunud viimastel aastatel avada. Lisaks sellele, et liinitööd teha ei taheta, pelgavad noored masinõmbleja ameti perspektiivituks, eeldades küllap õigesti, et õmblustööstus kipub peagi Eestist lõuna poole kolima. Sotsiaaltöötajaid valmistatakse Valgas ette gümnaasiumi baasil. Tulevast aastast tahetakse hakata koolitama ka lapsehoidjaid. Autoerialadest on esindatud autotehnik ja -plekksepp, materjalitööstusest tislerid. Uue õppekompleksi valmimisel loodetakse õpetama hakata ka metallitöötlust. Populaarsed erialad on palkmajaehitus ja puhastusteenindus. Õpetatakse ka neid, kes on kooli nooremates klassides pooleli jätnud. Kahes põhikoolis käiakse endale tulevasi õpilasi värbamas, õpetades neid nn kombineeritud õppekava järgi. Korraldatakse ka kutseõpet gümnaasiumides, nii et õpilased õpivad ühe päeva nädalas mingit eriala ja saavad 12. klassi lõpus kutsetunnistuse. Täiskasvanute täiendus- ja ümberõpegi on direktori hinnangul Valgas Eesti mastaabis väga arvestataval tasemel.
Valga maakonna põhikoolilõpetajate arv saavutas viimaste aegade maksimumi 2005. a ja hakkab tunta­valt langema 2008. a. Aastatel 2011–2012 on lõpetajaid poole vähem kui praegu. Maakonnas poleks siis enam majanduslikult kasulik kutsekooli pidada, see aga tähendaks, et kohalikul tootjal poleks tööjõudu. Pilgud on pööratud Läti poole. Seal on olukord lõpetajate­ga umbes samasugune. Aastal 2010 võiks kutsekooli astujate arv jääda praegusega võrreldes samaks ehk siis 600 ringi, kui ka Läti põhikoolilõpetajad valiksid Valga Kutseõppekeskuse. Nii otsustatigi luua rahvusvaheline kutseõppekeskus. Töörühmaga on käidud koos juba mitu korda. Eesti pool on tutvustanud oma võimalusi ja Läti pool enda vajadusi.

Õppekeele küsimus
Praegune kutseõppekeskuse õpilaskontingent ei oska Laur Speegi hinnangul paraku võõrkeeles õppimiseks piisavalt vene ega inglise keelt. Tihedama hariduskoostöö huvides hakkas Valga Gümnaasium sel õppeaastal läti keelt õpetama fakultatiivselt kolmanda võõrkeelena. Valka koolid kavandavad omakorda eesti keele õpet. Korraldatakse keelekursusi ka täiskasvanutele. Laur Speek loodab optimistlikult, et kui nii edasi läheb, pole kümne aasta pärast enam vahet, mis keeles õpetada. Praegu on igas grupis 2–6 vene põhikooli lõpetanut ja see on direktori arvates parim variant integreerumiseks: 2.–3. kursuse lõpuks räägivad kutseõppurid eesti keelt tunduvalt paremini kui nende gümnaasiumi läinud eakaaslased. Lisaks on neil võimalik kasutada lisa-aastat, et soovi korral ka riigieksamiteks valmistuda.
Esialgu tuleb õppekavad siiski läti keelde tõlkida. Sobiv õpetajate kaader on osaliselt olemas, aga vajab täienduskoolitust. Kasulikke kogemusi otsitakse ka mujalt Euroopa piirilinnadest. „Tahame aastaks 2010 või hiljemalt 2011 olla valmis selleks, et nii Valga kui ka Valka poole vajadused oleksid kaetud,” ütleb Laur Speek. „Uue õppekompleksi rajamine peaks EL-i tõukefondide avanemisel toimuma etappide kaupa. Linna volikogus on meile juba kinnitatud nelja hektari maa eraldus, 2008. aasta lõpus loodame ehitusega alustada.”
Niipea kui uus kompleks valmis, peaks lakkama eksisteerimast Valga Kutseõppekeskuse Helme filiaal. Hel­me vald on taotlenud ka munitsipaalkooli loomist, aga senini pole see õnnestunud. Praegu on filiaalis umbes 170 õpilast, põllumajanduserialadele polnud Laur Speegi väitel tänavu ühtki soovijat. Samas on kooli õlul kogu asula teenindamine, alates veest, kanalisatsioonist ja keskküttest, mis õppeasutusele selgelt üle jõu käib.

Kõrgharidus Valkast
Omaaegses Janis Cimze saksakeelses kihelkonnakooliõpetajate seminaris oli veerand õpilastest eestlased. Teiste hulgas õppisid seal Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein, Mihkel Kampmann, Aleksander Kunileid, Aleksander Läte. Valka tänane linnapea Unda Ozolina on olnud kohaliku kõrgkooli idee sünni juures ja tegeleb projektiga senini. Läti Ülikooli Valka rahvusvaheline õppekeskus peaks plaanide kohaselt kasvama kõrgkooliks, kus aastal 2012 õpib 900–1000 tudengit Lätist, Eestist, Venemaalt ja mujaltki. Juba 2010. a loodetakse pakkuda vähemalt kümmet õppeprogrammi läti, inglise ja vene keeles.
Koostööd loodetakse teha ka Tartu ja Tallinna ülikoolidega. Juba 1999. a on Läti ja Tartu ülikooli rektorid sel teemal läbirääkimiste laua taga istunud, aga siis sumbus asi kahjuks kahe riigi seaduste erinevustesse. Samal aastal asutati siiski Läti-Eesti Instituut Valkas ja kaks aastat hiljem Eesti-Läti instituut Valgas. Läti Ülikooli Valka filiaal avati 2005. a ja praegu saab siin õppida kaugõppes peamiselt majandus-, aga ka mõningaid pedagoogika-erialasid. Esimest aastat koolitatakse Valkas meditsiiniõdesid. Kokku on üliõpilasi pisut üle saja. Viiakse läbi ka suveülikooli ja täienduskoolitusi.
Läti Ülikooli õppejõud, kes algul suhtusid Valka vahet sõitmisesse skeptiliselt, on Unda Ozolina sõnul nüüd siinse tööga väga rahul, sest üli­õpilasi on auditooriumis vähem kui Riias ning tudengite õpimotivatsioon kõrge.
Õppekeskus püüab anda kvaliteetset kõrgharidust kohalikele ning meelitada siia õppureid ka kaugemalt: eelkõige Pihkva oblastist ja mujalt Venemaalt. Lätitki kummitab tööjõupuudus ning Unda Ozolina arvab, et just nii saab muuhulgas kõige valutumalt leida
integreeruvat ja haritud tööjõudu.

Kohtusid esimesed julged sisehindajad

Millised on uue sisehindamissüsteemi plussid ja miinused?

VILJAR ARO, Saaremaa Ühisgümnaasiumi direktor:
„Kõige suurem pluss on sisehindamissüsteem kui koolikultuuri kvaliteedihüpe ise. Mitmed koolid on selleni jõudnud küll „Omanäolise kooli”, „Eesti kooli kvaliteedikooli” ja kvaliteediauhinnamudelite kaudu, kuid enesehindamise kui arenguliste muutuste baasalu­se levik ja sisuline areng on olnud pigem vaevaline. Projekt „Koolikatsuja 2006+” on paari aasta jooksul tekitanud uue hingamise, tõstnud taas huviorbiiti omal ajal pigem sõnamänguna tundunud strateegilise juhtimise, visiooni, põhiväärtuste, toimivuse mõõtmise jmt probleemistiku. Tarkus on suurenenud, usk süvenenud ja esimesed praktilised kogemused käes. Omaette pluss on kindlasti ka valitavad koolinõunikud kui koolide tegelikud nõuandjad. Eriti tuleb tunnustada kogu aeg toonitatavat vabadust ja piisavat ajaressurssi.
Ka miinused on kõigisse plussidesse sisse kodeeritud. Kas ollakse piisavalt kannatlikud, ootamaks ära koolimaailma sisemiste veendumuste laiapõhjalist uuenemist? Kas nõunikud ikka suudavad olla head nõuandjad, äkki saavad neist välisluurajad ja keelekandjad? Kas uus väljastpoolt nõutav süsteem võetakse seesmiselt omaks nende poolt, kes selleni ise veel jõudnud pole? Kindlasti saab ohuks võimalik uus bürokraatiavorm – miski ju ei välista ka suhtumist „paber paberi pärast”. Filosoofiliseks vastuoluks jääb, kuidas ikkagi kooli seesmist arengut aruandevormis väljapoole kirjeldada – protsessis mitteosalejaile jääb igal juhul paljugi arusaamatuks. Loodan väga, et sisehindamine ei osutu vaid kampaaniaks, mille varjus unustatakse ära põhiprotsess koolis.
Väga head koolid avastasid sisehindamise juba aastaid tagasi, teisi hakatakse kohustama. Kohustamised tulevad alati ajanihkega pärast avastamisi ega ole paraku nii huvitavad ja motiveerivad. Veel suurema huviga ootan ma aga väga heade koolide järgmisi avastusi. Usun ka, et koolimaailma edu seisneb avastajate hulga suurenemises ja kohustatavate hulga vähenemises. Ses mõttes on sisehindamine suur leid, sest on avastuste katalüsaator ja seega väga heade koolide sünnitaja.”

GUNNAR POLMA, Tallinna Reaalkooli direktor:
„Probleemiks on eelkõige aeg, aeg ja veel kord aeg. Aga ka see, mis oleks kõige otstarbekam vaatluse alla võtta. Mis on see oluline, millest eesmärkide saavutamine sõltub.
Samas saame tänu sisehindamisele tervikpildi koolielu eri tah­kudest. Selle kaudu on võimalik kujundada kooli meeskonda: kõik, kes sisehindamisega tegelevad, peavad ju silmas teatud eesmärke ja nii saame eesmärgistada oma meeskonna tegevust ning sellega kindlustada ühiste arusaamade kujunemist. Eri aastate aruandeid võrreldes saame hea pildi organisatsiooni arengust. Sisehindamise aruande tagasisides tuuakse välja ju nii meie tugevused kui ka parandusvaldkonnad. Nii võime hiljem võrrelda, kui palju parandusvaldkondi oleme aja jooksul oma tugevusteks pööranud. Ka välist heatahtlikku hinnangut organisatsiooni tööle on aeg-ajalt väga vaja, ja seda nõustaja ju pakub.
Sisehindamist on hea ühitada ka näiteks Tallinna Haridusameti kvaliteediauhinna või Eesti kvaliteediauhinna konkursil osalemisega.
Kui sisehindamisese kultuur on asutuses juba tekkinud, hakkab see kokkuvõttes ka n-ö aega tagasi tooma. Õigete otsuste tegemise kaudu: tänu adekvaatsele hinnangule lihtsalt ei tee vähem olulisi asju. Kui enesehindamine koolis perioodiliseks muutub ja sellega tegeldakse näiteks igal aastal enne töökava koostamist, ei võta ilmselt enam palju aega ka aruanded REKK-ile.”

MAARIKA NIIDUMAA, Mõniste Lasteaia-Põhikooli direktor:
„Üks on kindel – täiesti ilma sisehindamiseta ei saa. See käib kooli juhtimise juurde, muidu ei ole võimalik toimivat arenguplaanigi koostada. Kompleksset sisehindamist meie koolis enne „Koolikatsuja 2006+” projektiga liitumist polnud, küll aga oli teatav sisekontrolli mehhanism nagu ilmselt paljudes Eesti koolides.
Kõik, kes on sisehindamisega tegelnud, teavad, kui kompleksse ülevaate selle abil kooli tööst saab. Kui sisekontroll annab teavet ainult teatud tegevuslõikude kohta, siis sisehindamine on kooli juhtimise üks alus, kust saada infot, mille põhjal koostada arengukava ja seda ellu viia. Ainuke oht, mis sisehindamise juures varitseb, on koolidirektori hoiak võtta seda kui inspekteerimis-akti koostamist – sel juhul teevad nad selle justkui kellegi teise, mitte kooli enda jaoks ja kooli arendami­seks. Samamoodi ei tohiks haridusametnikud ja omavalitsuste esindajad hakata käsitama sisehindamise kokkuvõtet kui kontrollakti ja selle järgi hindama, kui hea või halb direktor on, seda tuleb ikkagi vaadata kui enesehindamise dokumenti.
Miinuseks võib pidada ka paberitöö lisandumist. Samas võib kool ise kehtestada endale sisehindamise korra. Kui asjad hästi läbi mõelda, saab paberitööd minimeerida. Tähtis pole ju paberi tootmine, vaid tulemus.
Sisehindamist ei saa läbi viia kooli­juht üksi, kui seda tehakse koos kollektiiviga, aitab see meeskonda ühiste eesmärkide nimel tööle panna.”

Muutumatuse maailm, muudatuste maailm

Mis toimub Eesti koolis? Kas meie laste elurõõm hakkab kaduma? Koolirahulolu poolest asetsevat Eesti lapsed Euroopa riikide võrdluses viimasel kohal (vt Tiiu Kuurme, ÕpL, 12.10.). Kiusamine olevat Eesti koolides levinum kui maailmas keskmiselt, haarates mõnes klassis 70–90% õpilastest (Tiina Kilkson, ÕpL, 5.10.). Koolirõõmu asemele näib astuvat isegi mitte koolimure, vaid koolivaev. Paljusid koolilapsi vaevab pidev pea- ja kõhuvalu. Psühholoog Tõnu Ots kirjutab, et õpilased pole rahul kooliga, õpetajad õpilastega, lapsevanemad lastega, s.o ei suuda nendega toime tulla, ja „ühiskond vaatab ehmunult noore põlvkonna üha süvenevat nihilismi, pealiskaudsuse, hedonismi muutumist elustiiliks, pahede levikut” (ÕpL, 21.09.). On lugeda ka, et „kuigi Pärnus tapsid alaealised möödunud kuul paari­nädalase vahega kaks inimest, ei näita statistika laste sooritatud vere­tööde arvu kasvu” (PM, 8.10.). Miks just Eestis ilmnevad probleemid nii jõhkral kujul? Eesti on väike, igaühe vastutus suur, ebakohad paistavad teravalt silma.
Ühiskonna väärtustesüsteem on paigast ära loksunud. Piinarikas kõlbeline otsustamatus näib vaevavat nii vanu kui ka noori. Mis teha? Ülo Vooglaid ütleks, et süsteemi ei saa süsteemisiseselt parandada. See peab ise paika tagasi loksuma – mis võtab aga aega, sest enne tuleb päris põhjas ära käia. Uue kvaliteedi sünnil pole inimesel endal palju kaasa rääkida. Eesseisev võimalus põhja minna on üsna ähvardav, kuid see näib olevat loodusseadus, mille vastu ei saa. Kuidas saaks näiteks pime kassipoeg teadvustada seda vääramatut jõudu, kes ta võtab ja uputab?
Kooliühiskonna areng on tõenäoliselt jõudnud faasi, kus ei piisa enam tõdemusest, et noored on olnud alati targemad, teadjamad, oskajamad, arusaajamad, õpihimulisemad, isegi kogenenumad kui vanem põlvkond, sh loomulikult ka õpetajad – ja seega õigustatult protestivaimu täis. Noorte väärtushinnangud on muutunud ma­teriaalsete väärtuste osatähtsuse tõusu suunas, tendents jätkub – ja oleks imelik, kui ei jätkuks. Seada väärtuskasvatus prioriteediks on kergem öelda kui teoks teha. Asi pole enam niivõrd konkreetse lapsevanema või õpetaja kahepalgelisuses (selle tunnevad lapsed alati eksimatult ära; selle vastu on alati protestitud) kuivõrd ühiskondliku mentaliteedi muutumises, topeltmoraalis. Noored võivad olla mida tahes, aga lollid nad ometi ei ole. Mentaliteet „kõik müügiks”, ja võimalikult kallimalt, ei saa jätkuda palju kauem, kuni on, mida müüa. Võimalik, et ekstensiivse arengu aeg on otsa saamas. (Kui me ei soovi just näha noorte enesehävitusliku käitumise põhjust selles, et inimene kui liik on lihtsalt pööranud vastu oma lõpule.)
Laps õpib kergesti, „pärast meid tulgu või veeuputus” hakkab hästi külge. Et olgu, kui meist tahetakse joodikuid kasvatada, olgem siis seda (alkoholireklaam kindla suunitlusega noortele; suurimad kultuuritoetused viinamüügi- ja hasartmängutuludest; õllesummer perepeoks...). Viinareklaami võiks kas või homme­päev ära muuta – ja midagi ei muutuks. Oleme kasvatanud peale uue trenditeadliku, et mitte öelda trendisõltliku põlvkonna. Omal ajal kasutati võrreldavat trikki massiivse tubakareklaamiga.
Maailm põhineb muutumatusel, sedastab Tiit Kändler (EPL,10.10.). Vesi on ikka vesi, nagu miljoneid aastaid tagasi, veest oleme pärit ja veest põhiliselt ka koosneme; loodusseadused kehtivad loodetavasti tulevikuski. Mida võiks veidi parafraseeritult mõista nii, et ühiskond funktsioneerib ja inimene elab traditsioonides. Kui oleme oma traditsioonid aga kaotanud, mida siis noorele põlvkonnale edasi anda?
Alles paar-kolm põlvkonda tagasi taastootis ühiskond traditsioone, nüüd toodab traditsioonitus traditsioonitust. Kiiruga sündinud uued tavad kipuvad olema need halvemat sorti traditsioonid ega ole nad läbinud ka ajakontrolli. Et iga uus põlvkond peab ühe aastasaja jooksul alustama justkui tühjalt lehelt, on vist palju tahetud. Maailm põhineb muutumatusel, aga inimene ja ühiskond peaksid justkui pidevalt muutuma. Mis eluvaldkonnad on meil permanentsest reformimisest puutumata? Reformaatorid on tegijad. Isegi suurim partei on meil Reformierakond. Muudatustega on aga see lugu, et kunagi ei tea, mis välja tuleb. Arvamusliidrid ütlevad, et kui tahame rahvana kestma jääda, tuleb muutuda. Võib-olla otse vastupidi? Ehk aitab juba? Muutume, kuni muutusteprotsess muutub pidurdamatuks?

Karl Kello

Ministeeriumis

 17. oktoobril korraldas ministeerium traditsioonilise haridusteemalise ringsõidu diplomaatilisele korpusele. Tänavu jõuti Tartusse, kavas olid kohtumised ministeeriumis, Tartu Annelinna Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Üritus lõppes ministri vastuvõtuga Athena keskuses. 17. oktoobril toimus Tartus Atlantise konverentsisaalis avalikõiguslikele ülikoolidele ja T&A asutustele infopäev valdkonna võimalikest suurematest investeeringuobjektidest. 17. oktoobril allkirjastati HTM-i, Tartu Ülikooli, Tartu Linnavalitsuse ja Eesti Keele Instituudi eesti keele alase koostöö ühisprotokoll. 18. oktoobril osalesid HTM-iesindajad Tallinnas Reval Hotel Olümpias rahvastikuministri büroo ja Integratsiooni Sihtasutuse korraldatud konverentsil „Integratsiooni kontseptuaalsed alused ja parimad praktikad”. 18. oktoobril toimus Tallinnas rahvusraamatukogus koolituspäev vene õppekeelega koolide direktoritele, õppealajuhatajatele ja õpetajatele, teemaks üleminek eestikeelsele õppele. Ministeeriumi esindasid asekantsler Katri Raik, rahvusvähemuste hariduse osakonna juhataja Irene Käosaar ja keeleosakonna nõunik Maie Soll. 18. oktoobril osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil.Täna on Radisson SAS hotellis Eesti teaduse ja tehnoloogia organisatsioonide ning Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse ümarlaud, keskendutakse koostööle. Pressikonverents Rotterdami saalis on kell 12. Täna kell 11 algab Tartu Kutse­­hariduskeskuses foorum „Täiskasvanu­haridus virtuaalühiskonnas”. Foorumit on võimalik jälgida otseülekandena internetis. Lisainfo: www.andras.ee. Täna kell 14 algab ministeeriumi Tallinna esinduses infopäev vene õppekeelega koolide lapsevanemate ja hoolekogude esindajatele seoses üleminekuga eestikeelsele aineõppele. Täna osaleb Tõnis Lu­kas Pariisis UNESCO 34. peakonverentsil.

Sõnumid

Bulgaaria õpetajad streigivad

Bulgaarias on 14. oktoobri seisuga juba kolm nädalat enamiku koolide ja lasteaedade uksed suletud, akendel ripuvad sildid „tähtajatu streik”.

Arvestades sarnaseid jooni õpetajate olukorras ning ühiskonna arengus Eestis ja Bulgaarias, peaks meil huvi asjade käigu vastu kaugel Balkanimaal jätkuma. Üritan vahendada sündmusi eri infoallikate (SofiaEcho, IA Focus, Balkan Times, Novinite) abil.
15. septembri eel. Õppeaasta al­guseks moodustasid kolm õpetajate ametiühingut – hariduse ametiühing, Bulgaaria õpetajate ametiühing ja sõltumatu õpetajate liit – koostöös kahe üleriigilise ametiühingute keskliiduga ühise streigikomitee ning kuulutasid esimeseks koolipäevaks, 15. septembriks välja hoiatusstreigi. Põhjused mei­legi teada-tuntud: valitsuse katte­ta lubadused parandada hariduse fi­nantseerimist ja soovimatus pidada ametiühingutega sisulisi palgaläbirääkimisi, inimeste rahakotti laastav 12%-ni jõudnud aastane hinnatõus ja õpetajate palga üha suurenev mahajäämus riigi keskmisest. Eeloleval eelarveaastal pakutud 10 + 10% palgatõus kahes etapis olukorda ei paranda.
Õpetajaid ärritab ka ebamäärane lubadus leida lisaraha vaid nn headele, kõrgemalt kvalifitseeritud õpetajatele. Streigikomitee esitas valitsusele nõudmise tõsta õpetajate palka alates 1. oktoobrist 100% ja suurendada hariduse finantseerimist 2008. a eelarves 5%-ni SKP-st. Vastasel korral lubati 24. septembrist välja kuulutada tähtajatu üldstreik.
15. september. 1. koolipäev Bulgaa­ria jaoks Euroopa Liidu liikmena algab infosõja ja segadusega haridusasutustes. Ametiühinguliit Podkrepa teatab, et hoiatusstreigiga tuli kaasa 81% koolide töötajatest. Õhtul teatab haridusministeerium, et vastavalt piirkondlikelt inspektoritelt saadud andmetele oli streigiga hõivatud 10% Bulgaaria 3014 koolist, ning loetleb üles piirkonnad, kus kõik olnud rahulik. Ametiühing avaldab arvamust, et osa koolijuhte ei julgenud edastada olukorrast õiget ülevaadet, olles ära hirmutatud haridusministri sõnavõtust: minister esines kooliaasta eel riigitelevisioonis ja lubas karistada haridusjuhte, kes lubavad oma koolis streikida.
17. september. Ametiühing organiseerib üle riigi jumalateenistusi, palvetatakse Bulgaaria haridussüsteemi päästmiseks. Kõige radikaalsem ametiühingujuht, sõltumatute õpetajate liidu esinaine Yanka Takeva edastab meediale sõnumi, et aü nõuab lepingut, kus palgatõus laieneb vaid streigis osalenud õpetajatele. Ametiühingu keskliidu esindaja lükkab avalduse ümber.
20. september. Toimub „õpetajate vaikuse päev” – streigimeelsed õpetajad on küll töökohal, kuid juhendavad lapsi vaid tahvlile kirjutades. Opositsioonilise parlamendierakonna „Demokraadid tugeva Bulgaaria eest” liider Ivan Kostov kutsub parlamenti ja peaminister Sergei Staniðevi lahendama õpetajate probleeme: „Õpetajate rahulolematus näitab, et vähem kui aasta eest kinnitatud rahvuslik haridusprogramm on kas ebaõnnestunud või valesti rakendatud.”
24. september. Bulgaaria valitsuskabinet keeldub õpetajate nõudmisi täitmast. Peaminister kinnitab, et valitsus pole kunagi keeldunud dialoogist, aga väljapressimisele ei allu. Rahandusminister sõnab, et liigne palgatõus vallandaks suurema inflatsiooni. Haridusministri sõnul tuleks äärmisel juhul kõne alla 15 + 15% palgatõus.
Algab õpetajate tähtajatu streik. Ame­ti­ühingu keskliit KNSB teatab streigis osalejate protsendiks 72 ning suletud koolide ja lasteaedade osaks 60%, haridusminister ütleb, et arv on liialdatud. Järgmisel päeval tuleb ministeeriumi väide, et streigiga on hõlmatud 39% õppeasutustest. Uuringufirma Alfa avaldab andmed, mille kohaselt 45% lapsevanematest toetab õpetajate 100% palgatõusu nõuet, 50% loeb seda liiga suureks. Enamik on kindlalt streigi vastu. Õpetajatest pooldab küsitluse andmetel streiki 78%.
25. september. Bulgaaria kaguosas asuva Sandanski linna kooliõpetajad alustavad palganõudmise toetuseks näljastreiki. Sandanski eeskuju järgijate kohta saabub teateid Sofiast, Dmitrovgradist ja Etropolist.
27. september. Ametiühingud korraldavad Sofias valitsushoonete ees 800 osavõtjaga miitingu, enamik osalejaist on õpetajad. Tehakse ringmängu ja lauldakse rahvalikke laule. Internetis levivad streigi jaoks loodud laulud.
1. oktoober. Õpetajad alustavad Sofias presidendi residentsi ette telklinnaku püstitamist, politsei ajab nad laiali. Telklinnak püstitatakse lähedal asuvasse parki. Streigiga ühinenute arv on ametiühingu teatel suurenenud. Hilisemad liitujad selgitavad, et pidid alustamisega ootama, sest osa haridusasutusi või piirkondlikud ametiühingud hilinesid võimude informeerimisega. Seadus nõuab streigi korral seitsmepäevast etteteatamist.
4. oktoober. Haridusministeeriumi üldhariduse koordinatsiooni ja kont­rolli osakonna juhataja Milka Kod­za­beðieva teatab, et streigi jätkudes üle 15 päeva võib ministeerium esimest poolaastat koolides pikendada ja pedagoogide puhkusi lühendatakse vastavalt suvel (eelkõige on teade suunatud õpilastele).
5. oktoober. Päevalehes Dnevnik ilmub juhtkiri, kus arutletakse varjatud reservide üle õpetajate ulatuslikuks palgatõusuks haridussüsteemis endas – nimelt on viimase kümne aasta jooksul seoses laste arvu vähenemisega Bulgaarias suletud ca 2000 (kaks tuhat!?) kooli ja lasteaeda, pedagoogide arv on aga jäänud samaks.
8. oktoober. Avalikustatakse nä­da-
lavahetusel valitsuse ja õpetajate ametiühingute vahel toimunud läbirääkimiste tulemused. Valitsus on pakkunud 2008. aastaks 32% palgatõusu, kuid tingimusel, et töötajate arvu haridusasutustes vähendatakse 25% võrra. Ametiühing ei võta pakkumist vastu. Õpetajad jätkavad streiki.
10. oktoober. Päeval toimuvad läbirääkimised valitsusega ei anna tulemust. Haridusminister lubab vaid tõsta palka täies ulatuses aasta alguses. Varem oli valitsus kavatsenud tõsta töötasu võrdselt aasta alguses ja keskel. Streigikomitee esimees, keskliidu KNSB juht hoiatab valitsuse esindajat rahandusminister Oreðarskit, et see mängib tulega. Palka saaks 25% võrra tõsta juba selle aasta 1. oktoobrist. Ametiühingu kinnitusel on streigiga ühinenud 96% õpetajatest. Streigikomitee esitab nõudmise tõsta palka 25% võrra oktoobris, jaanuaris ja juulis, mis kahekordistaks palga.
11. oktoober. Sofia elanikud ei pääse ummikute tõttu kesklinna tööle, sest alates varasest hommikutunnist saabuvad kogu riigist õpetajad bussidega pealinna. Kogunetakse kolonnidesse, et suunduda parlamendihoone juurde, andmaks üle protestikirjad haridusminister Daniel Valchevile. „Rahvusliku protesti päevale” oodatakse 35 000 õpetajat. Valitsuse hilisemal hinnangul oli osavõtjaid 20 000, ürituse korraldajate kinnitusel kolm korda enam. Haridusministeerium ei taha enam esitada andmeid streigiga hõlmatud õppeasutuste kohta.
12. oktoober. Peaminister annab parlamendi ees aru. Saadikud tunne­vad muret, miks on valitsuse süül kooliaastast ligi kuu tühja läinud. Opo­sitsioon nõuab peaministri osavõttu läbirääkimistest ja annab üle õpetajatelt kogutud protestikirjad. Ametiühingud teatavad, et õpetajate nõudmiste toetuseks on kogutud üle miljoni allkirja, mis on vähem kui kaheksa miljoni elanikuga Bulgaaria kohta väga suur arv.
Puhkeb uus meelepahalaine, kui strei­kijate valdusse satub valitsusepoolsete läbirääkijate, haridus- ja ra-han­dusministri vestluse lindistus, kus ironiseeritakse läbirääki­miste üle.
Streik jätkub.

„Eesti Euroopas”

Euroopa Liit tähistab tänavu 50. aasta­päeva. 2008. aastal 90. aastapäeva tähistav Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu 2004. aastast. Samas on Eesti seotud Eu­roopaga sajandeid, olles sillaks lääne ja ida, põhja ja lõuna vahel. Eesti on kuulunud ja kuulub Euroopa kultuuri- ja majandusruumi.
Tahame elada säästvas ja sõbralikus Euroopas, kus väärtustatakse inimest tema igapäevategevuses, põlisrahvaste kultuuri ja ajalugu. 50 aastat Euroopa Liitu on piisav aeg, et teha üldistusi ja järeldusi. Tänane õpilane saab koguda ja talletada väärtuslikku vanematelt ja vanavanematelt, kes teavad ja mäletavad. Ka on kasvanud võimalused kasutada allikatena Internetti, ajakirjandust, publikatsioone.
Sündmusteahelas on ajalugu teinud Eesti riigi- ja ärimehed, teatriinimesed, sportlased, sõjaväelased, kirjanikud, kunstnikud ja teiste elualade silmapaistvad isikud, kes on seotud Euroopaga.
Ühiskonna-, majandus- ja kultuuritegelaste, poliitikute ning teiste tuntud ja tunnustatud inimeste tegevuse kõrval on tähtis ka tavainimene, tema eluolu ajaloo pöördehetkedel, talle osaks saanud saatus, muutused igapäevaelus ja mentaliteedis.
Kirjutamisel ja uurimisel võiks kaaluda alljärgnevaid teemavaldkondi.
Euroopa ja Eesti ajalugu: Eesti ajalugu seonduvalt Euroopa ajalooga sajandite vältel; Hansa linnad, nende seotus ajaloos ja tänapäeval; Eesti ajaloo ja pöördeliste aegade kajastamine teiste riikide ajakirjanduses; inimene ja muutused inimeses läbi ajaloo; sõjad ja nende mõjud inimestele ja riikidele, sarnasused ja erinevused; Eesti rahvusvahelistes lepingutes; riigikordade vahetumine ja nende mõjud, sarnasused ja erinevused; Euroopa riikide koostöö ajaloo vältel; inimsusevastased kuriteod; Rooma leping ja Eesti.
Euroopa ja eesti kultuur: eesti koolid Euroopas; võõrkeelsed koolid Eestis; eesti kultuuritegelased Euroopas ajaloo vältel; kiriku roll Eestis; sõpruskoolid, sõprusvallad, sõpruslinnad jne; eesti kunst, teater, film, kirjandus, teater, sport Euroopas; eesti ja teiste Euroopa rahvaste tavad ja kombed, sarnasused ja erinevused; rahvuskultuuriseltsid Eestis; Euroopa riikide ajakirjandus Eestist.
Eesti inimene Euroopas: eesti inime­ne tööl Euroopas; diplomaatilised institutsioonid; eesti kultuuritegelased, sportlased, teadlased Euroopas; eesti põgenikud Euroopas; eestlased rahvusvahelistes organisatsioonides.
Eestlased Euroopas nn Eesti asja ajamas: eesti noorte võimalused õppida ja töötada Euroopa riikides; kajastused mee­dias.
Eurooplased Eestis: võõrtöölised; Eu-roopa riikide diplomaadid, teadlased, kultuuritegelased, sportlased, sõjaväelased Eestis; pagulased Eestis; migratsioon, selle tagajärjed; immigratsioon; mentalitee­dimuutused läbi aja; kajastused meedias.
Diplomaatia: Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid: Euroopa Liit, NATO, Euroopa Nõukogu, OPEC; diplomaatilised institutsioonid Eestis ja Euroopas, nende seotus; Eesti rahuvalvejõud ja nende tegevus Euroopa riikides; Euroopa riikide diplomaatilised esindused Eestis; riigikogu väliskomisjoni tegevus; välisministeeriumi tegevus; Euroopa Liidu büroode tegevus; inimõiguste tagamine; kajastused meedias.
Majandus: euroraha ajalugu; Eesti Euroopa majandusruumis; Euroopa riikide majandustegevus Eestis; rahvusvaheline keskkonnategevus, ökoturism, globaliseerumine; eesti põllumees Euroopa Liidus, toetused; euronormid ja nende täitmine Eestis ja mujal; rahvusvaheline kaubandus; Euroopa ühisturg; kajastused meedias.
Hinnatakse uurimistöö originaalsust, allikate kasutamise oskust ja ül­dis­tamist, tööde vastavust teemale.
Võistlust korraldab Eesti Ajalooõpe­ta­jate Selts, toetavad Körberi Sihtasutus Saksamaal, haridus- ja teadusministeerium ning Avatud Eesti Fond. Töid oodatakse 1. aprilliks 2008 aadressil Kaa­re 12, 65605 Võru. Kokkuvõtted võistlusest te­hakse 2008. aasta mai algul. Preemiad on nii gümnaasiumi- kui ka põhikooliosas: 1. koht – 3000, 2. – 2500, 3. – 2000 krooni. Preemiad on ka juhendajatele. Parimad saavad osa võtta rahvusvahelistest laagritest, kuhu kutsub ja mida rahastab Körberi Sihtasutus. Haridus- ja teadusministeerium annab eripreemiate saajatele hinnalised raamatud. Ilmub neljas kogumik õpilastööde paremikust.
Selle õppeaasta sügisvaheajal, 29. ja 30. oktoobril toimuvad koolituspäevad Tartus, kuhu oodatakse nii juhendajaid kui ka õpilasi. Osavõtt on tasuta, ööbitakse hotellis. Registreerumine aadressil tiiuojala@hot.ee 8. oktoobriks, hea, kui teatatakse ka öömajasoovist. Septembri jooksul jõuavad koolidesse infovoldikud.
EAS-i koduleheküljel www.eas.edu.ee on uurimistöö koostamise juhend, võistluse tingimused ja muu vajalik lingi EUSTORY all. Soovime eduelamusi uurimisel ja juhendajatele huvilisi õpilasi!
 

c   

Mõte

Kuidas olla objektiivne? See küsimus on ajaloolasi kummitanud sestpeale, kui ajalugu talletama ja edastama hakati. Pealtnäha pole siin midagi keerulist: kirjelda sündmusi nii, nagu need tõepoolest toimusid, ja sa oled objektiivne. Selle juures näitab sinu kvaliteeti see, kui palju ja kui täpselt sa tead üksikasju, kui palju oskad avada asjaosaliste suhet toimunuga ja kui selgelt ennast väljendad. Kõik? Kahjuks mitte. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks, ajalugu ei ole üks ja ühetaoli­ne, nagu homogeniseeritud piim, mi­da võib valada pool klaasi või klaasitäie, ta on ikka seesama. Ajalugu koosneb eri värvi ja kaaluga lugudest, mis on samas üksteisega nii seotud, et raske on otsustada, kus lõpeb üks ja algab teine. See jätab ajaloolase otsustada, kas ta alustab oma jutustust Eesti Vabariigist 24. veebruariga 1918, 23. veebruariga 1918, 28. novembriga 1917… või hoopis I üldlaulupeoga 1869 või veelgi eestpoolt, kuni muistse vabadusvõitluseni välja.
Kus lõpeb eellugu ja on tegemist juba omaette (eelneva) looga? Sama asi lõpuga: kus lõpeb järellugu ja tegu on juba omaette (järgneva) looga? Kas jutustuse esimesest iseseisvusajast peaks kokku tõmbama 1939., 1940., 1944. aastaga … või ei peaks seda üld­se kokku tõmbama, väites, et pole olemas esimest ega teist iseseisvusaega, vaid üks ja ainus, mille keskel oli iseseisvusvaheaeg. Umbes nagu jäävaheaeg jääaja sees, mis on pikem kui jäätumisperiood.

Lood pole võrdse kaaluga
Vähe sellest. Lood moodustavad suuremaid lugusid, suuremad lood veel suuremaid. Selles mõttes pole nad võrd­se kaaluga. Lugu sellest, kuidas Tartus võeti maha Gustav Adolfi ausammas ja mis sellega kaasnes, ei ole kaalutav samade kaaludega kui lugu sellest, kuidas Lääne kultuuriruumis tekkis ja arenes demokraatia kontseptsioon ning missugustes vormides see avaldus. On tegemist tuntava, ehkki raskesti defineeritava tasemevahega. Kuigi olulised lood on nad mõlemad.
Siit kerkib kohe järgmine probleem. „Oluline” on kohutav sõna, sest ta avab Pandora laeka: kohe tuleb selgitada, kellele oluline, miks oluli­ne, mis mõttes oluline, kui kauaks olu­line. Siin tuleb ajalookirjutuse paratamatu subjektiivsus eriti hästi ilmsiks. Ajaloolane võib kirjutada kui tahes hästi, põhjalikult, argumenteeritult, erapooletult ja allikmaterjaliga tõestatult – kuid alati võib vaidlustada tema teema kui sellise. Näiteks kirjutab ameerika ajaloolane raamatu Ühendriikide valitsemissüsteemi kujunemisest 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, kuid afroameerika aktivist leiab, et selline teema on rassist­lik, olles puhtalt valgete teema. Protsessid, mis toimusid samal ajal Ameerika mustanahaliste hulgas, olid märksa olulisemad, võib ta väita.
Siin peitub ilmne analoogia Eesti aja­looga. Meie jaoks on 19. sajand rahvusliku ärkamise sajand, baltisakslastele aga liberaliseeruva Maariigi majanduslik ja kultuuriline õitseaeg. Eestlaste I üldlaulupidu oli selles kontekstis marginaalne sündmus ja Väägvere pasunakoori asutamine üldse tähtsuseta.

Ajalookirjutus peab üldistama
Teiseks, ajalookirjutus peab alati ja igal juhul üldistama. Teisiti pole lihtsalt võimalik. Ei saa kirjeldada müüri kivihaaval (seal seisis kividest rajatis, koosne-
des alljärgnevatest tellistest (järgneb loend), mida omavahel sidus sideaine nimega mört koostisega (järgneb rida valemeid) jne). Sellel poleks ka mõtet, sest selline lugu ei aitaks meid maailmas orienteeruda, ei teeks targemaks. Kui õige ja objektiivne tahes, aga selline ajalookirjutus ei huvitaks kedagi. Müüri kohta tuleb ikkagi öelda „müür”, lisades (vajadust mööda) infot selle kohta, kui kõrge, kui paks, millises seisukorras ja mis värvi.
Leidub intellektuaale, kes peavad üldistamist otse saatanlikuks valetamise liigiks, mille on meie kultuurikonteksti sokutanud enamlased. Selline seisukoht on infantiilne. Üldistamine pole halb, halb on asjatundmatu või pahatahtlik üldistamine. Näiteks peo-
täie juunikommunistide põhjal ül­dis­ta­da, et Eestis oli kommunistliku an­-neksiooni tervitajaid „palju”. Palju oli neid võrreldes võrkpallimeeskonna­ga, kuid ühiskonna kontekstis hoopis väga vähe. Kuid, nagu öeldud, see ei tähenda sugugi, et üldistamine ise oleks vale või halb. Kogu meie mõttetegevus käib üldistuste kaudu ja nende abil; kõik üldnimed, kaasa arvatud sõna „mõte”, on üldistused. Üldistused on ka sellised igapäevatar­kused nagu „kes astub kuristikku, saab surma” või „kes katsub tulikuuma rauda, kõrvetab käe”. Kui üritame
loobuda igasugustest üldistustest, peaksime loobuma mis tahes kogemu­se ekstrapoleerimisest, st õppimisest.
Jah, üldistada võib valesti, üldistada võib ekslikult ja lõpuks – üldistada võib vaieldavalt. Just viimase võimalusega seostuvad ajalookirjutuse objektiivsuse suurimad probleemid. Võtame näiteks üldistuse, et „eesti rahvas vihkas kogu südamest kommunistlikke okupante ja nende kaasajooksikuid”. Kõigepealt, kogu eesti rahvas ju ei teinud seda. Lisaks – eks kaasajooksikudki olid osa eesti rahvast. Järelikult tuleks üldistada kuidagi teisiti – täpsemalt ja kiretumalt. Kuid nüüd on kohe oht kalduda pseudoväidetesse, nagu „teatav osa rahvast taunis teataval määral teatavaid asju”. Seda on võimatu ümber lükata, kuid see ei ütle meile midagi.

Objektiivsus on võimalik
Õnneks pole asi siiski lootusetu. Näi­teks on olemas sõnad „enamus” ja „vähemus”. Nii üks kui teine võib olla ülekaalukas või ka napp. Need terminid on mõõdetavad. Seega võib öelda, et eesti rahva ülekaalukale enamusele oli Eesti annekteerimine vastumeelne. Kusjuures ülekaalukas enamus tunnistajaid väidab, et see vastumeelsus oli tugev. Umbes sel moel jätkates tulekski taotleda objektiivsust, loobumata seejuures millegi konkreetse väitmisest. Just nii ongi tegutsenud kõik tõsiseltvõetavad ajaloolased.
Ajalugu on siiski teadus ja niivõrd, kui ta seda on, sedavõrd on objektiivsus ka võimalik.

Kirjad

Lapsed sissetulekuks
Riik võitleb kõikvõimalike vahenditega rahvuse säilimise eest. Võitlus on üllas ja meie kõigi huvides. Ühe vahendina tõstetakse pidevalt mitme­suguste toetuste suurust ja arvu. Meedia rõõmustab meid üksikute positiivsete näidetega linnadest (valdadest), kus sündimus ületab manalateele läinute arvu.
Nagu alati, on ka igal heal oma varjupool. Leidub tööpõlgureist noori, kes läinud lapsemuretsemise teed puht ärikaalutlustel. Teatava intervalliga muretsetud lapsed võimaldavad üksikemal töökohustuseta ära elada. Probleem on aga selles, et need lapsed vajavad peale katuse ja kõhutäie ka kodust kasvatust.
Kui muretseme aeda noore õunapuuistiku, siis toestame ta kahe kepi ja traadiga, et puuke ikka sirgelt kõrgustesse tõuseks. Samas olen näinud Lapimaal kaski, mille tüved meenutavad korgitsere. Suunamiseta kasvamine toob kaasa vead, mida hiljem raske kui mitte võimatu parandada. On levinud väärarvamus, et kui inimene saab vanemaks, muutub ta targemaks. Iseenesest ei juhtu midagi. Kool aga ei ole võimeline koolieelses eas tehtud vigu parandama. Võib mõne kõveruse sirgemaks koolutada, aga päris sirgeks enam mitte.
Mis on ainus mõjuv kasvatustegur vabakasvatuses? Eks ikka ümbritseva eeskuju. Kui ema ja ka isa (kui ta peres olemas on) käivad pidevalt ringi, sigaret hambus, ei suuda ükski õpetaja lapsele selgeks teha, et suitsetamine on tervisele kahjulik ja koolipoisile sündsusetu.
Oleme koolides jõudnud selleni, et tervisekampaania „Suitsuvaba klass” kaasab juba 4. klasside õpilasi. Ja seda ajal, mil USA-s, Põhjamaades ja teistes arenenud maades on võetud suitsetamise suhtes kompromissitult eitav hoiak.
Kui laps kasvab tühjade viina- ja õllepudelite hunnikus, saab sellest ka tema elunorm. Kui isa (võõrasisa) või ema majasõber peksab purjus peaga puruks kõik ettejuhtuva, teeb seda tulevikus ka poeg.
Noortele eeskujuks olevate prominentide liikluseeskirjadele vilistamine viib iga päev hauda paar-kolm noorukit. Aitame küll pojakesele odava autoromu või mopeedi osta, aga ei tea, kas ta punasel ja rohelisel värvil vahet teeb ning muid liikluseeskirju tunneb. Kõik see kokku viib ühel päeval katastroofini ja siis seisame süütult hukkunute kalmude juures.
Ainus võimalik tee olukorra
parandamiseks on võtta probleemsete perede lapsed võimalikult varases eas professionaalsete kasvatajate hoole alla. Sõimerühmad, soovitavalt isegi ööpäevaringsed, lasteaiad ja algkoolid panevad aluse sellele, et iibetõstmise kampaanial oleks tulevikuühiskonnale kasu.
On mõttetu teha suuremate gümnaasiumide juurde ema-lapse klasse (pole uudis, et sünnitatakse juba kooli­pingis) või korraldada algklassides suitsuvabade klasside konkursse.
 

Sven-Allan Sagris, kibestunud pedagoog

Kui mina olin veel väikene mees

Mõtteränd

Minu koolis, kus ma käisin üheksa aastat ja mis siis kandis Tallinna 17. Keskkooli nime, on endiselt kool, Tallinna Ristiku Põhikool. Ma pole sinna majja, kus õppisin 1952–1961, enam ammu sisse astunud. Oma küpsustunnistuse sain juba uues koolimajas Tallinna 46. Keskkoolis, praeguses Pelgulinna Gümnaasiumis.
Sellest vanast väärikast hoonest tuleb esmalt meelde suur ja majesteetlik pommidega kell, mis seisis korruste vahel seinaorvas keset koolimaja. Ja Rennu-tädi. Tema võttis kõiki riietehoius vastu. Tänapäeval oleks ta ametinimetus turvamees. Siis oli ta koolitädi. Tema helistas tunni alguse ja lõpu kella, vaatas, et lapsed oma riided korralikult nagisse riputaksid ja tänavajalatsid kingasahtlisse paneksid. Kel olid sussid koju jäänud, see pidi terve päeva sukis-sokis olema. Tänavajalatsites koolimajja ei lastud. Tere ütlemata ei pääsenud keegi Rennu-tädist mööda, kniksust ja kraapsust rääkimata. Eriti usinad olime kniksutama-kraapsutama õpetajate ees.
See kõik oli nii loomulik. Siis polnud veel võrdõiguslikkust ja õpetajad olid õpilastele autoriteedid. Ma ei mäleta, et oleksin oma õpetajaid kartnud. Austanud aga küll.
Inglise keele õpetaja Ingrid Kuljus tegi meile kohe alguses selgeks, et you pole sugugi mitte vaid „sina”. Meil olid õpetajad Raadikud – Niina ja Alfred. Nemad panid kõiki võimlema ja tantsima ning hoolitsesid selle eest, et oleksime sirged ja ilusad. Ma ei usu, et ükski meie kooli poiss siseneb tänapäeval ükskõik kuhu ameti- või eluruumi, müts peas. Alfred Raadik ja Endel Läte tegid selle poistele juba maast madalast sel­-
geks – ainult mõuk käib toas, müts peas.
Tuli meelde seegi, kuidas me vahetunnis kahekaupa ringis mööda koridore jalutasime. Korrapidaja õpetaja seisis ringi keskel ja tegi märkuse igaühele, kel rüht kadus ja pea õlgade vahele vajus. Aknalauale istumine, nagu nüüd Estonia kontserdisaalis kontserdi vaheajal, ei tulnud mõttes­segi! See polnud lihtsalt paslik. Siis oli in olla viisakas ja korralik. Ahistamisest ei rääkinud toona keegi. Sõnul seletamatul moel oli uhke olla 17. keskkooli õpilane. Kuna koolidel väliseid eraldusmärke enam polnud, oli käitumisoskus meie koolipere tunnus.
Kuulasin, suu ammuli, kui aasta tagasi teatas 7. klassi piiga kodus, et tahab kooli vahetada, sest ei jaksa enam päev läbi tüdrukute kisa ja kiljumise sees olla. Õpetaja häält polevat tunnis kuuldagi!
Meie esimene klassijuhataja Õie Keerd, kes oli ise veel lõpuklassi õpilane, kui meile esimese klassi õpetajaks tuli, alustas iga tundi lausega: „Pange palun käed lauale ja istuge sirgelt. Ning ärge unustage: kui teist vanem inimene räägib, siis teie kuulate.” Ja kõik kuulasidki. Vastupidisel juhul kirjutati päevikusse märkus ja sellele tuli võtta kodus ema-isa allkiri. Vaat siis läks asi kurjaks kätte ja häbi oli kauaaegne kaaslane!
Eelmisel suvel korraldasime oma tänava tüdrukute 1. klassi kokkutule­ku. Helistasime ka oma esimesele klassijuhatajale. Penisoniealistenagi kõnetame oma õpetajaid, nimetades neid endiselt ees- ja perekonnanime­ga. Kuigi nad on palunud end sinatada, teietame neid endiselt. Tänu­tundest selle vastu, et nad on meid õpetanud austama eelkõige iseennast ja seeläbi ka teisi. Nad on õpetanud meid olema inimlik Inimene, nii nagu seda õpetasid minu emale tema Õpetajad!

Age Raa

 

Kui suur on tahe saada õpetajaks?

Töötan teist aastat kooliõpetajana. Teist aastat õpin ka Tallinna Ülikoolis õpetajakoolituse magistriõppes. Vana süsteemi järgi saanuks õpetajapaberi pärast bakalaureuseõpinguid vaid lisa-aasta läbimisel. Aga see rong on läinud.

On veel variante: avatud ülikool, kaugõpe. Valisin siiski päevase õppevormi ja sõidan iga nädal mõnisada kilomeetrit kooli ja töökoha vahet. Leian, et pingutus on seda väärt: saan õpetajakutse ja magistrikraadi ühekorraga. Siin on aga konks – õpetajakutset magistriõppe läbimine veel ei anna. Lisaks tuleb 2004. aasta määruse järgi läbida kutseaasta tugiprogramm.

Kogenud õpetaja ei vaja kutseaastat
Kutseaasta idee on ju iseendast tänuväärne – vastse ülikoolilõpetaja valutu integreerimine haridus- ja koolisüsteemi. Abiks koolipoolne juhendaja (mentor) ning programmi läbi viiv kõrgkool (Tallinna Ülikool, Tartu Üli­kool, Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledþ). Kutseaastal tuleb nooremõpeta­jal läbida koolitused, rühmatööd ning tegelda eneseanalüüsiga. Et koolitustel oleks võimalik käia, toimuvad need neljal korral aastas, nädalavahetustel või vaheaegadel. Kõik see kõlab kenasti.
Tugiprogramm on mõeldud oma karjääri alustavale noorele õpetajale. Mida annab see aga neile, kel rohkem kui aastane õpetajakogemus juba seljataga? Mida neile, kes rühmatöid ja eneseanalüüse oma töö kõrvalt õpetajakoolituses käies niigi teevad? Küsimus on selles, kuidas suhtub süsteem neisse, kes ei alusta oma õpetajakarjääri traditsioonilist telge pidi, vaid teevad mitut asja korraga, on ehk sedavõrd tarmukamadki.
Tõsi, Riikliku Eksami- ja Kvalifi­kat­sioonikeskuse ning kutseaasta läbiviijate kodulehtedelt leiab igaüks infot, et kutsekvalifikatsiooni omandamine ei ole kohustuslik. Erialase arengu tagamiseks on see aga vajalik, seda rõhutati Tallinna Ülikooli õpetajakoolituseski. Niisiis – kui tahan saada õpetajaks, on igati loomulik, et taotlen ka õpetajakutset.
Olulisim küsimus seisneb minu jaoks aga selles, mil moel peaks kutse­aasta programm mind reaalselt abistama? Kutseaasta eesmärke lugedes kahtlesin, kui suur on kasutegur mulle kui juba praktiseerivale õpetajale.
Leidsin lõigu: „Kutseaasta läbimise kohustus laieneb kõigile esimest kor-da õpetaja ametisse asuvatele õpetajatele, sh lasteaiaõpetajatele, huvijuh­ti­dele, eripedagoogidele, kutseõpeta­jatele. Kutseaasta ei laiene neile, kes
on õpetajakoolituse läbinud paralleelselt töötamisega pedagoogilisel ametikohal vähemalt miinimumkoormusega.”
See on ju suurepärane! Ametkonnad on taibanud, et kutseaasta kordab õpetajakoolituse tegevust ning antud juhul ei kehti vanasõna „Kordamine on tarkuse ema”. Ametkonnad näevad ka, et koolituse kõrvalt juba õpetajana töötajal ei ole kooliga kohanemiseks enam lisaabi tarvis.

Bürokraatia vastu ei saa
Asusin uurima, kuidas siis kutset omandatakse, kui kutseaasta mulle kui õpetajana töötavale ja samal ajal õpetajakoolituses õppivale inimesele ei laiene. Selgus, et programm tuleks siiski läbida, sest Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse kodulehel kirjas oleva õpetaja V kvalifikatsiooni omistamise korra järgi peab REKK-ile muude dokumentide hulgas esitama ka kutseaasta läbimist tõendavate do­kumentide koopiad. Nokk kinni, saba lahti.
Ehk on siiski olemas mingi muu variant? Kutseaasta läbiviijad kinnitasid, et see on kasulik programm, mis tuleks läbi teha. Muu hulgas võiks programmis osalevat noorõpetajat juhendada ka eraldi koolituse läbinud mentor.
Mida rohkem püüti mind aga veenda programmi kasulikkuses, seda enam nägin bürokraatia suutmatust. Hakkas tunduma, et kutseaasta projekt toimib pearahasüsteemiga ning seepärast püütakse mind iga hinna eest „värvata”.

Koolitusel aega raiskamas
Esimesel õppepäeval veendusin, et programm mulle tõepoolest midagi uut ei paku. Rühmatööd, seltskonnamängud, enesetutvustused, broðüüride ettelugemine, näited. Teen seda õpetajakoolituse magistriõppe raames igal nädalal. Koostanud olen ka eneseanalüüse, tunnikonspekte, õppeplaane – seda nii ülikooli kui ka töökoha jaoks.
Rühma juhendaja oskas lohutada üksnes sellega, et tehtud töid uuesti tegema ei pea, võib esitada selle, mis juba valmis. Kohal tuleks võimalusel ikkagi käia (et panna allkiri vastavale paberile).
Milline on tulemus? Minu jaoks nullilähedane, kisub isegi miinustesse, sest raiskan koolitustel aega. Küsin endalt, kas üldse tahan sellises süsteemis olla, kas kogu asi on vaeva väärt? Kui suur on mu soov saada õpetajaks?

Kuidas ikkagi saada õpetajaks?
Selguse segapuntrasse tõi viimaks Valdek Rohtma Tartu Ülikooli haridusteaduskonna praktika- ja kutseaasta keskusest. Ta selgitas, et õpetaja erialaseks arenguks ning karjääri tegemiseks ei ole tingimata tarvis kutsekvalifikatsiooni omandada. Kutsekvalifikatsioon võib abistada küll töökoha saamisel konkurentsi tingimustes ning annab võimaluse enne kolmandat tööaastat liikuda nooremõpetaja palgaastmelt õpetaja omale (kuigi see sõltub ka kooli juhtkonnast ja õpetaja enda tublidusest). 1993.–2005. aastani õpetajakoolituse lõpetanud tegevõpetajailgi pole kutsekvalifikatsiooni tõendavat dokumenti, sest määrus tegevõpetaja kvalifitseerimiseks on veel puudu, küll aga plaanis välja töötada.
Kogu loos on minu jaoks kummastav kadalipp, mille pidin läbi tegema, et süsteemis selgust saada: seaduste lugemine, vestlused kolleegide ja spetsialistidega, vastusteta küsimused ja tunne, et ülevaadet pole õieti kellelgi. Selle kõige juures tahe teha asju seaduse järgi ning saada õpetajaks.
Seesama tahe innustas mind ka käesolevat kirjatükki kirjutama. Usun, et peale minu on teisigi õpetajaid, kel lisaks õpetamisele ka oma ameti seaduslik määratlemine hingel.

Teaduskraad pole häbiasi

Meie üldises kirjasõnas ja ka teadusväljaannete veergudel märgitakse üha sagedamini vaid ametikoht – dotsent, professor, emeriitdotsent, emeriitprofessor, märkimata teaduskraadi. Ometi on teaduskraad antud alatiseks, mitte teatud ametikohal töötamise ajaks.

Tänapäeva kõrgharidus on eelkõige kraadiharidus ja tähendab elukestvat õppimist. Segadus teaduskraadidega taasiseseisvunud Eestis on üldtuntud. On antud bakalaureusekraade nelja- või kolmeaastase programmi läbimisel ja bakalaureusetöö eduka kaitsmise puhul. Samuti on antud magistrikraa­de bakalaureustele, kui nad on läbinud magistrantuuri ja kaitsnud edukalt magistritöö.
Magistrantuuri kestus oleneb ba­ka­laureuseprogrammi kestusest – nel­ja-aastase programmi puhul kestis ma­gistrantuur algul kaks aastat ja lõ­petanud loeti teadusmagistriteks. Ilmselt on saanud magistrikraadi pä­rast üheaastase programmi läbimist ka mõni nelja-aastase õppeajaga bakalau­reus. Kolmeaastase bakalaureuseprogrammi puhul on magistran­tuuri kestus kaks aastat. Käesoleval ajal ei peeta magistri­kraa­di akadeemiliseks, olenemata sel­lest, kas selle saamiseks on tulnud kogukestuses läbida kuue- või viie­aastane programm.
Lisaks eespool too­dule on antud kõrgharidusega inimestele ka nn kutse­magistri nimetus (kraad) pärast vastava programmi edukat läbimist, kuid ilma akadeemilises mõistes lõputööd kaitsmata.

Ainuke akadeemiline teaduskraad
Akadeemilise magistrikraadi omamine annab õiguse astuda doktorantuuri. Vastava programmi läbimise ja doktoritöö kaitsmise alusel antakse doktorikraad, mis käesoleval ajal on Eestis ainuke akadeemiline teaduskraad.
Eestis kehtivad ka nõukogudeaegsed teaduskraadid – teaduskandidaat ja teadusdoktor. Kandidaadikraad loetakse võrdseks käesoleval ajal antava doktorikraadiga. Põhimõtteliselt on see õige, arvestades doktorikraadile esitatavaid nõudeid Lääne-Euroopas. Pealegi näitab kandidaadikraadi võrdsustamine doktorikraadiga inimese teadusliku taseme eeldatavat vastavust tänapäeva nõuetele. Järelikult pole kellelgi põhjust oma kandidaadikraadi häbeneda. Muidugi võiks ju selle juurde sulgudes märkida ka lühendi PhD, et kraad oleks ka välismaalasele arusaadav. Ei oleks patt ka kõik kan­didaadikraadid ümber nimetada filosoofiadoktoriteks vastaval erialal.

Õiguslik segadus
Kraadide selline mitmekesisus tekitab õiguslikke küsimusi, millele siinkirjutaja ei ole osanud leida ühtset ammendavat vastust seaduse tasandil.
Esiteks, mille poolest erineb nelja-aastase õppeajaga bakalaureuse õiguslik seisund kolmeaastase õppeajaga bakalaureuse omast? Kas ta võib end nimetada magistriks ja taotleda pärast vastavate katsete sooritamist vastuvõtmist doktorantuuri? Samas tekib küsimus, milline õiguslik seisund on neil, kes on kõrgkoolis õppinud viieaastase programmi alusel.
Teiseks, milline õiguslik seisund on kolmeaastase bakalaureuseprogrammi täitnul, kui ta ei asu edasi õppima? On tal siis mittetäielik kõrgharidus? Milliseid töökohti ta võib täita vastaval erialal ja milline on tema vastutus tööülesannete täitmisel?

Vastavusse teiste riikidega
Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriik peab püüdma viia oma kraadid (nimetused) vastavusse teiste liikmesriikide kraadidega. Ilmselt oleks otstarbekas ühitada kraadide kehtestamine Euroopa Liidu ulatuses, jättes liikmes­riikidele võimaluse arvestada ajaloolist, kultuurilist ja majanduslikku eri­pära. Eelöeldu ei tähenda, et Eesti Vabariigi võimu- ja valitsemisorganid peaksid viivitama korra loomisega valitsevas segadikus – vastupidi: selgus on vaja luua võimalikult kiiresti.
Nagu eeltoodust selgus, on bakalaureuse- ja magistrikraadi omandamine vaid kõrghariduse alg- ja põhiaste. Sellest tulenevalt tundub siinkirjutajale, et magistri- ja doktorikraadi vahel võiks vähemalt humanitaar- ja sotsiaal­aladel olla veel üks teaduskraad, mis ergutaks inimest edasi õppima ja annaks kogemusi doktoritööks. Teine võimalus on teha magistrikraad tõsiseltvõetavaks teaduskraadiks, nagu see oli enne nõukogude okupatsiooni.

Puudub ühtne süsteem
Nii Eesti kui ka Euroopa Liidu kõrghariduskorralduses puudub õppejõule kutsenimetuse andmise ühtne süsteem ja õppejõu nimetus tuleneb täi­de­tavast ametikohast. Loomulikult on iga ametikoha täitja suhtes kehtestatud ka teatud nõuded. Igal kõrgkoolil on siin avar mängumaa, mille piirid on määratud olemasoleva rahaga ja personali komplekteerimise reaalsete võimalustega, sest ühtegi ametikohta ei saa luua rahata ega sellele sobiva töötajata.
Siinkirjutaja arvates ei ahistaks kõrgkoole see, kui kehtestataks ühtsed alused nõuetele, millele peab vastama näiteks assistent (vanemassistent), lektor (vanemlektor), dotsent, professor, sealhulgas ka need, kes täi­davad vastavaid ülesandeid külalis­tena (külalisdotsent, külalisprofessor jt). Võiks kaaluda kutsete andmises mingisuguse korra kehtestamist. Prae­gu on mõnevõrra paradoksaalne, et kui õppejõud (dotsent, professor) peaks lahkuma õppeasutusest näiteks seoses tööleasumisega riigi- või omavalitsusorganisse, erasektorisse või seoses invaliidistumisega, kaotab ta ametikohalt lahkumise päevast ka nimetuse, nagu oleks ta pedagoogina degradeeritud. Kas selline olukord on moraalselt õigustatud? Kui õppejõud töötab pensionieani, on tal võimalus saada emeriitdotsendi või -professori nimetus.
Nii meie üldises kirjasõnas kui ka teadusväljaannete veergudel märgitakse üha sagedamini vaid ametikoht –  dotsent, professor, emeriitdotsent, eme­riitprofessor –, märkimata teaduskraadi. Ometi on teaduskraad antud alatiseks, mitte teatud ametikohal töötamise ajaks. Järelikult ei tarvitse ametikoht praegustes tingimustes näidata inimese tegelikku kvalifikatsiooni. Teaduskraad pole häbiasi ning õige palgakorralduse puhul on see õppejõule moraalne ja materiaalne stiimul. Loomulikult kasutatakse suuliste pöördumiste puhul ainult kutse (ameti-)nimetust.

Eestlaste nihilism on hävitav

Eesti Koostöö Koja, endise nimega Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse nõukogu juhatab nüüd akadeemik Ain-Elmar Kaasik, neuroloog. „Psühhiaater sobiks paremini,” naerab akadeemik, kui küsin, kas ta on koostööd pandud edendama erialast johtuvalt.

Ain-Elmar Kaasik selgitab, et tema on ravinud kesknärvisüsteemi orgaanilisi haigusi, mitte näiteks neuroose, mis on närvisüsteemi psüühilise talitluse häire. On teinud 3000 suurt operat­siooni, juhatanud Tartu Ülikoolis pärast Ernst Raudamit neuroloogia kateedrit. See, et ta on kahel korral seatud üles ülikooli rektori kandidaa­diks, räägib tõigast, et ta on ka kõrghariduse koha meie hariduselus selgeks mõelnud. Tervis ja haridus on kindlasti need kaks teemat, milles nüüdne koda on püüdnud kaasa rääkida.

Tervis sõltub paljus meist endast
Akadeemik Kaasik armastab rõhutada, et igaühe tervis oleneb temast endast, kuigi ühele on looduse poolt rohkem kaasa antud kui teisele ehk oleme kas hea või ebasoodsa geneetilise taustaga. Meditsiini arenedes, arvab Kaasik, jagatakse Eesti rahvas geneetiliselt umbes viide rühma.
„Empiiriliselt on ju hästi teada, et mõni inimene võib endale lubada tervise suhtes palju patustada ning elab ikka vanaks ja naudib oma tervist, aga enamiku puhul toimivad teadaolevad kahjustavad tegurid. See on oluline aspekt, kuigi ma ei taha eitada arstiabi olulisust.
Mõnes valdkonnas, näiteks traumatismis, on üksikisiku vastutus tohutu. Eestis on see suur probleem. Suremus traumadesse on meil üle nelja korra suurem kui Rootsis, kui võtta suhtarvuna. Meestel isegi üle kuue korra. Mõni aasta tagasi tehti Eesti ja Rootsi ühisuurimus. Eesti naise risk surra trauma, ka tuleõnnetuse, mürgistuse, uppumise tagajärjel on suurem kui Rootsi mehel. See on meie ühiskonna tõsine refleksioon, mida mõjutavad väärtushinnangud, aja jooksul välja kujunenud hoiakud. Meie inimeste nihilism on väga kahjulik, lausa hävitav.”

Purjusolek on norm
Ain-Elmar Kaasikul on hea meel, et nüüd lõpuks on ka ajakirjandus ülemäärase viinaviskamise pärast mures. Kui ikka igamees joob aastas ära üle 13 liitri piiritust, on see ilmselgelt liiga palju. „Võime numbrid ka kõrvale jätta. Mina väidan, et meil on selles valdkonnas toimunud põhimõtteline muutus. Kui varem peeti purjusolekut taunitavaks ja häbitunne oli sealjuures normaalne, siis tänapäeval on viinavõtmine teatud päevadel – volbriööl, jaanipäeval – loetud normiks. Otsitakse kainet autojuhti, ülejäänud on justkui nagunii purjus. Nii toimib looduslik valik: tugevad elavad üle, nõrgad surevad välja. Ja kuna ka lapsed on hakanud jooma, võib meil 10 või hiljemalt 20 aasta pärast olla alkohoolikuid veelgi rohkem. Levinud on arvamus, et alkohoolik on tingimata pätt, kes haiseb ja korjab pudeleid. Aga narkoloogide ja psühhiaatrite hin­nangul on Eestis 15% ehk üle 200 000 inimese, kes alkoholiga liialdavad. Neid on ühiskonna kõikides kihtides ja väidan, et ka inimeste hulgas, kes võtavad vastu ühiskonnale olulisi otsuseid. Paar aastat tagasi tunnistati üks õllemark meil koguni aasta parimaks toiduaineks.”
Eesti häda võib olla selles, et peaaegu kogu selle õlle ja viina, mis ära joome, toodame ise, Eesti ärimeeste lobitöö mis tahes piirangute vastu ei lõpe iial. Selle peale ütleb akadeemik, et riiklikku alkoholipoliitikat välja töötades ei ole vaja välja mõelda midagi eriti keerulist. Teised riigid on seda juba ammu teinud. Näiteks Rootsi ja Soome, kes tulid oma poliitikaga välja pärast keeluseaduste perioodi.

200 aastat on lühike aeg
„Meil väidetakse, et keeluseadused olid täielik fiasko. See on poolik tõde, keeluseadused kujundasid ühiskonna hoiakuid. Spetsiaalsed poed, lühike­sed kauplemisajad – see on siiski toiminud. USA-s on mõned piirkonnad ka praegu kuivad või poolkuivad. Hoia­kud on täielikult muutunud. Meil ei tasu võtta eeskuju Vahemere maade kultuuriruumist, kus klaas veini on alati lubatud. Mul on üks hüpotees, mis minu meelest on argumenteeritav.
Vahemere maad on alkoholi mitte­talujad, kergesti sõltuvusse sattujad oma genofondist aastatuhandetega välja puhastanud. Meie aga puutusime õllest kangemate jookidega kokku alles lähiminevikus. Eestimaal hakati laialdasemalt viina põletama 18. sajandi lõpukümnenditel. Ainult et nii ulatuslikku joomist, alkoholi kättesaadavust ja reklaami nagu praegu ei ole meil varem olnud.”
Liikluses hukkuvad inimesed tihti purjus peaga, aga kulule panevad nad kevadeti tule otsa ja jäävad ise tulle täie mõistuse juures. Miks siis ometi?
„Ma ei ole küll sotsiaalteadlane, aga minu meelest tuleb siin mängu niisugune mõiste nagu mentaliteet, mis on tublisti muutunud. Liiatigi ei tekkinudki vanasti kulu, sest loodusmaastikelt niideti kõik hein ära. Heina oli vaja. Viimanegi lible läks asja ette.”
Me mitte ainult ei jäta niitmata, vaid me ei teagi, mis seal õieti kasvab. Tallinnas metsalillede müügileti ees ei küsi keegi kullerkuppusid või anemoone, küsitakse kollaseid või valgeid lilli.

Haridus annab tiivad
Ain-Elmar Kaasik on 2004. aastast Eesti Teaduste Akadeemia asepresident, ta huvitub selles ametitoolis eelkõige teaduspoliitikast, aga kuna teadust ilma hariduseta olla ei saa, siis ka kooliharidusest laiemalt.
„Julgen öelda, et see on jälle üks valdkond, kus Eestis on püütud elu eest ise midagi korda saata. Olgu näiteks arutelud õppekavade ümber, mis lõpuks õpikukirjastuste ärihuvidesse suubusid. Mina leian, et selle asjaga pole üldse mõtet tegelda. Siinsamas Soomes on ju väga lastesõbralik haridussüsteem. See, mida nimetatakse koolimeeldivuseks, on Soomes kõrge ja meil madal.
Oleme peaaegu kõike nõukogulikku püüdnud taunida ja igal võimalusel ka maha materdanud. Aga ühe asja oleme alles jätnud. See on väga segane, kombineeritud haridussüsteem, kus on elitaarne ja egalitaarne osa, kusjuures elitaarsega on kõik korras. Andekad lähevad sinna, tore on. Egalitaarne haridus on aga väga ebaühtlane. Ja mõlemas on neid, kes siiski ei suuda konkureerida, kellest saavad luuserid. Lapsed tunnevad meil seda juba üsna varakult, jäävad koolist ära. Soomes on põhikoolist välja langemine peaaegu olematu. Ja lõpptulemus on soomlastel hea. Nad on haritud, jõuavad igas asjas edasi.
Aga ega nemad ka tähti taevast alla too. Ainult 1% oma uuest tehnoloogiast on nad ise leiutanud, muu on mujalt toodud, aga ka selleks on haritud inimesi vaja.
Meie haridus on pikka aega olnud suunatud tekstide ja faktide reprodutseerimisele, mitte mõtlemisele. Inimene võib tunnistada, et ta seda või teist ei tea, aga peab teadma, kust vastust leida. Haridus on küll heas mõttes konservatiivne valdkond, väga järske pöördeid on seal raske teha. Ja ma ei ole veendunud, et kui meiegi oleksime läinud täielikult egalitaarsele haridusele nagu Põhjamaades, oleks asi parem olnud. Arvan siiski, et luusereid ei oleks meil siis nii palju olnud. Me ei tohi ju ühtegi noort kaotada. Põhihariduse peavad kõik saama.”

Kõrghariduse trendid on mass­i­li­sus, globaliseerumine ja kom­mertsialiseerumine ning nendest põhjustatud konkurents. Kõrg­koolides hakkame juba harjuma sellise arenguga nagu kõrgharidus­sektori mitmekesistumine, teaduse rakendusliku suunitluse väär­tustamine ning hariduse ja teadu­se turumajanduslik käsitlus, sh üli­õpilaste käsitamine klientidena.

Praegust kõrgharidust iseloomustab veel ka õppetegevuse rahvusvahelistumine, riiklike ja institutsionaalsete kvaliteedistandardite kehtestamine, erasektori kaasamine kõrghariduse rahastamisse, üleminek õpetamiselt õppimisele (st üleminek õppejõukeskselt üliõpilasekesksele õpitegevusele), piiri hägustumine taseme- ja täiendusõppe vahel, uued arengustsenaariumid kõrgkoolide juhtimise valdkonnas, sh autonoomia suurenemine ja eri huvirühmade kaasamine kõrgkooli tegevusse jne.
Paranenud juurdepääs kõrgharidusele on ühest küljest hea – see rahuldab kõrgenenud nõudlust kõrghariduse järele. Eestis on praegu suuremal osal kõrgharidusega inimestest võimalik jätkata õpinguid kõrgkoolis, kui mitte riigi finantseeritavatel õppekohtadel, siis oma raha eest. Selle tulemusena on meil kõrghariduse omandajate arv viimase viieteistkümne aastaga peaaegu kolmekordistunud. Kui aastal 1970 õppis Eestis kõrgkoolides ca 22 000, aastal 1980 ca 25 500 ja aastal 1990 ca 26 000 üliõpilast, siis 2006/2007. õa ulatus see arv 68 767 üliõpilaseni.
Samas on massikõrgharidus tekitanud tõsiseid probleeme, millest olulisemaks ja enim diskuteeritavaks on kõrghariduse rahastamine.

Problemaatiline rahastamine
Suurenenud nõudluse rahuldamine kõrghariduse järele on hakanud üle jõu käima ka nn rikastel riikidel. Lahendusena on kõrgharidusse üha enam hakatud kaasama erasektori raha, kuid see võib põhjustada uue probleemi – riigi võimalused kõrghariduses toimuvasse sekkuda on vähenemas. Näiteks Eestis, kus juba rohkem kui pooled õppuritest õpi­vad oma raha eest, on süvenemas disproportsioonid õppevaldkondade vahel. Riiklikult peetakse loodus- ja täppisteaduste ning tehnikaerialasid (riikliku koolitustellimuse kaudu) küll prioriteetseteks, kuid õppurid eelistavad endiselt pigem sotsiaal- ja humanitaarerialasid.
Kui riigile tekitab massikõrgharidus rahastamisprobleeme, siis paljudele kõrgkoolidele on õppurite arvu märkimisväärne suurenemine võimaldanud majanduslikku olukorda parandada. Võib isegi öelda, et sotsiaalteadustele orienteeritud ülikoolide või teaduskondade jätkusuutlikkus sõltub olulisel määral oma õpinguid ise rahasta­vate õppurite arvust.

Vohab keskpärasus
Samas ei ole taevas pilvitu ka kõrgkoolide kohal – suurenenud õppurite arv on tekitanud probleeme, millest loetlen olulisemad.
Kõigepealt – keskpärasuse vohamine. Õppurite suurenenud arvu tagajärjel on nn keskmine üliõpilane sageli kasinamate võimete/eeldustega, kui oli tunduvalt piiratuma ligipääsu tingimustes kõrgharidusele. Üliõpilaste võimete spekter mingil erialal on üldjuhul tunduvalt laiem, kui oli veel 15–20 aastat tagasi. Erandiks on ehk kõrge populaarsusega (ja vastavalt kõrgema sisseastumislävendiga) erialad.
Teine probleem on õppejõudude ja üliõpilase vaheliste kontaktide vähenemine. See on tingitud üliõpilaste ja õppejõudude arvulisest suhtest, mis näiteks TTÜ-s on viimastel aastatel 22–23 üliõpilast õppejõu kohta. Selle üks tagajärg on, et Eesti ülikoolides kipub prevaleerima passiivne õpetamisvorm, st loeng aktiivõppe (praktikumid, harjutused, seminarid) ees. Seetõttu ei ole õppejõud üliõpilasele nõustamiseks nii kättesaadav, kui peaks.
Õppejõud on sunnitud akadeemilist nõudlikkust vähendama. 2006. aastal läbi viidud uuringu tulemused TTÜ-s (vt Haridus, nr 9–10, 2006, lk 33–36) näitasid, et keskpärasuse vohamine ei ole vaid kõrgkoolide probleem. Õppejõudude hinnangul on märkimisväärselt halvenenud üldhariduskooli lõpetanute teadmised loodusainetes (eelkõige füüsika ja keemia) ja matemaatikas. Samuti jätab soovida suuline ja kirjalik eneseväljendusoskus emakeeles.
Paljude kõrgkoolide infrastruktuur (õpperuumid, laborite sisseseade, raamatukogu, ühiselamud, ligipääs infotehnoloogilistele vahenditele jne) ei ole piisavalt kiirelt kasvanud üliõpilaskontingendi koolitamiseks.
Töötavad õppurid, kes tööl käimise tõttu ei saa õppimisele täielikult pühenduda. Ühest küljest vähendab see vajadust suurte auditooriumide järele, kuid teisest küljest tuleb välja arendada infrastruktuur kaugkoolituse võimaldamiseks.
Kaudselt põhjustab üliõpilaste arvu suurenemine probleeme sellistes valdkondades nagu rahvusvahelistumine, õppetegevuse tihedam seostamine praktikaga ning akadeemilise personali palgad, aga ka õppetoetused ja stipendiumid jms.

Kvaliteet olulisem kui kvantiteet
Mida peaksid kõrgkoolid tegema (või juba teevad) kõrghariduse massistumisest tingitud probleemidele lahenduse leidmiseks? Kõigepealt karmistama sisseastumistingimusi. Kõrgkoolide, eriti teadusülikoolide jaoks on kvantiteedist (üliõpilaste arv) olulisem kvaliteet (õppurite suutlikkus ja õpimotivatsioon). Samuti peaks nõrgema ettevalmistusega õppuritele pakkuma tasandusõpet. Tuleb silmas pidada, et üldhariduskoolides ei ole sageli tingimusi (eelkõige õpetajaid) mõne õppeaine omandamiseks kõrgkooliõpinguteks piisaval tasemel. Seda arvestades korraldab TTÜ juba mitu aastat oma üliõpilastele tasuta tasandusõpet matemaatikas ja füüsikas.
Õppekorraldus tuleb õppurite suurema hulga ja nende taustaga vastavusse viia. Hea potentsiaal on e-õppel ja e-toega õppel, mis võimaldab teha iseseisvat tööd ajast ja kohast sõltumata. Suurele üliõpilaskontingendile sobivad samuti muud nüüdisaegsed info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pakutavad võimalused, näiteks videoloengud. Samuti tuleb luua võimalused diferentseeritud õppeks nii võimekatele, kui ka keskmise võimekusega õppuritele.

Süsteem peab olema paindlik
Oluline on luua elukestvaks õppeks soodsad tingimused. See tähendab eelkõige õppimisvõimaluste laiendamist töötavatele õppuritele näiteks kaugõp­pe vormis. Samuti peab parendama nõustamissüsteemi. Nõustamine peab kõikidele õppuritele olema kättesaadav. Arendada tuleb ka infrastruktuuri. Üliõpilaste kasvanud hulgaga tuleb vastavusse viia eelkõige raamatukogu, suurendama peaks ühiselamukohtade, suurte auditooriumite jms arvu.
Mida kõrgkoolid kindlasti teha ei tohiks, on akadeemilise nõudlikkuse sobitamine (loe: langetamine) keskmise üliõpilase võimekust silmas pidades. Pigem tuleb leppida kõrghariduse massistumisest tingitud suure väljalangusega paljudel erialadel. Muidu kao­tame nii mõndagi akadeemilises õhustikus.

Tallinna Ülikool otsustas 8. oktoobril, et kergitab tasulise bakalaureuse­õppe õppemaksu keskmiselt 10 ja magistriõppes 15%. Tühiasi, hinnatõus on kasvava inflatsiooni tingimustes ainus väljapääs reaalsest vaesumisest. Haridussüsteemis protesteeritakse vaimuvalguse käsitlemise vastu majandustermineid kasutades hoopis vähem kui kõrgkultuuri loojate hulgas, ehkki nii ülikoolide kui ka kultuurisfääri ülesanded rahvuse vaimuvärskuse tagamisel on üpris sarnased. Niisiis, kui turg, siis turg, ostjad ja müüjad, nõudluse ja pakkumise ekviliibrium.

Siiski leian, et tasuline õpe – mida ülikoolid pakuvad ju eeskätt sellepärast, et riigi koolitustellimuse alusel loodud õppekoha hind on määratud napi kolmandiku peale tegelikust kulupõhisest hinnast – on olemuselt sarnane kommertskultuuriga. Ja selle üle on põhjust samamoodi ironiseerida, nagu Evi Arujärv 12. oktoobri Sir­bis tegi kultuuriteemal: „Kui räägime tootjast, tarbijast, kuludest, tuludest ja rentaablusest, siis on tegemist objektiivselt mõõdetava reaalsusega, millesse ei sekku mingid arhailised moraalsed mõõdupuud.”

Ka üliõpilased ei loe raamatuid
Kirjanduse värske nobelisti Doris Lessingi õnnitlemiseks kaevas ETV välja mõne aasta taguse saatelõigu, milles Eestit külastanud Lessing tituleeris tänapäeva haridussüsteemi pro­duktid koolitatud barbariteks, pidades silmas, et need ülikoolidest kiirmenetluse korras läbi lastud ei ole lugenud raamatuid ega oskagi seda teha ja seetõttu valitsevad ainult piiratud sõnavara, mistõttu tuleb kõikvõimalikke tekste aina lihtsustada. Vastasel korral ei saa keegi millestki aru.
Tartu Ülikooli juubeliaktusel keskendus õppijate nimel sõna võtnud Kaarel Vanamölder nn igaveste üliõpilaste teemale ja väljendas Lessinguga samasuguseid tundmusi. Tõsi jah, Au­gust Jakobsoni vanad kaardiväelased (ehk igavesed üliõpilased) kulutasid rohkesti aega lõbutsemisele ja pidutsemisele ning elasid võlgu, kuid ometi olid selle kõrval lugenud rohkem raamatuid kui nende korralikud ja tänapäeva mõistes nominaalsest õppeajast rangelt kinni pidanud ning kiiresti bakalaureuseks kapanud õpingukaaslased.
Neist kildudest kokku seon küsimuse: kas 21. sajandi ülikool võiks ja saaks praegusest enam korraldada elu nii, et selles organismis oleks neid, kes raamatuid lugenud, rohkem kui neid, kes ainult raha lugenud ning oskavad oma diplomilt või tunnistuselt lisaks õigesti välja lugeda peent ja muistset päritolu sõna „bakalaureus”?
Olukorraga ei ole rahul ka Tartu Ülikooli rektor Alar Karis, kui ütleb Õpetajate Lehes (5.10.): „Asi ei ole numbrites ja üliõpilaste arvus, pigem on probleemiks vale mõtteviis. Ülikooli tulevad väga ebaühtlase tasemega noored, mistõttu auditooriumi ühes otsas on erksa mõtlemisega tudeng, teises aga noor, kes ei peaks üldse kõrgkoolis õppima. Kuna õppejõud on seetõttu sunnitud keskmistega toimetama, valitseb oht, et tipud lahkuvad, sest õppimine on muutunud nende jaoks igavaks. Keskpärasuse teine halb omadus on genereerida keskpärasust.”

Energia kulub keskpärasusele
„Tulevad ülikooli”? Ei peaks ju tuppa laskmagi neid, kes genereerivad auditooriumides keskpärasust, teevad nutikamate tudengite elu igavaks, professorite oma aga kurnavaks põrguks. Kui õige keskendukski auditooriuminurkadele, kus resideerivad erksad. Kui õige võtaks neil käest kinni ja sunniks läbi stuudiumi jalutama nii aeglaselt kui võimalik. Vähemasti osaliselt võiks see õnnestuda. Kust muidu saame tulevikuks neid avalikke intellektuaale, kelleta meie avalik vaimne atmosfäär oleks üks hall ja vaene paik. Jah, küllap tuleb ikka mõni uus Jaan Kaplinski, Rein Raud, Märt Väljataga või Marek Tamm, keda meedia viimastel aastatel on „avaliku intellektuaali” tiitliga ristinud.
Ent kui küsime, kas ülikoolid teevad kõik endast oleneva, kas loovad keskkonda, tingimusi, reegleid, et avaliku intellektuaali sünd võimalikult tihti saaks juhtuda, on vastus eitav. Tähelepanu on mujal, energia kulub keskpärasusele. Keskpärasusele võib täiesti vabalt hakata inglise keeles loenguid pidama – siis saab veel lihtsamate sõnadega rääkida, sest võõrkeelne jutt tundub ikka keerulisem kui emakeelne. Ja samal ajal tõstab see hilisemate bakalaureuste enesehinnangut – kui ikka oled võõrkeelset juttu kuulanud ja sellest koguni aru saanud, pead pärast seda hästi tark mees olema.

Hulgi ja odavalt
Olen varemgi kirjutanud, et ülikoolidele sotsiaalhoolekandelise ülesande kaelamäärimine on erakordselt autu tegu. Aga just seda on Eesti Vaba­riik teinud lootuses, et kui noored on ülikoolide hingekirjas, ei lähe nad hukka ega käi alla. Vastavalt on kujundatud ülikoolide rahastamise reeglid. Ka tööhõiveline efekt on täiesti olemas. Mida vähem ja kitsamalt haritud noored töösoovijad on, seda rohkem neid ühe mõtlemisülesande lahendamiseks vaja läheb. Tähendab, töötuid jääb vähemaks. Kuidas see kõik küll teadmistepõhise majanduse sünnile kaasa aitab, pole mulle arusaadav. Kui ettevõte peab ühe lugenud inimese asemel tööle palkama terve võistkonna jagu bakalaureusi, jääb ta varem või hiljem oma kulude kat­misega hätta. Praegu kipub just nii minema.
Seega, kui otsime oma majanduskasvu pidurdumise põhjusi, siis on vale otsida neid Venemaalt ja välispoliitikast, rahvussuhetest või kinnisvaramullist. Otsigem neid ülikoolidest, kust tööandja varasema praktika asemel osta üks kvaliteetkaup ostab nüüd hulgi odavaid, ent vähese vastupidavusega, kiiresti kuluvaid või väheste funktsioonidega tooteid-tööriistu.

Puudub seostatud tervikpilt
Olukorras, kus viljeleme põhi- ja kesk­hariduse andmisel ning koolivõrgu ülesehitamisel varjamatut elitarismi, on väga variserlik seda mitte teha ahela järgmises lülis, ülikoolis. Karis hoiatas tsiteeritud intervjuus „sammastega kutsekooli” tekkimise eest. See on juba tekkinud, pilk igapäeva­sele ajakirjandusele (kus töötavad ülikoolide kasvandikud) veenab selles. Ja ajakirjandus on ju tegelikkuse peegel, mille põhjal võib öelda, et faktidega kaost tekitavalt kergekäeline või oskamatu ümberkäimine ning napil lugemusel rajanev seostatud tervikpildi puudumine on bakalaureusteühiskonda läbiv joon. Võib-olla peakski kõrgkoolides hakkama nende üle arvestust pidama sülemikaupa. Sest üks (bakalaureus) ei ole lahinguväljal sõdur.

Ajaloo uurimise mitmekesisuse kaitsmise kindlaim tee on otsida mõistuspäraseid piire mõtte piiramatule või eelarvamuslikule lennukusele. Kuigi ainukehtivalt tõese pildi loomine minevikust pole võimalik, on ometi võimalik vähendada ilmsete eksimuste ja isegi valede hulka, eristada neid lihtsalt eriarvamusest.

Eesti lähimineviku valgustamisega on viimastel aegadel olnud palju elevust. Meenutagem või Konstantin Pätsi ja Venemaa vahekorda puudutavat mõtte­vahetust Magnus Ilmjärve ja Jaak Valge vahel, Erna retke tausta või Eesti ajaloo hoogustunud võltsimist Venemaa poolt. Üldine seisukoht kõlab, et ainus võimalus infosõjast auga välja tulla on kirjutada minevikust ausalt, „nagu see oli”.
Järgnevate mõttevahetuste nurgakiviks saab paratamatult „ajaloolise tõe” võimalikkus, kriteeriumide leidmine, mis võimaldaksid eristada valeväiteid tõestest. Samas tõuseb üha uuesti arusaam, et ajaloo kohta peaks kehtestama (saab kehtestada) ainukehtiva vaatenurga. Sedalaadi taotlused (vt Lauri Vahtre, „Kõneleks õige ajaloost tõtt”, PM, 3.10.) esindavad tõemonopolile püüdlevat nn tõediskursust. Mitmeti pehmema võimaluse tõe ja vale erista­miseks esitas Rein Raud TLÜ-s 4. oktoobril toimunud mõttevahetuse sissejuhatuseks: „On ju nii, et kunagi pole võimalik välja selgitada lõplikku ja vaidlustamatut ajaloolist tõde, küll aga saab hoolika uurimise ja vastastikuses austuses peetud arutelude kaudu vähendada ajalooliste valede hulka.” Seega saab võimatuse kõrval teha kindlaks, „kuidas asjad tegeli­kult olid”, siiski välja selgitada ilmsed valed.
Paradoksaalsel viisil on ajaloo uuri­mise mitmekesisuse kaitsmise kindlaim tee otsida mõistuspäraseid piire mõtte piiramatule või eelarvamuslikule lennukusele. Sama paradoksaalne on seegi, et kuigi ainukehtivalt tõese pildi loomine minevikust pole võimalik, on ometi võimalik vähendada ilmsete eksimuste ja isegi valede hulka, eristada neid lihtsalt eriarvamusest.
Mingite ammendavate „ajalootõdede” tõendamispiiride seadmine pole ilmselt võimalik. Aga kui jääda Rein Raua osutatud valede vähendamise või­maluse juurde, tuleb küsida ajaloo uurimise võtete (protseduuride) järele, mis võimaldaksid uurida hästikehtestatavaid „tõe tingimusi”. Vastasel juhul – kui üldse mingeid kitsendusi pole võimalik seada – tulebki leppida üsna populaarse nägemusega, et ajaloo kirjutamine on teatavat liiki ilukirjandus (? la Hyden White). See tähendab aga, et ajaloo uurimise ja ajaloolise romaani vahel puudub olemuslik erinevus. Seda teed minnes kaob põhjus ajalugu koolis eraldi ainena õpetada ja võimalus vastuseid hinnata. Viimane on siiski võimalik – aga väga selgetes piirides.

Propositsioonid ja objektiivsus
Kui seada eesmärgiks mingigi usaldus­väärsus mineviku taasloomisel, objektiivsus kui suva vältiv taasloomine, on objektiivsuse taotluse piirid sisukalt (operatsionaalselt) kirjeldatavad eelkõige rekonstruktiivsel tasandil. Pöördumatult kadunud mineviku taasloomise lähtekohaks on nn re­konstruktiivne tegevus allikatega. Nimelt – ajalugu kui minevikusündmustik pole enam kellelegi kättesaadav (vaadeldav), see ei ulatu meieni teisiti kui nn allikate (dokumentide, ajakirjandusteadete, kirjavahetuse jne vahendusel).
Rekonstruktiivse tasandi uurimisvõttestiku vahendusel muudetakse mitmesugused minevikuriismed „tea­de­teks” ehk ajaloo allikateks. Allika­lisel toel on võimalik üsna usutavalt kindlaks teha mõningate üksiksündmuste toimumist (või mittetoimumist), nii nagu neid saab siis kirjelda­da nn protokoll-lausete vormis. Proto­kollilised laused, nagu „1950. aastal algasid sügisvihmad varakult”, „Erna esimene salk maabus Virumaa randa juulis 1941” jne on iseloomulikud kroonikalaadsele ajalookirjutamisele, st sõnastatud objektkeele lähedaselt. Protokoll-lauseid saab muidugi veelgi täpsustada, lahutada alamprotokollideks, lauseteks, nagu „Hellat kandis saapaid nr 45”, „Maabuti Kunda piirkonnas 5. juuli hommikul kell 6”. Kuid päris „atomaarseid” ajaloolausungeid, mida ei saa enam „objektile” lähendada, st naturaliseerida, ilmselt pole. Saabastele saab lisada nende firma, värvi, kulumisastme jne.
Minevikust pildi saamiseks on ajaloolase esmane töö allikaliselt verifitseeritavate eriliiki (viiteliste) lausete – propositsioonide – sõnastamine ja koondamine jutustusteks. Sõnastatud propositsioonide vahekord „tõega” on nende vahekord allikatega. Pro­positsioonide omadus on, et erinevalt muudest lausetest on nad „tõesed” või „väärad” (tõendatud, tõendatavad). Selles mõttes on propositsioonide tõe­sus põhistatav/tõendatav (juhul kui neid on testitud n-ö allikakriitikaga). Tõendamisele saab seada selgeid teadussiseseid kriteeriume. Näiteks – kas sündmus on allikas mainitud või mitte ja kui on, siis püütakse leida kinnitust ka teistest allikatest.
Akadeemilis-rekonstruktiivsel (protokoll-lauselisel) tasandil saab tekitada olemuslikes positsioonides/väidetes avarama tõeväärtusega ajaloojutus­tuse: dokumenteeritava sündmuste kroonika. Kroonikalaadse, propositsioonidest koosneva jutustuse objektiivsus eeldab kõikide tõeväärtu­sega propositsioonide kaasamist ju­tustusse. Kuid meil ei ole kaugeltki piisavalt teateid (õigemini riismeid) minevikust, et kunagi toimunu oleks vähegi täielikult kaetud, st esindatud propositsioonidega. Selles mõttes pole ajaloo objektiivsus kunagi saavutatav, aga see pole alati ka oluline. Ajaloolast ei huvita, et Kundas randunud ernalane Hellat kandis nr 45 saapaid, ega ka see, et tal oli nokkmüts. Sedalaadi protokollid huvitavad uurimislaadi, mida on nimetatud „kodulooks” (faktograafia), aga ka nn dokumentaaljutustuse autorit. Ajaloouurimise kui teaduse (st päris ajaloo), koduloo ja kirjanduse eristatavus osutab, et ajaloolased tähtsustavad erineva väärtusega protokoll-lauseid.
Kuidas siis eris­tada tähtsaid ja vähem olulisi propositsioone? Kas saab põhjendada, miks on tähtis näi­teks relvastus, munder, alluvus jne. See on keskne küsimus, kuna pro­po­sit­sioonide, st mineviku kohta käi­vate ja sõnastatud (teada olevate) tõeväärtusega lausete põhjendamatult valikuline, ilma selgete reeglite (põhjenditeta) eemaldamine ajaloo­jutustusest võib tuua kaasa süüdistuse võltsimises. Teatmeteostes ja õpikuis on propositsioonide valiku reeglid kokkulepitavad ning valikulisuse seos ebaaususega seega kindlaks tehtav (valede hulka saab vähendada). Pole vahet, kas minevikutegelaste loeteludest kustutati nõukogude ajal Eesti Vaba­riigi rajajad või selle hilisemad taastajad, poliitilist ajalugu ilma selle peategelasteta ei saa võltsimata kirjutada. Kuid milline võiks olla protokoll-lausete valiku kriteerium ajaloouurimustes, kus kirjutaja on avastaja rollis? Küsimus teravdub eriti siis, kui nõustuda, et ajalugu saab kirjutada mitmel eri viisil – majandus-, sotsiaal-, sõja- jne ajaloona.

Ajaloosündmus ja selle identiteet
Ajalugu on „lugu”, jutustus ehk nar­ra­tiiv – ajalises järgnevuses toimu­nut kannavad edasi lausungid. Ajaloo kirjutamine sisuka jutustusena möödanikust seisneb „ajaloohäma­rus­se” kadunud reaalsusele viitavate, objektkoorma­tud lausete (propositsioonide) korrastamises, lisamises ja kommenteerimises. Mineviku n-ö diskreetseteks ühikuteks hakkimiseks – „sündmuste” väljasõelumise lähtekohaks tegeliku kulgemise loodusloolisest pidevusest, on sündmuse n-ö krono-toopiline ühtsus (aeg, ruum jne). Nii minetab näiteks Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud rahulepe oma äratuntavuse – välised/formaalsed tunnused –, kui see ei sisalda kohamäärust „Tartu”, ajamäärust „1920” ning Poska jt nimesid delegatsiooni juhtidena jne.
Kuid n-ö formaalne ajalis-ruumiline, isikuline/isikustav identiteet pole ajaloosündmuse iseloomustamiseks piisav. Inimmaailm on eelkõige sotsiaalsete suhete ja rollide, mitte asja­de (saabaste, paatide jne) maailm. Sotsiaalsete suhete kaudu tabame sündmuste identiteeti. Just seetõttu on olemuslikult tähtis, „kelle ridades seisti” (sõjaväed, parteid, sõpruskonnad jne), milliseid ülesandeid täideti (mõeldi, kirjutati, valvati, luurati, lasti püssi jne), mitte saapa number. Sedalaadi seosed on olulised kõikidele inim­maailma haaravatele sotsiaaltea­dustele ja tõik, et ajaloo taastamise meetod on konkreetsete sündmuste kannul käiv, st „jutustav”, ei jäta suhete iseloomustamist, st neid tunnuseid välja. Vastupidi. Valikulisus sedalaadi tunnuste esitamisel on väga lähedal ajaloo võltsimisele, sest peidab sündmuste identiteete ega võimalda seega mõista ajaloolisi suhteid.
Selles mõttes on näiteks väga kahetsetav, et praegu ilmuvatest teatmeteostest on enamasti välja jäetud inimeste parteiline kuuluvus (NLKP) või ilustavalt ümber nimetatud mõned organisatsioonid, kus töötati. Kohati on aga vastupidi: just minevikulisest kuuluvusest/liikmelisusest on saanud peamine või isegi ainus „tunnus” kellegi paikapanemiseks (populaarses keeles mustvalge ajalookirjutamine). Sedalaadi kupüürid lõhuvad nähtuse või sündmuse identiteeti. Sõltumata sellest, kui õilsad või vähem õilsad on kupüüride motiivid – igal juhul ei ole sedalaadi teod eetilised. Need on ebaõiglased inimeste suhtes ja ühtlasi teadusvastased – kahjustavad olemuslikult möödaniku mõistmist.
Tõe kriteerium või objektiivsuse mõõdupuu pole suhteile rajanevais „tõe tingimustes” enam referentsile viitavuses, vaid seda tuleb otsida mõis­te tasandilt. Võrrelgem lauseid „Talupoeg N oli laulukoori, põllumajandusseltsi, Kaitseliidu ja volikogu liige” ja „Talupoeg N oli kulak”. Esime­ne on tõeväärtusega, kui selle kohta leidub dokument. Kellegi kuuluvusel pole naturaalset referentsi, st see pole näo järgi kindlaks tehtav. Suhete ajalooline kirjeldusalus on osutav – reaalseid suhteid nimetav. Kulaku „sildil” pole faktide ajaloo uurimisega peaaegu mingit pistmist, st selleta saab minevikku taastades hakkama (minevik on ka ilma mõistetav, kui mõistmiseks mitte pidada väga eripärast terro­ristlikku mõtteviisi). Kulaklike omaduste kindlaks tegemiseks pole ju vaja minna arhiivi –  piisas sm Stalini teoste lugemisest (koos partei värskete juhenditega).
Kuid ajaloolased mitte ainult ei jäta vahel sündmuskoormatud lauseid kõrvale ega lisa uusi, vaid kasutavad mõnest ajaloosündmusest rääkides epiteete, nagu „ajalooline sündmus”, rahva „ajalooline valik” jne. „Aja­looliste sündmuste” esiletõstmine viitab, et ajaloolased (eksplitsiitset argumentatsiooni on raske leida) on vaikimisi saavutanud mingi leppe tõsta esile ühtesid sündmusi „ajaloolistena” teiste, lihtsalt sündmuste ees. Meenutagem: kõik ajaloolaste kõneks võetud (jutustusse lülitatud) sündmused on minevikulises mõttes ajaloolised (st pakuvad huvi, väärivad jäädvustamist). Ajalooliste ja mitteajalooliste sündmuste erinevus pole aga kuidagi kindlaks tehtav n-ö protokoll-lauste tasandil, nagu polnud tõe-vale kriteeriumi seisukohast eristav n-ö koduloouurimuslik ja „pärisajalugu” kujundav faktoloogia.

„Ajalooline sündmus”
Lihtsündmuse formaalse identiteedi aluseks on selle protokolliliste kirjel­duste invariantsus, st veendumus, et räägime samast asjast. Igal (aja­loo)sündmusel on identiteet, mis teeb ta just selleks sündmuseks (ülikooli põlemine, rahareform jne). Kuid „aja­looliste sündmuste” klassi eraldi sil­distamine paljude sündmuste seast esile tõstmisega liitub millegagi, mida võib käsitleda erilise identiteedina, mis sündmusele omistatakse.
Sündmustele „ajaloolisuse” erilise identiteedi (tähenduslikkuse) üks olulisi, äratuntavaks tegevaid tunnuseid on sellele erinevate nimede andmine. Need võivad olla pelgalt kroonika traditsioonist lähtuvad nagu Grünwaldi, Tannenbergi või Þalgirise lahingu nime andmine 1410. a toimunud suurlahingule. Kuid sündmuse „ajalooline” identiteet avaldub suuresti just nimede erinevuses, mis pole lihtsalt pelk „sildistamine”, vaid teravate konfliktide piirkond. Võitlus sündmuse nime ümber – ka siis, kui kirjelduste „protokollilistel” tasanditel võib kokku leppida – saab peamiseks vaidlusküsimuseks. (Jääb võimalus, et „ajalooline sündmus” polegi ajalooküsimus või ajaloolaste vaidlus – kui nende töö on pelgalt teha kindlaks „sündmusi”.) Viimastest aegadest meenub kohe leppimatus vaidluses, kas Tallinn 1944. aasta septembris „vabastati” või „vallutati”. Ka kannab aastail 1918–1920 toimunud Vene–Eesti sõda Eesti historio­graafias Vabadussõja nime, NSV Liidu vaatenurgast oli see aga imperialistliku agressiooni element, kuritegu. Teist maailmasõda kutsutakse Venemaal ka Suureks Isamaasõjaks, ja mitte juhuslikult
Sündmusliku identiteedi, mis muudab Tartu rahu „ajalooliseks”, loob lepingu sisu – Eesti iseseisvuse tunnustamine. Tartu rahu identiteet ei ole lihtsalt jutuajamiste seeria, vaid leping! Tartu rahu identiteedi alus (sisu) on sõlmitud lepingu tekst. Selles mõttes on viimase sisu avamine protokoll-lausetega, nagu „sellega tunnustati tingimusteta igaveseks ajaks Eesti iseseisvust”, ajaloolase aususe mõõdu­puu. Nõukogude ja ka tänapäeva Vene­maa ajaloolased vähemalt kahtlevad sündmuse sellises identiteedis. See, kas meil õnnestub veenda neid vastupidises, on ajaloo „objektiivse” kirjutamise mõõdupuu (eeldame, et vaated on teaduspõhised). Ettepaneku peale „nimest” üldse loobuda tekib küsimus, mida tähendab üldse ajalugu uurida ja kirjutada.

Ühisajaloo võimalikkusest
Ajaloosündmuste identiteedi erinevad määratlused (sh vallutuste või vabastustena) ongi murdekohaks paljudes arutlustes ajaloost kirjutamise võimaliku objektiivsuse üle. Kui sündmustel on selge ja ühetähenduslik identiteet (tähtsus), oleks koos selle kindlaks tegemise võimalikkusega möödanikust objektiivselt kirjutamisel üks probleem ilmselt vähem. Ajaloolise „tõe” suhteliselt kõrge abstraktsiooniga tasandil kokkulepete saavutamine või ühisaluste tekitamine võimaldaks sõbralikult kirjutada mitte ainult Euroopa, vaid ka Eesti-Vene ühisajaloo. Kuid kas see on nii, kas sündmustel üldse ongi „neile kuuluv” identiteet ja vaid üks „õige” identiteet?
Milline on nende nimede vahekord tõega? Kuidas teha „protokolliliselt kindlaks”, kas 1918–1920 peeti või toimus „Vabadussõda”, et 1944 Eesti „oku­peeriti”? Küsimus on mitmelaad­ne. Ilmselt ei ole Vabadussõjale viita­vad laused propositsioonid ehk faktuaal­laused, nagu ka mitte 1944. aastal vabastamist deklareerivad laused. Oma filosoofiliselt sisult on nad ühelt poolt normatiivsed, andes sõnale „vabadus” teatava sisu („vabaduse” sisus ei pea juba filosoofilises ja poliitilises plaanis olema tingimata sama meelt – kellele „iseseisvus”, kellele „ike”, sõnastas juba Viktor Kingissepp).
Kuid nimed, nagu Isamaasõda, Vaba­dussõda jne on suuresti osa ajaloolisest jutustusest, mille identiteet kuulub jutustaja identiteedi juurde. Identiteedi kujundab sündmuste tähendus. Selles mõttes on ajalu­gu tähenduslike sündmuste esitus. Viimaste kujundamise seos protokoll-lausetega tõstatab aga täiesti uued probleemid ajaloo objektiivse kirjutamise piiride kohta.

Elupõline õppija Riho Kangur

Riho Kanguri elukäik paneb mõtlema. Esiteks tõdeme, et inimene võib olla koolipõlves teistsugune kui täiskasvanuna. Teiseks avastame, et hea palk võib ka kurja teha – õpingutest eemal hoida. Kolmandaks näeme taas, et õppima hakata pole kunagi hilja. Peale selle tekib mõte, et meie koolides võiks olla rohkem pedagooge, kes on varem töötanud mõnel muul elualal.

Tulevane õpetaja ja lastekodudirektor ei sarnanenud koolipõlves Arno Tali, vaid pigem Joosep Tootsiga. Oma vempudega valmistas ta meelehärmi nii isale-emale, vanematele vendadele kui ka õpetajatele. Seevastu hiljem on Riho Kangur olnud tubli töömees, pühendunud õppija ning armastatud kooliõpetaja.
Jõhvi Gümnaasiumis oli Riho nii hea spordipoiss (tugev sprindialadel ja hüpetes), et suunati pärast 6. klassi Tallinna Spordiinternaatkooli. Seal edenes ta kiiresti, saavutas häid tulemusi ka odas ja kuulis. Paraku võlus spordile lisaks suur linn ja nii eelistas poiss tihtipeale teha tundides „terve ülesande asemel pool”, kuni 10. klassis tekkis oht langeda koolist välja. Selle vältimiseks astus ta tollasesse Tallinna 6. Kutsekeskkooli, et saada sealt keskharidus kergemini kätte.
Riho tahtis õppida laevaelektrikuks, aga et sellele erialale oli suur tung, valis treiali oma. Kolmanda kursuseni pidas vastu, aga mitte tänu heale õppimisele, vaid edule spordis. Esindas kooli igal võimalikul võistlusel, tuli kutsekoolide üleliidulistel võistlustel kümnevõistluses kuuendaks ja kui poleks kettaheites nulli saanud, oleks olnud isegi esimese kolme seas.
Kolmandal kursusel lõi lõpuks ikkagi õppimisele käega ja andis „linnaelu ahvatlustele” järele. Elas tuttavate juures, söögiraha teenis juhutöödel. Nii sai elada küll.
Linnaelu ei saanud Riho aga kaua nautida – sügisel tulid vanemad ven­nad Tallinna ja viisid poisi Ida-Virumaale tagasi. Tagasiviimine kujunes omamoodi kauboifilmiks. Riho põgenes vendade eest mööda Laia täna­va katuseid.
Selliseid „filmikaadreid” etendas ta noorena päris palju. „Olin siis juba kaheksateist, aga poisikese aruga,” annab ta tollele ajale hinnangu, „samas aitavad sellised kogemused mõista tänapäeva noori, kellega samasuguseid asju juhtub. Tean, et see läheb üle, ei kaota nende puhul lootust.”

Püstol padja all
Ida-Virumaal algas Riho Kanguri tõsine töömeheelu. Vanem vend näitas oma palgalehte ja sellest piisas – Riho hakkas ka kaevuriks. Kaevandusest läks noormees 1976. aastal Nõukogude armeesse ja pärast vabanemist jälle kaevandusse tagasi.
Kaevurina töötades lõpetas ta ka keskkooli – naist võttes tundis, et abieluinimesel peab vähemalt keskhari­dus olema. Abikaasa Urve, kes oli lõpe­tanud Tallinna Pedagoogilise Ins­ti­tuudi, jagas seda mõtet. Riho lõpetas töö kõrvalt Toila Kaugõppekeskkooli.
Seejärel töötas ta ligi kümme aastat kaevurina edasi, teenides üle 500 rubla kuus. Oleks võinud ju edasigi õppida, aga abikaasa Urve teenis lasteaiajuhatajana vaid 90 rubla kuus. „Korralik palk kaevanduses hoidis mind pikka aega õppimisest eemal,” tõdeb Riho Kangur nüüd.
Lõpuks hakkas siiski tunduma, et lisaks palgale on elus veel midagi vaja – edasiminekut, arengut, õppimist. 1989. aastal kutsusid sõbrad Riho Tihe­metsa Sovhoostehnikumi põllumajan­dusmehhaaniku eriala õppima. Ta läks ja tõdes, et õppimine meeldib talle. Eriti köitis kõrgem matemaatika. Paraku jäid õpingud pooleli, sest taastati Eesti Vabariik ja oli aeg hakata äri ajama.
Ettevõtliku mehena hakkas Riho koos oma vanemate vendadega metsa üles töötama. Ostsid metskondadelt metsa, võtsid selle maha ja müüsid Rootsi. Selles eluperioodis ei puudu ka eluohtlikud momendid. Nimelt hakkasid allilmategelased vendadel metsatööde ajal külas käima. Küsisid raha ja pakkusid katust. Tulistasid hirmutamiseks maja, nii et seinad olid tinakuule täis. Käisid nagu peremehed toas. Siis astus Riho Kaitseliitu ja sai loa relva kodus hoida. Magas, relv padja all. Kui katusepakkujad Riho „tamasseri raudu” nägid, lõppesid külaskäigud päevapealt. Nad teadsid, et oma kodus võib sissetungijaid enesekaitseks tulistada.
Relva ostmisega probleemid ei lõppenud. Metsa ülesostjad armastasid müüjatele „tünga teha”. Rootsis olid ausad partnerid, aga Tallinnas pettureid jagus. Algul kanti pool raha üle, et kaup kätte saada. Kui kõik oli käes, teatati, et ülejäänud summa jääb maksmata, sest raha lihtsalt ei ole – pankrot. Kuni 300 000 krooni jäi mõnikord nii saamata. Need olid valusad hoobid, närv oli kogu aeg pingul. See oli üks põhjus, miks Riho hakkas metsatöö kõrvalt üha rohkem tegelema laste ning noortega. Lisaks ei leidnud tema mõistus metsas piisavat rakendust. „Inimeste pidev pettuses kahtlustamine tundus mõistuse vale kasutamisena,” meenutab mees.
Öeldakse, et õpetaja peab ühiskonda hästi tundma ja keegi ei tunne seda paremini kui sotsiaaltöötaja, kes on kursis ka elu varjupoolega. Sotsiaaltööd võib lugeda lausa ühiskonnaalaseks koolituseks.
Riho Kangur on saanud põhjaliku seda laadi koolituse. 1996. aastal hakkas ta juhtima projekti „Lapsele oma kodu”. Projekti mõte mitte võtta lapsi probleemidega kodust ära, vaid aidati perekond jalule. Lisaks Rihole lõid kaas psühholoog ja kaks sotsiaaltöötajat.

Elu ülikoolid
Ida-Viru Maavalitsusest saadud aadressidel käisid nad probleemidega peredes rääkimas, viisid riideid ja toiduaineid. Riho tõdeb, et raske oli hädasolijaid aidata. Kui kümnest ühes midagi muutus, oli see suur edu. Põhiline probleem oli alkoholism. Vanemaid oli vaja rohkem kasvatada kui lapsi. Mõned hankisid lapsi ainult selleks, et saaks lastetoetust, mida maha juua.
Sealt kutsuti Riho Ahtmes avatud rehabilitatsioonikeskuse juhatajaks. Keskus oli mõeldud vanglast vabanenud peavarjuta inimestele, aitas neil dokumente saada ja töökohta leida. Sel ajal oli Ida-Virumaal töökohti vähe ja endist vangi ei tahtnud tööle keegi –  nii elasid vanglast vabanenud rehabi­litatsioonikeskuses. Seal oli toit ja peav­ari, sai saunas käia. Kes keskusse tuli, see kuritegelikule teele tagasi ei pöördunud. Mõni oli istunud kinni paarkümmend aastat ega tahtnud mingil juhul trellide taha tagasi sattuda, püüdis igal moel korralik olla.
Muidugi oli ka selliseid, kes kippusid läheduses asuvas kohvikus pahandust tegema, näiteks ei kuuletunud naisterahvast administraatoritele. Ka nende meestega sai Riho hakkama – kaevuri- ja metsatööga treenitud musklid tekitasid aukartust.
Varsti Tallinna huvi Ahtme rehabili­tatsioonikeskuse vastu jahenes ja kahe aasta pärast pandi see rahastamisprobleemide tõttu kinni. Ühel aastal töötasid inimesed jaanuarist maini ilma palgata, puhtast entusiasmist, oodates projektiraha. Riho käis Illuka vallast ja mujalt raha laenamas, et hoolealustel oleks toit laual ja keskusel maksud makstud. Nüüd on seal kodutute varjupaik.
Riho tahtis luua rehabilitatsioonikeskust ka kriminaalse taustaga noorukitele. Kose metsamajandis pandi lasteaed kinni ja sealsed ruumid sobisid noorte toetuskooli või -kodu loomiseks. Kõrgemalt poolt mõtet toetati, kuid kohalik rahvas oli kategooriliselt vastu. Kardeti, et Kosel tekib kriminogeenne keskkond, mis rikub kohalikke noori. Poole aasta pärast põles lasteaed maha ja keegi ei saanud midagi.
Sotsiaaltöö tungis Rihole lausa perekonda. Kui abikaasa Urve töötas Jõhvi valla sotsiaalnõunikuna, pidi ta vanemateta jäänud 7-aastasele poisile leidma koha lastekodus. Too vaadanud talle otsa ja küsinud: „Tädi, kas sa endale poega ei taha. Mina küll tahaks sind endale emaks.”
Selline pöördumine puudutas Riho ja Urve südant! Nad võtsid poisi enda juurde ja praeguseks on temast sirgunud tubli ja töökas noormees.
Hiljem elas mõnda aega nende juures ka Urve vennapoeg. Siis üks tüdruk, kes tahtis poisiks saada, kuna lihased vanemad ei suutnud tüdruku mõttega kuidagi leppida. Juhtum oli keerukas. Teisedki külalapsed käisid nende pool – ruumi jagus kõigile.

Veritas, Audentes, TLÜ
Elu ülikoolile järgnesid päris ülikoolid. Kui Riho abikaasa Urve läks majandusõigust õppima, viis Riho teda õhtuti autoga Kohtla-Järve Polütehnikumi. Kuna ta nagunii regulaarselt polütehnikumi käis, hakkas ka ise seal õppima. Õppisid paarisrakendina õhtuses statsionaarõppes. Neli korda nädalas. 2001. aastal lõpetasid edukalt majandusõiguse kursuse.
2002. aasta kevadel tekkis Rihol mõte õigusteadust edasi õppida. Läks Audentese rahvusvahelisse ülikooli (tollane Veritas) ja juba esimene kursus pakkus lausa naudingut. Jälle neli aastat õhtust statsionaari. Rakverest oli kaugel käia, aga katkestamismõtet ei tekkinud.
„Audenteses oli mu juhendaja professor Eduard Raska, mõnusa huumorisoonega õppejõud, kes oskas rääkida õigusest põnevalt ja eluliselt,” meenutab Riho. „Lõputöö teema oli terrorism. Võrdlesin Venemaa, Euroopa Liidu ja Eesti sellekohast seadusandlust. Selgus, et Eesti karistusseadustikus terrorismi piisavalt selget määratlust polegi. Isegi Venemaal on asjad palju paremini korras, kuni selleni välja, et terroriste tabada aidanule antakse uus identiteet.”
2004. aastal kandideeris Riho Rak­vere Kutsekeskkooli metallitöö osakonna juhatajaks. Ta oli ju kutsekeskkoolis treialiks õppinud ja ka Tihemetsas masinaid uurinud. Aga direktor Han­nes Mets nägi mehes hoopis õiguse aluste, psühholoogia ja inimeseõpetuse õpetajat. Audenteses läbitud kursused andsid õiguse neid aineid õpetada. Kuna Rihol polnud õpetajakutset, asus ta kohe pärast Audentese lõpetamist Tallinna Ülikoolis õpetajakursust läbima ja lõpetas selle tänavu kevadel. Praeguseks on õpilased ta juba kaks korda Rakvere Kutsekeskkooli parimaks õpetajaks valinud.

Õpetaja Lauri aastad
Oma õpetajatööst räägib Riho nii: „Õi­guse aluseid on noortele küllaltki raske õpetada, õpikud on igavad. Kui tahad õpilasi kaasa mõtlema tõmmata, pead elulist materjali juurde otsima, inimestega rääkima, nendelt küsima. Õpilastele tuleb jutustada ilmekaid näiteid elust ja küsida, mida nemad teeksid, et kõik oleks õige. Huvi tekkides saavad asjad selgeks. Muidugi tuleb ka pause teha ja natuke nalja visata, et tunnid üksluiseks ei muutuks.”
Õppekavas on õigusõpetust ainult 40 tundi, sellega ei jõua paljut selgitada, seepärast käivad noored pärast kooli lõpetamistki Riho juures konsultatsioonis. Kui vaja, esindab ta neid töövaidluskomisjonides, aitab kirju koostada.
Inimeseõpetuse tundides selgitab Riho kõige olulisema teemana, mis on alkoholism ja muud sõltuvused. Üle 30 tunni kulub narkomaaniale ja seksuoloogiale, vähemaga noori ei veena.
Riho Kangur: „Oleme arutanud, miks noortekampades halba toredaks peetakse. Toon elust võetud näiteid ja lasen õpilastel neid analüüsida. Ükski näide ega küsimus ei tohi korduda, alati tuleb leida värske vaatenurk, siis kuulatakse huviga.
Alguses peab kordama inimeseõpetuse põhikooli materjali, sest põhikoolides pole mõned õpetajad julgenud seksuoloogiast ja narkomaaniast lastele rääkida. Mul endal oli ka kõhe tunne, kui hakkasime seda teemat esimest korda tüdrukute klassis arutama, aga kartuseks pole põhjust – noored on asjalikud ja arukad.”
Rihole anti kohe oma grupp juhendada: 21 poissi, ehitajad. Kõik 21 lõpetasid kooli. Ehitajad on valitud seltskond, nendega ongi pisut kergem. Nad pääsevad välismaale tööle ja kodumaalgi on ehitajate palgad oluliselt tõusnud, mistõttu tänavu kandideeris 60 kohale juba 160 tahtjat.
Riho jättis omal ajal õppimise katki kõrge kaevuripalga pärast. Ta leiab, et sama probleem kimbutab ka tänapäeva noori. Praktikafirmades makstakse noortele palka, millist nad pole eluilmaski näinud. Sellega tõmmatakse praktikandid koolist ära, püsivalt tööle. Riho veenab õpilasi, et kooli ei tohi pooleli jätta. Ta kirub tööandjaid, kes panevad poisse ehitustele tõmmates nende arengu kinni.
„Nii teevad nad võimekatest noortest lihtsad labidamehed, kurdavad siis, et kvalifitseeritud tööjõudu pole kuskilt võtta, ning taotlevad luba tuua ehitajaid välismaalt. Nad võiksid maksta poistele hoopis stipendiumi koos kohustusega hiljem teatud aeg nende juures töötada,” arvab Riho Kangur.
Riho Kangur teab, et õppimine annab inimese elule uue tähenduse, ja julgustab oma õpilasi igati õppima. „Noored on samasugused, nagu meie omal ajal olime. Vennad ajasid mind Tallinnas taga, et minust korralik inimene saaks, nüüd ajan mina oma õpilasi taga. Kuid kirjelda­matu rõõm on kolmandale kursusele jõudnute juures märgata, kuidas nende mõtteviis on muutunud arukaks ja asjalikuks. Selle nimel tasub koolis töötada,” kinnitab Riho Kangur.
Mida Riho Kangur veel õppida kavatseb? Aasta tuleks pühendada inglise keelele, on Riho vastus. Auden­teses õppides luges ta saksa- ja venekeelseid materjale, kuid rahvusvaheline suuline suhtlemine on üha enam ingliskeelne. Rihol on ka üks uus väljakutse – ta alustas tööd lastekodudirektorina. Soovime Rihole ja kõigile teistelegi elupõlistele õppijatele edu!

Pool sajandit õpilaste keskel

Viimsi kooli parandusõppe õpetaja Ivi Talimäe on 50 aastat klassi ees seisnud. Sama kaua on ta juhatanud rahvatantsijaid ja loonud tantse.

„Tühja ma teadsin, et tahan õpetajaks saada,” ütleb Ivi Talimäe, kes pärast Jõelähtme 7-klassilise kooli lõpetamist sõnakuuleliku tütrena Rakvere Peda­googilisse Kooli läks. „Tahtsin hoopis agronoomiks, mulle meeldib mullas tuhnida, aga ema käskis minna õpetajaks õppima. Olin pere vanim laps – meid on kokku seitse –, harjunud väik­semaid kantseldama. Ju siis ema nägi, et see amet sobib mulle.”
Õpetajaks õppimist pole Ivi Talimäe kordagi kahetsenud. „Ma ei kujuta ette, et teeksin mingit muud tööd. Ei tule mõttessegi.” Üheks oma meelis­tegevuses, aianduseks, näpistab ta aega põhitöö kõrvalt. „Olen ühtelugu ninapidi mullas,” ütleb õpetaja, kes hoolitseb koos oma 86-aastase emaga lapsepõlvekodu aia eest.
Esimeses töökohas, Kasari koolis, noorele algklassiõpetajale ei meeldinud. „Seal oli igasuguseid probleeme. Direktor pani mind poistele kehalist kasvatust andma. Noor ja rumal, nagu ma olin, vaevas mind suur koduigatsus.” Ivi Talimäe leidis end alles Jõelähtmes, kuhu jäi 16 pikaks aastaks. Sellesse ajavahemikku jäävad ka õpingud TPedI-is, kuhu ta pärast seitsmeaastast pausi astus. „Ma ei olnud midagi korranud, läksin niisama proovima, mõtlesin, et ega ma sisse saa, kõik ju meelest läinud,” meenutab ta. Aga läks teisiti.
Jõelähtme koolist rääkides viib Ivi Talimäe jutu kõigepealt geograafiatundidele, mille andmine nõudis algklassiõpetajalt suurt eneseületamist. Eriti rasked olevat olnud majandusgeograafia tunnid õhtukeskkooli õpilastele. „Oh sa taevas, kuidas ma õppisin, et mitte rumal välja näha.”
Geograafiat andis Ivi Talimäe ka Nõm­me gümnaasiumis, kus ta pärast maalt linnatulekut üheksa aastat töötas. Oleks töötanud kauemgi – väga tore kollektiiv, väga tore kool, pole ta kiidusõnadega kitsi –, kui teda poleks õppealajuhatajaks pandud. „Tahan ainult laste hulgas olla, administreerimine mulle ei istu. Inimesi on igasuguseid, mulle ei meeldi kellelegi pahasti öelda.” Miks ta võttis vastu töö, mis talle üldse ei sobinud? „Mul ei olnud endal suurt midagi öelda, ajad olid niisugused.” Õpetaja tänab jumalat, et sai Lasnamäele korteri, mis andis ettekäände Nõmmelt ära tulla.

Isehakanud ajaloolane
Lasnamäel leidis Ivi Talimäe rakenduse oma ajaloohuvile, hakkas koos õpilastega uurima oma sünniküla, Ku­ristiku küla ajalugu. „Uurida oli nii huvitav, tuhnisin arhiivides ja küsit­lesin kunagisi külaelanikke – see oli südantsoojendav töö. Käisin isegi Põhjamaade konverentsil.”
Kooli laulupeoks kutsuti kokku kõik kunagi Kuristiku külas elanud inimesed. Üks mees, Heino Nurmeleht nimeks, tulnud isegi Inglismaalt koha­le. Koduloonurgas olid väljas suurendatud pildid, küla­plaanid. „Inimesed nutsid neid vaadates. Nad poleks eluilmas uskunud, et nende pisikesest külast tehakse nii suur number. Mis neid aga jahmatama pani, oli see, et kool kandis Kuristiku nime.”
Ivi Talimäe ütleb, et nimega oli omajagu probleeme. Taheti Mustakivi panna, aga tema muudkui raius, et peab Kuristiku olema, sest Mustakivi oli olnud ainult ühe talu nimi. „Jäigi minu tahtmine peale,” ütleb õpetaja, kel pole kombeks järele anda, kui teab, et seisab õige asja eest.
Lasnamäe ajaloo uurimine viis Ivi Talimäe kokku ajaloolase Robert Nermaniga. „Nerman on täpne ja põhjalik, teab väga palju, Lasnamäe raamatus on kõik need pildid sees, mis me koos tegime,” tunneb õpetaja oma panuse üle uhkust.

Eduelamus tiivustab
Praegu on Ivi Talimäe eelmisel aastal Viimsi koolis loodud tugikeskuse eripedagoog. „Kui seda tööd alustasin, ei olnud ma kindel, kas saan hakkama. Milline laps tahab lisakoormust, kellele meeldiks pärast tunde jääda. Kartsin, et sunnin ennast peale. Eduelamus on aga lastele nii tähtis, et niipea, kui neil hakkas paremini minema, tulid nad minu juurde suure heameelega. Kui nüüd klassi lähen, on käed püsti, kõik tahavad tugirühma tulla.
Mul on tugev seljatagune, tugikeskuse juhataja ja logopeedid. Muudkui õpin juurde. Meil on kõva meeskonnatöö. Klassijuhatajate ümarlauas võtame üksipulgi kõik lapsed läbi, uurime, kes ja missugust abi vajab.”
Lapsed, kellega Ivi Talimäe töötab, on talle südame külge kasvanud. „Meil on väga usalduslik vahekord, minu juures nad ei häbene valet vastust öelda või valesti lugeda. Kui klassis hakatakse selle peale itsitama, siis siin ei naera keegi ega ütle pahasti.”
Õpetaja tuju teevad heaks õpilaste vahvad ütlemised. „Kui kiitsin poisse nende tubliduse eest, ütles Raulo, pisike 1. klassi poiss, mulle: „Kuule, sa oled ise ka tubli tüdruk, et meid niimoodi õpetasid!” Üks tüdruk teatas, et ei saa õppida – juhtmed olevat lahti. Ütlesin, et pangu need siis kinni. Vajutaski kätega pead ja hakkas tööle.”
Teave parandusõpetaja tööst on lapsevanemateni jõudnud. Tullakse ja palutakse, et võtku õpetaja ka nende laps matemaatikasse. Iga kord pole võimalik vastu tulla – kui lapsi on liiga palju, ei käi jõud enam üle. Muret teeb seegi, et kõiki lapsi aidata ei saa. Asja saab lapsest siis, kui ka kodu toetab. Aga just sellest jääb tihti vajaka.
„Kodud võivad olla jõukad, aga lapsed on üksi. Raha peetakse kõige tähtsamaks, ka lastesse on seda mõtteviisi surutud. Vanemad muudkui töötavad ega võta lapse aitamiseks midagi ette. Või topivad lapse nii mitmesse ringi, et ta saab ema-isaga kokku ainult öösel. Mul on üks poiss, kes ei oska veel hästi lugedagi, aga käib kõigis ringides, kus vähegi võimalik. Õhtuks on nii väsinud, et õppida enam ei suuda.”

Hellusest puudu
Tugikeskusel tuleb tööd aina juurde. Lapsed on psüühiliselt ebastabiilsed, elanud üle vanemate lahutuse või töötab isa välismaal. „Te ei kujuta ette, kuidas nad tahavad hellust saada. Poeksid ei tea kuhu, kui sa neid ainult kallistaksid. Üks tüdruk tuli vaatama, mida ma teen. Sättis, mis ta sättis, nühkis, mis ta nühkis, kuni oli, kõpsti, mul süles.”
Õpetaja sõnul vajavad erilist tähelepanu kakskeelsed lapsed, tänavu on 1.b klassis neli vene last. „Hea, kui saab aidata 1. klassist peale,” ütleb keelekümblusmetoodikat kasutav Ivi Talimäe. Alati ei saa. Sel sügisel tuli kooli poiss, kes oskab vene, inglise, bulgaaria ja hispaania keelt. Eesti keelt, paraku, mitte. „Nutikas poiss, aga väsib. Kui soovitasin tal päevas 20 sõna õppida, ütles, et ega tal eesti keel üksi ole, teised ained on ka. Aga kuidas ta neid õpib, kui keelt ei oska. Ainus lahendus on eriprogramm: kõigepealt keel selgeks ja siis kõik muu.”
Ivi Talimäe on kindel, et ei sobi vanemate klasside õpetajaks, talle meeldi­vad väikesed lapsed. „Nad on nii vahenditud ja emotsionaalsed, hüüavad mind juba kaugelt eesnime pidi, tulevad avasüli vastu, kallistavad. Ma ise olen samasugune, plahvatan vahel või tönnin, kui midagi südamesse läheb. Kui olen koolist lühemat või pikemat aega ära olnud, tuleb lastega kohtudes selline imelik võdin sisse.”
Ka Ivi Talimäe hobi ja suur armastus tants seostub kooliga. Ise tantsis ta juba koolitüdrukuna. Õpetama hakkas tantsimist esimesel õpetaja-aastal, juhatades Kasari koolis laste ja rahvamajas täiskasvanute rahvatantsurühma. Jõelähtme päevil käis ühel laulupeol koguni kolme rühmaga. Ka tänavu viis Ivi Talimäe laulupeole kolm kollektiivi: Viimsi kooli kaks lasterühma ja Kuristiku kooli õpetajad.

Tants ei tüüta
Eelmisel sügisel tuli tantsurühma avamise teate peale kokku üle 30 esimese klassi lapse. „Mõtlesin, kelle ma ikka ära saadan, kõik lapsed peavad tantsida saama, ja panin kaks rühma kirja.” Mõne hüperaktiivse poisiga oli proovides päris palju tegemist. „Aga mida teha, kui laps tantsida tahab, ma ei ütle ju talle, et ära tule.”
Koolis ennustati, et kevadeks jääb järele ainult üks rühm, aga kõik pidasid lõpuni vastu. Tõsi, aprillis küsinud üks poiss, millal ta tantsimast ära saab. Õpetaja ütles, et pärast tantsupidu. Aga siis ei tahtnud poiss äraminemisest enam kuuldagi. Sügisel oli esimesena proovis – pidu vaimustas.
Tantsupidu on rahvatantsijatele kõrghetk, mille nimel pingutatakse ja nähakse vaeva. Ivi Talimäe näeb ka sündmuse pahupoolt. „Mulle käib närvidele see hirmus võiduajamine, konkursid ja ülevaatused on liiast. Laps ei saa tantsida puhtast liikumisrõõmust, vaid peab kogu aeg ühtesid ja samu tantse trampima. Kas arvate, et ta hakkab siis paremini tantsima? Tühja ta hakkab. Tüdib nii ära, et taha tantsimisele mõeldagi,” ütleb õpetaja, kes on sel teemal ka avalikult sõna võtnud.
Kust pärineb tema enda tantsuoskus? „Olen iseõppija. Ma ei ole rohkem tantsuharidust saanud kui Pärnus kuuajalistel kursustel. Ei tea isegi, kuidas tantsukirjelduse lugemise selgeks sain.” Vajadus on pannud õpetaja ka ise tantse looma. „Uusi tantse on vähe, siis mõtlengi mõne ise välja, et lastel oleks huvitav. Ma ei ole iial midagi üles kirjutanud, teen tantse ainult oma rühmade tarbeks.”
Kuidas ta on jaksanud pool sajandit põhitöö kõrvalt tantsule pühendada? „Tants pole mind kunagi ära tüüdanud. Kui kevadeks väsin, mõtlen, et sügisel enam rahvatantsu ei tee, aga sügisel hakkan jälle otsast pihta. Tervis pole enam nii kuldne, et kõiki pöördeid ette näidata. Õpetajate rühma naised ütlevad, ära tee, räägi ainult. Aga lastega nii ei saa, nendega muudkui trambin kaasa. Jääksin pensionile, aga lapsed ja õpetajad loodavad, et viin nad ka järgmisele peole.”