Märts 2007 – kas jätkame vanaviisi?

Haridus on viimastel aastatel olnud vaidluste keskpunktis. Esile on toodud valupunktid ja probleemid. Lahenduste koha pealt paraku üksmeelt ei ole ning hariduspoliitika on edenenud isevoolu teel poliitiliste üksikotsuste kaudu. Puudub kokkulepitud terviklik visioon, mistõttu iga vähegi ulatuslik hariduspoliitiline ettevõtmine on saanud konkreetse erakonna pitseri ja langenud igast suunast rünnakute alla.

Märtsi alguses valime riigi hariduspoliitika jätkuteede vahel. Väärib analüüsimist, mida erakonnad eelolevaks neljaks aastaks pakuvad. Terviklikku poliitikat saab eeldada erakondadelt, kes lähevad valimistele täisnimekirjaga.
Kõik erakonnad kuulutavad jätkuvalt, et haridus on nende prioriteet. Vara­semate valimistega võrreldes on täheldatav, et kõik erakonnad on pidanud vajalikuks liikuda võrdseid võimalusi pakkuva ja kättesaadava hariduse suunas. See annab lootust, et koostöös suudetakse kokku leppida. Üldistest valijate ootustele vastavatest loosungitest aga ei selgu, kuidas ja milles ollakse valmis kokku leppima. Selleks peame otsima konkreetseid mõtteid, mida hariduse põhiprobleemides lubatakse ära teha.
Mitu erakonda piirduvadki üksnes üldiste loosungitega, esitamata meetmeid loosungi elluviimiseks. Oleme ka kogenud, et meie elu alusdokumendiks kujunenud koalitsioonilepe ei tegele loosungite elluviimise kavandamisega, vaid sisaldab valimiste ajal esitatud konkreetseid lahendusi ja rahalisi lubadusi. Kui erakonna valimisprogrammis neid ei ole, siis koalitsioonis osutub see erakond ripatsiks, kelle ülesanne on vaid riigikogus toetushääle andmine.


Hariduspoliitika alusdokumendid

Teame hästi viimase nelja aasta vaidlusi hariduse põhiprobleemide üle. Väärib analüüsimist, mis sellest on jõudnud erakondade valimisprogrammidesse. Tuleb tõdeda, et vähe. Konkreetne põhimõtteline tegevuskava vaid IRLil: „Koostame riikliku pikaajalise haridusstrateegia. Käivitame ja hoiame ülal laiapõhjalist arutelu Eesti haridussüsteemi arenguteede üle.” Ühtlasi lubatakse teatud järjepidevuse jätkumist: „Vaatame läbi kõik seni kehtestatud ning uuendatud riiklikud arengukavad ja strateegiad ning viime need ellu.” Esitatakse ka oma tegutsemise lähtepõhimõtted: „Loome paindliku õppesüsteemi, mis pakub valikuvõimalusi ja kindlustab probleemideta liikumise ühelt haridustasemelt teisele ning kutseõppest üld- ja kõrgharidussüsteemi. Eri õppevormid sisaldavad alati tugevat üldhariduse komponenti, mis valmistab inimese ette eluks ja edasisteks valikuteks teadmispõhises ühiskonnas.” See lubatakse realiseerida järgmisel teel: „Töötame välja põhikooli ja gümnaasiumi uuendatud õppekavad ja kehtestame need alates aastast 2010, arendades neid edasi ka hiljem. Toome riikliku õppekava üldosa kinnitamise riigikogu pädevusse.”
Konkreetse üksiklubaduse annab ka SDE: „Muudame riigieksamid vabatahtlikuks.” EER lisab loosunglikult: „Eesti haridussüsteem on üle normeeritud. Suurendame õpetajate ning õppejõudude akadeemilist vabadust: õpetavad nemad, mitte ametnikud.” Ei avata, millised normid haridussüsteemist kaotatakse. Küll aga jäetakse paika norm, öeldes: „Loodusainete osakaal hariduses ei tohi kahaneda. Õpilane peab saama piisavalt teadmisi Eesti loodusest, peamistest keskkonnaprobleemidest ja nende lahendamise teedest ning säästva majandamise põhialustest.”
Loosungitest ja strateegilistest seisukohtadest edasi väärib vaatamist ka see, kuidas erakonnad käsitlevad hariduse eri tasandite probleeme.


Alusharidus

Üllatavalt on alushariduse kohta programmides väga vähe leida. Seda käsitletakse ennekõike ikka lastehoiuna, kuhu on vaja rohkem riigi raha suunata, et kõik lapsed saaksid hoitud. IRL ütleb otse: „Lastehoid peab olema kättesaadav kõikidele peredele. Anname lapsevanematele reaalse võimaluse valida sõime, lasteaia ja koduhoiu vahel. Tagame vastavate seaduste rakendamisega, et omavalitsused kindlustavad kõigile lastele lasteaiakohad. Võimaldame kõigile lastele ühe aasta jooksul enne kooliminekut alusõpet ning tagame omavalitsuste kaudu kõigile soovijaile vastava teenuse kas lasteaia või eelkooli näol, suurendamata rühmade lubatud suurust. Tõstame lasteaiaõpetajate palku, kehtestades nende üleriigilise alammäära.”
SDE lisab: „Viime lasteaia ja -sõime järjekordade kaotamiseks lasteaia pedagoogide palgad riigi finantseerimisele.”
KE täiendab: „Alustame lasteaia kooli­eelsetes rühmades tasuta toitlustamist ja tagame tasuta koolitoidu gümnaasiumi lõpuni. Tagame lasteaiakoha igale soovijale ja kõigile lastele tasuta koolieelse aasta lasteaias.”
RE võtab erakondade sarnase arusaamise kokku: „Põhikoolist väljalangejate arvu vähendamiseks tuleb pöörata erilist tähelepanu laste paremale ettevalmistamisele kooliks – selleks annab võimaluse alushariduse riiklik rahastamine.”
Selgub, et alushariduse olemus ja sisu ei ole erakondade eelisteemade hulgas. Põhiline paistab olevat, et tööjõud saaks panustada häirimatult majandusarengusse. Samas antakse lootust, et alusharidusse suunatakse rohkem riigi ressursse.


Üldharidus

Enamiku erakondade vähene tähelepanu hariduspoliitika põhimõttelistele probleemidele ei takista neid keskenduda üldhariduse käsitlemisel konkreetsetele rahalubamistele.
RE “tagab kõigile alghariduse saamise võimalikult elukoha lähedal. Selleks rakendatakse algklassides pearaha osana nn baasraha komponent, mida teatud õpilaste arvust alates makstakse ka iga täitmata õpilaskoha eest ning suurendatakse iga-aastaselt investeeringute komponenti üldhariduskoolide pearahas”. Sama ütleb KE: „Loome igale lapsele võimaluse kodu lähedal koolis käia”, kuid näeb erinevalt selle rahastamist: „rakendame uue kulupõhise üldhariduse rahastamismudeli.”
IRLi rahastamismudel: „Kehtestame kooli õppekaval põhineva rahastamismudeli. Pearaha suurus sõltub õppevormist ja kooliastmest. Kapitalikomponent sisaldub pearahas. Kogu riigieelarvest koolile eraldatav raha on sihtotstarbeline ja peab seega jõudma koolini. Õppekulude katmisel käsitleme koole ühtmoodi, sõltumata omandivormist.”
IRL lubab lisaks katta riigi poolt põhikoolis õppija õppevahendite ja koolitoidu kulu. Keskendutakse ka e-õppele ja lubatakse: „Töötame välja ja viime ellu kõiki õppetasemeid ja -liike hõlmava e-õppe riikliku programmi ehk „Tiigrihüppe II”, millega nähakse ette kaassaegse tehnilise varustuse soetamine kõikidele koolidele.” Igale lapsele lubatakse soetada arvuti kui tänapäeval üldhariduse omandamiseks hädavajalik õppevahend. Algatatakse riiklik programm, mille kaudu varustatakse põhikooli viimase klassi õpilased sülearvutitega.
SDE rahalubadused: „Kindlustame riigi poolt tasuta põhi- ja keskhariduse. Senisele täiendavalt rahastatakse riigieelarvest koolilõuna kogumaksumus, samuti töövihikud, kunstiõppetarbed, koolisõit ning õpilaskodude loomine ja ülalpidamine.” Sarnase pakkumise teeb ka KE: „Tagame põhikoolis tasuta õpikud, töövihikud ja muud õppevahendid, tõstes õppevahendite toetusi 1500 kroonini õpilase kohta.”
IRL lubatud õppekavaarendusele assisteerib RE: „Suurendatakse õppekava­de kaudu õpilaste valikuvabadust, soodustatakse individuaalset õpet, koduõpet. Õppekavad ja -korraldus peavad looma eeldused õpetaja, õpilase ja kooli vabaduse suurendamiseks, arendama loovust ja iseseisva töö võimet. Oluline on igaühe võimete arendamine maksimaalse piirini. See eeldab õppeasutustele ja õpetajatele senisest suurema iseseisvuse andmist, koolide spetsialiseerumist ja konkurentsi suurendamist.”


Kutseharidus

Kutsehariduses pakutakse uut vähe, mille selgeimalt esitab KE: „Jätkame kutseõppe kaasajastamist, tagades kutseõppuritele üldise riikliku stipendiumi, tasuta õppevahendid ja kaasaegsed ühiselamud.”
IRL lubab senisest enamat üldkeskhariduse ja kutsekeskhariduse integreerimist (õppekavaarendus, õppekorraldus, juhtimine). Kutseõppeasutuste arendamiseks lubatakse rahastada neid gümnaasiumidega võrreldes vähemalt poolteisekordse pearahaga.
RE lubab muuta võimalused paindlikuks – kutseõpet võimaldatakse ka neile, kel põhikool lõpetamata; luuakse tingimused erasektori oluliselt suuremaks kaasamiseks kutsehariduse ajakohastamisse. Soodustatakse säästmist laste kutse- ja kõrghariduse rahastamiseks, muutes selleks vanemate sissemaksed oma lapse hariduskindlustusse vähendatavaks füüsilise isiku maksustatavast aastatulust.
SDE pakub uue, seni vähe diskuteeritud lähenemise: „Põhikoolist massilise väljalangemise peatamiseks alustame kutsekoolide baasil algkoolilõpetanutele kutseõppekallakuga põhihariduse omandamise rühmade loomist – seadustatakse 4aastase õppeajaga töökool.”


Kõrgharidus

Kõrgharidussüsteemi korraldusest, korrastamisest ja sisust vaatavad kõik erakonnad mööda. Küll aga jagatakse uhkeid lubadusi üliõpilastele.
SDE lubab luua tingimused üliõpilastele õpingute nominaalajaga lõpetamiseks: “Tagame riikliku koolitustellimuse vähemalt 60%le keskhariduse omandanutest, kindlustades nominaalajaga edasijõudnud üliõpilased 2000kroonise õppetoetusega kuus ja edukamad täiendavalt 1000 krooniga kuus. Töötame välja üliõpilaste eluasemetoetuse ja transporditoetuse kava.” Kõigile bakalaureuseõppe edukalt lõpetanutele ja magistriõppesse astumise nõuete täitjatele lubab SDE tagada riikliku koolitustellimuse.
KE lubab luua üliõpilaste sotsiaalsete garantiide tervikliku süsteemi, et tudeng saaks õpingutele pühenduda.
Lisaks lubab RE tõsta riigi tagatud õppelaenude summat kuni 60 000 kroonini aastas, „et igaühel oleks võimalus õppida kõrgkoolis”. Õppelaenu võimaldatakse ka kutsehariduse omandamiseks. Igasugust õppetoetust makstakse lähtuvalt õppeedukusest. Eesmärk on, et üle poole tööealisest elanikkonnast oleks omandanud kõrghariduse.
Muudest haridusteemadest praktiliselt mööda vaadates sekkub kõrghariduse probleemide lahendamisse ka RL ning toob esile oma põhilise hariduslubaduse: „Rakendame tudengipalga kõigile nominaalajaga riiklike koolitustellimuskohti omavate õppekavade järgi õppivatele üliõpilastele. Bakalaureuseõppes on see 2000 ja magistriõppes 3000 krooni kuus, kutsekooliõpilastele tuleb maksta õppetoetust kuni poole miinimumpalga ulatuses.” Lisaks lubatakse kõigile võimekatele noortele kindlustada riikliku koolitustellimuse tasuta õppekohad kõrgkoolides vähemalt praegusel tasemel (igal aastal võetakse tasuta õpikohale minimaalselt 6300 üliõpilast), mis tähendab laste arvu vähenemise tõttu tasuta õppijate osatähtsuse kasvu üliõpilaskonnas.
Kõik erakonnad on mõistnud üliõpilaste elu- ja õpikeskkonna kaasajastamise vajadust. Konkreetseima lubaduse annab KE: „Kaasajastame ülikoolide ühiselamud, õppehooned ning teadus- ja õppetöö vahendid. Selleks eraldame 400 miljonit krooni aastas 10 aasta vältel.”
RL: „Üliõpilastele normaalsete õpitingimuste loomiseks investeerime kõrgkoolide väljaehitamisse määral, mis tagab 2012. aas­taks kõigile Eesti avalik-õiguslikele kõrgkoolidele ning nende regionaalsetele kolledžitele nüüdisaegse õppebaasi ning sotsiaalse infrastruktuuri.” Ambitsioonikas lubadus eeldaks ka arvutuste ja ajakava lisamist.


Huviharidus

Huvihariduse probleem on jõudnud erakondade ideoloogide teadvusse ja nad väljendavad end võidupakkumise kaudu sinna riigi raha suunata.
SDE: “Rahastame riigieelarvest kõigi põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste ning kutseõppeasutuste õpilaste huviharidust kahe nädalatunni ulatuses ehk 3000 krooniga aastas.”
KE: “Huvialaringides osalemise eest toetame igat last 2500 krooniga aastas. Anname igale õpilasele võimaluse tasuta külastada põhikooli ajal Eesti kultuurikeskust (näiteks Kumu või ERM), põhikooli lõpus Ermitaaži ning gümnaasiumis Louvre’i või mõnda teist Lääne-Euroopa maailmatasemel muuseumi.”
RE: “Huvihariduse arendamiseks kehtestame riikliku ringiraha: 2000kroonise iga-aastase pearaha igale kooliealisele (6–19aastasele) lapsele, mida saab kasutada üksnes spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks.”
IRL: “Kindlustame igale koolilapsele vähemalt kaks tundi nädalas tasuta huviharidust.” Lisaks lubatakse tugevdada laste kunsti- ja muusikakoolide võrku.


Õpetajad

Enim on ennast õpetajatele avanud IRL: „Haridussüsteem saab olla nii hea, kui head on õpetajad. Õpetaja amet on kõige vastutusrikkam amet üldse, sest õpetaja kätes on klassitäie laste edasine elutee. Riik peab hakkama õpetajat usaldama, hindama teda kui isiksust ja vääriliselt tasuma tema vastutuse eest.
Õpetaja sissetulek peab tunnikoormuse kõrval oluliselt sõltuma ka klassijuhatamise, individuaalse juhendamise, tundideks valmistumise ja muu lisatöö mahust. Tõstame esile õpetajaid, kes kasutavad aktiivõppemeetodeid ja toetavad õpilaste sotsiaalsete oskuste arenemist.
Õpetajatele kutse omistamise ja kutsekvalifikatsioonisüsteemi kujundamise anname üle õpetajate kutseorganisatsioonile. Õpetajatöö eelduseks põhikoolis seame esmalt isikuomadused ja seejärel pedagoogilise hariduse ning ainealase koolituse. Vähendame oluliselt õpetajalt ja kooli juhtkonnalt nõutud bürok­raatlikku asjaajamist, jättes rohkem aega pedagoogiliseks tegevuseks.”
Lisaks annab IRL konkreetsed lubadused: „Tõstame nooremõpetaja palga alammäära Eesti keskmisele tasemele. Võtame vastu riigikogu otsuse, milles näeme ette õpetajate vähemalt 15protsendilise palgatõusu viis aastat järjest. Maksame esmakordselt tööle asuvale pedagoogilise kõrgharidusega õpetajale 200 000 krooni stardiraha. See on laen, mis kustub kuueaastase pedagoogitöö jooksul.”
SDE keskendub palgakokkulepetele: „Seadustame üle-eestilised palgakokkulepped õpetajatega; kehtima peavad palgaastmed, eriti oluline on meie jaoks alampalga küsimus. Lasteaia, üldhariduskooli, huvikooli (sh spordikooli) ja kutseõppeasutuse õpetajate palgaläbirääkimiste lähtepunktiks kehtestame Eesti keskmise palga. Sõlmime lasteaia, üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste, huvikoolide juhtidega tähtajatud töölepingud.”
RE: „Hea hariduse võti on hea ja hästitasustatud õpetaja.”
KE: „Palgareformiga tõstame õpetajate ja õppejõudude palka igal aastal vähemalt neljandiku võrra ja võrdsustame lasteaiaõpetajad õpetajatega.”
RL: „Heade õpetajate hoidmiseks tõstame õpetajate keskmise palga nelja aasta jooksul kahekordseks.”
EER: „Lõviosa haridusse tehtavatest investeeringutest peab minema õpetajate ja õppejõudude palgatõusuks: seda igas haridustaseme lõikes. Töötasu peab lähiaastatel tõusma poolteist kuni kaks korda.”


Partnerite kaasamine

2002. a riigikogus heakskiidu saanud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni eesmärk oli kodanike ja nende ühenduste laialdasem kaasamine poliitikate ja õigusaktide väljatöötamis-, teostamis- ja analüüsiprotsessi. Neli aastat hiljem peame tõdema, et tehtud on vähe. Kaasatavad on määramata, puuduvad selged kaasamispõhimõtted ja -reeglid. Partnerid ei tea, mis on nende ülesanne. Kõik see on pingestanud ühenduste suhteid poliitikute ja ametnikega.
On üllatav, et vaid IRL ning vähemal määral üldise lubaduse vormis ka RL tähtsustavad valdkonna sotsiaalpartnerite kaasamist otsustusprotsessidesse.
IRL: „Hariduskorralduse arendamisel toetume õpetajatele ja õppejõududele, võttes arvesse nende kogemusi ja tagasisidet kui määravaid suuniseid õpikeskkonna ja hariduspoliitika kujundamisel. Haridusotsuste elluviimiseks kaasame rohkem tähtajalisi, teadlastest, tegevõpetajatest jt asjatundjatest koosnevaid töörühmi. Võimalusel delegeerime pideva iseloomuga ülesandeid kodanikuühendustele.”
Saame järeldada, et enamik tulevasi otsustajaid ei taha asjaosalisi endiselt laua ümber kutsuda, vaid hoida distantsil. Ühenduste avaldused, meedialood, seminarid, konverentsid ja foorumid on võimule ohutud. Need väljaütlemised võib jätta tähelepanuta. Hoopis raskem on samu väljaütlemisi ignoreerida, töötades partneritena komisjonides ja töögruppides, kus koostatakse otsuste tegelikke eelnõusid. Neist hirmudest lähtudes tõrjus praegune koalitsioon riigikogu saalist üksmeelselt välja enda vastu võetud otsuse arutada igal teisel aastal kodanikuühiskonna teemat riikliku tähtsu­sega küsimusena. Ju teati, kui palju jäeti tegemata.