Kui edaspidi kõneleme Eesti kooli­võrgu edendamisest, väikestest maakoolidest, siis eelkõige põhiharidusest. Veel hiljuti oli mure­laps algkool. Läinud reedel Järvamaa Peetri Põhikooli mõttetalgutele kogunenud tutvusid ka värske statistikaga. 2006. aastal 1. klassi astunutest läks kolm­veerand gümnaasiumiastmega kooli, viiendik põhikooli ja ainult 5% algkooli. Koduläheduse põhimõte taandub, asendub kvaliteetse hariduse nõudega ehk, nagu talgutele esitatud teesides on öeldud: „Parem on kool kiiresti sulgeda, kui anda paljude aastate jooksul viletsat haridust viletsas hariduslikus keskkonnas.” Viimase kümne aastaga on meil suletud sadakond kooli.

Aastaid kooli- ja haridusjuhina lei­ba teeninud Viljandi maavanem Kal­le Küttis selgitas Õpetajate Lehele meele­muutust sellega, et meie algkoolikiindumus oli uue Eesti aja algul ehk se­le­tatav romantilise unistusega selle Eesti taastumisest, mis meil enne sõda oli – külad ja talud ja suured pered, kes väikekoolid lastega täitsid. Läks teisiti. Taastasime siin ühe teise Eesti ja peame nüüd välja mõtlema, millist koolivõrku vajame. Seda oludes, kus kooliminejate arv lähiaastatel dras­tiliselt, kolmandiku või enama võrra väheneb. Ja ei ole me geeniusrahvas, kes peab nagu üks mees gümnaasiumi lõpetama ja siis kaks tükki kolmest ülikooli lähetama. Saaksime sellest kompleksist lahti, kui põhikooli ja gümnaasiumi teineteisest lahutak­sime, suunaksime laste ja nende vane­mate mõtte sellele, et pärast 9. klassi on mõtlemise koht, kas minna kauge ja akadeemilise gümnaasiumi asemel kutsekooli ametit õppima või võib-olla jätkata nn integreeritud maakeskkoolis, mis on natuke gümnaasium ja sama palju ka kutse­hariduskeskus. Saad haritud ametimeheks, kes kõrgkooli aega viitma ei tiku.

Liiga detsentraliseeritud koolikorraldus
Koolivõrgu korrastamise suurim probleem on, et asi oleks vaja joonde ajada maakonna piires, aga praegu seda nii teha ei saa, sest meil on ühe-, mitte kahetasandiline omavalitsemine ehk nagu koolivõrgu pärast muretsevad ini­mesed ütlevad: meie koolikorral­dus ehk hariduselu on ülemäära detsentraliseeritud.
Ükski vald ega linn ei ole nõus koolist loobuma, kool on tihti enam kui pool valla eelarvest. Kooli peetakse regionaalpoliitika alustoeks, kuigi lastega inimesed võivad liikvele minna ka õdusa algkooli tiiva alt, sest lapsed ju kasvavad ning parem on, kui nad õpivad varakult koolis, mis on tugevam või pakub lapsele tuge enam aastaid. Ja siin terendab mõttetalgulistele ning ka lapsevanematele pikapäevakool ehk põhikool, mis on ühtlasi huvikool, kohalik kultuurikeskus. See on siis valla või linna mure ja edasi tuleb soliidne, hulga paralleelklasside, tugevate erialaõpetajatega, võib-olla maakonnakeskuses tegutsev gümnaasium, mis on riigikool ja mille ülalpidamisega ei ole omavalitsusel tege­mist. Nagu praegu­gi on riigigümnaasiumid Nõos või Pürk­sis. Omavalitsuse pädevusse jääks ainult põhiharidus, mis on meil ühtlasi kohustuslik haridus.
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg kinnitab, et Eesti seadustikus ei ole praegu üldse sõna „koolivõrk”, mistõttu puudub ka arusaam riigi osast selle korraldamisel. Vana üleshüüet „Rohkem riiki!” sobib siinkohal korrata.

Eesti on eripalgeline
Mõttetalgutel said sõna Viljandi, Saare, Ida-Viru, Valga ja Harju maakonnad ning kellelgi, isegi harjukatel ei olnud laste arvukusega kelkida. Iseasi, et ka haridust jagav Eesti on sama mitmepalgeline kui meie ilmakaart. See, mis sobib hajusa asustusega saartele, ei lähe tihedalt asustatud Ida-Virumaal, kus eesti lapsi on ainult viiendik: kui seal hulga paralleelklas­si­dega nn puhtaid gümnaasiume te­ge­ma hakata, peaksid eestikeelse põhikooli lõpetanud lapsed siin või seal minema venekeelsesse gümnaasiumi. Venekeelsed võiksid ju varakult eestikeelses põhikoolis käia, mis ka gümnaasiumis õppimise keele ette annaksid, aga teadjad ütlevad, et selles on meil kriitiline piir juba ületatud. Rohkem venekeelseid eestikeelsetesse koolidesse ei mahu, kui me ei taha, et sealseks suhtluskeeleks saab vene keel.
Niisiis ei saa Eesti endale lubada koolikorralduse seadusi, mis kohustavad piirkondi selleks või tolleks. Hariduselus on mõttekas võtta vastu seadused, mis pelgalt võimaldavad seda või teist nii, nagu kohalikud olud lubavad ja kohapeal elavad inimesed kõige õigemaks peavad.

Mõttetu võistlus raha pärast
Peeter Kreitzberg kandis mõttetalgulistele ette, et ta annab arutlusse seaduseelnõu, mis lõpetab tasaarvel­dussüsteemi põhikooli­de vahel. „Kooli­de rahastami­ne pearaha kaudu on viinud mõttetule võistlusele koolide vahel, koolivõr­gu stiihilisele kujunemisele, ebaotstarbekatele investeeringutele, mis rahasta­vad tühjenevaid koole. /- - -/ Rahas­ta­missüsteem töötab vastu ühtlase kvaliteetse hariduse ja koolivõrgu säilitamise põhimõttele, pannes väiksemad koolid palju halvemasse olukorda kui suured,” on mõttetalgute teesides öeldud.
Kokkutulnud olid seda meelt, et põhikoolis ei pea tingimata õppima 90 last. Saare maakonnas näiteks on tervelt seitse põhikooli, kus õpib 10–80 last. Kokku on meil üle 70 põhikooli, kus õpib alla 80 lapse, teiste hulgas mõttetalgud ellu kutsunud Järvamaa Kareda valla ainuke, Peetri Põhikool, kus hiilgeaegadel oli 150 ja nüüd 54 last, mis selle kooli elus tõi esimest korda kaasa asjaolu, et riigi rahast õpetajate palkadeks enam ei jätkunud, vald pidi juurde maksma. Nii hakati Peetril eesotsas koolis 36 aastat, neist 26 aastat koolijuhina, töötanud Ene Reinlaga mõtlema, et peaks midagi ette võtma, sest paljud koolid üle riigi on ohus. Vald saatis appihüüde omavalitsuste ja riigikogu kaudu üle Eesti laiali. Mõttetalgutel osales poolsada õpetajat, sama palju omavalitsuste ja maavalitsuste haridusinimesi. Koosolekusaalis panid nad ühtäkki tähele, et kõik on enam-vähem ühte meelt, et milleks nad se­da juttu üldse räägivad… Selle peale ütles Järva maavanem Üllar Vahtra­mäe Õpetajate Lehele, et jutust ei pruugi ju tolku olla, aga kui ei räägi, ei tule ka mitte millestki mitte midagi.

Koolivõrk paneb muretsema
Õpetaja Ene Reinlat tema mures mehiselt toetanud ja üle-eestilise arutelu ärgitanud maavanem Üllar Vahtramäe ning Kareda vallavanem Ülo Ansberg ei ole üldse hariduse mehed. Esimene on energeetik ja teine agronoom. Koolivõrgustik, tuleb välja, teeb terve rahva murelikuks. Ja üksteist on kasulik tunda. Mõni mees näiteks oli mõttetalgutele sõiduks hulga tunde varunud ja siis äkki avastanud, et Järva Peetri kirik ehk Kareda valla keskus on tal sama hästi kui külje all...
Peetri Põhikooli kitarristid tervitasid talgulisi lauluga „Eilne päev petli­kult hea...” Kokkutulnud leidsid, et see käib üsna täpselt ka meie praeguse koolikorralduse kohta.
Saaremaa haridusjuht Raivo Peeters kandis mõttekaaslastele ette, et tänavu juhtus ime: üks noor tuli otse ülikoolist Saaremaale kooliõpetajaks. Peeters käinud vaatamas ka – täitsa normaalne inimene.
Koolirahva ja ametnike mõttetalgutel osales juhtivalt ka Ühiskondliku Leppe Sihtasutus eesotsas Mati Sa­lundiga. Riigikogu, maavalitsuste rahvas ja sihtasutus leppisid kokkutulnute kuuldes kokku, et edaspidiseks tegutsemiseks moodustavad nad töörühma, kuhu vähemalt ühe esindajaga kuuluvad kõik maakonnad. Koos panevad nad kirja, mis kõik Peetril mõttesse kerkis ja ära räägiti. Kõige tähtsam on koolivõrgu korraldamisel võrdsete haridusvõimaluste põhimõte. Väikestel maakoolidel on väärtusi, mida suurtel ei ole. Terve Euroopa vaevleb süveneva individualismi käes ja me ei tohi lapsesõbralikke väikekoole kaotades sama teed minna.
Õpetajate Lehes on asjatundjad varemgi kirjutanud vajadusest hakata koolivõrku riiklikult kujundama.