Kaie Kõrb

Laulva revolutsiooni päevil küsis Mikk Mikiver: „Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on?” Nüüd juba 15aastases Eesti Vabariigis on see küsimus saanud selge vastuse: „Raha käes!”

Neile, kes vaevuvad analüüsima Eesti poliitilises elus toimuvat, on ammugi selge, et raha toel saab esile kutsuda soovitud valimistulemusi, teha soovikohasid otsuseid ja isegi rahva tahet avalikult ignoreerida. On päevselge, et sel moel viljeldav „demokraatia” ei taga enamuse tahte realiseerumist riigivõimu teostavate institutsioonide kaudu.
Selle väite võib muidugi vaidlustada küsimusega, kas üldse on olemas enamust, kes kõigis poliitikaga seonduvates küsimustes üksmeelel oleks. On aga ilmne, et arvamuste paljusus, veel enam aga suure osa potentsiaalsete valijate lihtsameelsus annab neile, kes riigivõimu isiklikes või sõpruskonna huvides ära kasutada tahavad, hea võimaluse rahvaga manipuleerida. See võimalus on targu jäetud seadustega välistamata.


Raha ja reklaam

Inimpsüühika mõjutamine reklaami abil on kujunenud omaette teaduseks, mida tudeeritakse kõrgkoolis ja mille kohta kaitstakse väitekirju. Kui reklaamiga suudetakse beduiinidele müüa kuumapuhureid ja eskimotele külmkappe, asi see siis valijale pähe määrida mõni rahameestele vajalik kandidaat.
Valimiste eel on saanud tavaks vahetada pesupulbri ja õllereklaamid tänavatel välja poliitikute seinakõrguste näopiltide või täisfiguuridega, mille kõrval atraktiivne sõnapaar. Sama agressiivselt laiutavad kinnimakstud poliitreklaamid eetris ja ekraanil. Paraku saavad sellist taktikat kasutada vaid need, kellel miljonid varrukast võtta. Nii ei loobita tuulde mitte ainult ärimeeste, vaid ka suur hulk maksumaksjate raha, millega erakondi riigieelarvest rahastatakse. Raha arutust kulutamisest veelgi kahjulikum on, et valimistulemustes hakkavad tooni andma reklaami ohvriks läinud võhikute hääled.


Raha ja mõistus

Kas riigi ja selle kodanike elu mõjutavate otsustuste tegemine on lihtne või keeruline töö? Kui uskuda mitmete endiste ja praeguste riigikogu liikmete sõnu, on tegemist erakordselt keerulise, põhjalikke teadmisi ja suurt vaimset pinget nõudva tööga, mille tegijad väärivad teiste ametitega võrreldes kordi kõrgemat palka ja muid sotsiaalseid hüvesid. Samas ei ole juhtunud kuulma ega lugema eespool väidetavast loogiliselt tulenevat küsimust, milline peaks olema sellele tööle pürgivate inimeste võimete tase ja ettevalmistus.
Nõukogude korra ajal oli rahvasaadikute „valimisel” eelduseks leninlik seisukoht, et ka köögitüdruk võib riiki juhtida, mille üle arukad inimesed irvitasid. Paraku on tänases Eestis käibel seesama põhimõte – kandidaatidelt ei nõuta vähimatki ettevalmistust. See on eriti kummaline olukorras, kus enamikul kutsealadest kehtivad ranged haridusnõuded ja kutsestandardid. Samuti on paljudel juhtudel vaimse töö tegijate palk seatud sõltuvusse kvalifikatsioonijärgust, mis üldjuhul suureneb koos töökogemuse kasvu, täienduskoolituse läbimise ja uue atesteerimisega.
Ainult riigijuhtimine on tunnistatud sedavõrd ajuvabaks, et esimesest tööpäevast alates makstakse kõigile võrdset palka. See annab niiditõmbajatele võimaluse meelitada valimistel häälepüüdjateks inimesi, kes otsustavad mõnel teisel elualal saavutatud tuntuse rahaks teha. Kas ja missugust kasu neist saadikuina on, jääb üldsusel teadmata. Samas peaksid riiklikult tähtsaid otsuseid tegema just helgemad pead, kaasa arvatud need, kes ei soovi osaleda erakondade tegevuses ja riigikogu poliitilises mudamaadluses.


Raha ja väärikus

Viimase aja sündmuste kontekstis ilmneb veel üks valimisseaduse puu­dus. Kasutusel on isiku- ja erakonnavalimiste kom­binatsioon: valija annab hääle konkreetsele isikule, kuid saadud hääled lähevad erakondade katlasse, kus määratakse kindlaks ühe või teise erakonna esindatus. Edasises tegevuses on saadikul täiesti vabad käed. Ta kas järgib erakonna strateegiat, kelle nimekirjas ta valiti, või muudab meelt ja hakkab sellele vastu töötama. Viimasel juhul kujunevad valitud kogus jõuvahekorrad teistsuguseks, kui need valijate häälte toel paika pandud olid.
Loomulikult pole selline olukord kooskõlas demokraatia põhimõttega, mille kohaselt valijate tahe on ülim. Sootuks kurvem on aga manipuleerijatele avanev võimalus saadikute hääli kõikvõimalike hüvitiste eest ära osta ja neid üle meelitada. Kui rahvas näeb seesugust absoluutset põhimõttelagedust ja müüdavust, on tagajärjeks arukamate inimeste totaalne võõrandumine võimust.


Kas paratamatu või soovimatu?

Puudustele demokraatlikus ühiskonnakorralduses on tähelepanu juhitud ka varem, kuid neil, kelle võimuses asja parandada, on alati varnast võtta sir Winstoni formuleeritud mõte, et demokraatia on küll vastik nähtus, kuid midagi paremat pole inimkond suutnud välja mõelda. Jätan siinkohal ära arutelu selle väite kui absoluutse tõe üle ja vaatlen mõnd lihtsat võimalust, kuidas oleks võimalik eespool kirjeldatud puudusi kõrvaldada.
Saadikute ülejooksmist oleks väga lihtne välistada seadusesättega, mis ei näe saadikule, kes pole valitud isikumandaadiga, ette fraktsioonist lahkumise võimalust. Mõistagi ei keelaks selline säte saadikul omatahtsi hääletada ka endise fraktsiooni formaalse liikmena. Siingi saab kehtestada mõistlikud piirangud. Näiteks: hääletuse puhul, mille suhtes fraktsioon on teinud ühise otsuse, jäetakse saadikule kahel korral võimalus hääletada vastupidiselt. Kui saadik eirab ühist seisukohta kolmandat korda, on erakonnal õigus vahetada saadik välja järgmise samas nimekirjas hääli saanud kandidaadi vastu.


Tarkade kogu

Kuidas kaasata ühiskonnale oluliste otsuste tegemisse riigi kõige helgemad pead? Selleks peaks põhiseadus riigikogu kõrval ette nägema ka nn tarkade kogu, mis koguneks vaid paar korda aastas ega saaks mingit materiaalset hüvitist. Kuidas selline kogu moodustada ja milliste küsimuste otsustamine tema pädevusse anda, on ühiskonna küpsuse proovikivi. Kindlasti võiks tarkade kogu teha otsuseid, mille kinnitamine referendumi teel on asjatu rahakulu, nagu seda oli näiteks Eesti astumine Euroopa Liitu. Praegu on selline küsimus energeetika tulevikuvisioon. Tingimata peaks tarkade kogu pädevusse kuuluma riigikogu liikmete palgamäärade kehtestamine. Praegune praktika, kus rahvaasemikud ise oma palga ja muude hüvitiste suuruse üle otsustavad, pole muud kui rahva õiglustunde jalge alla tallamine. Enamik inimesi arvab ju, et neil on raha ebaõiglaselt vähe, ega ole nõus loobuma ühestki süllelangenud kroonist.
Et tagada riigikogu liikmete kompetentsus, piisab nõudest, et iga valimisnimekirja kantud kandidaat peab olema läbinud kindlaksmääratud koolituse ja sooritanud sellele vastava eksami. See nõue tõstaks oluliselt riigikogu töövõimet ja vähendaks oluliselt juhuslike häälepüüdjate soovi valimisnimekirjadesse kantud saada.
Millega asendada valimiste eel vohav reklaam? Igal oma nimekirjaga kandideerival erakonnal peaks olema õigus ja kohustus trükkida kindla formaadi ja mahuga buklett, kus lühidalt ja konkreetselt kirjas erakonna platvorm, seisukohad riigi, linna või valla aktuaalsetes küsimustes ja kandidaatide lühitutvustus (vanus, perekonnaseis, haridus, teenistuskäik). Mina sooviksin näha ka riigikogulase tööd puudutaval eksamil kogutud punktide arvu. Sellised bukletid peaksid olema igale valijale hõlpsasti kättesaadavad, kuid neid ei tohiks inimestele vägisi pihku ega postkasti toppida. Nii jääksid valimistulemustes kõlama eelkõige nende valijate hääled, kes oma riigi või linna käekäigust huvituvad ja kel on kindel seisukoht.
Olen kaugel naiivsest usust, et nimetatud ja teiste analoogiliste muudatuste sisseviimine Eesti seadustesse välistaks raha ülemvõimu poliitikas, sest nii nagu doping spordis, leiab ka raha poliitikas alati uued võimalused. Siiski arvan, et ajapikku muutuks seegi mäng mõnevõrra puhtamaks ja ausamaks.

Endel Rihvk,
TLÜ dotsent, valija

Aiast ja aiaaugust

Kas me võime rääkida mingist “ühtsest hariduspoliitikast”? 3+2 õppekavad ülikoolihariduses – enne muutsime vormi ja nüüd näeme vaeva sisu muutmisega. Aga sellest saab üle. Unifitseeritud koolivorm. Miks mitte? Aga eesmärk on ju midagi paremaks muuta, mitte muutmise protsess ise.
Ent mingi ühtne pohmelus Eesti hariduselus siiski valitseb. Võib-olla valimiseelse aja, aga võib-olla ka ebakompetentsuse tõttu räägitakse praegu ainult haridustöötajate palkadest. Iga erakond või organisatsioon püüab loorbereid palga tõstmise eest endale krabada. Ent elu kallinemine peab niikuinii kaasa tooma ka palkade kasvu.
Raha on tänapäeval igaühele oluline. Eetika ja tõekspidamised on teisejärgulised. Õpetajate Lehes viimased poolteist kuud vältavasse diskussiooni õpilaste ja pedagoogide õiguste vahekorrast pole millegipärast sekkunud ükski haridusministeeriumi töötaja. Ma ei taha öelda, et keegi peaks kohe mingi lahenduse pakkuma, kuid vähemasti mõne kommentaari võiks poetada. Kas teema on Munga tänava ja Tõnismäe jaoks liiga keeruline? Või ei soovita mõnda küsimust enne valimisi puudutada?
Altpoolt surub ühiskond peale diskussiooni vaimsete väärtuste üle, ülevalt aga surutakse peale arutelusid materiaalsete vajaduste rahuldamise võimalustest. Kuni üks räägib aiast ja teine aiaaugust, kasvab ka ühiskonna rahulolematus. See väljendub kõige paremini protsendis, mida poliitikud kuigi hea meelega puudutada ei taha –valimistest osavõtust.

Martin Krõlov

Toetan selgitusi

Iga eksam on selle sooritajale tõsine väljakutse. Inimesed on aga väga erinevad: ühed fokuseerivad oma teadmised just eksamiajaks, teistel on väga head teadmised, kuid eksami ajal ei suuda nad neid pinge tõttu ladusalt väljendada, kolmandad tunnevad end sellise proovimise ajal nii halvasti, et pole võimelised üldse mõtteid koondama. Pean väga oluliseks eksamisooritajat toetada, mistõttu suhtun kirjandi teemat täpsustavatesse seletustesse väga positiivselt.
Omaette küsimus on, kas teemat seletavad täpsustused on n-ö avatud või suunavad. Senine eesti kirjandiõpetuse praktika on jätnud teema avamise kirjutaja pärusmaaks, teistes riikides tuntakse paljusid loovkirjutamise metoodikaid, kus kirjutajat teadlikult suunatakse (alustekstidele tuginev tekstiloome, skeemianalüüs jts). Mõlemal trendil on nii häid kui ka halbu külgi. Tähtis on diskussiooni käigus teha selgeks, mis on mõlema suuna väärtused.
Otsus, kas täpsustavaid seletusi lisada teemadele juba sel kevadel, on tehtud ja küllap on see õige. Senine kirjandi hindamine sisaldab punkte teemakohase kirjutamise eest. Kui teema avatakse täpsustavate seletustega, on vaja kokku leppida, kuidas toimub sel juhul punktide jaotamine. Tahame või ei taha, riigieksami tulemused on nii inimese kui kooli tasandil väga suure tähtsusega.
Pooldan eksaminandi toetamist ja eksamiülesannete lahtikirjutamist. Samuti pean oluliseks muudatuste põhjendamist ja tutvustamist enne uue kooliaasta algust.

Piret Hiisjärv

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus on hämmingus 9. veebruari Õpetajate Lehes ilmunud Krista Kerge artiklist, kus autor seltsi õppekava töörühma poolt välja töötatud eesti keele ainekava lauslolluseks nimetab. Põhjuseks tundub olevat ainekava koostajate soov õpetada keelt kui süsteemi – „kääname ja pöörame, kirjutame õigesti”.

Samas ajalehenumbris analüüsib Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse eesti keele peaspetsialist Märt Hennoste eesti keele tasemetöid ja eksameid. Järeldus on, et tuleb tõsta nõudlikkust. Kui põhikooli lõpueksamil saavad õpilased päris hästi hakkama lugemisülesannetega, siis kirjutamis- ja grammatikaülesannetega ollakse hädas.


Õigekirjale tuleb pöörata rohkem tähelepanu

Ka riigieksamikirjandi puhul on mureks õpilaste õigekiri, kuigi arutlusoskus on paranenud: „2006. aastal tehti kirjandis keskmiselt 8–9 õigekirjaviga.”
Kas ei viita analüüsi tulemused sellele, et senise õppekava keelt ja kirjandust ühendav hübriidaine emakeel võimaldas hästi õigekeeleprobleeme varjata: puudulikku veerandihinnet selles aines saada oli suhteliselt raske, sest kirjanduse positiivsed hinded aitasid nõrga „kolme” ikka välja pigistada. Nii tunduski, et keeleoskusega on kõik korras. Praegusest olukorrast järeldub, et õigekeelsusele tuleb pöörata rohkem tähelepanu.
Põhikooli eesti keele uue ainekava koostajad on seadnud eesti keele õpetamise eesmärkideks, et põhikoolilõpetanu kõneleb ja kirjutab keeleliselt õigesti ning oskab luua eri liiki terviklikke tekste, oskab kriitiliselt lugeda ja kuulata, loetud ja kuuldud tekste tõlgendada, teadvustab keelekasutuse eesmärke ja keelt kui mõtlemisvahendit, oskab kasutada teatmeteoseid, areneb aktiivseks ja kõlbeliselt vastutustundlikuks keelekasutajaks, austab eesti keelt kui rahvuse ja kultuuri kandjat.
Ainekavas on lahti kirjutatud nende eesmärkide teostamise teed ja võimalused. Eesti Emakeeleõpetajate Selts ei saa mingil juhul seada kahtluse alla nõuet, et põhikoolis tuleb omandada oskus emakeeles õigesti kõnelda ja kirjutada. Või kas eesti kirjakeele säilimine polegi meile enam oluline?


Suhtlemine on moodne suund

Krista Kerge väide, et laps on kogu emakeele grammatika omandanud juba enne kooli ja käänamist-pööramist pole seega üldse vaja õpetada, kõlas nii, nagu eesti keelt polekski tarvis koolis õpetada, vaid see tuleb asendada suhtlemisõpetusega – see on moodne suund, praegune aineideoloogia aga on vananenud.
Emakeeleõpetajate selts sellise seisukohaga mõistagi leppida ei saa. Nii lihtsalt ongi tegelikult võimalik kõigepealt keel ja seejärel rahvas välja suretada – lihtsalt ei õpeta enam korrektset emakeelt.
Pikapeale hakkab keelekasutaja mõistma, et tema emakeel on puudulik, et sellel puudub soliidne tasand, et igapäevaseks suhtluskeeleks see ehk sobiks veel, aga nõudlikumates olukordades tuleks igal juhul eelistada inglise, vene või mõnda muud korralikku keelt.
Kindlasti pole põhikooli eesti keele ainekava koostajad unustanud, et laps kasvab „arvuti-tele-muusika-filmi-reisivõimaluste-kontaktide mitmekeelses keskkonnas”. Loomulikult peab sellega arvestama. Aga ka muutunud oludes peab lapsel olema võimalus toetuda kindlale emakeelele. Ei ole võimalik mõista, kuidas tekstid meiega manipuleerivad, kui keelt ei valda. Mida nõrgem on keeleoskus, seda manipuleeritavam on inimene.
Ainekava kriitik rõhutab õigesti, et päris jõudsalt on loodud tingimusi eesti keele õpetamiseks võõrkeelena (tsiteerime: „vajadusuuringutele toetatud koolitused, moodsate meetodite ja aineraamatute teabesari, projektide osana valminud õpivara koolilastele ja täiskasvanutele”). Aga poolt sõnagi ei ütle lugupeetud rakenduslingvist, mida on tehtud eesti keele õpetamise tõhustamiseks eesti koolis, küsib ainult: „Kuidas on emakeeleõpetuse seisund?”


Emakeeleõpetuse didaktika on jäetud õpetajate hooleks

Samas teab Krista Kerge Tallinna Ülikooli õppejõuna, et ei Tallinna Ülikoolis ega Tartu Ülikoolis ole emakeeleõpetuse didaktika professuuri, et kummalgi ülikoolil ei ole ette näidata emakeele didaktika käsiraamatut, et põhikooliastmel töötavate eesti keele ja kirjanduse õpetajatest puudub ligi pooltel erialane ettevalmistus, et emakeeleõpetajaks pürgivate tudengite arv on kahanenud kriitilise piirini.
Emakeeleõpetuse didaktika on jäänud ainult koolis töötavate õpetajate hooleks. Jõudumööda on EES seda enam kui kahetsusväärset seisu püüdnud parandada, kuid ülikoole me asendada ei suuda.
Õpetajad on end ise harinud, parimat kogemust üldistanud ja sellekohast teavet levitanud, koolitusi korraldanud. EESi ainekava töörühm on tegutsenud juba kümme aastat, kogudes teavet ja materjali, täiendades end õppekavateoorias.
Vaieldamatult mõjutab riiklik õppekava nii suhtumist ainesse kui ka omandatavate teadmiste-oskuste hulka ja taset.
Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus jagab põhikooli ainekava koostajate seisukohta, et inimene peab põhikoolis omandama õige emakeele kasutamise oskused. Vastupidist arvamust ülimaks tarkuseks pidada pole küll põhjust.
 

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus

Samal teemal

Kõigepealt võlgnen vabanduse kõigile emakeeleõpetajatele, kes lugesid minu 9. veebruari artiklist „Eesti emakeel Euroopa ühtses raamistikus” välja, nagu ei oleks õigekirjal tähtsust. Eesti kirjakeele normide, õigekirja aluste ja põhitavade valdamine on emakeeleõpetuse loomulik ja tähtis osatulemus, mille nimel olen kaasa mõelnud, töötanud ja õpetanud terve oma tööelu. (Vahest huvitab mõnd õpetajat lugeda keelenormi käsitusest Õiguskeeles 2003, nr 5 või kõnekäitumisest 2006 nr 2.)

Juhin siiski julgustavalt teie tähelepanu Anne Uuseni doktoriuurimuse tulemustele: I–II kooliastmes on õigekirjatulemused tekstipõhiselt õpetamise puhul täpselt niisama head (õieti statistiliselt ebaolulisel määral paremad) kui seal, kus õpetaja tunnis separaatselt õigekirjaga tegeleb. Töö viitab väga paljudele allikatele –tekstipõhist õpetust peetakse loomulikuks, ilma et see lubaks õigekirja õpetamata jätta.
Kuid asjal on ka teine külg. Väga oleks vaja avalikku ja tulemuslikku diskussiooni perifeersetesse kirjavigadesse suhtumise ja juurdunud keelemuutuste omaksvõtmise üle. Peaksime näiteks igaüks endalt küsima ja omavahel enam-vähemgi selgele kokkuleppele jõudma, mis on nüüd ja praegu õigekirja aluste ja põhitavade valdamine, sest õigekirja küljest enamat tänapäeva põhikoolis tingimata ja kõigilt oodata ei saa. Kui saaksime, siis ei kasutaks haritud täiskasvanud hoolega Tiiu Erelti „Eesti ortograafiat” ega eesti keele käsiraamatut, milles see sisaldub, ning avalik keelekasutus oleks teistsugune, kui ta on. Mõnigi teistest enamate vigadega kirjutaja võib olla hea kuulaja, osav lugeja ja/või verbaalselt andekas inimene ning ka temal on eeldused ja õigus edasi õppida. (Tänapäevane õpikäsitlus on rangelt õpilase- ehk inimkeskne.)
Kõnealuses 9. veebruari lehes näiteks viitavad kirjandinõupidamisel osalenud õpetajad, et kiiresti on vaja koolitust õigekeelsussõnastiku muutuste asjus. Selles on kokkugi lepitud, et adekvaatselt parandada ja hinnata 2007. a lõpueksamite töid. Minu arvates peaksime muutma oma suhtumist. Olen korduvalt kirjutanud ja ütlen taas: kui eesti keele õpetaja peab noore elusaatuse võimaluste üle otsustamise juures, s.o põhikooli lõpueksami või riigikirjandi parandamiseks üldse avama ÕSi, on äärmisel juhul tegemist veaga, millel hindekaalu olla ei tohi. Kui ta aga leiab sealt normingumuutuse, mida ta õpetamise ajal ei saanud kuidagi arvesse võtta, siis ei ole mingist veast juttugi.


Olevik ja tulevik

Arvan, et ühegi inimese tööd teiste heaks ei tohi nimetada lauslolluseks, ega ole nii kunagi talitanud. Küll pean lubatavaks utreerida, et riigi poolt on lauslollus alandada emakeeleaine prestiiþi ja õpimotiive, seadustades põhikooli eesti keele ainekava sellisena, nagu see kirjutamise hetkel (29.01.) REKKi kodulehel seisis, liiati sidumatuna gümnaasiumi eesti keele ning õppekava üldoskuste osas kirjeldatud funktsionaalse kirjaoskusega. Olin just siis saanud ainenõukogu esimehena ametliku teate, et selle eelnõuga on aega töötada vaid 1.–6. veebruarini, sest 1. veebruaril lõpeb avalik diskussioon ja tagaside ning 7. veebruaril on õppekava kinnitamine vabariigi valitsuse istungi päevakavas. Niisugune olukord tingib ja põhjendab ka valitsusele adresseeritud ränka avalikku sõna. Tõsi, diskussiooni tulemusel ei saatnudki HTM õppekava valitsusse, aga kes selles kindel võis olla.
See, millest aine prestiiþi ja õpimotivatsiooni langus minu arvates tekib, on kõik, mille võrra põhikooli eesti keele ainekava eelnõu on vaesem käibivast ja vaesem sellest, mida kohustusliku üldharidusega mujal eesmärgiks seatakse. Probleem ei ole see, et ainekavaga tagatakse oskus kirjandit kirjutada ja asjakohased õigekeelsusteadmised, vaid see, et on liiga olulisi asju, mida autorid õpitulemusena EI oska mõõta ja/või mõõdikuna ei ole ette näinud. Ideoloogiline vildakus, nt praegu tugeva tekstiõpetuse puudumine uuest ainekavast tähendab ka seda, et kaovad käibest asjakoha­sed õpikud – neid on 7.–9. klassi jaoks mitu, neid on täiendatud ja pa­randatud. Väikese rahva jaoks liiga julge samm.
Kuid edasimõtlemiseks piisab ehk, kui panna uue eelnõu tulemused kõrvuti nendega, mida taotleb põhikooli lõpus praegu käibiv ainekava (mõlemad võetud veebist seisuga 29.01.). Tulemused on selgelt elulisemad, mit­-mekülgsemad ja tänapäevasemad just praegu käibivas kavas.


Käibiv põhikooli eesti keele ainekava

Põhikoolilõpetaja:
oskab rakendada häälikuõigekirja reegleid, õigesti kasutada suurt ja väikest algustähte, sõnu kokku ja lahku kirjutada;
oskab õigesti kasutada käändeid ning pöördsõna käändelisi ja pöördelisi vorme;
oskab kirjavahemärgistada koondlauset; rind- ja põimlauset (v.a keerulised segaliit­laused); lihtsamat lauselühendit; otse- ja kaudkõnet;
oskab levinumaid eestikeelseid lühendeid tekstis lugeda ja kirjas kasutada;
tunneb üldjoontes eesti keele grammatilist ehitust;
oskab kõnelemisel ja kirjutamisel valida sobivaid keelevahendeid vastavalt suhtluseesmärkidele;
oskab leida õigekeelsussõnaraamatust vajalikku teavet sõnade tähenduse, õigekirjutuse, vormimoodustuse, kasutusvaldkonna kohta;
oskab leida kuuldust ja loetust olulist teavet, tuua välja probleeme, teha kokkuvõtet;
oskab teksti liigendada;
teab eri liiki tekstide eripära ja eesmärke;
oskab eristada põhilisi ajakirjandusžanreid: uudis, juhtkiri, arvamus, kuulutus, reklaam;
oskab eristada fakti ja arvamust;
oskab kirjutada lugu, kirjeldust, lihtsamat arutlust; uudist; avaldust, elulookirjeldust, referaati;
oskab koostada kõnet või lühiettekannet ning seda esitada;
oskab suulises ja kirjalikus suhtlemises arvestada partneri iga, tutvusastet, olukorra ametlikkust
(pluss edaspidi selgelt kirjanduse ainesse kuuluvad tulemused, mida ma siinkohal ei refereeri).


Põhikooli tulevase ainekava eelnõu

Õpilane oskab 9. klassi lõpus:
hääldada õigesti eesti omasõnu ja üldkasutatavaid võõrsõnu;
rakendada häälikuõigekirja reegleid;
kasutada õigesti suurt ja väikest algustähte;
kirjutada käänd-, pöörd- ja muutumatuid sõnu kokku või lahku;
sõnu poolitada;
kasutada üldtuntud lühendeid;
leida sõnaraamatutest vajalikku teavet sõna tähenduse, õigekirja, vormimoodustuse ja rektsiooni kohta;
kasutada ja kirjavahemärgistada eri liiki lauseid;
kasutada lauseid moodustades eesti keelele omast sõnajärge ja ühildumist;
kirjutada sidusat kirjandit etteantud teemal ja seda õigesti liigendada, rakendades teksti ülesehituse põhimõtteid;
oma teksti sisuliselt ja keeleliselt redigeerida.

Võib vastu väita, et kõik eesti kee­le eelnõus puuduva tagavad edaspidi muude ainete õpetajad, kuid nende hariduses ei ole päevagi eesti keele ega selle osaoskuste õpetamise õpet, rääkimata tekstiöö arusaamadest. Teised õpetajad õpetavad ainetemaatilist sõnavara ehk terminoloogiat ja selle sisu, ehkki loomulikult ei ole eluala, kus saaks mida tahes teha ilma keele ja tekstideta. Nõnda jääb taas korrata: asjadega ei saa minna tagurpidi. Mõlemat on vaja, nii keele toimimise arusaamasid kõikide õpetajate haridusse kui keeleteadlikkuse arendamist ja tekstitöö liike jätkuvalt laste emakeeletundi.


Emakeeleõpetus on muutunud

Riigil tuleb vastutavalt ja järjekindlalt sihtfinantseerida eesti keele kui kooliõpingute alusaine mitmesugust täiendusõpet igal alal, mis tegevõpetajate ettevalmistusse alati ei ole kuulunud. Nõnda saab ainekava astuda uude aega, ilma et osa õpetajaid end ebakindlalt tunneks – just see viga tehti riigi 1996. a õppekava vastuvõtul, et laiapõhisele ja kaks aastat koos käinud koostajaskonnale lubati suuliselt: õpetajatele on tagatud süstemaatiline täienduskoolitus ja õpetajaõpik muutub õpikomplektide kohustuslikuks osaks. Nii ei juhtunud.
Muidugi tahtnuks paljud siis ja tahavad edasigi näha emakeeleainet tuttava, selge ja alati olulise õigekeelsusena, olgu et vett on palju merre voolanud ja kogu emakeeleõpetus on tugevasti muutunud, juurutades tekstiõpetuse, mis õigekeelsust kirjandusega seob. Täpselt niisamuti solvaks tagasiminek neid, kes on keele- ja tekstiõpetuse uute ideede, vaatenurkade, harjutusviiside ja teadmiste nimel pika sammu edasi astunud või isegi asjakohast õpivara kirjutanud.
On hästi kurb tõsisasi, et iga kriitilise sõnavõtu puhul on tegelikult juttu kellegi hea tahtega tehtud tööst. Saan aru, et igaüks püüab parimat. Austan iga õpetajat, kuid see ei luba mööda vaadata asjadest, millega põhimõtteliselt nõustuda ei tohi, sest õppekava eesmärk ei ole iga õpetaja rahulolu, vaid inimeste ajakohane kooliharidus.
Õpetajate seisukohad ei ole ühesugused
Eesti keele õpetajate seisukohadki ei ole kaugelt ühesugused. Olen 20 aastat eesti keele õpetajaid õpetanud ja uhke näiteks meie ülikooli noorte üle, kes on kümne aasta jooksul jõudnud omavahel või kogenumatega seltsis kirjutada palju toredaid õpikuid.
Asjata ei algatanud ka osa kriiti­ka­aluse riikliku ainekavaeelnõu koostajaid koos gümnaasiumi emakeele ainekavade töörühmaga – ikka eesti keele õpetajad – kritiseeritud eelnõule alternatiivse loomist.
Kahjuks jõudis alternatiivne aine­kava eksamikeskuse õppekavaarenduse osakonda alles viimsepäeva laupäeval (30.01. ehk poolteist päeva enne avaliku arutelu lõppu) ega ole saanud piisavalt tähelepanu. Samas on alternatiivne kava ülikoolide aineasjatundjate silmis selgelt ajakohasem pakutust. Algõpetuse ideesid tutvustasid kolleegidest autorid meile ja avalikkusele juba kevadel. Nüüd kõlas Tartu dotsendi Reet Kasiku hinnang alternatiivi kohta: see on täpselt see, mida oleme oodanud praegustelt koostajatelt, andes neile mitu korda kirjalikult oma märkusi ja selgitades suuliselt, mida ootame.
Nõnda võetaksegi ehk – loodan väga – muutunud oludes edasitöötamise aluseks uus versioon. Muidugi on siis inimesi, kes on solvunud minu kui teistsuguste põhimõtete pideva propageerija peale, kes on aasta jooksul mitu asjakohast artiklit avaldanud, k.a ebalehelikult pikk ja põhjalik, oma seisukohti autoritele jt vastutajatele saatnud must valgel ning esinenud Euroopa emakeelekavade võrdlusega Emakeele Seltsi Veski-päeval. Juhtumisi olen oma väga lühikese leheloo kaudu (küll enese teadmata) „valede õpetajate” toetajaks sattununa taas hea märklaud. Iseasi, kust tuleb sisim voli rääkida väga paljude eest ja vastandada üht inimest teisele. (Vaevalt rõõmustab Mati Hinti pikkade häälikute jutu jms leidmine algkoolikavast, nii et ei ole õigustatud manipuleerimine autoriteetidega, kelle tuge küsitud ei ole – aga küsitud ei ole ühegi akadeemilise asutuse nõuannet.)
Ütlen siiski veel kord: ka need inimesed, kes jaksasid alternatiiviga välja tulla, on eesti keele õpetajad ja tänu väärt. Need õpetajad on selgelt öelnud, et põhikooli eesti keele niisugune ainekava, nagu REKK ametliku eelnõuna osati nendegi nimel välja pakkus, ei esinda kõigi asjaosaliste arusaamu ega valmista noori gümnaasiumiks ette. Eespool on ehk näha, et ka mitte eluks, ükskõik kui head on olnud selle koostajaskonna ühe osa, siinsamas avaldatule alla kirjutanud osa kavatsused.
Muutunud on emakeele omandamise keskkond ja õppija; muutunud on keelekasutuse eesmärgid ja kirjakeele roll; muutunud on emakeele mõiste, õigekeelsuse mõiste ja õpikäsitlused. Kuidas kõige sellega toime tulla, on asi, mille nimel ise õppida, õppekava edasi arendada – ja tingimata üle riigi aru pidada nii, et kaasatud on kogu Eesti, sh Tartu ja Tallinna õpetajad, kõik senise õpivara loojad, asjaomased ülikoolid ja eesti keele instituut.

Olen küll mitu korda endale lubanud, et ei mõtle ega kirjuta enam uuest, vanast ega üldse mingisugusest õppekavast, aga taas kord pean oma sõnu sööma. Aja- ja ruumipuudusel ei hakka kommenteerima üht või teist lauset põhikooli eesti keele ainekava eelnõust või ühe-teise inimese arvamust, vaid räägin veel kord üldistest põhimõtetest (eelmine selleteemaline kirjutis avaldati sa-mas lehes peaaegu aasta tagasi).

Keeleõpetus, sealhulgas grammatikaõpetus saab toimuda kaht moodi: formaalselt või mitteformaalselt. Mõlemad viisid on täiesti aktsepteeritud. Ainus, mille üle üldse mõelda ja vaielda saab ja tuleb, on see, milline on õpetuse eesmärk ja sellest lähtuvalt: millist õpitulemust me ootame –tänapäeval tuleks küll öelda „millist tulemust õpilasel elus vaja läheb”.


Soomes ja meil

On põhimõtteline erinevus, kas tahame saavutada efektiivse lugemise ja kirjutamise ehk funktsionaalse lugemise ja kirjutamise või grammatilise lugemise ja kirjutamise oskust. Esimest ei pruugi eesti keele ainekava eelnõu sisu ja õpitulemused tagada (või õigemini ei tagagi).
Toon siia võrdluseks soome keele ainekavast 2. klassi õpitulemused, mis ei ole isegi nimetatud õpitulemusteks, vaid „hästi oskamise” (soome keeles hyvästä osaamisesta) kirjelduseks.
Õpilase suhtlemisoskus on arenenud nii, et ta
on harjunud ennast suuliselt väljendama: ta oskab väiksele rühmale rääkida oma tähelepanekutest ja kogemustest nii, et kuulajad on võimelised tema juttu jälgima;
oskab toimida eesmärgipäraselt igapäevastes rääkimisolukordades, jälgida õpe­taja ja teiste õpilaste juttu ja vestlust ning püüab rääkijana sõna saada; vestluses reageerib kuuldule oma mõtete ja küsimustega;
osaleb keskendunult eneseväljendusharjutustes.
Õpilase lugemis- ja kirjutamisoskus on arenenud nii, et ta
on edenenud algajast lugejast lugemise põhitehnikat valdava lugejani; loeb nii sujuvalt, et tuleb toime selles vanuses lastele mõeldud tekstide lugemisega;
on hakanud juba lugedes jälgima, kas saab loetust aru; on võimeline tegema loetu kohta järeldusi;
oskab ennast väljendada kirjalikult nii, et tuleb toime igapäevaelus ettetulevates kirjutamisolukordades, oskab kirjutades kasutada ka fantaasiat;
oskab käsitsi kirjutades seostada tähti; luua oma tekste ka arvutiga;
oskab kirjutada lihtsaid ja tuttavaid sõnu enamasti vigadeta ja kasutab lausete lõpus lauselõpumärke ning alguses suurt tähte.
Õpilase suhtumine kirjandusesse ja keelde on arenenud nii, et ta
otsib endale sobivat ja meeldivat lugemismaterjali; kasutab lugemisoskust ajaviitmiseks ja info otsimiseks;
on läbi lugenud vähemalt mõned enda lugemisoskusele vastavad lasteraamatud; julgeb eristada sõnade silbi- ja häälikulist struktuuri, leida riime ja otsustada sõnade tähenduse ja vormide üle; oskab nimetada tähti tähestiku järjekorras ja oskab tähestiku järjekorda ka kasutada;
on harjunud keelest ja tekstidest rääkides kasutama õpitud mõisteid.
Riiklikus õppekavas peavad olema üheselt mõistetavalt kirjas eeldatavad õpitulemused. Vaidlusalune dokument sätestab (kopeeritud ainekava eelnõust) järgneva.
Õpilane oskab 2. klassi lõpus
1) kuulmise järgi eristada, muuta ja võrrelda sõnas suluta kaashäälikute pikkusi ning neid kirjas õigesti märkida;
2) leida ja kirjutada sõnas õigesti täishäälikuühendeid ja suluta kaashäälikute ühendeid;
3) panna lause lõppu punkti või küsi-märgi;
4) kirjutada etteütlust pikkusega kuni 25 sõna õpitud keelendite ulatuses;
5) vastata küsimustele kellega¥, millega¥, kellesse¥, millesse¥, kuhu¥, kelleta¥ ja milleta¥ õigete käändevormidega ning kir­jutada need õigesti;
6) vastata küsimustele mida teed¥ ja mida teete¥ ning kirjutada need vormid õigesti;
7) kirjutada õpitud sõnade algusesse h-tähe;
8) kirjutada i-d ja j-i sõna ja silbi alguses;
9) lugeda omakirjutatud teksti, leida ja parandada vead;
10) kasutada lugemiku sõnastikku;
11) jutustada kokkuvõtlikult õpitud pala;
12) laiendada lauset suunavate küsimuste toel;
13) lugeda eakohast teksti veatult, ladusalt ja õige intonatsiooniga, pidades pause ning hääldades sõnu õiges vältes;
14) vastata loetud teksti põhjal tegelaste ja sündmuste kohta käivatele küsimustele.
See tähendab, et kui mu õpilased oskavad näiteks vastavad sõnad etteütluses õigesti kirjutada, ongi saavutatud väga hea õpitulemus! Aga mida ta selle tulemusega peale hakkab, kui ei oska (ja nagu näha, ei peagi oskama) seda igapäevaelus kasutada¥


Info ei tohi jääda ridade vahele

Üks ohtlikumaid asju põhikooli I ja II astme ainekava eelnõus (ei julge vanemate õpilaste seisukohast rääkida, sest ei pea ennast selle valdkonna spetsialistiks) ongi, et see jätab (või pigem annab) võimaluse piirdudagi näiteks toodud olukorraga. Aga kas me sellist tulemust tahamegi¥ Mina küll ei taha! Kes suudab eespool kirja pandud õpitulemustest ridade vahelt välja lugeda midagigi keele kasutamise kohta erineval eesmärgil eri suhtlusolukordades eri suhtluspartneriga, on küll väga hea lugeja. Seadusandlikus dokumendis ei saa olla oluline info ridade vahel. Ei saa eeldada ja loota (ehkki usun siiralt meie õpetajate tarkusesse), et kõik asja­osalised saavad nii aru, nagu tegijad tegelikult mõtlesid.
Aga teisalt, ega seadused ole ju meil kunagi olnud kõikidele täitmiseks. Nagu ka praegune õppekava (mis peaks ju veel kehtima), kus eesti keel ja kirjandus on ühe ainena, aga koolis ringlevad õpikud, kus mõlemad ained on 5. ja 6. klassis eraldi. Ja vähe sellest, toimuvad ka juba eraldi eesti keele ja kirjanduse tunnid. (Ärgu tulgu mulle keegi ütlema, et valetan: olen neid ise näinud.)
Aga see süsteem on meil juba ju olnud nagu selline õppekavagi! Olen ise 14 aastat koolis selle järgi õpeta­nud, 1978.1992. a. Kõik peaksid mä­letama, et lastel oli ühe eesti keele hinde asemel tunnistusel kolm hinnet: lugemine, keeleõpetus ja kirjatehnika. Tunde nimetati küll ainult kaht moodi: lugemistund ja keeleõpetuse tund. Ja keeleõpetuse tund oligi täpselt see, mida loeme nüüd nn uue õppekava (põhikooli I ja II astme) eesti keele ainekavast või vähemalt õpitulemustest. Ainult et ka siis ei oldud õpilaste keeleoskusega rahul (vt Nõukogude Kool 1988, nr 10, T. Puik ja nr 2 E. Sepp; 1987, nr 7, H. Siilbek vm).


Mitte ainult õigekiri

Paljud lähiaja uurimused (Ü. Mäe­kivi ja K. Sinisalu magistritööd, 2006 või A. Uuseni doktoritöö, 2006) on näidanud, et õigekirjaoskusega ei ole probleeme. Klaire Sinisalu uuris oma magistritöös „Fonoloogiliste mudelite kasutamine kirjutamisoskuse kujunemisel” just 1.–6. klassi õpilaste sõnaõigekirjaoskust (neljas etapis läbi viidud uuringus osales kokku 846 õpilast) ja leidis muuhulgas, et 2.–6. klassis on õigekirjamudelid sisuliselt omandatud, kusjuures enamiku sõnamudelite kirjutamine sõnaetteütluses õnnestus vähemalt 92% või rohkemgi. Muidugi, kui tahta, et ükski õpilane (ega üldse keegi) ei teeks ühtki õigekirjaviga, jäämegi tuupima õigekirjareegleid ja drillima harjutusi, sest see soov ei täitu kahjuks kunagi. Ja nii me tapamegi eesti keele.
Erinevus Soomest on nii selge, et siin ei olegi midagi kommenteerida.
Veel kord (olen seda öelnud/kirjutanud nii kohtumistel õppekava tegijatega, ajalehes, kui ka eesti keele ainenõukogus): asi ei ole pisiasjades, nagu mõiste jutuke või tekstiloome esitamine sellisena, nagu ta ainekavas on (või oli¥¥¥) või õiguses õpetada eesti keelt ja kirjandust integreerituna jne, vaid kontseptuaalsetes alustes. Keegi pole kunagi öelnud, et õigekirja ja grammatikat ei peaks üldse õpetama, vaid et see ei saa olla emakeele õppimise peaaegu et ainus sisu ja tulemus (vt näiteks eestpoolt 2. klassi õpitulemusi, mille seas 14st 9 on õigekirjaalased!). Eriti põhikoolis. Ei saa ju jätta funktsionaalset keelekasutust gümnaasiumiossa, sest õnneks ei ole kellelgi tulnud veel pähe gümnaasiumis käimist kohustuslikuks teha!
See jutt on muidugi (õnneks) tagantjärele targutus, sest asjaosalised inimesed ja instantsid said lõpuks (jälle õnneks!) ise ka aru, et ei ole vaja nii tähtsa dokumendi vastuvõtmisega kiirustada. Nii et on veel aega mõelda, mida on õpilasel elus kõige rohkem vaja, ja siis hakata uuesti uut õppekava tegema. Unustamata sealjuures üht klassikalist didaktika printsiipidest –eluläheduse printsiipi.

Foorumteatrist „Mirrini”

RAM-kooli prantsuse keele õpe­taja ning ka varem draamaga rinda pistnud Eva Koff („Meie isa” Eesti Draamateatris, „Sabaga täht” Pärnu Endlas) ja lavastaja Katrin Nielsen said tuttavaks dramaturgiakoolitusel Viljandi Kultuuriakadeemias. Ettepanek ühiselt VAT Teatris mingi noortelugu lavale tuua tuli Katrin Nielsenilt. Tema idee oli ka alus-tada ettevalmistusi selleks foorum­etendustest koolides: Tallinna RAM-koolis, Sikupilli keskkoolis ja Viljandi noorte­vanglas. Esi­etenduseni Rahvus­raamatukogu teatrisaalis jõudis noortelavastus „Mirr” 5. veebruaril.

Eva Koff ütleb, et näidendi teksti kirjutamisele eelnes mitu ettevalmistavat etappi.
„Lisaks foorumteatri etendustele lasime mõlemas koolis õpilastel kirjutada kirjandid teemal „Kes ma olen viie aasta pärast” ja „Minu päev”. Viimases kirjeldasid õpilased, milline nende päev välja näeb – võte, mida omal ajal kasutas ka Merle Karusoo lavastust „Olen 13-aastane” kokku pannes. Järgnesid arutelud lavastaja Katrin Nielseni ja kunstnik Inga Varesega, teema konkretiseerimine ja tegelaste valik.
Esimese mõttena tuli meil täiskasvanutena pähe, et ühiskonnal on noorte suhtes justkui väga palju ootusi. Vanemad viivad oma lapsed eliitkoolidesse, tahavad, et nendest saaks parimad igal alal: kõik noored ülikooli, kõik noored edukaks jne. Kirjanditest aga nägime, et tegelikult 7.–8. klassi õpilased ise väga veel ei mõtle, mis neist edasi saab. Nende ainus kindel tulevikuplaan on, et tuleb minna edasi keskkooli, aga see on ka enam-vähem kõik. Neid huvitavad ikkagi eelkõige tunded, armumised, suhted –sellised väga üldinimlikud asjad. Nad ei mõtle tulevikule, vaid sellele, kuidas leida täna hea sõber, kes sind usaldaks ja keda sina saaksid usaldada, oma tüdruk või poiss.
Kui õpilaste unistused olid üllatavalt sarnased, siis oma päevast kirjutatu kaudu sai näha vägagi erinevaid elusid. Kui mõni ärkab kell 8.05, jookseb 8.15ks tundi, siis teine kirjutab kellaajaliselt: 7.00 ärkan, 7.05 alustan meigi tegemist ja teen seda kuni kella kaheksani… Väga erinevad on ka õpilaste tegemised pärast kooli. Üks läbiv joon nendes kirjandites siiski oli: tohutult vähe kokkupuutumist vanematega. Korraks nägime hommikusöögi ajal, korraks ema helistas või ütles õhtul, et mine õppima, ja see on ka kõik. Lausa üllatas, kui üks tüdruk kirjutas, et rääkis emaga laua taga tund aega juttu. Reeglina õpilaste kirjeldatud päevades vanemaid reaalselt juures suhtlemas polnud. Aeg veedeti üksi, arvutis, televiisorit vaadates, sõpradega või mõnes ringis käies.”
Milliseid teadmisi ja kogemusi tööprotsess teile endale andis?
„Ühelt poolt õpetas see palju teatrile kirjutamise ja lavastamise kohta; seda, milline on „hea tegelane” laval. Teiselt poolt aga andis palju teadmisi tänapäeva noortest. Kuna töötan koolis, oli mul neid muidugi ka varem: arenguvestlus, kus õpetaja räägib mitte ainult lapse, vaid terve perega, annab juba väga palju infot. Samas jääd sa õpetajana lapse jaoks tahes-tahtmata alati kindlasse rolli ja ta ei ava end sinu ees lõpuni. Juba foorumetendustel nägin õpilasi hoopis teise pilguga, kuigi vaadati etendusi ju oma koolis. Väga mõjuv oli noortevanglas käik. Me ei toonud küll etendusse vanglat ega ühtki noort, kes tegevuse käigus vanglasse satuks, aga meid mõjutas teadmine, et on olemas ka selline ühiskond nagu noortevangla Viljandis ja selline elutunnetus. Et needki on meie tänapäeva noored, kellega keegi peab tegelema.”
Mille poolest erinesid tavaõpilaste ja noorte vangide vaatajareaktsioonid foorumteatris esitatud probleemsituatsioonidele ja pakutud lahendused-arvamused?
„Sarnane oli tohutu huvi laval toimuva vastu, kaasaminek teemadega ja tahtmine osaleda, midagi arvata ja öelda. Oli isegi üllatav, et need noored (vanglas vaatas etendust 25 poissi) nii huvitatud olid ja suure tähelepanuga jälgisid. Kõige selgem oli vahe pakutud lahendustes. Koolilapsed pakkusid tihtipeale välja, et leevendust võiks tuua, kui tegelane räägiks oma murest, väljendaks ennast paremini, püüaks teisest aru saada ning samal ajal räägiks iseenda tunnetest (nt miks ema ei ole rahulikum, miks ta ei räägi lapsega). Vanglanoormehed seevastu leidsid, et ei ole mõtet siin lobiseda midagi, tuleb „sisse sõita”, peksa anda ja pärast võib ju rääkida. Ei saa öelda, et empaatiavõime puudus neil täiesti –küllap on igal inimolendil see mingil määral siiski olemas –, aga see oli ikka väga peidetud. Vaid mõni üksik julges teistmoodi lahendusi välja pakkuda, teised lihtsalt tulistasid, et kõik tuleb jõuga paika panna ja siis järgneb parem lahendus.”
Kuidas leidsite teismeliste rollidesse sobivad näitlejad?
„Tegemist on eeskätt kolme tüdruku looga: kaks neist 14 ja üks 19, pärit väga erinevatest peredest, nende elud haakuvad võib-olla veidi ootamatul viisil. Täiskasvanuid me laval ei näegi. Nemad on eemal, hõivatud oma töö ja tundeeluga. Noored on jäetud üsna üksi ja peavad ise tekkivast olukorrast välja ujuma.
Üllataval kombel oli lavastajal päris raske leida rollidesse sobivaid noori naisnäitlejaid, sest tekst tundus neile hirmutav: justkui midagi üdini halba, mille sees ei taha elada. Meile kui tegijaile oli see reaktsioon mõnevõrra ootamatu – meie jaoks on näidendis väga palju positiivset ja lootusrikast. Aga umbes kolmekümneaastastel näitlejannadel oli raske teismeliste maailma sisse elada ja mõelda, et võib-olla tunded tõesti ongi selles eas mustvalged ja paksudes värvides: kas armastad või vihkad.
Kuna foorumteatri tüdrukud seevastu on palju noortega tegelnud –töötanud noortekeskustes ja laste tugikeskuses –, siis nendel vastureaktsiooni ei tekkinud, vaid nad haakusid näidendiga kohe väga hästi. Nii ongi lõplikus osaliste valikus kolm tüdrukut VAT Teatri foorumgrupist: Kadi Jaanisoo, Mari-Liis Velberg ja Piret Soosaar. Tüki ainukest poissi mängib Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud noor näitleja Joonas Parve. Peale nende teeb kaasa veel tantsija Mari Mägi ning sama osa tantsib hiljem ka lavastaja Katrin Nielsen ise.”
Kellele on lavastus adresseeritud?
„Oleme mõelnud eelkõige põhikooliealistele, õpilastele vanuses 12–16 eluaastat. Muidugi võivad seda lavastust vaatama tulla ka gümnaasiumiõpilased ja oleks väga hea meel, kui saali jõuaks ka lapsevanemaid, kuna meilide ja telefonikõnede kaudu on näidendis täiesti olemas ka isa ja ema oma probleemidega.”
Merle Karusoo „Olen 13-aastane” peategelased olid kolm poissi. Miks teie valisite tüdrukud?
„Mul oli algusest peale tahtmine kirjutada just tüdrukute lugu. Võib olla teatud määral vastukaaluks VAT Teatris hiljuti lavale toodud „Pal-tänava poistele”, aga ka sellepärast, et mulle tundub, nagu oleksid poisid tänapäeval lihtsamad, siiramad, otsekohesemad, nende probleemid on justkui arusaadavamad. See ei tähenda, et ma ei tahaks kunagi poistest kirjutada, aga tüdrukutega tegelemine tundus hetkel põnevam. Natuke mõjutas kindlasti ka see, et eesti teatris ja maailmadramaturgiaski leiab väga vähe tekste, kus avataks naiste maailma. Enamasti on naised pigem kaunistuseks meeste elus ja armastatu rollis. Seda, et naine ise tegutseks, tema hing ja süda tuleksid esile, nii et näitlejannadel oleks ka midagi mängida, ei juhtu teatris just ülearu tihti. Ikka on laval keskmiselt viis meest ja üks-kaks naist.
Samas pole „Mirr” mõeldud sugugi ainult tüdrukutele. Selles eas on poistel ja tüdrukutel üksteise vastu nii suur huvi, et etendust võiksid vaadata mõlemad. Lõpuks on ju laval ka üks poiss... Vähemalt need poisid, kellele näidendi teksti enne lavastuse valmimist lugeda andsime, leidsid, et see ei tee lugu igavamaks, kui tegelasteks on tüdrukud. Üks poiss arvas küll, et asi võiks olla palju räigem, see on ikka liiga roosa tüdrukute maailm, millest tema ei tea midagi. Aga võib-olla siis tulebki vaatama ja saab teada. Meie ootame saali nii tüdrukuid kui ka poisse.
Esialgu mängitakse „Mirri” Rahvusraamatukogu VAT Teatri saalis, hiljem on plaanis sellega ka Eestis ringi sõita, et see ei jääks ainult Tallinna tükiks.”

Mis on foorumteater?

N-ö klassikaliselt on foorumtea­ter kui teatritegemise vorm üks osa Brasiilia teatriuuendaja Augusto Boali 1960. aastatel välja töötatud „rõhutute teatri” (The Theatre of The Oppressed) süsteemist, mille eesmärk oli aidata taastada inimestevahelist dialoogi, et nad suudaksid oma huvide ja õiguste eest seista ning ühised lahendusi otsida.
VAT Teatri juures tegutseb seda viljelev foorumgrupp alates 1999. aastast, mil Mustamäe noorte kultuurifestivalil „Vägi­vallata noorus” esietendusid esimesed foorumteatri lood. Eva Koff leiab, et foorumteatrit on võimalik edukalt siduda sotsiaaltööga, kasutades seda näiteks koolides, kus noortega on probleeme, olgu või koolikiusamise juhtumeid.
„Eelnevalt mõeldakse välja üks situatsioon: lugu kestusega umbes 5–10 minutit, ja mängitakse see noortele ette. Kindlat teksti osalistele ette kirjutatud pole, tuginetakse suuresti improvisatsioonile. Selle järel on vaatajatel võimalik esitada tegelastele küsimusi, miks nad midagi just nii tegid või arvasid. Seejärel lepitakse kokku, et seesama lugu mängitakse teist korda ette, ja kohas, kus tegelane mõne pealtvaataja arvates käitub valesti, annab too märku, mäng jäetakse pooleli ja tehakse ettepanek, kuidas võiks teistmoodi käituda. Näitlejad mängivad kuulajate ettepanekute järgi loo teisel viisil ja vaadatakse, kas lõpptulemus on peategelase jaoks parem. Foorumteatris on esialgne lugu nii üles ehitatud, et tegelasel läheb lõpuks kehvasti, püütaksegi leida lahendusi, mis teda aidata võiksid. Mõni aktiivsem vaataja võib ka ise näitleja asemele astuda. Üks etendus kestab umbes poolteist tundi ja lõpeb aruteluga. Mida väiksem on seltskond, seda avatumad õpilased on ja seda rohkem mänguga kaasa tulevad. Muidugi loevad palju kollektiivis valitsevad suhted: kui klassis on üks liider, lastakse tavaliselt just sellel hästi palju rääkida ja küsimusi esitada – teised vaatavad kõrvalt, mida tema asjast arvab. Selgelt tulevad esile ka õpilaste omavahelised suhted.”
„Mirri” aitasid ette valmistada foorumetendused Tallinna Sikupilli Keskkooli ja Rocca-al Mare Kooli 7.–8. klassi õpilastele. „Mängiti laias laastus sama lugu. Üldine meeleolu ja õpilaste avatus ning julgus kaas lüüa oli koolides küll erinev, aga paljudes punktides pakuti ikkagi sarnaseid lahendusi. Saime sealt ideid, inspiratsiooni, tegelastüüpe ja tuge oma mõtetele. Alguses pidi foorumteatri ja autorite koostöö siinkohal justkui lõppemagi, aga lõpuks läks nii, et Mirris hakkasidki põhirollides mängima kolm foorumteatri tüdrukut.”

Märts 2007 – kas jätkame vanaviisi?

Haridus on viimastel aastatel olnud vaidluste keskpunktis. Esile on toodud valupunktid ja probleemid. Lahenduste koha pealt paraku üksmeelt ei ole ning hariduspoliitika on edenenud isevoolu teel poliitiliste üksikotsuste kaudu. Puudub kokkulepitud terviklik visioon, mistõttu iga vähegi ulatuslik hariduspoliitiline ettevõtmine on saanud konkreetse erakonna pitseri ja langenud igast suunast rünnakute alla.

Märtsi alguses valime riigi hariduspoliitika jätkuteede vahel. Väärib analüüsimist, mida erakonnad eelolevaks neljaks aastaks pakuvad. Terviklikku poliitikat saab eeldada erakondadelt, kes lähevad valimistele täisnimekirjaga.
Kõik erakonnad kuulutavad jätkuvalt, et haridus on nende prioriteet. Vara­semate valimistega võrreldes on täheldatav, et kõik erakonnad on pidanud vajalikuks liikuda võrdseid võimalusi pakkuva ja kättesaadava hariduse suunas. See annab lootust, et koostöös suudetakse kokku leppida. Üldistest valijate ootustele vastavatest loosungitest aga ei selgu, kuidas ja milles ollakse valmis kokku leppima. Selleks peame otsima konkreetseid mõtteid, mida hariduse põhiprobleemides lubatakse ära teha.
Mitu erakonda piirduvadki üksnes üldiste loosungitega, esitamata meetmeid loosungi elluviimiseks. Oleme ka kogenud, et meie elu alusdokumendiks kujunenud koalitsioonilepe ei tegele loosungite elluviimise kavandamisega, vaid sisaldab valimiste ajal esitatud konkreetseid lahendusi ja rahalisi lubadusi. Kui erakonna valimisprogrammis neid ei ole, siis koalitsioonis osutub see erakond ripatsiks, kelle ülesanne on vaid riigikogus toetushääle andmine.


Hariduspoliitika alusdokumendid

Teame hästi viimase nelja aasta vaidlusi hariduse põhiprobleemide üle. Väärib analüüsimist, mis sellest on jõudnud erakondade valimisprogrammidesse. Tuleb tõdeda, et vähe. Konkreetne põhimõtteline tegevuskava vaid IRLil: „Koostame riikliku pikaajalise haridusstrateegia. Käivitame ja hoiame ülal laiapõhjalist arutelu Eesti haridussüsteemi arenguteede üle.” Ühtlasi lubatakse teatud järjepidevuse jätkumist: „Vaatame läbi kõik seni kehtestatud ning uuendatud riiklikud arengukavad ja strateegiad ning viime need ellu.” Esitatakse ka oma tegutsemise lähtepõhimõtted: „Loome paindliku õppesüsteemi, mis pakub valikuvõimalusi ja kindlustab probleemideta liikumise ühelt haridustasemelt teisele ning kutseõppest üld- ja kõrgharidussüsteemi. Eri õppevormid sisaldavad alati tugevat üldhariduse komponenti, mis valmistab inimese ette eluks ja edasisteks valikuteks teadmispõhises ühiskonnas.” See lubatakse realiseerida järgmisel teel: „Töötame välja põhikooli ja gümnaasiumi uuendatud õppekavad ja kehtestame need alates aastast 2010, arendades neid edasi ka hiljem. Toome riikliku õppekava üldosa kinnitamise riigikogu pädevusse.”
Konkreetse üksiklubaduse annab ka SDE: „Muudame riigieksamid vabatahtlikuks.” EER lisab loosunglikult: „Eesti haridussüsteem on üle normeeritud. Suurendame õpetajate ning õppejõudude akadeemilist vabadust: õpetavad nemad, mitte ametnikud.” Ei avata, millised normid haridussüsteemist kaotatakse. Küll aga jäetakse paika norm, öeldes: „Loodusainete osakaal hariduses ei tohi kahaneda. Õpilane peab saama piisavalt teadmisi Eesti loodusest, peamistest keskkonnaprobleemidest ja nende lahendamise teedest ning säästva majandamise põhialustest.”
Loosungitest ja strateegilistest seisukohtadest edasi väärib vaatamist ka see, kuidas erakonnad käsitlevad hariduse eri tasandite probleeme.


Alusharidus

Üllatavalt on alushariduse kohta programmides väga vähe leida. Seda käsitletakse ennekõike ikka lastehoiuna, kuhu on vaja rohkem riigi raha suunata, et kõik lapsed saaksid hoitud. IRL ütleb otse: „Lastehoid peab olema kättesaadav kõikidele peredele. Anname lapsevanematele reaalse võimaluse valida sõime, lasteaia ja koduhoiu vahel. Tagame vastavate seaduste rakendamisega, et omavalitsused kindlustavad kõigile lastele lasteaiakohad. Võimaldame kõigile lastele ühe aasta jooksul enne kooliminekut alusõpet ning tagame omavalitsuste kaudu kõigile soovijaile vastava teenuse kas lasteaia või eelkooli näol, suurendamata rühmade lubatud suurust. Tõstame lasteaiaõpetajate palku, kehtestades nende üleriigilise alammäära.”
SDE lisab: „Viime lasteaia ja -sõime järjekordade kaotamiseks lasteaia pedagoogide palgad riigi finantseerimisele.”
KE täiendab: „Alustame lasteaia kooli­eelsetes rühmades tasuta toitlustamist ja tagame tasuta koolitoidu gümnaasiumi lõpuni. Tagame lasteaiakoha igale soovijale ja kõigile lastele tasuta koolieelse aasta lasteaias.”
RE võtab erakondade sarnase arusaamise kokku: „Põhikoolist väljalangejate arvu vähendamiseks tuleb pöörata erilist tähelepanu laste paremale ettevalmistamisele kooliks – selleks annab võimaluse alushariduse riiklik rahastamine.”
Selgub, et alushariduse olemus ja sisu ei ole erakondade eelisteemade hulgas. Põhiline paistab olevat, et tööjõud saaks panustada häirimatult majandusarengusse. Samas antakse lootust, et alusharidusse suunatakse rohkem riigi ressursse.


Üldharidus

Enamiku erakondade vähene tähelepanu hariduspoliitika põhimõttelistele probleemidele ei takista neid keskenduda üldhariduse käsitlemisel konkreetsetele rahalubamistele.
RE “tagab kõigile alghariduse saamise võimalikult elukoha lähedal. Selleks rakendatakse algklassides pearaha osana nn baasraha komponent, mida teatud õpilaste arvust alates makstakse ka iga täitmata õpilaskoha eest ning suurendatakse iga-aastaselt investeeringute komponenti üldhariduskoolide pearahas”. Sama ütleb KE: „Loome igale lapsele võimaluse kodu lähedal koolis käia”, kuid näeb erinevalt selle rahastamist: „rakendame uue kulupõhise üldhariduse rahastamismudeli.”
IRLi rahastamismudel: „Kehtestame kooli õppekaval põhineva rahastamismudeli. Pearaha suurus sõltub õppevormist ja kooliastmest. Kapitalikomponent sisaldub pearahas. Kogu riigieelarvest koolile eraldatav raha on sihtotstarbeline ja peab seega jõudma koolini. Õppekulude katmisel käsitleme koole ühtmoodi, sõltumata omandivormist.”
IRL lubab lisaks katta riigi poolt põhikoolis õppija õppevahendite ja koolitoidu kulu. Keskendutakse ka e-õppele ja lubatakse: „Töötame välja ja viime ellu kõiki õppetasemeid ja -liike hõlmava e-õppe riikliku programmi ehk „Tiigrihüppe II”, millega nähakse ette kaassaegse tehnilise varustuse soetamine kõikidele koolidele.” Igale lapsele lubatakse soetada arvuti kui tänapäeval üldhariduse omandamiseks hädavajalik õppevahend. Algatatakse riiklik programm, mille kaudu varustatakse põhikooli viimase klassi õpilased sülearvutitega.
SDE rahalubadused: „Kindlustame riigi poolt tasuta põhi- ja keskhariduse. Senisele täiendavalt rahastatakse riigieelarvest koolilõuna kogumaksumus, samuti töövihikud, kunstiõppetarbed, koolisõit ning õpilaskodude loomine ja ülalpidamine.” Sarnase pakkumise teeb ka KE: „Tagame põhikoolis tasuta õpikud, töövihikud ja muud õppevahendid, tõstes õppevahendite toetusi 1500 kroonini õpilase kohta.”
IRL lubatud õppekavaarendusele assisteerib RE: „Suurendatakse õppekava­de kaudu õpilaste valikuvabadust, soodustatakse individuaalset õpet, koduõpet. Õppekavad ja -korraldus peavad looma eeldused õpetaja, õpilase ja kooli vabaduse suurendamiseks, arendama loovust ja iseseisva töö võimet. Oluline on igaühe võimete arendamine maksimaalse piirini. See eeldab õppeasutustele ja õpetajatele senisest suurema iseseisvuse andmist, koolide spetsialiseerumist ja konkurentsi suurendamist.”


Kutseharidus

Kutsehariduses pakutakse uut vähe, mille selgeimalt esitab KE: „Jätkame kutseõppe kaasajastamist, tagades kutseõppuritele üldise riikliku stipendiumi, tasuta õppevahendid ja kaasaegsed ühiselamud.”
IRL lubab senisest enamat üldkeskhariduse ja kutsekeskhariduse integreerimist (õppekavaarendus, õppekorraldus, juhtimine). Kutseõppeasutuste arendamiseks lubatakse rahastada neid gümnaasiumidega võrreldes vähemalt poolteisekordse pearahaga.
RE lubab muuta võimalused paindlikuks – kutseõpet võimaldatakse ka neile, kel põhikool lõpetamata; luuakse tingimused erasektori oluliselt suuremaks kaasamiseks kutsehariduse ajakohastamisse. Soodustatakse säästmist laste kutse- ja kõrghariduse rahastamiseks, muutes selleks vanemate sissemaksed oma lapse hariduskindlustusse vähendatavaks füüsilise isiku maksustatavast aastatulust.
SDE pakub uue, seni vähe diskuteeritud lähenemise: „Põhikoolist massilise väljalangemise peatamiseks alustame kutsekoolide baasil algkoolilõpetanutele kutseõppekallakuga põhihariduse omandamise rühmade loomist – seadustatakse 4aastase õppeajaga töökool.”


Kõrgharidus

Kõrgharidussüsteemi korraldusest, korrastamisest ja sisust vaatavad kõik erakonnad mööda. Küll aga jagatakse uhkeid lubadusi üliõpilastele.
SDE lubab luua tingimused üliõpilastele õpingute nominaalajaga lõpetamiseks: “Tagame riikliku koolitustellimuse vähemalt 60%le keskhariduse omandanutest, kindlustades nominaalajaga edasijõudnud üliõpilased 2000kroonise õppetoetusega kuus ja edukamad täiendavalt 1000 krooniga kuus. Töötame välja üliõpilaste eluasemetoetuse ja transporditoetuse kava.” Kõigile bakalaureuseõppe edukalt lõpetanutele ja magistriõppesse astumise nõuete täitjatele lubab SDE tagada riikliku koolitustellimuse.
KE lubab luua üliõpilaste sotsiaalsete garantiide tervikliku süsteemi, et tudeng saaks õpingutele pühenduda.
Lisaks lubab RE tõsta riigi tagatud õppelaenude summat kuni 60 000 kroonini aastas, „et igaühel oleks võimalus õppida kõrgkoolis”. Õppelaenu võimaldatakse ka kutsehariduse omandamiseks. Igasugust õppetoetust makstakse lähtuvalt õppeedukusest. Eesmärk on, et üle poole tööealisest elanikkonnast oleks omandanud kõrghariduse.
Muudest haridusteemadest praktiliselt mööda vaadates sekkub kõrghariduse probleemide lahendamisse ka RL ning toob esile oma põhilise hariduslubaduse: „Rakendame tudengipalga kõigile nominaalajaga riiklike koolitustellimuskohti omavate õppekavade järgi õppivatele üliõpilastele. Bakalaureuseõppes on see 2000 ja magistriõppes 3000 krooni kuus, kutsekooliõpilastele tuleb maksta õppetoetust kuni poole miinimumpalga ulatuses.” Lisaks lubatakse kõigile võimekatele noortele kindlustada riikliku koolitustellimuse tasuta õppekohad kõrgkoolides vähemalt praegusel tasemel (igal aastal võetakse tasuta õpikohale minimaalselt 6300 üliõpilast), mis tähendab laste arvu vähenemise tõttu tasuta õppijate osatähtsuse kasvu üliõpilaskonnas.
Kõik erakonnad on mõistnud üliõpilaste elu- ja õpikeskkonna kaasajastamise vajadust. Konkreetseima lubaduse annab KE: „Kaasajastame ülikoolide ühiselamud, õppehooned ning teadus- ja õppetöö vahendid. Selleks eraldame 400 miljonit krooni aastas 10 aasta vältel.”
RL: „Üliõpilastele normaalsete õpitingimuste loomiseks investeerime kõrgkoolide väljaehitamisse määral, mis tagab 2012. aas­taks kõigile Eesti avalik-õiguslikele kõrgkoolidele ning nende regionaalsetele kolledžitele nüüdisaegse õppebaasi ning sotsiaalse infrastruktuuri.” Ambitsioonikas lubadus eeldaks ka arvutuste ja ajakava lisamist.


Huviharidus

Huvihariduse probleem on jõudnud erakondade ideoloogide teadvusse ja nad väljendavad end võidupakkumise kaudu sinna riigi raha suunata.
SDE: “Rahastame riigieelarvest kõigi põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste ning kutseõppeasutuste õpilaste huviharidust kahe nädalatunni ulatuses ehk 3000 krooniga aastas.”
KE: “Huvialaringides osalemise eest toetame igat last 2500 krooniga aastas. Anname igale õpilasele võimaluse tasuta külastada põhikooli ajal Eesti kultuurikeskust (näiteks Kumu või ERM), põhikooli lõpus Ermitaaži ning gümnaasiumis Louvre’i või mõnda teist Lääne-Euroopa maailmatasemel muuseumi.”
RE: “Huvihariduse arendamiseks kehtestame riikliku ringiraha: 2000kroonise iga-aastase pearaha igale kooliealisele (6–19aastasele) lapsele, mida saab kasutada üksnes spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks.”
IRL: “Kindlustame igale koolilapsele vähemalt kaks tundi nädalas tasuta huviharidust.” Lisaks lubatakse tugevdada laste kunsti- ja muusikakoolide võrku.


Õpetajad

Enim on ennast õpetajatele avanud IRL: „Haridussüsteem saab olla nii hea, kui head on õpetajad. Õpetaja amet on kõige vastutusrikkam amet üldse, sest õpetaja kätes on klassitäie laste edasine elutee. Riik peab hakkama õpetajat usaldama, hindama teda kui isiksust ja vääriliselt tasuma tema vastutuse eest.
Õpetaja sissetulek peab tunnikoormuse kõrval oluliselt sõltuma ka klassijuhatamise, individuaalse juhendamise, tundideks valmistumise ja muu lisatöö mahust. Tõstame esile õpetajaid, kes kasutavad aktiivõppemeetodeid ja toetavad õpilaste sotsiaalsete oskuste arenemist.
Õpetajatele kutse omistamise ja kutsekvalifikatsioonisüsteemi kujundamise anname üle õpetajate kutseorganisatsioonile. Õpetajatöö eelduseks põhikoolis seame esmalt isikuomadused ja seejärel pedagoogilise hariduse ning ainealase koolituse. Vähendame oluliselt õpetajalt ja kooli juhtkonnalt nõutud bürok­raatlikku asjaajamist, jättes rohkem aega pedagoogiliseks tegevuseks.”
Lisaks annab IRL konkreetsed lubadused: „Tõstame nooremõpetaja palga alammäära Eesti keskmisele tasemele. Võtame vastu riigikogu otsuse, milles näeme ette õpetajate vähemalt 15protsendilise palgatõusu viis aastat järjest. Maksame esmakordselt tööle asuvale pedagoogilise kõrgharidusega õpetajale 200 000 krooni stardiraha. See on laen, mis kustub kuueaastase pedagoogitöö jooksul.”
SDE keskendub palgakokkulepetele: „Seadustame üle-eestilised palgakokkulepped õpetajatega; kehtima peavad palgaastmed, eriti oluline on meie jaoks alampalga küsimus. Lasteaia, üldhariduskooli, huvikooli (sh spordikooli) ja kutseõppeasutuse õpetajate palgaläbirääkimiste lähtepunktiks kehtestame Eesti keskmise palga. Sõlmime lasteaia, üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste, huvikoolide juhtidega tähtajatud töölepingud.”
RE: „Hea hariduse võti on hea ja hästitasustatud õpetaja.”
KE: „Palgareformiga tõstame õpetajate ja õppejõudude palka igal aastal vähemalt neljandiku võrra ja võrdsustame lasteaiaõpetajad õpetajatega.”
RL: „Heade õpetajate hoidmiseks tõstame õpetajate keskmise palga nelja aasta jooksul kahekordseks.”
EER: „Lõviosa haridusse tehtavatest investeeringutest peab minema õpetajate ja õppejõudude palgatõusuks: seda igas haridustaseme lõikes. Töötasu peab lähiaastatel tõusma poolteist kuni kaks korda.”


Partnerite kaasamine

2002. a riigikogus heakskiidu saanud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni eesmärk oli kodanike ja nende ühenduste laialdasem kaasamine poliitikate ja õigusaktide väljatöötamis-, teostamis- ja analüüsiprotsessi. Neli aastat hiljem peame tõdema, et tehtud on vähe. Kaasatavad on määramata, puuduvad selged kaasamispõhimõtted ja -reeglid. Partnerid ei tea, mis on nende ülesanne. Kõik see on pingestanud ühenduste suhteid poliitikute ja ametnikega.
On üllatav, et vaid IRL ning vähemal määral üldise lubaduse vormis ka RL tähtsustavad valdkonna sotsiaalpartnerite kaasamist otsustusprotsessidesse.
IRL: „Hariduskorralduse arendamisel toetume õpetajatele ja õppejõududele, võttes arvesse nende kogemusi ja tagasisidet kui määravaid suuniseid õpikeskkonna ja hariduspoliitika kujundamisel. Haridusotsuste elluviimiseks kaasame rohkem tähtajalisi, teadlastest, tegevõpetajatest jt asjatundjatest koosnevaid töörühmi. Võimalusel delegeerime pideva iseloomuga ülesandeid kodanikuühendustele.”
Saame järeldada, et enamik tulevasi otsustajaid ei taha asjaosalisi endiselt laua ümber kutsuda, vaid hoida distantsil. Ühenduste avaldused, meedialood, seminarid, konverentsid ja foorumid on võimule ohutud. Need väljaütlemised võib jätta tähelepanuta. Hoopis raskem on samu väljaütlemisi ignoreerida, töötades partneritena komisjonides ja töögruppides, kus koostatakse otsuste tegelikke eelnõusid. Neist hirmudest lähtudes tõrjus praegune koalitsioon riigikogu saalist üksmeelselt välja enda vastu võetud otsuse arutada igal teisel aastal kodanikuühiskonna teemat riikliku tähtsu­sega küsimusena. Ju teati, kui palju jäeti tegemata.

Eesti koolisport on jõudnud Euroopasse

Usun, et ükski lapsevanem ei taha, et tema poja istmik oleks arvuti taga istumisest laiem kui õlad ning tütar tulevase emana ei suudaks terveid ja tugevaid lapsi sünnitada. Kõigist ei pea saama tippsportlasi, tähtis on tahe liigutada, et sellest kujuneks vajadus ja harjumus.

Näen Eesti Koolispordi Liidu (EKSL) korraldatud võistlustel pea igal nädalal tublisid noori, kes oma vaba aega mõnuga sportimisele kulutavad, kooli­päeva lõppedes harjutamas käivad ja nädalavahetustel oma kooli eest võistkonna välja panevad. Muidugi tugineb see suures osas õpetajate entusiasmile ja õnnelikud võivad olla koolid, kus selliseid eestvedajaid leidub. Loomulikult peaks see töö olema motiveeritud enama kui lihtsalt hea sõnaga. Just selle nimel olen ma EKSLi presidendina võidelnud.
Koolisport peab olema kõigile soovijaile kättesaadav ning riik ei pea las­tele sportimisvõimaluste loomist kooli juures pärast tunde võtma rahakulutusena, vaid investeeringuna tulevikku. Koolisport ei ole asi iseeneses, vaid tervislike eluviiside kujundamise algus.


Alternatiiv tänavale

Noorte tänavalt ära toomine ei saa olla lihtsalt sõnakõlks. Narko- ja alko­holiprobleemide ennetamiseks on vaja noortele pakkuda alternatiivi. Sportliku tegevuse kaudu EKSL seda teebki. Koolispordi idee on pakkuda õpilastele sportlikku vaba aja veetmise võimalust pärast tunde oma kooli juures, vajaduseta sõita linna teise otsa raha eest trenni.
Me ei tegele lastega, kelle vanemad suudavad maksta spordiklubides käimise eest, vaid nendega, kellel neid võimalusi ei ole. Koolisport peab olema kättesaadav kulutusi tekitamata. Praegu oleme olukorras, kus väga paljud on sunnitud spordiringidest loobuma, kuna klubid küsivad vanematelt liiga kõrget hinda. Koolisport ennetustööna on märksa olulisem ja vähem kulukas kui võitlus tagajärgedega.
Sageli aitab isiklik eeskuju laste maailmapilti kujundada. Minu tee spordi juurde sai tõuke, kuulates Elva kooli saalis imetlusega Ants Antsonit. Nüüd on minu kord innustada neid, kes on valiku ees. Koos EKSLi projektijuhi Rauno Pehkaga käime koolides, kohtume õpilastega ning viime läbi võistlusi. Oleme algatanud mitmeid üle-eestilisi spordiprojekte, nagu näiteks tervisepäev, mis juba mitmendat aastat on sügiseti koolielu lahutamatu osa.
Koolispordi tegemine ei nõua EKSLi kuulumist
Oleme viimase poolaasta jooksul pannud suurt rõhku teavitustööle ja saanud väärt tagasisidet. Meie võistlussarjadest võtab osa juba üle poole kõigist Eesti koolidest. Ekslik on kartus, nagu ei pääseks koolispordivõistlustele, olemata EKSLi liige – meie võistlussarjades saavad osaleda kõik koolid, kes selleks soovi avaldavad. Lastele, kes käivad ka mõnes spordiklubis, ei tehta takistusi võistlemaks oma kooli eest meie võistlustel.
Kuna võistlussarju on kümmekond ja need on jagatud nii, et tegevust jätkuks kogu õppeaasta jooksul, ei ole ka poole pealt võimatu n-ö reele hüpata. Praegu käib meie üks populaarsemaid võistlussarju Nike Cup korvpallis, mille Osavaima Korvpalluri finaal toimub Saku Suurhallis kevadiste Eesti Meistriliiga play-off-seeria finaalmängude vaheaegadel väga suu­re publiku ees. Eri alade treenerid hoia­vad meie mängudel silma peal. Just EKSLi võistlustelt algas näiteks Margus Hundi tähelend.
Viiendat aastat järjest toimub Viljandis 300 osavõtjaga võrkpalliturniir Sadolin Cup. Tänavu saab 50aastaseks Eesti vanim noortespordisari “Tähelepanu, start!”. Selle finaalvõistlus on planeeritud suure spordipeona Tartu A’le Coq’i Spordihallis ja televisiooni vahendusel saavad sellest osa kõik spordihuvilised. Oma võistlussarjad nii võrk- kui ka korvpallis on õpetajatele, kus osavõtjate arv aasta-aastalt, nagu lastegi puhul, pidevalt kasvab.
Pidevad vaidlused õpilasspordi vajalikkuse üle lõppesid möödunud sügisel, kui kultuuriministeerium otsustas käesolevast aastast panustada senisest rohkem just liikumisharrastuse, sh koolispordi edendamiseks ja toetuseks. Kokku suureneb riigi toetus koolispordile tänavu üle 2,5 korra.


Euroopa ei mõista Eesti vaidlusi

Kahtlust koolilaste vaba aja sportliku sisustamise vajaduse üle ei kohta Euroopa riikides just tihti. Nüüd on meie õpilastel EKSLi kaudu avanenud võimalus pista rinda teiste riikide noortega ka rahvusvahelistel võistlustel. Veebruaris võistlevad Eesti tublimad koolinoored suusatamises Andorras, aprillis korvpallis ja juunis kergejõustikus Prantsusmaal. Sügisel, uue kooliaasta aluses osaleb enam kui 150 õpilast Põhjamaade koolispordi festivalil Soomes. See innustab lastega kooliväliselt tegelema ka õpetajaid, kelle jaoks paarisajakroonisest tasust olulisem on tunnustus tehtud töö eest.
Kallid õpetajad! Tänan teid selle töö eest, mida olete teinud koolispordi arendamisel. Uskuge, teie isiklik eeskuju ja suunamine annavad lastele rohkem, kui oskame täna arvata ja loota.
Rahvusvahelisse Koolispordi Föderatsiooni kuulub 63 riiki, möödunud suvel valitud uude juhatusse pääses vaid kuus riiki ja Eestit esindab nende hulgas siinkirjutaja. Lähipäevil tuleb meil anda vastus, kas oleme valmis vastu võtma Eestile pakutud võimaluse korraldada 2009. aastal koolinoorte kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Meiega arvestatakse kui tegijatega, kuid riigi toetuse ja abita, mis eeldab suhtumise muutumist, edasi minna ei saa. Kui me end ise tõsiselt ei võta, ei võta ka keegi teine.
Pildil:

Waldteufeli valssi võib veel vaja minna

Toomingad õitsesid ja duhhovoi mängis Musumäel Emil Waldteufeli valssi „Uisutajad”. Olid varased 80ndad, muusika vanalinnas oli tulevase vabaduse esimesi märke. „Milleks õitemöllus „Uisutajad”¥ „Ah, kes sellest trit­sutamisest siin Tallinnas enam midagi mäletab,” oli pasunamees veendunud. Vana valss tuli meelde, kui Niguliste varjus sai detsembris valmis Tallinna esimene, praegu ainuke tehisuisuplats.

Jeti jäähalli tegevjuht Fred Randver räägib, et uisutamisteenuse pakkumisega käisid nemad linnavalitsuses juba 2004. aasta jaanuaris. Läinud jõulude eel sai 1300 ruutmeetrit jääd valmis ja rahvas Toompea taustal liuglema. Esimese kuuga loeti kokku 15 500 külastust.


Lõbusõit ei lähe lastele kalliks

Uisutada saab tänavu märtsi keskpaigani, siis jätkuvad Harju tänava tühermaal haljastustööd. Külmu­tusseadmed, kompressorid, muu platsi valamiseks ja korrashoidmiseks vajalik läks Randveri sõnul firmale maksma vahemikus 5–10 miljonit kroo­ni. Meil on nüüd soojarekorditega talved, elektrit kulub liuväljal kõvasti. Linn ehitas selle tarvis vanalinna uue alajaama.
Randver ütleb, et nad panid linnavalitsusele südamele, et liuväli peab olema just keset Tallinna. Et inimesed laskuksid oma „mägedelt” mõnigi kord all-linna, õpiksid seda uuesti nautima. Ja miks peaksidki meie lembepoognad või tervisesport tervikuna saama teoks kusagil inimeste silma alt eemal. „Riias, Helsingis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Pariisis, Londonis ja New Yorgis – igal pool on liuväljad linna keskmes, on seal muuhulgas ka üks jõululõbudest, meil looks liuväli näiteks koos Raekoja platsi kuuse ja laadaga ühtse terviku,” rõhutab Randver.
Jeti-mehed ei räägi veel, kui kasumlik nende uus ettevõtmine on olnud, küll aga on nad püüdnud uisusõpradele vastu tulla. On päevi, mil kõik saavad sõita tasuta. Kui kool registreerib mõne klassi liuväljale kehalise kasvatuse tundi, ei ole vaja maksta muud, kui uisurent (15–20 krooni), kui endal uiske käepärast ei ole.
Firma on laenutamiseks varunud 300 paari uiske ja hätta jäävad nad ainult siis, kui korraga tahab uisutada 150 inimest, kel kõigil ühesugune jalanumber. Popi­mad numbrid on 38–43, kõige väiksema uisutaja jalg võib olla nr 24, kõige suuremal 47. Randver ütleb, et kui keegi teab, kust saaks osta uisud nr 48, andku sellest operaatorfirmale teada.
Firma lepingus linnavalitsusega on otsesõnu kirjas, et igal koolipäeval kella 10–13 on õppuritel õigus platsi tasuta kasutada, seda aega on nüüd kella 15ni pikendatud. Et segadusi ei tekiks, peavad koolid oma uisutamisplaanidest ette teatama aadressil www.uisuplats.ee. (Randver selgitab, et uisuplatsiks on liuväli ristitud mitte keeleuuenduslikel kaalutlustel, vaid sellepärast, et katsu sa arvutis maadelda näiteks sõnaga jääväljak või mõne muu variandiga täppidega tähtedest.)
Kõige suuremad sõitjad õpivad Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja Pel­gulinna Gümnaasiumis. Esimesed on kohe iga päev mõne võimlemistunniga platsis, neil on õpetaja Harry Seinberg isegi uisutamistrennis käinud. Kes pikast koolipäevast ühe tunni on liuväljal ära käinud, naaseb teistesse tundidesse nagu uus inimene, on Randver, ise GAGi vilistlane, veendunud.
Ta mõtleb, et Harju tänavale võiks tulevikus ka uisutamisõpetaja või treeneri ametisse võtta, sest kooliõpetajate sõiduoskus jätab mõnikord tugevasti soovida. Uisuplatsi peremehed on veel tähele pannud, et nende ettevõtmine on isad pereelus ettepoole nihutanud, üks koht, kuhu lapsega koos minna ja oma võrratuid oskusi näidata, on nende jaoks Tallinnas juurde tulnud. Liuväljade taastulek annab tunnistust edenemisest meie sotsiaalelus. Randver on kasvanud Tallinnas Kristiine linnaosas, kus poisid tegid õue peal aasta ringi sporti, mängisid ka hokit. Nüüd laiub seal küll ilus golfimuru, aga lapsi kuskil näha ei ole, istuvad kodus arvutis. Nad tuleb Randveri meelest õue tagasi tuua, olgu liuväljalegi, et nad elu vintsutustele kord vastu peaksid ja tervishoidu palju raha juurde ei nõutaks.


Liuli, liulihoo!

Sõnapaar on pärit küll Edgar Arro „Kiige­laulust”, aga aeg läheb edasi, ujumise järel on uisupisik nüüd levimas ka Tartusse ja Pärnusse. Randver ütleb, et kui eestulevaks talveks tehisliuvälja tahta, on just praegu viimane aeg läbirääkimisi pidada. Tartu näiteks tuli sellekohase sooviga juba läinud aastal lagedale, aga jäi mõtlemistega liiga hilja peale. Veel rõhutab ettevõtja, et ega nemad üksipäini kuskil liuväljaga maha saa, kohalik omavalitsus peab seda kindlasti tahtma, erasektor ja avalik sektor teineteist igati toetama.
Helsingi on oma 100 000 inimese võrra suurem kui Tallinn. Mitu tehisliuvälja seal on¥ Tuleb välja, et 53 meie ühe vastu. Ja siis võib veel küsida, miks soomlased alati jäähokit maailmameistri tiitlile mängivad, on maailmameistrid olnud¥ Sellepärast, et nad on pisikesest peast uisutama õppinud.
Arenguruumi on veelgi. Jeti jäähallil ega Harju tänava uisuplatsil ei ole oma muusikajuhti. Mängivad esialgu, mida iganes, et peilida välja, mis uisutajatele kõige paremini peale läheb. Uisutavad paarid on tihtilugu armunud, seda peab plaate keerutades arvesse võtma, ja ehk võiks liuväljadelgi ette välja kuulutada, millal seal kõlab näiteks Viini klassika, Elvis või eesti popp.
Mis Waldteufelisse (1837–1915) puu­tub, siis selle saksa päritolu prantsuse pianisti ja helilooja ilus valss on juba üle saja aasta vana. Millal meie maapoisid selle peale tulid, et vanast vikatist tritsud teha ja jäätunud heinamaal elust mõnu tunda, ei ole siinkirjutajal teada. Pakri rootslased sõitnud veel sajand tagasi luu-uiskudel.

Jäähoki läheb hoogu tuleval aastal

Jäähoki liit tahtis juba sel õppeaastal koolielu edendamisel hoogsalt kaasa lüüa, aga sooja talve tõttu jäime ajahätta. Meil oli plaanis korraldada koostöös Eesti Koolispordi Liiduga lastele sportlik koolivaheaeg, kuulutades välja üle-eestilise konkursi kooli juurde rajatava ilusaima liuväljaku väljaselgitamiseks. Sellise ettepanekuga pöördusime ka Eesti Koolispordi Liidu poole, kuid talve pikale veninud alguse ning heitliku ilma tõttu jäi projekt katki. Loodetavasti õnnestub järgneva õppeaasta sügisel konkurss välja kuulutada.
Projekti eesmärk oli pakkuda koolilastele lõbusat ja sportlikku ajaveetmisvõimalust nii koolivaheajal kui ka koolitunnis. Heaks näiteks on siin Viljandi vastvalminud tehisjääväljak, kus SA Viljandi Jääkeskuse ja linnavalitsuse koostöö raames viiakse läbi Viljandi koolide kehalise kasvatuse tunde. Eesti Jäähoki Liit ei näe põhjust, miks ei võiks talviti koolides kehalise kasvatuse tunde viia läbi just jääl. Meil on lähiaastatel plaanis viia taolisi projekte ellu ka Valgas ja Pärnus.
Ilusaima kooliliuvälja projekt nägi aga ette liuväljakute hindamiskomisjoni loomise ning parimatele ja ilusaimatele liuväljadele auhindade väljapanemise. Pikemas perspektiivis oleksime tahtnud saata oma parimaid mängijaid ja treenereid koolidesse oma oskusi näitama ja õpetama ning võimalusel algatada koolidevahelise jäähokivõistluse traditsiooni. Meie eesmärk on lastele uisutamist õpetada ning jäähokit tutvustada.
Eesti jäähokist võib lugeda meie eelmisel aastal väljaantud „Jäähoki ABC” raamatust, kust leiab Eesti jäähoki arenguloo selle algusaegadest kuni tänapäevani ning jäähokiõpetuse lühikursuse. Raamatud on saadaval kõikides hästi varustatud raamatukogudes ning -poodides. Internetist on seda võimalik hankida aadressil http://www.raamatukoi.ee.
Etteruttavalt veel, et koostöös haridusministeeriumiga on algatatud Eesti kutseharidussüsteemi nn jäähokiklasside loomise projekt, mille eesmärk on luua noorsportlastele aktiivse sporditegemise võimalus ning tõsta seeläbi oma spordimeisterlikkust erialase hariduse omandamise kõrvalt. Loodetavasti saavad esimesed jäähokimängijad nende jaoks spetsiaalselt väljatöötatud õppeprogrammi (tavaõppetöö ja treeningud kombineeritult) raames kutseharidust omandada ning jäähokit mängida juba 2007/2008. õppeaastast.

Riho Soonik,
Eesti Jäähoki Liidu peasekretär

Eksam nagu iga teinegi

Kehalises kasvatuses on võimalik gümnaasiumi lõpetamiseks sooritada koolieksam. Kuna selline võimalus tekkis alles 2006. aastal, ei ole sellega veel harjunud õpetajad ega õpilased.

Koolieksam võib vormilt olla suuline, kirjalik või suuline ja kirjalik. Kuidas seda eksamit läbi viia, mida õpilane peab teadma ja oskama, kas on ka normatiivid¥ Kehalise kasvatuse üleriigiline ainenõukogu leidis novembrikuisel koosolekul, et see saab toimuda nagu mis tahes aine eksam. Ainenõukogu on seisukohal, et kehalise kasvatuse eksam peaks olema teoreetilis-praktiline.


Tee ja tõesta

Ka näiteks bioloogias, geograafias on kirjalik eksam praktiline, kui ülesanne suunab otsima vastust kaardilt, viima läbi katseid, võrdlema esitatud diagramme. Samal moel on võimalik esitada ülesandeid kehalise kasvatuse eksamil. Need esitatakse kirjalikult, kuid nende täitmine nõuab muu hulgas praktilisi sooritusi.
Selliseid võimalusi õpitulemuste saavutatuse hindamiseks on palju. Koostada võib testi, mille küsimuste hulgas on praktilist sooritust, jälgimist, võrdlemist nõudvaid. Võib koostada eksamipiletid, mis sisaldavad 2–3 ülesannet. Kaugushüppes näiteks saab anda õpilasele ülesande viia läbi kaugushüppe soojendus, sooritada määrustepärane hüpe ja mõõta tulemus. Nii ei hinnata hüppe pikkust kui tulemust, vaid seda, kas õpilane oskab teadmisi praktikas rakendada.
Kestvusjooksu puhul teeb õpilane jooksueelse soojenduse, läbib ühtlases tempos näiteks 3000 m pikkuse distantsi ja sooritab jooksule järgnevad lõdvestus- ja venitusharjutused. Eksamiülesanne võib seisneda selles, et õpilane on põhikooliõpilaste spordipäeval kohtunik või peab ise läbi viima mõne klassidevahelise võistluse. Eksamiülesanne võib olla seotud orienteerumisega. Seejuures on võimalik kontrollpunktidesse paigutada ülesandeid: küsimused olümpialiikumisest ja Eesti sportlastest, korvpalliviske sooritus vastavalt reeglitele.
Eelnenud näidetest nähtub, et kehalise kasvatuse eksamit ei pea läbi viima vaid laua taga. Oskusi ei saa/ ei pea kontrollima vaid paberil kirjapanduna. Samas on õpitulemuste hulgas pooled sellised, mida on võimalik kontrollida ka kirjalikus või suulises vormis eksamiga. Küll aga tuleb eksamimaterjali koostamisel unustada normatiivid. Kõik, mida õpilase füüsilise võimekuse arendamiseks on olnud võimalik teha, on tehtud eelnevate kooliaastate jooksul, eksamil tulemusele hüppamine või ajale jooksmine ei muuda enam midagi ega mõõda õpitulemuste saavutatust.
Teoreetiliste teadmiste kontrolliks võib pärast (või enne) praktiliste ülesannete täitmist lahendada õpetaja koos­tatud teste olümpiamängude ja spordialade ajaloo ning spordialade võistlusmääruste teadmise kohta.


Uurijad on teretulnud

Ja ikka on ka see võimalus, et õpilane võib ühe koolieksami sooritada uurimusena. See on hea võimalus kehalise kasvatuse kui aine olulisuse rõhutamiseks ning õpilaste huvi äratamiseks valdkonna teoreetiliste aluste uurimise kohta. Õpilaste asjaliku juhendamise korral võib uurimuse tulemustest olla kasu enam, kui esialgu arvata võiks. Näiteks võib lasta õpilasel uurimuse käigus oma maakonna kahe viimase aasta maakonnalehtedest välja tuua, mitu korda ja milliste ürituste või spordialadega seoses on nimetatud tema kooli. Kui see tulemus on muljetavaldav, on põhjust öelda, et õpetaja on oma tegevusega oluliselt kooli mainet kujundanud, sest on koole, kus kehaline kasvatus peab ikka veel enda olemasolu õigustama.
Arvestades teema aktuaalsust, on kehalise kasvatuse üleriigilisel ainenõukogul koostöös Eesti Kehalise Kasvatuse Liiduga plaanis suvel Haap­salus toimuvas kehalise kasvatuse õpetajate suvekoolis läbi viia sel teemal loenguid.

Viktor Nõmm,
üleriigilise kehalise kasvatuse ainenõukogu esimees

Kehalise kasvatuse ainekava

1. veebruarini laekunud parandus­ettepanekud kandsime ainekavasse kiiresti sisse ja 5. veebruariks oli see koos. Töörühma arvates võiks kava kehtima hakata. Aga mine sa tea, kuidas valimised lähevad ja mis edasi saab.

Esimest korda on kehalise kasvatuse tundidesse kavandatu klasside kaupa lahti kirjutatud. Seni olid nõuded esitatud kooliastmete kaupa ja õpetajad ise pidid tunnid klasside jaoks täpsemalt lahti kirjutama, aga ega see kõigile meeldinud. Õpetajad on tahtnud, et kooliaasta oleks täpsemalt maha pandud, määrusega kindlaks määratud.
Teiseks on eri spordialade staatus üldhariduskoolis nüüd täpsemalt määratletud. Võtkem näiteks sportmängud. Praegu on neist põhilised jalgpall, korvpall ja võrkpall, mida peaks õpetama. Aga ka pesapalli või saalihokit tahaks mõni kool, kel baas on, õpetada. Nüüd on nii, et kolmest põhilisest võib ühe mängu ära jätta ja teisi õpetada nii palju, kui jaksu on. Tallinna Saksa Gümnaasium, mis on küll tugev spordikool, ei saa võrkpalli õpetada, sest neil on kolm klassi korraga tunnis. Kool võib ka valida, kas ta õpetab suusatamist või uisutamist.
Kolmandaks on nüüd määratletud kohustuslike ja valikalade suhe kehalises kasvatuses. Põhikoolis on vabaks jäetud 20% õpetatavast, gümnaasiumides võib omavolitseda 50% raames. Nii oli see nõukogude aja lõpus ja on nüüd jälle, kui kava kehtima hakkab.
Oleme enam rõhku pannud niisugustele elutähtsatele aladele nagu uju­mine ja orientee­rumine. Neid ei pea väga hästi selgeks saama, aga ära uppuda või metsa eksida kooliskäinud inimene ei tohiks. Kohustuslik on ujumine ainult esime­ses kooliastmes, aga kui koolis on ujula, saab õpetaja ujumistunde teha gümnaasiumi lõpuni, ainekava pakub sellise programmi.
Kuidas saab seda kõike ära õpetada, kui tundide arv ei kasva? Sel moel, et õpitulemused ei pruugi enam nii head olla. Mõni ala jääb ka elementaarse oskuse tasemele. Kui lapsele on näiteks suusatamist koolis õpetatud, peab ta 1. klassi lõpuks ühe kilomeetri suutma läbi sõita.
Ka telesaade „Tantsud tähtedega” on ainekavasse oma jälje jätnud. I kooliastmes lööme rahvatantsu, aga 4. klassis peaks juba peotantsude põhisamme õppima hakkama. Üle kaheksa tunni aastas tantsida ei saa, aga see-eest on tantsimine kõikides klassides.
Töörühm loodi alles läinud aasta märtsis, sinna kuulus kolm inimest Tartu Ülikoolist, neli kehalise kasvatuse õpetajat ja allakirjutanu. Päris uut ainekava me nii lühikese ajaga teha ei saanud, korrastasime senist.

Inimeseõpetus on põnev!

Kogu õppekavaarenduse ümber käiva poliitilise virvarri kõrval võib jääda piisava tähelepanuta, mida põnevat koolielus inimeseõpetuses ja sellega seotud tunnivälises tegevuses toimub.

Inimeseõpetus ühendab psühholoogia, meditsiini ja filosoofia teadmisi, õppeaine eesmärk on toetada õpilase sotsiaalset ja kõlbelist arengut, suurendada eneseusaldust. Faktiteadmiste andmisest olulisem on hoiakute kujundamine. Vähe on sellest, kui noor teab tervisliku toitumise põhimõtteid, kuid tal puudub valmisolek neid järgida. Parimaid tulemusi saavutatakse siis, kui õpilane osaleb aktiivselt õppeprotsessis ning õpetaja on suunanäitaja (nt arutelud, juhtumite analüüsid, rollimängud, õppevideod jm).
Projektid on täiendav võimalus, ainuüksi neile tervist edendavat tegevust rajada ei saa, sest selles töös puudub järjepidevus. Projektid ei asenda tundides tehtavat. „Inimeseõpetuse tundides saab käsitleda süsteemselt kõike, mis tervisesse puutub, nii füüsilise kui ka vaimse tervise aspekte. Projektid ja külalislektorite loengud on traditsioonilisele koolitunnile vahelduseks ning toetuseks,” kinnitab Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi bioloogia- ja inimeseõpetuse õpetaja Eva Palk.


Konverentsid, uurimistööd

Tallinna Kristiine Gümnaasiumis toimus sel õppeaastal konverents „Märka inimest”, kus 10. kl õpilased viisid õpilaste hulgas läbi küsitluse, et selgitada välja, kui sallivad on õpilased teistsuguste kaaslaste suhtes ja millised on nende eelarvamused. Teiste hulgas esinesid erivajadusega õpilased ise: vaegkuulja, -nägija ja Downi sündroomiga noor. Sageli kuulub konverentside ettevalmistusse uurimistööde koostamine õpilaste endi poolt.
Õpetaja Anu Rannuse sõnul on nende koolis suur huvi psühholoogia vastu. Eelmisel aastal tegi 12 õpilast psühholoogias töö. „Erinevate allikatega töö avardab noore mõttemaailma – kõik ei olegi nn must ja valge. Uurimuse kokkuvõtte kirjutamine arendab analüüsi- ja üldistusoskust ning töö ettekandmine lisab esinemisjulgust,” nendib Rannus, kellel on uurimistööde juhendamise kogemust ligi kümme aastat.
Tänavuse konkursi teema on „Tervis, seksuaalsus, suhted – turvalisus!¥”. Tublimad uurimistööde kirjutajad ja juhendajad selguvad mais õpilaskonverentsil „Armastuse terviseks!” (vt täpsemat infot http://www.amor.ee/44339).


Klassiruumist välja

Kärdla Ühisgümnaasiumi noored on aastaid inimeseõpetuse tundide raames külastanud sünnitusosakonda ja perekonnaseisuametit. Kuna enamikule õpilastele ei ole kooselu/abielu sõlmimine ja laste saamine veel aktuaalne, on neil raske ka sellekohast infot vastu võtta. Kuuldu-nähtu mõistmisele võib takistuseks saada mõtteviis „minuga küll seda ei juhtu”. Hiiu haiglas õppekäike läbi viiv naistearst Merike Tingas tunneb rõõmu, et viimase kümne aastaga on noored muutunud julgemaks, teadmised rasestumisvastastest vahenditest on paranenud ning abortide arv saarel vähenenud.


Koostöö ja võrgustik

Inimeseõpetuse õpetajad on teinud tihedat koostööd Eesti Punase Ristiga (vt täpsem info www.redcross.ee), kelle käest saab tellida esmaabikoolitusi nii õpilastele kui ka õpetajatele. Esmaabivõistlused on kooliõpilaste seas jätkuvalt populaarsed ja neid korraldatakse mitmes maakonnas koos terviseteemaliste viktoriinidega.
Kooli terviseedendamisest huvitatud koolid on koondunud Tervise Arengu Instituudi ellukutsutud tervist edendavate koolide (TEK) võrgustikku, kuhu kuulub 73 kooli üle Eesti (vt täpsem info www.tai.ee).
Inimeseõpetuse Ühingusse kuulumine annab võimaluse jagada oma häid ideid/kogemusi ja olla kursis ainevaldkonna uudistega. Ootame kõiki ainevaldkonnast huvitatuid Inimeseõpetuse Ühingu üldkoosolekule (vt www.iu.ee).


Õpilastele meeldib

„Inimeseõpetus võiks olla vähemalt kaks korda nädalas. See on tore tund, kus saan õppida suhtlemist, teeme rühmatöid.” (Marko, 6. kl)
„Olen hakanud vaatama, mida ma söön ja trennis olen ka hakanud rohkem käima – tervis on tegija!” (Mari-Liis, 7. kl)
„See on hästi huvitav ja põnev tund. Eriti just suhete teema. Iga noor peaks teadma, kuidas ennast suguhaiguste eest kaitsta. Ja see on ka oluline, et õpetatakse endast lugu pidama. Igaüks on eriline.” (Liina, 8. kl)
„Psühholoogia meeldis mulle, kuna seal sai lahendada erinevaid teste ning oli päris huvitav, samas mitte selline igav tuupimine, vaid sai ka oma arvamust avaldada. Erinevaid teemasid sai arutada rühmatöödes ja polnud vaja kogu aeg midagi kirjutada ja üles märkida. Ma ei usu, et ma midagi konkreetset õppinud olen, aga ennast arendanud küll. Olen õppinud oma mõtteid väljendama ja kinnitust saanud, et ka teised saavad samuti asjadest aru nagu mina ja mõned hoopis teisiti kui mina või minu sõbrad või vanemad.” (Merlin, 11. kl)

Ernst Idla tagasi kodus

Jaanuaris toimus Stockholmis Eesti ja Rootsi õpetajatele kolmepäevane seminar „Lapsed liikumas”, mille kor­raldas Rootsi Idla Selts. Toimus see Rootsi kehakultuuri instituudis, mille esimene rektor oli tuntud rootsi võimlemise rajaja Per-Henrik Ling (1776–1839). Eestlaste jaoks muutis seminari eriliseks teadmine, et ka Ernst Idla (1901–1980) treeningtunnid toimusid kunagi samas hoones.
Eestist osales kokku 12 õpetajat Tallinnast, Tartust, Võrust, Viljandist, Rakverest, Tapalt ja Paidest. Korral­da­jad olid kursuse heaks kordaminekuks teinud palju ettevalmistusi, alates tundide läbiviimisest kuni eestlastest kursuslaste majutamiseni peredes. Koolitust viisid läbi Daisy Idla-Nilsson, Barbro Hultman ja Karin Törngren. Kaasa aitasid endised Idla võimlejad ja noored, kel soov jätkata Idla liikumisõpetust. Praktilised tunnid vaheldusid teoreetiliste teadmiste andmise ja diskussioonidega. Programmis oli ka näidistund eelkooli­ealiste lastega. Tihedale programmile vaatamata jõudsime ära käia Rootsi kuninga palees. Kuningliku perekonna ametlikku residentsi olid mõned meist varemgi külastanud, aga seekordne külastus oli harukordne, sest lossi tutvustas endine Idla võimleja, üks meie koolitajatest – Barbro Hult­man, kes lossis kümme aastat pressinõuniku ametit pidanud. Suur aitäh Rootsi Idla Seltsile sooja vastuvõtu eest.
Kellel tekkis Idla võimlemise vastu suurem huvi, võib osaleda 17.–19. augustini Eesti Spordiseltsi Kalev võimlemisfestivalil Kuressaares, kus tutvustatakse taas kord Idla võimlemissüsteemi.

Thea Turulinn,
Tallinna Reaalkooli õpetaja
 

Unustage tagasihoidlikkus!

Kel iganes kavatsus välismaal tööd ja leiba otsida, peaks endale teadvustama tööintervjuu tähtsuse selles kadalipus.

Olles talvisel koolivaheajal kasutu ja rahatu, tuli mul ette võtta päästeoperatsioon, mis lubaks Inglismaal edasi olla. Asusin usinasti arvutiga suhtlema: saatsin sada avaldust-enesetutvustust teele. Sain paari tosina jagu kirjalikke vastuseid pluss mõned telefonikõned – lõpptulemusena kümme intervjuud. Iga intervjuuga muutus enesetunne kehvemaks. 
Intervjuu ei ole pelgalt inimese ülevaatamine, nagu võiks ehk lihtsameelselt ette kujutada. Kui me Eestis tõsisemat teavet vajame, kasutame ilmselt taustauuringu teisi vorme: leiame ühised tuttavad koolipäevilt, endisest töö- või elukohast, kellegi sugulase või sõbra ning uurime siis neilt, mis kala meil mõrras on. Siinses suures Paabeli segaduses tuleb aga igaühel ise enda eest väljas olla ning mulje, mille endast paarikümneminutise kuni tunniajalise vestluse ajal suudate jätta, võib olla otsustav selles, kas teie püüdlusi kroonib edu või mitte.


Vaja on kõikvõimalikke pabereid

Et inimesed ja nende ootused-nõudmised on väga erinevad, on ennast intervjuuks sajaprotsendiliselt ette valmistada võimatu. Midagi saab siiski ära teha. Nimelt hankida hulk pabereid. Nende hulgas peavad kindlasti olema soovituskirjad, tavaliselt kaks, kuid küsitakse ka kolme. Sealjuures ei ole tähtis niivõrd nende sisu, kuivõrd allakirjutanud inimese nimi, aadress, meiliaadress ja muidugi telefoninumber (tavaliselt uuritaksegi teie tausta telefonitsi, mistõttu valige soovitajaks inimene, kes end toru otsas võõrkeeles rääkides kindlalt tunneb).
Arvestades kandidaatide hulka, pole võimatu, et otsuse tegemisel saab kaalukeeleks ainuüksi see, kas teie tagapõhja uurimiseks on vaja võtta kohalik või rahvusvaheline kõne. Või siis jäävad teie head küljed küllaldaselt rõhutamata soovitaja väiksema sõnavara ja eestlasliku vaoshoituse (millega siin pole midagi peale hakata) tõttu.
Teine tähtis paber on väljavõte po­litsei karistusregistrist, mis peab olema tõlgitud ja notariaalselt kinnitatud ning lastud teha mitte varem kui kuus kuud enne selle esitamist tööandjale. Niisugune tõend ei pruugi aga alati piisavaks osutuda. Minult nõuti ühes eelkooliealiste laste asutuses näiteks kohapeal tehtud kriminaalse tausta uuringut (CRB). Ja ehkki mind oli sinna saatnud agentuur, kes minus ohtu ei näinud, kohtles asutuse juhataja mind nii, nagu oleks mul mõni kohutavalt nakkav haigus küljes. Vabandas küll ette ja taha, kuid mõte igast sekundist, mille ma veel majas veeta võinuks, tekitas temas suisa paanikat.
Paberite seas peavad kindlasti olema ka haridust tõendavad dokumendid, tunnistused kõikvõimalikelt kursustelt, kus olete osalenud, pass ja paljudel juhtudel ka juhiload ning esmaabi andmise oskust tõendav tunnistus (kaks viimast eriti juhul, kui tahate saada lapsehoidjaks või hooldajaks).
Kui teie paberid on üle vaadatud, algab intervjuu. Vastates unustage ta-gasihoidlikkus ja vaoshoitus! Rääkige enesekindlalt, valju selge häälega oma saavutustest. Kui käisite klassiga teatris, nimetage seda tähtsalt projektiks; kui vestlesite lapsevanematega, olgu see sotsiaalne taustauuring jne.


Enesekiitus on vältimatu

Kõlavate sõnadega pole mõtet koonerdada, sest nii räägivad kõik ja ilmselt võtab kuulaja seda arvestades niikuinii kõigelt vahtu pisut vähemaks. Mis jääks järele, kui teie ausalt ja ilustamata räägitud jutult kooritaks üks kiht värvi maha¥
Nooremal põlvkonnal tagasihoidlikkusega ehk enam probleeme pole, kuid ladusat enesekiitust tasub harjutada küll. On vaja ära aimata, mida intervjueerija soovib kuulda, ja seda rääkidagi. Näiteks kui tegemist on kooli ja algklassidega, tuleb kindlasti mainida, et elu ilma kolmekümne lärmaka lapseta kaotaks teie jaoks mõtte, keskkoolis aga, et olete õpilase igakülgseks arendamiseks valmis tegema kõik. Alati on hea anda märku sellest, et teie jaoks on kõik võrdsed, sõltumata nahavärvist, klassikuuluvusest ja religioossetest tõekspidamistest.
Kui soovite peres lapsehoidjana tööd leida, on olukord veelgi komplit­seeritum. Kui lapsed on kodus, saab üht-teist nende pealt välja lugeda, muudel juhtudel vaid õunte pealt. Et üldine hoiak siin maal on laste suh­tes ülimalt salliv, tuleks vaadata läbi eelnev kirjavahetus perega, et sealt mõnd võtmesõna tabada. Kui leiate kirjast fraasi our adorable child (meie jumaldatud laps), soovitan teil hoolikalt kaaluda, kas olete valmis laste iga hõike peale jooksma, nende järelt pidevalt koristama, 10aastastel saapapaelu kinni siduma ja seejuures neid lakkamatult tubliduse eest kiitma.
On aga ka teistsuguseid inimesi, neid, kes ei tee mõttes või paberil plusse ja miinuseid enda koostatud tabelisse, vaid tahavad sinust võimalikult terviklikku pilti saada, otsustamaks, kas sa sulandud nende perre või mitte.


Õppetunnid

Minu kümnest intervjuust kaks olid lapsehoidmisagentuuridega, kaheksa peredega. Agentuuridele ma meeldisin, aga nad tunnistasid kohe, et mind on raske „müüa”, sest klient ei hakka kuulama juttu sellest, et vaatamata UK kogemuse ja kutsetunnistuse puudumisele, olen tubli ja tore inimene, kes asjaga kindlasti hakkama saaks. Peredega olid lood erinevad. Enamasti sai otsustavaks see, et suure hulga kandidaatide seas (kuulutustele vastas tavaliselt 100–300 inimest) leidus keegi, kes vastas täpselt etteantud kriteeriumidele. Või, lugenud läbi esimesed kümme taotlust ja leidnud sobiva inimese, ei hakatud ülejäänuid lugemagi.
Ühes peres öeldi, et olen lapsehoidjaks liiga intelligentne, mida peab siinses kontekstis mõistma nii, et inglastel puudub ettekujutus sellest, et inimene teeb tööd hästi ka mõnel muul põhjusel kui see, et ta seda vä­ga armastab. Ühe perega jõudsid asjad agentuuri vahendusel juba nii kaugele, et vanemad teatasid pärast mitut läbirääkimist ja kokkusaamist, et on minu valinud. Hakkasin end harjutama mõttega, et pean Londonist lahkuma – sedapuhku Birminghami –, ent päeval, mil olin just Eustoni rongijaamas Birminghami piletit ostmas, helistati mulle agentuurist ja öeldi, et pere oli leidnud kellegi oma lähedusest. See oli paras šokk, sest rahanatuke kadus kiiresti. Et töö tundus juba nii kindlana, olin kuulutustele vastamise tagaplaanile jätnud.


Asendustegevused

Agentuur, kes mind Birminghami klientidega tutvustas, tundis end vist pisut süüdlaslikult ning selle juhataja hakkas mulle pakkuma igasuguseid väikseid otsi. Et üüri tuli mul maksta endiselt sada naela nädalas, polnud pirtsutada midagi. Pealegi oli mu avantüüri üks eesmärk kogemusi hankida ja kuidas muidu saada teada pere varjatumatest külgedest, kui nende pesu triikides. Ja siin oli, mille üle juurelda. Hämmasta esiteks see, et inimene on nõus maksma 12 naela tunnis, et keegi tema pesu triigiks, teiseks see, et pesu oli enamasti nii kehvas olukorras, et selle triikimine poleks mulle küll pähe tulnud. Aga mul ei ole ju ka sellist masinat (pesukuivatit), millega pesu nii suurepäraselt kortsutada saab. Pererahvas ise oli väga armas, tegid samal ajal ettevalmistusi peoks, kuhu oli kutsutud 30 külalist, nii et järgmisel hommikul õnnestus mul nende juures sama tunnihinnaga veel pokaale pesta-kuivatada.
Teine marginaalne elamus oli perest, kus ma lapsehoidjaks „liiga intelligentne” olin. Seal pakuti mulle koristamisvõimalust kahe õe juures. Üks õde töötas apteekrina ja tema majagi meenutas hügieeni tasemelt apteeki. Nii et kõige suurem mõistatus oli, mida kümne pihustatava kemikaaliga, mis mulle korvi laoti, peale hakata. Teisel päeval olin õpetajast õe juures, kes oli äsja kolinud, nii et koristamist oli seal üksjagu. Et kolme korruse jaoks anti aega vaid kolm tundi, pidin tõsiselt pingutama.
Arusaamad maailma asjadest on tõesti erinevad.

Teeninduse filosoofia ja eetika

Hotelli- ja Turismimajanduse Era-kooli (EHTE) direktori Sirje Rekko-ri numero uno on õppekavad ja doktoritöö kirjutamine teemal „Kutsehariduslike õppekavade Eestile sobivad mudelid”.

Sirje Rekkor: „Teenindajasse suhtumisel püsib meil ühest küljest visalt arusaam, et klient on kuningas ja teenindaja peab arvestama tema iga kapriisiga. Näiteks õpetaja peab sallima õpilaste üleannetusi jne. Teiselt poolt on visa kaduma nõukogudeaegne hoiak, et kuningas on hoopis teenindaja, kelle ees klient on rohust madalam. Näiteks mõnes tervishoiuasutuses tuleb oodata nii kaua, nagu ootaks kuninga audientsi. Praeguseks on hakatud mõlemast äärmusest taganema. Mõistetakse, et piir kliendi ja teenindaja vahel on peaaegu märkamatu, sest me kõik oleme teatud olukordades kliendid ja teistes olukordades teenindajad.
Oma koolis õpetame klienditeeninduse aluseid, kus toome välja tänapäevase teenindusliku mõttelaadi kolm vaala, millele kõik tugineb.
Kõigepealt teenindaja eneseaustus ja suhtumine kaasinimestesse kui võrd­väärsetesse: mina olen OK, sina oled OK, me teeme ühise eesmärgi nimel koostööd ja mõlemad võidame sellest.
Teine vaal on suhtumine teadmis­tesse. Püüdleme holistilise teadmise suunas. Teenindaja peab haldama tervikut, kui taotleb kvaliteetset teenindamist. Ei piisa teadmisest, mis temperatuuril peab midagi pesema või küpsetama, peab teadma, kuidas ettevõte toimib, alates parkimisplatsist kuni klientidelt tagasiside saamiseni.
Kolmas vaal on inimese ja ühiskonna suhe. Propageerime demokraatlikku põhimõtet, et ühiskond on inimese jaoks. Inimesed lepivad kokku, mida keegi teeb, ja annavad oma panuse, et ühiskonda paremaks muuta.
Teeninduselemente on peaaegu igas ametis ja nii levib teenindusfilosoofia igale poole. Kas üldse ongi eluala, kus teenindust pole¥ Nii mõnigi õpetaja või õppejõud ütleb, et tema ei ole teenindaja. Kes me siis oleme¥ Panustame päevast päeva sellesse, et õppijad õpiksid. Püüame neile pakkuda teadmisi, infoallikaid, raamatuid, õppematerjale, et nad oma õpieesmärgid saavutaksid. Ka majanduse klassifikatsioonis kuuluvad meditsiin, juura, kinnisvaraäri ja haridus teenindussektorisse.
Partnerlus on tänapäevase teenindusfilosoofia tuum. Püüdleme selle poole, et koos tehtust võidaksid kõik asjaosalised võimalikult palju. EHTE koolis käsitame oma õppijaid klientidena, kelle heaks me töötame. Ka meie tööandjad (valdkonna ettevõtted) on meie kliendid – nende heaks me ju spetsialiste koolitame.
Meil maksab enamik õppijaid õppemaksu ja selle raha eest on neil õigus saada hea haridusteenus. Ka tööandjad panustavad meie kooli, sest soovivad saada häid töötajaid. Õpetaja omalt poolt tahab, et see töö talle meeldiks ja väljakutseid pakuks, eneseteostust võimaldaks. Kui huvid on tasakaalus, oleme võrdväärsed partnerid.
Peame koolis tähtsaks kvaliteeti (õppekavad, õpetajad, õppekeskkond, praktika) ning ka usaldust ja väärikust kõikides dimensioonides: õppija-õppija, õppija-õppejõud, õppejõud omavahel, õppejõud-tööandja. Oluline on ka ärieetika. Näiteks ei taotle meie kool kasumit. Õppemaksuna saadud raha panustatakse täielikult õppijatesse. Kõik need põhimõtted iseloomusavad tänapäevast teenindusfilosoofiat.
1990. aastatel tehti üle kümne riikliku kutsehariduse õppekava projekti: majutus, toitlustus, turism, meditsiin jt. Oma valdkonnas tegime riiklike õppekavade projektid kokale, kelnerile, baarmenile, hotelliteenindajale. Ühtegi neist riiklikuks ainekavaks ei kinnitatud, aga kui alustasime nüüd ELi toetusel kutseõppe õppekavade arenduse projekti, said kõik aru, et filosoofilised, eetilised ja haridusteoreetilised alused peavad selged olema, enne kui edasi minna.
Praeguseks oleme suutnud koostöös REKKiga sõnastada ainemoodulite koostamise kontseptuaalsed alused. Kutseõppe valdkonnas on 18 õppekava töörühma ja kõik nad on õppekava kontseptuaalsete alustega tutvunud. Õppekavaalastel täienduskoolitustel püüan käia nii palju kui võimalik ja rääkida kontseptuaalsetest alustest, et inimesed mõtleksid nende üle või selgitaksid, mis neile ei sobi. Loodan, et ka doktoritöö kirjutamise käigus muutub mõni asi selgemaks.
Olen välja pakkunud kutsehariduse õppekavade eesmärkide ja ülesannete mudeli. See on kolmnurk: ühes nurgas on õppija personaalne areng, teises õppija edasiliikumise võimalused hariduses ehk õppekavade seosed, kolmandas õppekavade ja töömaailma seosed. Kõik kolm nurka peavad kajastuma ka üldhariduskoolide õppekavade eesmärkides ja ülesannetes. Üldhariduskool on ju samuti ettevalmistus elukutsevalikuks. Meie haridussüsteemis on veel palju fragmentaarsust. Kõrg-, rakenduskõrg-, kutse- ja üldharidus on väga eraldi. On muidugi ka neid, kelle arvates nii peabki olema.