Samal teemal

Jan Willemson, Tartu Ülikooli dotsent:

Sel aastal on matemaatika riigieksami valinute arv eelmise aastaga võrreldes kahanenud mitmesaja võrra. See tähendab sügisel vähem insener-tehnilistel erialadel ülikoolidesse astujaid, see omakorda viie aasta pärast veelgi teravamat tööjõupuudust tehnoloogiasektoris.


Noored vajavad kindlustunnet

Peamine põhjus on väga inimlik – inimene kardab seda, mida ta ei tunne. Tänavused abituriendid läksid kooli 1995/1996. õppeaastal, just siis, kui Eesti haridussüsteemis tehti kardinaalne muudatus ja vähendati ainetundide arvu, sh eriti tugevalt just reaalvaldkonnas. Asemele tulnud valikainete süsteem aga ei paku piisavat kompensatsioonimehhanismi ja nii ongi tänased keskkoolilõpetajad stuudiumi jooksul saanud kohustuslikul tasemel umbes 13,5% vä­hem matemaatikatunde kui nende eakaaslased 1990. aastate keskel. Aine sisu pole aga samas mahus vähenenud ja seda põhjusega – et matemaatika on aluseks paljudele teistele distsipliinidele, ei saa sealt peaaegu midagi välja visata, ilma et ei mõjutataks oluliselt mõne teise aine alustalasid. Nii ongi õpilased sunnitud sama materjali omandama seitsmendiku võrra kiiremini kui kümmekond aastat tagasi. See saab toimuda ainult esituse sügavuse arvelt, mistõttu keskkoolilõpetajate teadmised on pinnapealsemad ning nende kogemused ja praktilised oskused nõrgemad. Loomulikult tajuvad noored ise seda kõige paremini ega soovi riigieksamil riskida ainega, milles neid ootaks madalam tulemus kui mõnes teises.
Samas kuuleme tipp-poliitikute (sh peaministri ja presidendi) kõnedes ikka ja jälle matemaatika ja füüsika tähtsusest, reaalhariduse edendamine saab kuulu järgi ära mainitud ka uue valitsuse koalitsioonilepingus. Noored aga ei sea oma samme loosunglike sõnavõttude järgi. Ja miks nad peaksidki¥ Olukord matemaatika riigieksamiga meenutab mõneti perepoliitikat. Langeva iibe juttu kuuleme juba üle kümne aasta, kuid esimesed reaalsed sammud (nt vanemahüvitis) andsid end pikalt oodata ja järgmisi (nt lasteaiakohtade loomine) pole veel ettegi võetud. Kui riik tahab tugevaid infotehnolooge ja materjaliteadlasi, ei piisa deklaratiivsetest hüüdlausetest, vaid noortele tuleb anda kindlus, et nad suudavad neid erialasid valides hästi hakkama saada. See tähendab korraliku reaalhariduse taseme (loe: tundide arvu) taastamist põhikooli ja gümnaasiumi tasandil ning senisest oluliselt suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse tehnoloogiasektoris.


Liberaalsus pole jätkusuutlik

Noor inimene valib oma tulevikutee selle järgi, mida ta iga päev enda ümber näeb. Täna läheb hästi modellidel, rokkmuusikutel, ärijuhtidel, kinnisvaramaakleritel, ehitajatel. Jah, ükskord kinnisvaraturg langeb ja modelli ilu ei püsi igavesti, aga nii pikk perspektiiv tundub gümnaasiumilõpetajale tajumatuna. Kui meie eesmärk on ühiskonna heaolu ka kaugemas tulevikus, peab riik täna sekkuma ja mõjutama noorte valikuid suunas, mis neile ka kahekümne aasta pärast tööd ja leiba annaksid.
Liberaalses ühiskonnas on küll tavaks austada üksikisiku otsuseid, kuid oleme Eestis jõudmas piirini, kus liberaalsus indiviidi tasandil pole enam jätkusuutlik. Ühiskond ei suuda efektiivselt funktsioneerida, kui kõik teevad ainult seda, mis neile meeldib.
Käsumajanduslikku süsteemi oli väga lihtne juhtida – kui maapiirkondadesse vajati õpetajaid, võis noori sinna lihtsalt sundkorras suunata. Tänapäeval enam nii ei saa, kuid kas see tähendab, et kõik vahendid inimeste suunamiseks on kadunud¥ Sugugi mitte, kuid praeguse aja vahendid on keerulisemad ja vajavad riigijuhtidelt rohkem tarkust. Tururegulatsiooniga ühiskonnas töötavad kõige paremini majanduslikud mõjurid ja siin on Eestil veel palju õppida. Eeskujuks võime võtta näiteks USA Kentucky osariigi, kus plaanitakse tõsta olulisel määral just matemaatikaõpetajate palka (http://news.kypost.com/apps/pbcs.dll/article?AID=/20070305/NEWS02/703050358/1014).


Kasutamata võimalused

Täiesti kasutamata on meil ka võimalused üldhariduskoolide diferentseeritud finantseerimiseks valitud kallakust lähtuvalt. Võib tunduda, et mingi valdkonna eelisarendamine rikub populaarset võrdsete võimaluste põhimõtet hariduses, aga koolide asetamine ebavõrdsesse seisu ei tähenda siiski tingimata õpilaste kihistamist. Koolide diferentseeritud finantseerimine motiveeriks omavalitsusi rohkem reaalkoole looma ja nende tase oleks kõrgem, mis omakorda mõjutaks õpilasi neisse astuma ning seal pakutavat haridust omandama.
Kui praegu vajalikud otsused vastu võtta, tõuseb matemaatikaeksami valijate arv 12 aasta pärast jälle kõrgemale. Kui nende otsustega viis aastat venitada, jääb tõus juba 17 aasta kaugusesse aega. Eks siin pea riigiisad oma sõna ütlema.
Noori registreerus matemaatika riigi­eksamiks mitusada vähem kui eelmisel aastal. Õigesti teevad, sest ühiskond, ­haridusministeerium ja kõrgkoolid võimaldavad seda. TTÜs on tänavu planeeritud eraldi vastu­võtutestid nendele gümnaasiumilõpe­tanutele, kes mingil põhjusel pole riigi­eksameid sooritanud. Need testid on sisuliselt riigieksami aseaine ning kavandatud eesmärgiga, et ehk saab meie ülikool kuigipalju rohkem uusi üliõpilasi. Eesti ülikoolide vahel käib armutu võitlus nii sisseastujate kui ka eraldatava raha pärast. Tänavu veel ehk ei sooritata mainitud teste massiliselt, kuid info levib ja järgnevatel aastatel võib juhtuda, et matemaatikas ei olegi vaja riigieksameid sooritada. Samas kõrgkooli astujate matemaatikatase üha langeb.

Noorte tase erinev

Matemaatikateadmiste langus gümnaasiumis on otseses seoses ainetundide arvu drastilise vähenemisega kõigis kooliastmetes, võrreldes palju kirutud nõukogude ajaga. See ongi peamine põhjus, miks teadmised vähenevad. Kui ühiskond leiab, et on vaja parandada teadmisi reaalainetes, tuleb koolides nende tundide arvu suurendada – metoodilised trikid ei aita.
Eesti matemaatikaõpetajate tase on üsna hea. Küll on aga suurenenud teatud jõudude surve loobuda matemaatiliste väidete põhjendustest koolis. Kui selle peale välja minnakse, pole aru saadud matemaatika funktsioonist õppekavades ja siis ei tasu ka kurta teadmiste langemise üle reaalainetes – see on ühiskonna teadlik valik. Matemaatikud on oma seisukoha avaldanud kahes vastuseta jäänud kirjas haridusministeeriumile (juunis toimunud matemaatikapäevade osavõtjate ning riiklikes kõrgkoolides töötavate matemaatika- ja informaatikaõppejõudude kiri).
Paljud koolijuhid on aru saanud vajadusest suurendada reaalainete tundidearvu ja teevad seda valikainete arvelt. Seepärast ongi eri gümnaasiumide lõpetanute matemaatikateadmiste tase väga erinev.
Nõudlus ja pakkumine
Vaatlen küsimust ka kõrgkoolide seisukohalt. Pärast taasiseseisvumist lagunes Eestis tööstus ja vähenes vajadus inseneride järele. Olemasolevad insenerid pidid otsima rakendust erialaväliselt. Suurenes vajadus uute spetsialistide järele riigi haldusasutustes, laienes välissuhtlus, arenesid teenindus ja kaubandus. See kõik tingis senisest suurema vajaduse „pehmete erialade” spetsialistide järele, samas vähenes nõudlus reaalainete spetsialistide ja inseneride järele (v.a arvutitega seotud erialadel). Turg reageeris kohe nõudlusele, tekkis ridamisi erakõrgkoole, mis hakkasid õpetama haldusjuhtimist, äri- ja suhtekorraldust, juurat, jms. Erakõrgkoolid ei või tegelda tühja-tähjaga, nad peavad raha lugema, mistõttu õpetavad ainult seda, mida lõpetaja tööle asudes kohe kasutada saab. Neil pole võimalust lülitada õppekavadesse üldharivaid aineid, mille kasutegur selgub kes teab millal.


Ka ülikoolis vähe matemaatikat

Matemaatika on juba selline aine, mis arendab küll mõtlemist, kuid otseselt rakendavad seda vähesed ja mitte pidevalt. Tegelikult rakendavad seda paljud, aga ainult teatud lõike ja selleks ei pea ju ometi kogu matemaatikakursust läbima. Seetõttu on erakõrgkoolide matemaatikakursused väikese tundide arvuga ja pealiskaudsed ning kursuse läbinu pole võimeline saadud teadmisi rakendama.
Konkurentsis erakõrgkoolidega läksid ka riiklikud ülikoolid üle osalisele tasulisele õppele ning pidid üle võtma erakõrgkoolide mängureeglid. See tingis totaalse nõudmiste langemise reaalainetes ka Tallinna Tehnikaülikoolis, eriti majanduserialadel. Näiteks õpetatakse praegu majandusteaduskonnas matemaatikat ainult kaks semestrit. Olen õpetanud mainitud teaduskonnas 17 aastat matemaatilisi aineid (omal ajal õpetati majandusüliõpilastele seitse semestrit matemaatikat).
Kuid ka insenerierialadel on matemaatikatundide arvu vähendatud miinimumini. Ei ole minu asi otsustada, mida inseneril vaja läheb. Seda teevad insenerid ise ning TTÜ insenerierialade õppekavade koostajad on otsustanud erinevalt. Mõnede erialade õppeplaanidesse on lülitatud üsna palju matemaatikat, mõnedesse üsna vähe, vastavalt eriala spetsiifikale. On hakanud levima keskaegne „meistri ja selli” sündroom – õpetada tuleb ainult seda, mida kohe kasutada saab – ja igal sammul on vaja tuua praktiline näide, kus üliõpilane pakutavat tulevikus rakendada saab. Mõnedel erialadel on mindud hirmus, et matemaatikud õpetavad üliõpilastele ülearuseid asju, isegi niikaugele, et on hakatud ise matemaatikat õpetama. Nii näiteks õpetavad mehaanikateaduskonnas tõenäosusteooriat ja matemaatilist statistikat mehaanikud ise.
Haridus jääb poolikuks
See ei ole siiski põhipõhjus, miks Tallinna Tehnikaülikooli insenerieri­alade lõpetanute matemaatiline ettevalmistus pole kohati tõsisemate inseneriprobleemide lahendamiseks piisav. Tehnikaülikoolis on veel säilinud mingi nõudmiste tase, millest mitme­poolsest survest hoolimata allapoole pole laskutud. Põhipõhjusena näen asjaolu, et üliõpilased ei saa pühenduda täielikult õppimisele, vaid peavad äraelamiseks käima ka tööl. Mõningatel juhtudel on töö seotud erialaga ning see võib isegi soodustada eriala omandamist, kuid umbes veerand esimese kursuse üliõpilastest, kes on deklareerinud mingi matemaatilise aine, ei võta süstemaatiliselt õppetööst osa ning ei ilmu kontrolltöödele ega eksamile. Ka 3+2 süsteem soodustab poolikut haridust. Paljudel piirduvadki õpingud kolmeaastase bakalaureusekursusega, sest raske on töölkäimist ja õppimist ühildada. Kolme aastaga aga korralikku inseneri ei koolita.


Massiharidus head ei too

Matemaatikateadmiste languse üks põhjus on asjaolu, et kõrgharidus on muutunud massiliseks. Praegu võetakse kõrgkooli vastu pea iga soovija, kui mitte riigieelarvelisele, siis tasulisele kohale ikka. Ülikool ei saa loobuda soovijaid õppima võtmast, sest see tooks kaasa finantskrahhi. Näiteks TTÜ matemaatikainstituudi tuludest tuleb umbes veerand tasuliselt õppelt. Seetõttu ei saa me ka üliõpilastele suuri nõudeid esitada ja tasapisi mate­maa­tika­teadmiste tase langebki. Noor­te teadmistejanu pole iseenesest halb, kuid ülikoolid pole seni suutnud korraldada õppetööd vastavalt üliõpilase tasemele. Ühes rühmas on koos gümnaasiumis viie ja ainult kolme nädalatunniga matemaatikat õppinud.
Kui ühiskond soovib, et nii gümnaasiumi- kui ka kõrgkoolilõpetanute matemaatikateadmiste ja -oskuste tase tõuseks, tuleks 1) suurendada tundide arvu, kus õppurid tegelevad matemaatikaga, 2) parandada üliõpilaste majandustingimusi, 3) loobuda õpetami­sel „meistri ja selli” sündroomist, 4) nõu­da lisaks faktiteadmistele ka loogilise arutluse oskust, 5) tööandjatel olla nõudlikum kõrgkoolilõpetanute taseme suhtes.
Nii et mingeid imevahendeid pole vaja otsida. Loodan, et minu kirjatükk vallandab arutelu, mille käigus täpsustuvad probleemi eri tahud.