11. ja 12 oktoobril peeti Tartus haridus- ja teadusministeeriumis konverents „Iga kool on omanäoline”, kus kooliinimesed jagasid oma sisehindamise kogemusi.

Haridus- ja teadusministeerium algatas möödunud aastal Euroopa Sotsiaalfondi toel projekti „Kooli­katsuja 2006+”, millega toetatakse õppeasutustes sisemise kvaliteedikindlustamise süsteemi loomist. Projekti raames toimunud konverentsil seati kesksele kohale positiivsete kogemuste jagamine. Osalema olid oodatud projektis osalevate õppeasutuste meeskonnad ning nõunikud. Kogemusi jagasid Hugo Treffneri Gümnaasiumi, Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli, Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi juhid, aga esinejaid ning sõnavõtjaid oli rohkemgi.
Haridus- ja teadusministri 4. augusti 2006. aasta määrusega nr 23 kehtestati mäletatavasti kooli ja koolieelse lasteasutuse nõustamise tingimused ja kord sisehindamise küsimustes, millega muutus sisehindamise läbiviimine haridusasutustele kohustuslikuks. Praktiliselt samal ajal alustas „Koolikatsuja 2006+”. Sellega on liitunud 29 üldhariduskooli ja kaheksa kutseõppeasutust üle Eesti.

Kõik õpivad
REKK-i haridusasutuste sisehindamise nõustamise osakonna juhataja Marika Pettai rõhutas oma ettekandes nõunike rollist ja nõustamisprotsessist, et nõunik ootab koolilt kindlasti seda, et oldaks ausad nii aruande kirjutamisel kui ka hiljem, kui REKK küsib tagasisidet nõuniku tööle. Ka siis, kui kõik ei ole hästi – sisehindamine on kõigi jaoks õppimise koht.
„Nõunik pole kontrollija, teda võiks võtta pigem kui kriitilist sõpra, kes toetab, oskab olla eri rollides, levitab häid kogemusi, kuid püüab seda tehes jääda konfidentsiaalseks. Kes oskab vajadusel ka sekkuda, viia teisi selleni, et nad leiavad ise parima edasiminekutee.” Peab küll ütlema, et see pole sugugi lihtne ülesanne nõunikule, kes ise on tihti täiskohaga koolis või kusagil mujal tööl ning peab aasta jooksul nõustama vähemalt üheksat kooli.
Marika Pettai kordas Rapla Vesiroo-si Gümnaasiumi projektijuhi Jaan Kurmi esimesel konverentsipäeval kõ­lanud soovitust mitte teha sisehinda­mist kampaaniana aruande kirjutamise eesmärgil, vaid pideva protsessina. Aruanne, mis on selle protsessi üks väljunditest, peakski valmima kolme aasta jooksul. „Kui sellega tegeldakse kogu aeg, on tekkinud süsteem, võibki aruande kokkukirjutamine võtta ainult kaks tundi.”
Marika Pettai avaldas lootust, et sisehindamise aruannetest saab materjal, mille alusel võetakse tulevikus vastu tarku hariduspoliitilisi otsuseid. Koolidele pandi samas südamele, et enesehinnangu aruanne poleks väga palju pikem, kui määruses ette nähtud. Väga raske on end 40–50-leheküljelisest aruandest läbi närida. „Püüdke rohkem analüüsida ja vähem kirjeldada oma tegevust,” kõlas Marika Pettai nõuanne.

Kohustuslik-vabatahtlik
Kui õppeasutus taotleb REKK-ilt sisehindamist, ei tähenda see, et tal peab olema sisehindamise aruanne kohe esitamisvalmis. Kui taotlus on esitatud, võetakse kõigepealt õppeasutusega ühendust ja aidatakse tal endale nõunik välja valida. Novembrist on REKK-i uuenenud kodulehel üleval kõigi nõunike nimekiri ja lühitutvustus. Kõigepealt valib iga õppeasutus välja kolm nõunikku, mis ei tähenda, et need kõik ka teda hindama tulevad. Valdavalt teevad inimesed nõunikutööd põhitöö kõrvalt ja REKK peab pidama läbirääkimisi, milline neist kolmest on valmis õppeasutust nõustama minema. „Sel aastal valisid endale nõuniku esimesed julged nõustamist taotlenud ja valdavalt läks nii, et esimesena valitute seast sobiv nõunik ka leiti. Vaid kahel juhul tuli valikut muuta.”
Marika Pettai nentis, et vähemalt esialgu eelistatakse nõunikuna n-ö võimalikult neutraalset inimest. „Kui „Koolikatsuja” kevadisel konverentsil rääkisid hollandlased, kuidas neil väärtustatakse seda, et teine koolijuht tuleb ja tutvub sinu õppeasutusega ning annab sulle nõu, siis meil naaberkooli juhti oma õppeasutusse just väga ei oodata.
Pärast taotluse esitamist lepib REKK kokku aruande tähtaja, ja kui aruanne on esitatud, sõlmib nõunikuga lepingu. Kõik sellega kaasnevad kulutused tasub REKK. Nõunik tutvub sisehindamise aruandega, külastab kooli, koostab tagasisidearuande. Esialgu, protsessi käivitamise perioodil oleme läinud seda teed, et kõigil nõunikel on omakorda tugiisik REKK-i töötaja näol. Tema roll ei ole nõuniku eest tööd ära teha, vaid olla toeks ja jälgida protsessi toimimist.
Nõustamistulemuste vormistami­seks on tagasisidearuanne, mille nõunik esitab REKK-ile ja REKK õppeasu­tusele. Õppeasutus omakorda annab REKK-ile tagasisidet nõuniku tegevu­se kohta. Töötame välja kiiresti ning lihtsalt täidetavat elektroonilist tagasi­sidevormi. Kindlasti saab sellest omakorda tagasisidet nii nõunik kui õppeasutus.”

Enda või hindaja jaoks
Konverentsil kohalikke omavalitsusi esindanud Rapla maakonna haridusnõunik Aivar Soe peab enesehindamise juures ilmselgelt positiivseks seda, et kõigile antakse „sunduslik võimalus” tegelda niisuguse olulise valdkonnaga nagu eneseanalüüs. See tähendab, et tuleb osata oma tegevust alati eesmärgistada, püstitada reaalseid, arusaadavaid ja ka kontrollitavaid eesmärke, nii et mõne aja pärast saaksime analüüsile tuginedes öelda, kas need on saavutatud või mitte. Kindlasti õpetab eneseanalüüs eristama tegevusi ja nende tulemusi.
„Koolid on teinud õppekavasid ja arengukavasid, nüüd on lisaks võimalus end analüüsida. Millised riskid seda väljapakutud moel koostades tekkida võivad, sellest ma oma ettekandes põgusalt ka rääkisin. On kaks võimalust: kas teen eneseanalüüsi iseenda jaoks või teen selle ühelt poolt küll iseenda jaoks, aga arvestan tõigaga, et lugema hakkavad seda ikkagi spetsialistid – näiteks kohalik omavalitsus kui koolipidaja ning Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus – seega võõrad inimesed. Ka nõunik on võõras, kuigi valitud kooli enda soovi kohaselt. Kui aus ma siis ikkagi olla saan, kui sellest johtuvad teatud tagajärjed ka minu enda suhtes? Aga ega siin vist teist võimalust ole, muidu jääks eneseanalüüs ainult sahtlipõhja. Teatav väline mõju ja surve võib siin kasukski tulla.
Loodetavasti jõuab koolideni teadmine, et eneseanalüüsiga peab tegelema pidevalt. See ei ole kampaania, et kooliaasta jooksul võtame nädal või kaks otsi kokku ja analüüsime oma tegevust. Peaksime seda tegema praktiliselt iga päev. Ja kui me midagi planeerime, siis arvestame sellega, et planeerimise aluseks peame võtma analüüsi selle kohta, kuidas meil senimaani läinud on. See tähendab mõtteviisi muutust.
Raskusi tekitab kõigepealt see, et määrus kehtestati kohustuslikuna eel­misest õppeaastast, 1. septembrist 2006, aga projekt, kus saadakse katsetulemusi, hakkab lõppema alles praegu. Oleme asjaga tagurpidi alustanud. Loomulik oleks, kui enne millegi seadusandlusega üleriigiliselt kohustuslikuks tegemist oleksid pilootprojektid läbi viidud, neist saadud kogemused üldistatud ja selle alusel tehtud parim, mida parajasti osatakse.
Teatavate probleemidega puutuvad kokku ka nõustajad. Kuigi üks võtmeala on kohustuslikuna ette antud, saavad koolid vabalt valida mudeli, mille alusel enesehindamist korraldavad. Samas toimub hindamine väga selgelt kvaliteedimudeli põhjal. Kui ka ennast on hinnatud kvaliteedimudeli alusel, on see lihtne, aga kui lähtutud on ainult üheksast võtmealast, teeb see hindaja elu päris keeruliseks, mis siis, et need üheksa ala on valitud selgelt kvaliteedimudeli kogemustest lähtuvalt. Koostan just hindamise eelaruannet eneseanalüüsi kohta, mis pole koostatud päris sama metoodika järgi, mida minult nõutakse, ja see on päris keeruline. Aga ilmselt algus peabki keeruline olema: õppimismoment teeb asja huvitavaks.”