Quo vadis, e-inimene?

Kas arvutite kasutamine õppes on hea või halb? Esitan selle küsimuse pigem intrigeerimiseks, sest infoajastul ei saa probleemile nii läheneda.

Arvutil on õppevahendina eluline roll tänapäeva, veelgi enam tuleviku õppekeskkonnas. Sama hästi võiks inimorganismi uurides küsida, kas kopsude, maksa või neerude tegevus on hea või halb. Kui tegu on paratamatusega, tundub seisukoha võtmine ja otsimine kohatu. Aga et seda paratamatust paremini mõista, tuleb vaadata asja veidi laiemalt kui arvutite kasutamine tänapäeva kooli konkreetses tunnis.
Arvutid pole klassiruumi jõudnud sellepärast, et on olemas häid IKT-programme, hoogtöid ja entusiastlikke ettevõtmisi, mis neid sinna mingil põhjusel jõuga sisse suruda soovivad. Arvutid on klassis tänu survele, mida ühiskonna areng haridusele avaldab. Tänapäeva infovahetuse kiirus ja eluks vajaliku info hulk on niivõrd suured ja kiirelt muutuvad, et „paberajastu” süsteeme kasutades ei tulda lihtsalt enam toime. Meil on vaja kogu infot korraga ja veel viis korda kiiremini, kui see reaalselt võimalik on. Asi läheb veelgi kiiremaks.
Kui ütleme, et soovime kasvatada lapsi/noori nii, et nad suudaksid viljakalt osaleda ühiskonnaelus, tuleb selle infomeluga paratamatult kaasa minna. Ja ka kuldses keskeas inimestele hakkab üha enam kohale jõudma, et termin „elukestev õpe” on saamas tülikaks vajaduseks ega ole vaid europoliitikute teoreetiline väljahõige. Melu ei peatu ja sellel, kes tänapäeval „paberajastu” tempoga elada soovib, tuleb leppida heidiku staatusega.
Haridus pole mitte ainult teadmine, vaid oskus teadmisi hankida ning sissetulevat ja väljaantavat informatsiooni töödelda. Ja õpetaja roll on muutuda infoallikast õppijate mees/naiskonna loominguliseks juhiks. Ilusad sõnad, mida on palju kirjutatud. Hugo Treffner oleks sellise maailmanägemisega õpetaja tõenäoselt päevapealt vallandanud. Ja omas ajas oleks tal ka õigus olnud. Aga meil tuleb hakata pidama kvaliteetse õppeprotsessi osaks ka sellist tegevust, mida möödunud sajandi väljapaistvad haridusinimesed tarkuse teotuseks pidasid.


Muutused on märgatavad

Igapäevasaginas on ikka küsitud, mis eelmise aastakümne keskpaigast alanud arvutistamislainest kasu on olnud. Kas õppimine on ka sisuliselt muutunud? Nõustun, et arvutid ja oskus neid kasutada ei muuda veel õppeprotsessi sisu ega tee „tuupimiskesksest” haridusest loomingulist loometööd. Kui võrrelda praegust seisu olukorraga tosin aastat tagasi, on muutused kenasti märgata. Kindlasti on arengut soodustanud Eesti paranenud majandusolukord ning efektiivselt toimivad, koostööle suunatud europrojektid. Ja sugugi mitte ainult arvutite teemadel. Puht empiirilistele kogemustele tuginedes väidan, et õpetajad on muutunud avatumaks ja koostööaltimaks. Lisandunud on julgust ja enesekindlust.
1994/1995. õa, mil Miksike internetistus ja asus õpetajatelt materjale koguma, et neid teistele online tasuta kättesadavaks teha, tuli näha palju vaeva veenmaks õpetajaid oma häid materjale teistega jagama. Küsimus polnud sugugi ainult rahas, s.o töö eest saadavas tasus, vaid harjumuses „sahtlisse kirjutada” ja tehtut ainult ise kasutada. Kardeti ka kõrvaliste kriitikat, nii et tihti palus õpetaja oma töö anonüümselt avaldada. Nii saatsidki lõviosa materjale õpilased.


Meretäis projekte

Viimastel aastatel on pilt sootuks teine. Ainuüksi selle õppeaasta kolmandal veerandil sai Miksikesse üles üle 500 enamasti õpetaja saadetud töö. See number ei ole piiratud mitte saadetud tööde arvuga, vaid Miksikese toimetajate võimega kaastööd üle vaadata ja publitseerida, vajadusel ekspertidega nõu pidada. Lisaks on terve rida veebilehti, kuhu on samal perioodil materjale saadetud. Eneseväljendust ja teistega jagamist on koolis vahel rohkem vaja kui arvuteid.
Õppeprotsessis endas on oluliselt rohkem komponente, mis arendavad „oskustekeskset õpet”, st oskust infot hankida, seda töödelda ja suhelda. Õppimine on klassiruumidest tunduvalt enam välja tulnud ja maailma poole vaadanud. Kui 15 aastat tagasi võis üleriigilisi projekte näppudel üles lugeda, siis nüüd on neid terve meri. Ja oluline pole mitte ainult uute ürituste arvu kasv, vaid ka korraldajate ringi laienemine.
Eks üritusi korraldati ennegi, kuid enamasti jäid need koolisisesteks ja pisikesteks. Nüüd saavad üritused tunduvalt suurema kõlapinna, sest elektroonilises keskkonnas on infot vahetada lihtne. Nii et ole ainult vahva ja lähene loominguliselt, tee valik, mida võtta, mida jätta. Just sellele pinnale toetub ka tuleviku „oskustekeskne” haridus, mille põhirõhk on suunatud suhtlemisele ja oskuste arendamisele.
Ma ei väida, et olukord oleks läinud tingimata paremaks – aktiivsema suhtlemise ja avatusega on kaasa tulnud ajapuudusest tulenev pealiskaudsus, ülekoormatus ja paduväsimus –, küll on see läinud tänapäevasemaks. Kevad on kasvamise ja arenemise aeg, just siis võiks proovida arenguga kaasa minna või vähemalt ära harjuda. Eks oskust harjuda tuleb ka õppida. Quo vadis, e-inimene?