Kaua on küsitud, mis on meie kooliga lahti. Kui rääkida vaid neist, kes pole rahul (kindlasti on õpetajate, õpilaste, vanemate, poliitikute, haridusametnike seas ka neid, kes ei näe muretsemiseks mingit põhjust), siis minu vastus on järgmine.

Õpilased pole rahul kooli sunnimentaliteedi ja režiimse mikrokliimaga; õpetajad pole rahul õpilaste distsiplineerimatuse, laiskuse ja lohakusega (ükskõiksuse mentaliteediga); lapsevanemad ei oska ega suuda tulla toime laste kasvatusprobleemidega; ühiskond vaatab ehmunult noore põlvkonna üha süvenevat nihilismi, pealis­kaudsuse, hedonismi muutumist elustiiliks, pahede levikut.

Kuhu peaksime jõudma?
Õpilase jaoks on ideaalne kool rahulik, rõõmus, heatujuline, sõbralik keskkond, kus õppimine pole sund, vaid huvitav eneseteostamise võimalus. Õpetaja jaoks loominguline kasvatuskeskkond, kus keskmes pole pedagoogi isiksust nivelleerivad haridusbürokraatlikud eesmärgid, vaid noored oma eripäradega, erinevate eelduste ja võimetega. Kodu (pere) jaoks on vaja tunda ennast tugevana (teadja ja oskajana) kasvatusproblemaatikas, tunda, et kool ja kodu tegutsevad koos sama eesmärgi nimel. Ühiskond tahab, et koolist tulev pealekasvav põlvkond oleks aktiivne, optimistlik, võimekas, aga eelkõige – pahedevaba.
Midagi uut selles ei ole. Aga sellest tõdemusest edasi läheb raskeks. Kuidas seda saavutada? Kus oleme teinud vigu, et see nii ei ole? Kus on nende hädade juured? Mida tuleb muuta ja kuidas?
Iga revolutsiooni tulemusega harjuda on majanduslikult lihtsam kui sotsiaalselt ja psüühiliselt. Meie taasiseseisvumine oli revolutsioon ja teostus kunagine anekdootlik trükiviga – tuli üle minna sotsialismilt kapitalis­mile. Kapitalismi majanduslik toimemehhanism on turg ning turg omakorda surub ühiskonnale peale kolm turusuhteid korraldavat reeglit:

1. edukuse mõõdupuu on kasum;
2. kõik on hinnatav ning ostetav; tu
leb vaid hinnas kokku leppida; 3) kogu eetika on ärieetika ehk kokkulepetest kinni pidamine.

Haridus ei allu turuloogikale
Aga haridus on püüdnud turu mõjudest vaba olla aegu enne sotsialismi. Haridus (õigemini haritus) on indiviidi omadus ja nende summana ühiskonna omadus ehk seisundi kriteerium. Omadust ei saa osta ega mõõta. Omaduse kasumit ei saa mõõta. Omadus tuleb saavutada, kui see pole eeldus. Ühesuguse omadusliku tulemuse (kvaliteedi) saavutamiseks kulub erineva algmaterjali (pedagoogikas laste erinevate eelduste) juures erinevalt vahendeid. Kokkulepped (seadused, normid) on sotsiaalsete suhete atribuut. Kui kõlblusena väärtustada vaid normatiivset käitumist (seaduskuulekust), devalveerime üldinimlikud omadused, mida kasvatuses nimetatakse sõnaga „inimväärtused”.
Turumajandus määrab meie elu ju­ba sedavõrd, et me justkui ei märkagi, et meil tavalist elu enam pole –
on vaid osalemine turumajanduslikus elamisprojektis. Projektil on aga alati algus ja lõpp ning finantseering. „Haridusprojektis” on loomulikult odavam toota unifitseeritud, standardset kaupa. Ainulaadse, unikaalse tootmine on kulukas ja nii räägimegi heast-halvast koolist tähenduses kallis-odav kool. Väikesesse omavalitsuse kooli, kust paremate eeldustega lapsed on eliitkooli kogutud, peaks ju pealinna koolidega võrdsete tulemuste saavutamiseks panustama tunduvalt rohkem. Aga meie kiidame takka – suurtes pealinna koolides on koolitada odavam.

Kuniks elu...
Elamine projektide kaupa määrab juba ka meie ja laste ellusuhtumist –
midagi elukestvat pole, on vaid ajutised projektid ehk „kuniks elu”, „elult tuleb võtta kõik, mis võimalik”. Nii lokkavad meil turukasvatuse taimed, nagu šoppamine, ostupaanika, laenamine, hedonism, tulevikuhirm, põgenemine virtuaalsuse või uimastite olematusse maailma. Täiesti avalikult on unikaalsuse hindamine asendunud unifitseerituse ülistamisega, karismaatilisus glamuuritaotlusega, siirus JOKK-iga, inimese sisemine täiustumisvajadus – milliseks saada – saavutusmotivatsiooniga – kelleks saada.
Mida teha? Laps tuleb praegu kooli nagu kohtusse – teda hinnatakse, analüüsitakse, liigitatakse, pingereastatakse, noomitakse, tema üle otsustatakse, tema peale kaevatakse. Meie koolikorraldus surub õpetajale peale arengukohtuniku (hindamine, arvustamine, pingereastamine) rolli. Meil on kohustuslik põhiharidus ja laps tunnetab kooli kui sundust, kui vägivalda. Ja ka õpetaja teab, et laps peab õppima, ja nii tundub tallegi vägivalla­sarnane surve õigena.

Sundus rikub loomuliku huvi
Olen käinud Soomes, Rootsis, Taanis vaatamas „erivajadustega” lastele mõeldud vabakoole, kus Steiner-Waldorf-koolide põhimõtet on veelgi kaugemale arendatud. Seal nõuab ühiskond, et laps peab (vähemalt) täiskasvanuks saamiseni veetma 6–8 tundi päevas arengule soodsas keskkonnas. Selleks võivad olla ka huvikoolid, tegutsemis-(töö-)koolid, spordikoolid, sõjalise režiimiga koolid, isegi tugev ja terve kodu. Ja laps areneb ja õpib – vaata imet – märkamatult. Pole õppekava, pole klasse, on vaid laps oma eelduste, võimete ja omadustega ning täiskasvanu, kes aitab lapsel täiskasvanuks saada. Mulle tundub, et meie elukestva õppimise algkool on käes sellega, et paljud lapsed õpivad täiskasvanumist omal käel iseõppimise korras.
Meil paistavad sundusliku õppimise traagelniidid liiga välja. Igasuguse uue teadmise, oskuse, arusaama inimlik alus on huvi – mis? kuidas? miks? Vastused nendele küsimustele peidab aju eri struktuuridesse ja meie nimetame seda arenguks. Aga ka käsk, keeld ja halvustamine on ajus kindlas kohas paigal ja need toimivad tõketena arenguteel. Meie pedagoogilises arsenalis on õppimine sund ja huvi järgi tegutsemine keeld. Sellises vastandumises kaotab aju oma orientatsiooni arengu juhina ja surub maha initsiatiivi, lubab tegutseda vaid käsu peale ja sunnib peale sõltuvuse õpetajast (ühiskonnas siis juhist). See on tüüpiline ajupesumeetod, mida valitsevad klassid on kuulekuse saavutamiseks aina kasutanud. Koolis aga pane­me tervena sündinud lapsele õpilaseeas diagnoosi – hüperaktiivne, tähelepanuhäiretega, agressiivne, erivajadustega, autistlik.
Miks muutus õuesõppimine kümne aastaga nii populaarseks? Ei õpita ju õues ainult loodusaineid. Aga selle­pärast, et õpilased tajusid muutust millegi meeldiva suunas, kadus ära või puges peitu ahistav koolibürokraatlik režiim: seinad, koolipink, isegi tunni ülesehitus, kus õpetaja küsis ja õpila­ne pidi vastama. Õppimine muutus huvitavaks, mille märgiks on alati see, et laps hakkab küsima ja õpetaja peab vastama. Isiksused kasvavad ikka nii, et teadmised ja oskused on olnud ihal­datavad, mitte pealesunnitud „õppi­mis­töö” tulemus. Koolis peab sunni asemel valitsema nõudlikkus. Ja õpetaja ei tohi olla lapse arengu kohtunik, vaid iga lapse arengujuht.
Et meil on lapsekeskne kool, on ilmselge müüt. Meil on õppekavakesk­ne kool. Või ehk paremal juhul kooli­keskne (tugevad isiksused kooli juhtimas ja lapsi õpetamas, mõjusad koolitraditsioonid).

Olukorda saab parandada
Kokkuvõttes võime suurt raha panustamata esimeste asjadena saavutada järgmist.

1.      Tolerantsus koolidele koolikorralduse suhtes (osa põhikooli õppekavadest, õpikute valik, tunni-vahetunni pikkus, õuesõpe, koduõpe, koolist eemaldamine, karistused, hindamisjuhendid). Pole need koolid ja õpetajad nii lollid sugugi, kui haridusministeerium oma režiimse-suunava suhtumisega arvavat näib. Las olla igal koolil oma nägu ja omapära. Kui probleemiks saab erisus kooliprogrammides, on lahendus olemas. Nii Soomes kui ka Rootsis olen lähemalt tutvunud vahe- või lisaklasside süsteemiga, kus alg- ja põhikooli vahel on lisaks üks kuues (aga ka neljas) klass neile, kel on seni mingil põhjusel programm omandamata, ning samasugune lisa kümnes klass neile, kes on põhikoolist küll läbi saanud, kuid pole gümnaasiumis toimetulekuks vajalikku taset omandanud või siis tõepoolest püüavad oma hindeid parandada, et prestiižsesse gümnaasiumisse sisse saada. Looderdamise vältimiseks on võimalik muuta need gümnaasiumi eelklassid tasuliseks.
2.      Empaatiat õpilaste ja õpetajate erisustesse suhtumises. Hindamine pole kooli sisemine eesmärk. See jäägu haridusametite „koolikatsumise” töömaaks. Kooli eesmärk on äratada huvi ja last (aga ka õpetajat) innustada. Need on kaks arengumehhanismi.
3.      Lapsevanemate jaoks on vaja süsteemset koolitust (võib-olla elukestva õppe ühe vormina) ja veelgi olulisem – tõhusat ja kättesaadavat nõuandeabi kasvatusküsimustes.
4.      Ühiskonnas peavad olema rangemad ja turu diktaadist vabad preventsioonimeetmed – vale jutt, et alkoholi kättesaadavuse piiramine ei vähenda joomist. Vähendab küll. Sõltuvus on organismi kiusatus, millega teadvuse relv (tahtejõud) toime ei tule. Mina po-le veel tahtejõulist joodikut näinud –

et ei taha, aga sunnib end jooma. Ikka vastupidi: teab, et ei tohi, et on ohtlik, aga ei suuda tahet mobiliseerida, kui alkohol ennast lausa peale sunnib. Kui joogid on raskemini kättesaadavad, toetame alkoholijanuse inimese nõrka tahtejõudu. Alkoholi vaba müük on tüüpiline alistumine ärihuvidele, kus saadakse kasumit pahede kättesaadavuse hõlbustamise ja ellusuhtumist kujundava glamuurse reklaami arvel.