Tiigrihüpe on kujunenud Eesti edu üheks sümboliks. Poliitikud on seda kasutanud oma kõnedes, kuid kippunud unustama, kui hakatakse koostama järgmise aasta riigieelarvet või uut riiklikku õppekava. Piltlikult öeldes on tiigrit juba mitu aastat dieedil hoitud. Tundub, et nüüd on asjalood muutumas – koalitsioonilepe ja tõukefondide uus rahastamisperiood lubavad suuremat tähelepanu ja täiendavaid investeeringuid koolide infotehnoloogilisse arengusse.

Pole sugugi paha idee alustada just õpetajate varustamisest sülearvutitega, kuid sellest on vähe tolku, kui jäävad astumata järgmised sammud.


Üksnes arvuti ei aita

Koolide üleujutamine arvutitega on lihtne, seda on kasutanud poliitikud paljudes riikides. Näiteks Gruusias kinkis üks erakond neli aastat tagasi koolidele mitu merekonteineri täit kasutatud arvuteid, millega koolid miskit peale ei osanud hakata. Makedoonias said kõik koolid Hiina valitsuse kingitusena uued arvutid ja US AID poolt kogu maad katva traadita Interneti-ühenduse, kuid nende kasutamine õppetöös on jäänud marginaalseks. Eestis on seni asjad teisi­ti käinud: arvutihanked on eeldanud kooli ja omavalitsuse initsiatiivi, investeeringuid ja visiooni. Nüüd on nii Gruusia kui ka Makedoonia huvitatud Eesti kogemusest infotehnoloogia arengu süsteemsel suunamisel. Loodame, et meie otsustajatel jätkub mõistust püsida samal suunal, mis on meile edu toonud. Näiteks võiks sülearvutid anda ikkagi vaid sellistele õpetajatele, kes on suutelised ja huvitatud neid oma töös kasutama. Samuti võiks koolil või õpetajal endal lubada otsustada, kas osta süle-, laua- või hoopis pihuarvuti.
Kõige olulisem on aga läheneda koolide IKT-arengule süsteemselt ning võtta lisaks arvutihangetele ette ka uued õppeotstarbelised Interneti-teenused, õpetajakoolitus, digitaalsete õppematerjalide arendus, IKT lõimimine õppekavadesse ja palju muud olulist.
Süsteemset vaadet koolide infotehnoloogilise arendustegevuse eri tasanditele võiks illustreerida neljakorruselise vajaduste püramiidiga:
alumisel korrusel tagab vundamen­di kindluse korralik IKT infrastruktuur (arvuti riist- ja tarkvara, võrgud ja infosüsteemid);
teisel korrusel on IKT kasutamise paratamatu eeldusena koolirahva IKT-pädevused;
kolmandal korrusel lisanduvad kvaliteetsed ja rohkearvulised digitaalsed õppematerjalid, õpikeskkonnad ja koolide koostööprojekte toetavad veebiteenused, samas on ka õppekava tugi nende materjalide ja keskkondade rakendamisele õppetöös;
neljandal korrusel on koolide IKT-arengu planeerimine, juhtimine ja tugiteenused.


IKT infrastruktuur ja pädevused

Õpetajatele sülearvutite hankimine on kindlasti vajalik, kuid selle kõrval ei tohi unustada regulaarselt uuendada arvutiklasside vananevat arvutiparki. Tiigrihüppe värskeim aastaraamat peegeldab murettekitavat tendentsi – kooliarvutite keskmine eluiga on kasvama hakanud. Kindlasti tuleks toetada ka turvalise traadita Interneti jõudmist igasse klassiruumi ja kooli­de Interneti-ühenduse kiiruse tõstmist. Paljudel koolidel on probleeme kehvasti hallatud serveritega, mille asemel võiks kasutusele võtta EENeti pakutavad virtuaalserveri teenused, kuid EENeti koolidele pakutavate lisateenuste (nt kodulehtede, õppematerjalide ja õpikeskkondade majutus) jätkusuutlik arendamine eeldab EENeti senisest oluliselt suuremat rahastamist riigi poolt.
EHIS ja teised ministeeriumi arendatavad infosüsteemid tuleks avada liidestamiseks teiste süsteemidega (nt veebipõhiste õpikeskkondadega), tagades samas isikuandmete kaitse.
Tiigrihüppe sihtasutus on käivitanud uue mastaapse õpetajakoolituse programmi „DigiTiiger”, millest loodetakse kolme aasta jooksul läbi lasta üle 6000 õpetaja. Samas on kindlasti vaja luua täiendavaid koolitusvõimalusi õpetajatele: ainedidaktilisi kursusi, teatud tarkvara või keskkonna (nt IVA või e-portfoolio) kasutamise erikursusi, süvitiminevaid kursusi edasijõudnutele.
Lisaks täienduskoolitusele tuleks üle vaadata õpetajakoolituse esmaõppe ja kutseaasta õppekavad – nendes kipub haridustehnoloogiline komponent üsna õhukeseks ja sisus ajale jalgu jääma. Ehk oleks siinkohal üks võimalik lahendus õpetaja professionaalset arengut toetava e-portfoolio (vt http://eportfoolio.opetaja.ee) massiline rakendamine¥
Tõsiselt tasub kaaluda IKT-pädevuste kohustuslikuks muutmist koolijuhtidele, mis omakorda tingiks koolijuhtide koolituskava täiendamise ja lisakriteeriumide sissetoomise ametissevalimise konkurssidel.
Kuna lähitulevikus kasvab kiiresti veebipõhiste õpikeskkondade ja digitaalsete õppematerjalide kasutamine koolides, vajavad õpetajad üha enam professionaalset haridustehnoloogilist tuge. Siin oleks lahenduseks mõnda aega õhus olnud idee teostamine: paljudes koolides juba praegu olemasolevad infojuhid tuleks üheaastase e-õppe vormis toimuva magistriprogrammi abil koolitada ümber haridustehnoloogideks.


Õppematerjalid ja õppekava

Mai algul jõustub õpikute ja töövihi­kute õppekavale vastavuse kinnitami­se uus kord, mis juba sündides ei vasta Interneti-ajastu vajadustele. Digi­taalsete õppematerjalide koostamine, hindamine, levitamine ja kasutamine vajavad nüüdisaegset regulatiivset raamistikku ja finantseerimismehhanismi. HTM peaks ilmutama initsiatiivi, et tuua ümarlaua taha õpikukirjastused, autorid, Tiigrihüppe SA eksperdid ja õpetajad: kirjastustel enestel puudub huvi muuta töövihikuid digitaalses vormis kättesaadavaks, õpikutest rääkimata. Hea tahtmise juures on võimalik luua õpetajatele motivatsioonisüsteem ja vahendid omatehtud e-õppematerjalide tootmiseks ja levitamiseks. Samas ei tohi laskuda teise äärmusse ja hakata ette kujutama, et e-koduõpe virtuaalses õpikeskkonnas ja interaktiivsed e-õppematerjalid võiksid kas või osaliselt asendada õpetajat – need on siiski vaid õpetaja käepikendus ja klassiruumi virtuaalsed laiendused. Ülioluline on toetada lisaks e-õppematerjalide tootmisele ja levitamisele veebikeskkonna vahendusel toimuvaid koolidevahelisi koostööprojekte. Näiteks „Tere, kevad!” ja „Tiigriretk Eestimaal” sarnased projektid, milles osalevad tuhanded õpilased, võiksid saada riigi toetuse ilma liigse bürokraatiata. Riigi lisafinantsi omafinantseeringu katmiseks vajavad ka rahvusvahelised koostööprojektid (nt „eTwinning”, „eContentPlus”).
Kõige suurem probleem on praegu aga riikliku õppekava poolse toe puudumine IKT lõimimisele ainekavadesse. Kui 2002. aasta RÕKis oli veel mitmes kohas IKTga seonduvad pädevusnõuded ja teemad, siis kevadel vastu võtmata jäänud uus RÕK oleks kirjutatud justkui arvutieelse ajastu jaoks. Loodan väga, et enne RÕKiga järgmisele ringile minekut võetakse arvesse REKKi infotehnoloogia nõukogu ettepanekuid IKT lõimimiseks kõigi õppeainete ja kooliastmete õppetöösse. Õppekavas IKT integreerida, pädevused kohustuslikuks, tasemetööd.
Aastatel 2002–2005 toimunud IKT tasemetöö tuleks sisse viia kohustuslikuna nii 9. kui ka 12. klassis, selleta on raske tagada kõigile koolilõpetajatele standardseid IKT-pädevusi. Koalitsioonilepingusse kirjutatud arvutikasutaja oskustunnistuse (AO) eksami sisseviimine gümnaasiumilõpetajatele ei ole mõistlik: kontoritöötajate tarvis loodud universaalne ja detailne standard ei sobi üldhariduse õppekavaks. See on REKKi informaatika nõukogus ammu selgeks vaieldud teema, mida siinkohal ei jõua pikemalt lahata. Küll võiks kaaluda spetsiaalselt õpetajate ja õpilaste vajadustest lähtuvate AO-tunnistuste, pädevusstandardite ja õppekavade väljatöötamist Taani ja mitme teise maa eeskujul.


Planeerimine ja juhtimine

Seni on HTM kõik koolide IKT-arenguga seonduvad probleemid mugavalt Tiigrihüppe sihtasutuse kaela veeretanud, kes suure töökoormaga toime tulekuks on pidanud selgelt piiritlema oma sihtrühma ja tegevusvaldkondi. Nüüd on e-õpe hakanud kiiresti arenema ka kutse- ja kõrghariduses ning on tekkinud tõsine vajadus tervet haridussüsteemi katva e-õppe ja IKT-arenduse koordineerimise järele. Kordan siinkohal professor Peeter Normaku üleskutset, mille ta tegi e-ülikooli konverentsil Tartus 13. aprillil: haridus- ja teadusministeeriumi juurde tuleks asutada riikliku e-õppe strateegia koostamist ja teostamist koordineeriv nõukoda. Kaaluda tasub ka maakondliku või regionaalse taseme töörühmade taastamist, mis Tiigrihüppe algusaastatel asendamatut rolli mängisid.
Hea meel on tõdeda, et uus valitsuskoalitsioon võtab koolide IKT-arengut tõsisemalt kui eelmised. Loodetavasti jätkub poliitikutel tahet ja mõistust selle valdkonnaga süsteemselt tegelda ja mõelda kaugemale ette kui ainult oma lühikese valimisperioodi horisondi piires. Koolirahvas on valmis järgmiseks, kvalitatiivselt erinevaks Tiigrihüppeks – tuleb vaid poliitiliselt ja rahaliselt tagada, et tiigril uueks hüppeks võhma jätkuks.

Pildil. Mart Laanpere (Tiialeht16, laanpere)