Bulgaaria õpetajad streigivad

Bulgaarias on 14. oktoobri seisuga juba kolm nädalat enamiku koolide ja lasteaedade uksed suletud, akendel ripuvad sildid „tähtajatu streik”.

Arvestades sarnaseid jooni õpetajate olukorras ning ühiskonna arengus Eestis ja Bulgaarias, peaks meil huvi asjade käigu vastu kaugel Balkanimaal jätkuma. Üritan vahendada sündmusi eri infoallikate (SofiaEcho, IA Focus, Balkan Times, Novinite) abil.
15. septembri eel. Õppeaasta al­guseks moodustasid kolm õpetajate ametiühingut – hariduse ametiühing, Bulgaaria õpetajate ametiühing ja sõltumatu õpetajate liit – koostöös kahe üleriigilise ametiühingute keskliiduga ühise streigikomitee ning kuulutasid esimeseks koolipäevaks, 15. septembriks välja hoiatusstreigi. Põhjused mei­legi teada-tuntud: valitsuse katte­ta lubadused parandada hariduse fi­nantseerimist ja soovimatus pidada ametiühingutega sisulisi palgaläbirääkimisi, inimeste rahakotti laastav 12%-ni jõudnud aastane hinnatõus ja õpetajate palga üha suurenev mahajäämus riigi keskmisest. Eeloleval eelarveaastal pakutud 10 + 10% palgatõus kahes etapis olukorda ei paranda.
Õpetajaid ärritab ka ebamäärane lubadus leida lisaraha vaid nn headele, kõrgemalt kvalifitseeritud õpetajatele. Streigikomitee esitas valitsusele nõudmise tõsta õpetajate palka alates 1. oktoobrist 100% ja suurendada hariduse finantseerimist 2008. a eelarves 5%-ni SKP-st. Vastasel korral lubati 24. septembrist välja kuulutada tähtajatu üldstreik.
15. september. 1. koolipäev Bulgaa­ria jaoks Euroopa Liidu liikmena algab infosõja ja segadusega haridusasutustes. Ametiühinguliit Podkrepa teatab, et hoiatusstreigiga tuli kaasa 81% koolide töötajatest. Õhtul teatab haridusministeerium, et vastavalt piirkondlikelt inspektoritelt saadud andmetele oli streigiga hõivatud 10% Bulgaaria 3014 koolist, ning loetleb üles piirkonnad, kus kõik olnud rahulik. Ametiühing avaldab arvamust, et osa koolijuhte ei julgenud edastada olukorrast õiget ülevaadet, olles ära hirmutatud haridusministri sõnavõtust: minister esines kooliaasta eel riigitelevisioonis ja lubas karistada haridusjuhte, kes lubavad oma koolis streikida.
17. september. Ametiühing organiseerib üle riigi jumalateenistusi, palvetatakse Bulgaaria haridussüsteemi päästmiseks. Kõige radikaalsem ametiühingujuht, sõltumatute õpetajate liidu esinaine Yanka Takeva edastab meediale sõnumi, et aü nõuab lepingut, kus palgatõus laieneb vaid streigis osalenud õpetajatele. Ametiühingu keskliidu esindaja lükkab avalduse ümber.
20. september. Toimub „õpetajate vaikuse päev” – streigimeelsed õpetajad on küll töökohal, kuid juhendavad lapsi vaid tahvlile kirjutades. Opositsioonilise parlamendierakonna „Demokraadid tugeva Bulgaaria eest” liider Ivan Kostov kutsub parlamenti ja peaminister Sergei Staniševi lahendama õpetajate probleeme: „Õpetajate rahulolematus näitab, et vähem kui aasta eest kinnitatud rahvuslik haridusprogramm on kas ebaõnnestunud või valesti rakendatud.”
24. september. Bulgaaria valitsuskabinet keeldub õpetajate nõudmisi täitmast. Peaminister kinnitab, et valitsus pole kunagi keeldunud dialoogist, aga väljapressimisele ei allu. Rahandusminister sõnab, et liigne palgatõus vallandaks suurema inflatsiooni. Haridusministri sõnul tuleks äärmisel juhul kõne alla 15 + 15% palgatõus.
Algab õpetajate tähtajatu streik. Ame­ti­ühingu keskliit KNSB teatab streigis osalejate protsendiks 72 ning suletud koolide ja lasteaedade osaks 60%, haridusminister ütleb, et arv on liialdatud. Järgmisel päeval tuleb ministeeriumi väide, et streigiga on hõlmatud 39% õppeasutustest. Uuringufirma Alfa avaldab andmed, mille kohaselt 45% lapsevanematest toetab õpetajate 100% palgatõusu nõuet, 50% loeb seda liiga suureks. Enamik on kindlalt streigi vastu. Õpetajatest pooldab küsitluse andmetel streiki 78%.
25. september. Bulgaaria kaguosas asuva Sandanski linna kooliõpetajad alustavad palganõudmise toetuseks näljastreiki. Sandanski eeskuju järgijate kohta saabub teateid Sofiast, Dmitrovgradist ja Etropolist.
27. september. Ametiühingud korraldavad Sofias valitsushoonete ees 800 osavõtjaga miitingu, enamik osalejaist on õpetajad. Tehakse ringmängu ja lauldakse rahvalikke laule. Internetis levivad streigi jaoks loodud laulud.
1. oktoober. Õpetajad alustavad Sofias presidendi residentsi ette telklinnaku püstitamist, politsei ajab nad laiali. Telklinnak püstitatakse lähedal asuvasse parki. Streigiga ühinenute arv on ametiühingu teatel suurenenud. Hilisemad liitujad selgitavad, et pidid alustamisega ootama, sest osa haridusasutusi või piirkondlikud ametiühingud hilinesid võimude informeerimisega. Seadus nõuab streigi korral seitsmepäevast etteteatamist.
4. oktoober. Haridusministeeriumi üldhariduse koordinatsiooni ja kont­rolli osakonna juhataja Milka Kod­za­bešieva teatab, et streigi jätkudes üle 15 päeva võib ministeerium esimest poolaastat koolides pikendada ja pedagoogide puhkusi lühendatakse vastavalt suvel (eelkõige on teade suunatud õpilastele).
5. oktoober. Päevalehes Dnevnik ilmub juhtkiri, kus arutletakse varjatud reservide üle õpetajate ulatuslikuks palgatõusuks haridussüsteemis endas – nimelt on viimase kümne aasta jooksul seoses laste arvu vähenemisega Bulgaarias suletud ca 2000 (kaks tuhat!?) kooli ja lasteaeda, pedagoogide arv on aga jäänud samaks.
8. oktoober. Avalikustatakse nä­da-
lavahetusel valitsuse ja õpetajate ametiühingute vahel toimunud läbirääkimiste tulemused. Valitsus on pakkunud 2008. aastaks 32% palgatõusu, kuid tingimusel, et töötajate arvu haridusasutustes vähendatakse 25% võrra. Ametiühing ei võta pakkumist vastu. Õpetajad jätkavad streiki.
10. oktoober. Päeval toimuvad läbirääkimised valitsusega ei anna tulemust. Haridusminister lubab vaid tõsta palka täies ulatuses aasta alguses. Varem oli valitsus kavatsenud tõsta töötasu võrdselt aasta alguses ja keskel. Streigikomitee esimees, keskliidu KNSB juht hoiatab valitsuse esindajat rahandusminister Orešarskit, et see mängib tulega. Palka saaks 25% võrra tõsta juba selle aasta 1. oktoobrist. Ametiühingu kinnitusel on streigiga ühinenud 96% õpetajatest. Streigikomitee esitab nõudmise tõsta palka 25% võrra oktoobris, jaanuaris ja juulis, mis kahekordistaks palga.
11. oktoober. Sofia elanikud ei pääse ummikute tõttu kesklinna tööle, sest alates varasest hommikutunnist saabuvad kogu riigist õpetajad bussidega pealinna. Kogunetakse kolonnidesse, et suunduda parlamendihoone juurde, andmaks üle protestikirjad haridusminister Daniel Valchevile. „Rahvusliku protesti päevale” oodatakse 35 000 õpetajat. Valitsuse hilisemal hinnangul oli osavõtjaid 20 000, ürituse korraldajate kinnitusel kolm korda enam. Haridusministeerium ei taha enam esitada andmeid streigiga hõlmatud õppeasutuste kohta.
12. oktoober. Peaminister annab parlamendi ees aru. Saadikud tunne­vad muret, miks on valitsuse süül kooliaastast ligi kuu tühja läinud. Opo­sitsioon nõuab peaministri osavõttu läbirääkimistest ja annab üle õpetajatelt kogutud protestikirjad. Ametiühingud teatavad, et õpetajate nõudmiste toetuseks on kogutud üle miljoni allkirja, mis on vähem kui kaheksa miljoni elanikuga Bulgaaria kohta väga suur arv.
Puhkeb uus meelepahalaine, kui strei­kijate valdusse satub valitsusepoolsete läbirääkijate, haridus- ja ra-han­dusministri vestluse lindistus, kus ironiseeritakse läbirääki­miste üle.
Streik jätkub.