Laulva revolutsiooni päevil küsis Mikk Mikiver: „Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on?” Nüüd juba 15aastases Eesti Vabariigis on see küsimus saanud selge vastuse: „Raha käes!”

Neile, kes vaevuvad analüüsima Eesti poliitilises elus toimuvat, on ammugi selge, et raha toel saab esile kutsuda soovitud valimistulemusi, teha soovikohasid otsuseid ja isegi rahva tahet avalikult ignoreerida. On päevselge, et sel moel viljeldav „demokraatia” ei taga enamuse tahte realiseerumist riigivõimu teostavate institutsioonide kaudu.
Selle väite võib muidugi vaidlustada küsimusega, kas üldse on olemas enamust, kes kõigis poliitikaga seonduvates küsimustes üksmeelel oleks. On aga ilmne, et arvamuste paljusus, veel enam aga suure osa potentsiaalsete valijate lihtsameelsus annab neile, kes riigivõimu isiklikes või sõpruskonna huvides ära kasutada tahavad, hea võimaluse rahvaga manipuleerida. See võimalus on targu jäetud seadustega välistamata.


Raha ja reklaam

Inimpsüühika mõjutamine reklaami abil on kujunenud omaette teaduseks, mida tudeeritakse kõrgkoolis ja mille kohta kaitstakse väitekirju. Kui reklaamiga suudetakse beduiinidele müüa kuumapuhureid ja eskimotele külmkappe, asi see siis valijale pähe määrida mõni rahameestele vajalik kandidaat.
Valimiste eel on saanud tavaks vahetada pesupulbri ja õllereklaamid tänavatel välja poliitikute seinakõrguste näopiltide või täisfiguuridega, mille kõrval atraktiivne sõnapaar. Sama agressiivselt laiutavad kinnimakstud poliitreklaamid eetris ja ekraanil. Paraku saavad sellist taktikat kasutada vaid need, kellel miljonid varrukast võtta. Nii ei loobita tuulde mitte ainult ärimeeste, vaid ka suur hulk maksumaksjate raha, millega erakondi riigieelarvest rahastatakse. Raha arutust kulutamisest veelgi kahjulikum on, et valimistulemustes hakkavad tooni andma reklaami ohvriks läinud võhikute hääled.


Raha ja mõistus

Kas riigi ja selle kodanike elu mõjutavate otsustuste tegemine on lihtne või keeruline töö? Kui uskuda mitmete endiste ja praeguste riigikogu liikmete sõnu, on tegemist erakordselt keerulise, põhjalikke teadmisi ja suurt vaimset pinget nõudva tööga, mille tegijad väärivad teiste ametitega võrreldes kordi kõrgemat palka ja muid sotsiaalseid hüvesid. Samas ei ole juhtunud kuulma ega lugema eespool väidetavast loogiliselt tulenevat küsimust, milline peaks olema sellele tööle pürgivate inimeste võimete tase ja ettevalmistus.
Nõukogude korra ajal oli rahvasaadikute „valimisel” eelduseks leninlik seisukoht, et ka köögitüdruk võib riiki juhtida, mille üle arukad inimesed irvitasid. Paraku on tänases Eestis käibel seesama põhimõte – kandidaatidelt ei nõuta vähimatki ettevalmistust. See on eriti kummaline olukorras, kus enamikul kutsealadest kehtivad ranged haridusnõuded ja kutsestandardid. Samuti on paljudel juhtudel vaimse töö tegijate palk seatud sõltuvusse kvalifikatsioonijärgust, mis üldjuhul suureneb koos töökogemuse kasvu, täienduskoolituse läbimise ja uue atesteerimisega.
Ainult riigijuhtimine on tunnistatud sedavõrd ajuvabaks, et esimesest tööpäevast alates makstakse kõigile võrdset palka. See annab niiditõmbajatele võimaluse meelitada valimistel häälepüüdjateks inimesi, kes otsustavad mõnel teisel elualal saavutatud tuntuse rahaks teha. Kas ja missugust kasu neist saadikuina on, jääb üldsusel teadmata. Samas peaksid riiklikult tähtsaid otsuseid tegema just helgemad pead, kaasa arvatud need, kes ei soovi osaleda erakondade tegevuses ja riigikogu poliitilises mudamaadluses.


Raha ja väärikus

Viimase aja sündmuste kontekstis ilmneb veel üks valimisseaduse puu­dus. Kasutusel on isiku- ja erakonnavalimiste kom­binatsioon: valija annab hääle konkreetsele isikule, kuid saadud hääled lähevad erakondade katlasse, kus määratakse kindlaks ühe või teise erakonna esindatus. Edasises tegevuses on saadikul täiesti vabad käed. Ta kas järgib erakonna strateegiat, kelle nimekirjas ta valiti, või muudab meelt ja hakkab sellele vastu töötama. Viimasel juhul kujunevad valitud kogus jõuvahekorrad teistsuguseks, kui need valijate häälte toel paika pandud olid.
Loomulikult pole selline olukord kooskõlas demokraatia põhimõttega, mille kohaselt valijate tahe on ülim. Sootuks kurvem on aga manipuleerijatele avanev võimalus saadikute hääli kõikvõimalike hüvitiste eest ära osta ja neid üle meelitada. Kui rahvas näeb seesugust absoluutset põhimõttelagedust ja müüdavust, on tagajärjeks arukamate inimeste totaalne võõrandumine võimust.


Kas paratamatu või soovimatu?

Puudustele demokraatlikus ühiskonnakorralduses on tähelepanu juhitud ka varem, kuid neil, kelle võimuses asja parandada, on alati varnast võtta sir Winstoni formuleeritud mõte, et demokraatia on küll vastik nähtus, kuid midagi paremat pole inimkond suutnud välja mõelda. Jätan siinkohal ära arutelu selle väite kui absoluutse tõe üle ja vaatlen mõnd lihtsat võimalust, kuidas oleks võimalik eespool kirjeldatud puudusi kõrvaldada.
Saadikute ülejooksmist oleks väga lihtne välistada seadusesättega, mis ei näe saadikule, kes pole valitud isikumandaadiga, ette fraktsioonist lahkumise võimalust. Mõistagi ei keelaks selline säte saadikul omatahtsi hääletada ka endise fraktsiooni formaalse liikmena. Siingi saab kehtestada mõistlikud piirangud. Näiteks: hääletuse puhul, mille suhtes fraktsioon on teinud ühise otsuse, jäetakse saadikule kahel korral võimalus hääletada vastupidiselt. Kui saadik eirab ühist seisukohta kolmandat korda, on erakonnal õigus vahetada saadik välja järgmise samas nimekirjas hääli saanud kandidaadi vastu.


Tarkade kogu

Kuidas kaasata ühiskonnale oluliste otsuste tegemisse riigi kõige helgemad pead? Selleks peaks põhiseadus riigikogu kõrval ette nägema ka nn tarkade kogu, mis koguneks vaid paar korda aastas ega saaks mingit materiaalset hüvitist. Kuidas selline kogu moodustada ja milliste küsimuste otsustamine tema pädevusse anda, on ühiskonna küpsuse proovikivi. Kindlasti võiks tarkade kogu teha otsuseid, mille kinnitamine referendumi teel on asjatu rahakulu, nagu seda oli näiteks Eesti astumine Euroopa Liitu. Praegu on selline küsimus energeetika tulevikuvisioon. Tingimata peaks tarkade kogu pädevusse kuuluma riigikogu liikmete palgamäärade kehtestamine. Praegune praktika, kus rahvaasemikud ise oma palga ja muude hüvitiste suuruse üle otsustavad, pole muud kui rahva õiglustunde jalge alla tallamine. Enamik inimesi arvab ju, et neil on raha ebaõiglaselt vähe, ega ole nõus loobuma ühestki süllelangenud kroonist.
Et tagada riigikogu liikmete kompetentsus, piisab nõudest, et iga valimisnimekirja kantud kandidaat peab olema läbinud kindlaksmääratud koolituse ja sooritanud sellele vastava eksami. See nõue tõstaks oluliselt riigikogu töövõimet ja vähendaks oluliselt juhuslike häälepüüdjate soovi valimisnimekirjadesse kantud saada.
Millega asendada valimiste eel vohav reklaam? Igal oma nimekirjaga kandideerival erakonnal peaks olema õigus ja kohustus trükkida kindla formaadi ja mahuga buklett, kus lühidalt ja konkreetselt kirjas erakonna platvorm, seisukohad riigi, linna või valla aktuaalsetes küsimustes ja kandidaatide lühitutvustus (vanus, perekonnaseis, haridus, teenistuskäik). Mina sooviksin näha ka riigikogulase tööd puudutaval eksamil kogutud punktide arvu. Sellised bukletid peaksid olema igale valijale hõlpsasti kättesaadavad, kuid neid ei tohiks inimestele vägisi pihku ega postkasti toppida. Nii jääksid valimistulemustes kõlama eelkõige nende valijate hääled, kes oma riigi või linna käekäigust huvituvad ja kel on kindel seisukoht.
Olen kaugel naiivsest usust, et nimetatud ja teiste analoogiliste muudatuste sisseviimine Eesti seadustesse välistaks raha ülemvõimu poliitikas, sest nii nagu doping spordis, leiab ka raha poliitikas alati uued võimalused. Siiski arvan, et ajapikku muutuks seegi mäng mõnevõrra puhtamaks ja ausamaks.

Endel Rihvk,
TLÜ dotsent, valija