Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus on hämmingus 9. veebruari Õpetajate Lehes ilmunud Krista Kerge artiklist, kus autor seltsi õppekava töörühma poolt välja töötatud eesti keele ainekava lauslolluseks nimetab. Põhjuseks tundub olevat ainekava koostajate soov õpetada keelt kui süsteemi – „kääname ja pöörame, kirjutame õigesti”.

Samas ajalehenumbris analüüsib Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse eesti keele peaspetsialist Märt Hennoste eesti keele tasemetöid ja eksameid. Järeldus on, et tuleb tõsta nõudlikkust. Kui põhikooli lõpueksamil saavad õpilased päris hästi hakkama lugemisülesannetega, siis kirjutamis- ja grammatikaülesannetega ollakse hädas.


Õigekirjale tuleb pöörata rohkem tähelepanu

Ka riigieksamikirjandi puhul on mureks õpilaste õigekiri, kuigi arutlusoskus on paranenud: „2006. aastal tehti kirjandis keskmiselt 8–9 õigekirjaviga.”
Kas ei viita analüüsi tulemused sellele, et senise õppekava keelt ja kirjandust ühendav hübriidaine emakeel võimaldas hästi õigekeeleprobleeme varjata: puudulikku veerandihinnet selles aines saada oli suhteliselt raske, sest kirjanduse positiivsed hinded aitasid nõrga „kolme” ikka välja pigistada. Nii tunduski, et keeleoskusega on kõik korras. Praegusest olukorrast järeldub, et õigekeelsusele tuleb pöörata rohkem tähelepanu.
Põhikooli eesti keele uue ainekava koostajad on seadnud eesti keele õpetamise eesmärkideks, et põhikoolilõpetanu kõneleb ja kirjutab keeleliselt õigesti ning oskab luua eri liiki terviklikke tekste, oskab kriitiliselt lugeda ja kuulata, loetud ja kuuldud tekste tõlgendada, teadvustab keelekasutuse eesmärke ja keelt kui mõtlemisvahendit, oskab kasutada teatmeteoseid, areneb aktiivseks ja kõlbeliselt vastutustundlikuks keelekasutajaks, austab eesti keelt kui rahvuse ja kultuuri kandjat.
Ainekavas on lahti kirjutatud nende eesmärkide teostamise teed ja võimalused. Eesti Emakeeleõpetajate Selts ei saa mingil juhul seada kahtluse alla nõuet, et põhikoolis tuleb omandada oskus emakeeles õigesti kõnelda ja kirjutada. Või kas eesti kirjakeele säilimine polegi meile enam oluline?


Suhtlemine on moodne suund

Krista Kerge väide, et laps on kogu emakeele grammatika omandanud juba enne kooli ja käänamist-pööramist pole seega üldse vaja õpetada, kõlas nii, nagu eesti keelt polekski tarvis koolis õpetada, vaid see tuleb asendada suhtlemisõpetusega – see on moodne suund, praegune aineideoloogia aga on vananenud.
Emakeeleõpetajate selts sellise seisukohaga mõistagi leppida ei saa. Nii lihtsalt ongi tegelikult võimalik kõigepealt keel ja seejärel rahvas välja suretada – lihtsalt ei õpeta enam korrektset emakeelt.
Pikapeale hakkab keelekasutaja mõistma, et tema emakeel on puudulik, et sellel puudub soliidne tasand, et igapäevaseks suhtluskeeleks see ehk sobiks veel, aga nõudlikumates olukordades tuleks igal juhul eelistada inglise, vene või mõnda muud korralikku keelt.
Kindlasti pole põhikooli eesti keele ainekava koostajad unustanud, et laps kasvab „arvuti-tele-muusika-filmi-reisivõimaluste-kontaktide mitmekeelses keskkonnas”. Loomulikult peab sellega arvestama. Aga ka muutunud oludes peab lapsel olema võimalus toetuda kindlale emakeelele. Ei ole võimalik mõista, kuidas tekstid meiega manipuleerivad, kui keelt ei valda. Mida nõrgem on keeleoskus, seda manipuleeritavam on inimene.
Ainekava kriitik rõhutab õigesti, et päris jõudsalt on loodud tingimusi eesti keele õpetamiseks võõrkeelena (tsiteerime: „vajadusuuringutele toetatud koolitused, moodsate meetodite ja aineraamatute teabesari, projektide osana valminud õpivara koolilastele ja täiskasvanutele”). Aga poolt sõnagi ei ütle lugupeetud rakenduslingvist, mida on tehtud eesti keele õpetamise tõhustamiseks eesti koolis, küsib ainult: „Kuidas on emakeeleõpetuse seisund?”


Emakeeleõpetuse didaktika on jäetud õpetajate hooleks

Samas teab Krista Kerge Tallinna Ülikooli õppejõuna, et ei Tallinna Ülikoolis ega Tartu Ülikoolis ole emakeeleõpetuse didaktika professuuri, et kummalgi ülikoolil ei ole ette näidata emakeele didaktika käsiraamatut, et põhikooliastmel töötavate eesti keele ja kirjanduse õpetajatest puudub ligi pooltel erialane ettevalmistus, et emakeeleõpetajaks pürgivate tudengite arv on kahanenud kriitilise piirini.
Emakeeleõpetuse didaktika on jäänud ainult koolis töötavate õpetajate hooleks. Jõudumööda on EES seda enam kui kahetsusväärset seisu püüdnud parandada, kuid ülikoole me asendada ei suuda.
Õpetajad on end ise harinud, parimat kogemust üldistanud ja sellekohast teavet levitanud, koolitusi korraldanud. EESi ainekava töörühm on tegutsenud juba kümme aastat, kogudes teavet ja materjali, täiendades end õppekavateoorias.
Vaieldamatult mõjutab riiklik õppekava nii suhtumist ainesse kui ka omandatavate teadmiste-oskuste hulka ja taset.
Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus jagab põhikooli ainekava koostajate seisukohta, et inimene peab põhikoolis omandama õige emakeele kasutamise oskused. Vastupidist arvamust ülimaks tarkuseks pidada pole küll põhjust.
 

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus

Samal teemal

Kõigepealt võlgnen vabanduse kõigile emakeeleõpetajatele, kes lugesid minu 9. veebruari artiklist „Eesti emakeel Euroopa ühtses raamistikus” välja, nagu ei oleks õigekirjal tähtsust. Eesti kirjakeele normide, õigekirja aluste ja põhitavade valdamine on emakeeleõpetuse loomulik ja tähtis osatulemus, mille nimel olen kaasa mõelnud, töötanud ja õpetanud terve oma tööelu. (Vahest huvitab mõnd õpetajat lugeda keelenormi käsitusest Õiguskeeles 2003, nr 5 või kõnekäitumisest 2006 nr 2.)

Juhin siiski julgustavalt teie tähelepanu Anne Uuseni doktoriuurimuse tulemustele: I–II kooliastmes on õigekirjatulemused tekstipõhiselt õpetamise puhul täpselt niisama head (õieti statistiliselt ebaolulisel määral paremad) kui seal, kus õpetaja tunnis separaatselt õigekirjaga tegeleb. Töö viitab väga paljudele allikatele –tekstipõhist õpetust peetakse loomulikuks, ilma et see lubaks õigekirja õpetamata jätta.
Kuid asjal on ka teine külg. Väga oleks vaja avalikku ja tulemuslikku diskussiooni perifeersetesse kirjavigadesse suhtumise ja juurdunud keelemuutuste omaksvõtmise üle. Peaksime näiteks igaüks endalt küsima ja omavahel enam-vähemgi selgele kokkuleppele jõudma, mis on nüüd ja praegu õigekirja aluste ja põhitavade valdamine, sest õigekirja küljest enamat tänapäeva põhikoolis tingimata ja kõigilt oodata ei saa. Kui saaksime, siis ei kasutaks haritud täiskasvanud hoolega Tiiu Erelti „Eesti ortograafiat” ega eesti keele käsiraamatut, milles see sisaldub, ning avalik keelekasutus oleks teistsugune, kui ta on. Mõnigi teistest enamate vigadega kirjutaja võib olla hea kuulaja, osav lugeja ja/või verbaalselt andekas inimene ning ka temal on eeldused ja õigus edasi õppida. (Tänapäevane õpikäsitlus on rangelt õpilase- ehk inimkeskne.)
Kõnealuses 9. veebruari lehes näiteks viitavad kirjandinõupidamisel osalenud õpetajad, et kiiresti on vaja koolitust õigekeelsussõnastiku muutuste asjus. Selles on kokkugi lepitud, et adekvaatselt parandada ja hinnata 2007. a lõpueksamite töid. Minu arvates peaksime muutma oma suhtumist. Olen korduvalt kirjutanud ja ütlen taas: kui eesti keele õpetaja peab noore elusaatuse võimaluste üle otsustamise juures, s.o põhikooli lõpueksami või riigikirjandi parandamiseks üldse avama ÕSi, on äärmisel juhul tegemist veaga, millel hindekaalu olla ei tohi. Kui ta aga leiab sealt normingumuutuse, mida ta õpetamise ajal ei saanud kuidagi arvesse võtta, siis ei ole mingist veast juttugi.


Olevik ja tulevik

Arvan, et ühegi inimese tööd teiste heaks ei tohi nimetada lauslolluseks, ega ole nii kunagi talitanud. Küll pean lubatavaks utreerida, et riigi poolt on lauslollus alandada emakeeleaine prestiiži ja õpimotiive, seadustades põhikooli eesti keele ainekava sellisena, nagu see kirjutamise hetkel (29.01.) REKKi kodulehel seisis, liiati sidumatuna gümnaasiumi eesti keele ning õppekava üldoskuste osas kirjeldatud funktsionaalse kirjaoskusega. Olin just siis saanud ainenõukogu esimehena ametliku teate, et selle eelnõuga on aega töötada vaid 1.–6. veebruarini, sest 1. veebruaril lõpeb avalik diskussioon ja tagaside ning 7. veebruaril on õppekava kinnitamine vabariigi valitsuse istungi päevakavas. Niisugune olukord tingib ja põhjendab ka valitsusele adresseeritud ränka avalikku sõna. Tõsi, diskussiooni tulemusel ei saatnudki HTM õppekava valitsusse, aga kes selles kindel võis olla.
See, millest aine prestiiži ja õpimotivatsiooni langus minu arvates tekib, on kõik, mille võrra põhikooli eesti keele ainekava eelnõu on vaesem käibivast ja vaesem sellest, mida kohustusliku üldharidusega mujal eesmärgiks seatakse. Probleem ei ole see, et ainekavaga tagatakse oskus kirjandit kirjutada ja asjakohased õigekeelsusteadmised, vaid see, et on liiga olulisi asju, mida autorid õpitulemusena EI oska mõõta ja/või mõõdikuna ei ole ette näinud. Ideoloogiline vildakus, nt praegu tugeva tekstiõpetuse puudumine uuest ainekavast tähendab ka seda, et kaovad käibest asjakoha­sed õpikud – neid on 7.–9. klassi jaoks mitu, neid on täiendatud ja pa­randatud. Väikese rahva jaoks liiga julge samm.
Kuid edasimõtlemiseks piisab ehk, kui panna uue eelnõu tulemused kõrvuti nendega, mida taotleb põhikooli lõpus praegu käibiv ainekava (mõlemad võetud veebist seisuga 29.01.). Tulemused on selgelt elulisemad, mit­-mekülgsemad ja tänapäevasemad just praegu käibivas kavas.


Käibiv põhikooli eesti keele ainekava

Põhikoolilõpetaja:
oskab rakendada häälikuõigekirja reegleid, õigesti kasutada suurt ja väikest algustähte, sõnu kokku ja lahku kirjutada;
oskab õigesti kasutada käändeid ning pöördsõna käändelisi ja pöördelisi vorme;
oskab kirjavahemärgistada koondlauset; rind- ja põimlauset (v.a keerulised segaliit­laused); lihtsamat lauselühendit; otse- ja kaudkõnet;
oskab levinumaid eestikeelseid lühendeid tekstis lugeda ja kirjas kasutada;
tunneb üldjoontes eesti keele grammatilist ehitust;
oskab kõnelemisel ja kirjutamisel valida sobivaid keelevahendeid vastavalt suhtluseesmärkidele;
oskab leida õigekeelsussõnaraamatust vajalikku teavet sõnade tähenduse, õigekirjutuse, vormimoodustuse, kasutusvaldkonna kohta;
oskab leida kuuldust ja loetust olulist teavet, tuua välja probleeme, teha kokkuvõtet;
oskab teksti liigendada;
teab eri liiki tekstide eripära ja eesmärke;
oskab eristada põhilisi ajakirjandus˛anreid: uudis, juhtkiri, arvamus, kuulutus, reklaam;
oskab eristada fakti ja arvamust;
oskab kirjutada lugu, kirjeldust, lihtsamat arutlust; uudist; avaldust, elulookirjeldust, referaati;
oskab koostada kõnet või lühiettekannet ning seda esitada;
oskab suulises ja kirjalikus suhtlemises arvestada partneri iga, tutvusastet, olukorra ametlikkust
(pluss edaspidi selgelt kirjanduse ainesse kuuluvad tulemused, mida ma siinkohal ei refereeri).


Põhikooli tulevase ainekava eelnõu

Õpilane oskab 9. klassi lõpus:
hääldada õigesti eesti omasõnu ja üldkasutatavaid võõrsõnu;
rakendada häälikuõigekirja reegleid;
kasutada õigesti suurt ja väikest algustähte;
kirjutada käänd-, pöörd- ja muutumatuid sõnu kokku või lahku;
sõnu poolitada;
kasutada üldtuntud lühendeid;
leida sõnaraamatutest vajalikku teavet sõna tähenduse, õigekirja, vormimoodustuse ja rektsiooni kohta;
kasutada ja kirjavahemärgistada eri liiki lauseid;
kasutada lauseid moodustades eesti keelele omast sõnajärge ja ühildumist;
kirjutada sidusat kirjandit etteantud teemal ja seda õigesti liigendada, rakendades teksti ülesehituse põhimõtteid;
oma teksti sisuliselt ja keeleliselt redigeerida.

Võib vastu väita, et kõik eesti kee­le eelnõus puuduva tagavad edaspidi muude ainete õpetajad, kuid nende hariduses ei ole päevagi eesti keele ega selle osaoskuste õpetamise õpet, rääkimata tekstiöö arusaamadest. Teised õpetajad õpetavad ainetemaatilist sõnavara ehk terminoloogiat ja selle sisu, ehkki loomulikult ei ole eluala, kus saaks mida tahes teha ilma keele ja tekstideta. Nõnda jääb taas korrata: asjadega ei saa minna tagurpidi. Mõlemat on vaja, nii keele toimimise arusaamasid kõikide õpetajate haridusse kui keeleteadlikkuse arendamist ja tekstitöö liike jätkuvalt laste emakeeletundi.


Emakeeleõpetus on muutunud

Riigil tuleb vastutavalt ja järjekindlalt sihtfinantseerida eesti keele kui kooliõpingute alusaine mitmesugust täiendusõpet igal alal, mis tegevõpetajate ettevalmistusse alati ei ole kuulunud. Nõnda saab ainekava astuda uude aega, ilma et osa õpetajaid end ebakindlalt tunneks – just see viga tehti riigi 1996. a õppekava vastuvõtul, et laiapõhisele ja kaks aastat koos käinud koostajaskonnale lubati suuliselt: õpetajatele on tagatud süstemaatiline täienduskoolitus ja õpetajaõpik muutub õpikomplektide kohustuslikuks osaks. Nii ei juhtunud.
Muidugi tahtnuks paljud siis ja tahavad edasigi näha emakeeleainet tuttava, selge ja alati olulise õigekeelsusena, olgu et vett on palju merre voolanud ja kogu emakeeleõpetus on tugevasti muutunud, juurutades tekstiõpetuse, mis õigekeelsust kirjandusega seob. Täpselt niisamuti solvaks tagasiminek neid, kes on keele- ja tekstiõpetuse uute ideede, vaatenurkade, harjutusviiside ja teadmiste nimel pika sammu edasi astunud või isegi asjakohast õpivara kirjutanud.
On hästi kurb tõsisasi, et iga kriitilise sõnavõtu puhul on tegelikult juttu kellegi hea tahtega tehtud tööst. Saan aru, et igaüks püüab parimat. Austan iga õpetajat, kuid see ei luba mööda vaadata asjadest, millega põhimõtteliselt nõustuda ei tohi, sest õppekava eesmärk ei ole iga õpetaja rahulolu, vaid inimeste ajakohane kooliharidus.
Õpetajate seisukohad ei ole ühesugused
Eesti keele õpetajate seisukohadki ei ole kaugelt ühesugused. Olen 20 aastat eesti keele õpetajaid õpetanud ja uhke näiteks meie ülikooli noorte üle, kes on kümne aasta jooksul jõudnud omavahel või kogenumatega seltsis kirjutada palju toredaid õpikuid.
Asjata ei algatanud ka osa kriiti­ka­aluse riikliku ainekavaeelnõu koostajaid koos gümnaasiumi emakeele ainekavade töörühmaga – ikka eesti keele õpetajad – kritiseeritud eelnõule alternatiivse loomist.
Kahjuks jõudis alternatiivne aine­kava eksamikeskuse õppekavaarenduse osakonda alles viimsepäeva laupäeval (30.01. ehk poolteist päeva enne avaliku arutelu lõppu) ega ole saanud piisavalt tähelepanu. Samas on alternatiivne kava ülikoolide aineasjatundjate silmis selgelt ajakohasem pakutust. Algõpetuse ideesid tutvustasid kolleegidest autorid meile ja avalikkusele juba kevadel. Nüüd kõlas Tartu dotsendi Reet Kasiku hinnang alternatiivi kohta: see on täpselt see, mida oleme oodanud praegustelt koostajatelt, andes neile mitu korda kirjalikult oma märkusi ja selgitades suuliselt, mida ootame.
Nõnda võetaksegi ehk – loodan väga – muutunud oludes edasitöötamise aluseks uus versioon. Muidugi on siis inimesi, kes on solvunud minu kui teistsuguste põhimõtete pideva propageerija peale, kes on aasta jooksul mitu asjakohast artiklit avaldanud, k.a ebalehelikult pikk ja põhjalik, oma seisukohti autoritele jt vastutajatele saatnud must valgel ning esinenud Euroopa emakeelekavade võrdlusega Emakeele Seltsi Veski-päeval. Juhtumisi olen oma väga lühikese leheloo kaudu (küll enese teadmata) „valede õpetajate” toetajaks sattununa taas hea märklaud. Iseasi, kust tuleb sisim voli rääkida väga paljude eest ja vastandada üht inimest teisele. (Vaevalt rõõmustab Mati Hinti pikkade häälikute jutu jms leidmine algkoolikavast, nii et ei ole õigustatud manipuleerimine autoriteetidega, kelle tuge küsitud ei ole – aga küsitud ei ole ühegi akadeemilise asutuse nõuannet.)
Ütlen siiski veel kord: ka need inimesed, kes jaksasid alternatiiviga välja tulla, on eesti keele õpetajad ja tänu väärt. Need õpetajad on selgelt öelnud, et põhikooli eesti keele niisugune ainekava, nagu REKK ametliku eelnõuna osati nendegi nimel välja pakkus, ei esinda kõigi asjaosaliste arusaamu ega valmista noori gümnaasiumiks ette. Eespool on ehk näha, et ka mitte eluks, ükskõik kui head on olnud selle koostajaskonna ühe osa, siinsamas avaldatule alla kirjutanud osa kavatsused.
Muutunud on emakeele omandamise keskkond ja õppija; muutunud on keelekasutuse eesmärgid ja kirjakeele roll; muutunud on emakeele mõiste, õigekeelsuse mõiste ja õpikäsitlused. Kuidas kõige sellega toime tulla, on asi, mille nimel ise õppida, õppekava edasi arendada – ja tingimata üle riigi aru pidada nii, et kaasatud on kogu Eesti, sh Tartu ja Tallinna õpetajad, kõik senise õpivara loojad, asjaomased ülikoolid ja eesti keele instituut.