Lugesin algaja koolijuhi Sirje Astoki mõtteid elust, tööst ja palgast (Õpl, 2. 03.). Samad probleemid kummitavad kõiki väikeste maakoolide direktoreid.

Õpilasi on vähevõitu. Mida teha? Kuidas edasi elada? Suurusehulluses poliitikud lubavad viia Eesti Euroopa viie jõukama riigi hulka. Ei tea, kes senistest jõukatest oma koha meile loovutab ja kellega me sinna jõuame? Riigitöötajatele lubatakse enneolematult suurt töötasu. Maakoolide õpetajad ei saa aga seaduslikult kehtestatud miinimumpalkagi.
Ida-Virumaal on igas vallas ainult üks kool. Alajõel pole sedagi, sealseid vene lapsi teenindab Lohusuu Kool. Ka kahe valla peale on laste arv väike ja väheneb veelgi. Kas on ikka otstarbekas kiirustada koole sulgema? Kui meile on oluline iga laps, kas siis on õige ainult raha kokkuhoiule mõelda? Tõnis Lukas kirjutab: „Suuremaid klasse tundub esmapilgul odavam pidada. Kuid oma laste ja seega kogu rahva tuleviku puhul peaksime kõigepealt määratlema sisulise eesmärgi ja kavandama majanduslikke kulutusi alles sellest lähtudes. Lubamatu on minna teadlikule kvaliteedikärpele, ja veel suure eelarvejuurdekasvu tingimustes” (ÕpL, samas).
Kasvatusprobleemid on koolides nii teravaks läinud, et suurte klasside õpetajad tunnevad kergendust, kui mõni korrarikkuja koolist puudub. Kas haridusministeerium on kontrollinud näiteks õpilaskodudega koolide õpilaste kooliskäimist ja seda, kes puudujaid mööda Eestit taga otsib? Väikeses maakoolis on iga õpilane arvel, alati tundi oodatud. Võib-olla ongi väikesed koolid töökate ja kohusetundlike inimeste kasvatamisel ainuõige tee? Meie president hindab maakoolide tööd kõrgelt.


Väikekoolid rikuvad seadust

Haridusministeerium väidab, et väikesed maakoolid rikuvad PGSi liitklasside loomise sätteid. Kui mõni haridusministeeriumi töötaja või finantsametnik oleks nõus demonstreerima tööd enam kui kahe klassiga, jälgiksime oma kollektiiviga meelsasti vähemalt kaks nädalat tema tunde. Kui töö laabub kenasti ja tulemuslikult – õpilased rõõmsad, nende teadmised ja hinded head, õpetaja rahul, väsimatu ja vaimselt terve –, siis tõstame käed üles ja anname alla: me ei ole väärt olema õpetajad ega saama oma töö eest palka.
Toon ühe näite. Meie koolis on liidetud 4. ja 5. klass, 2+4 õpilast! 4. klassis on kaks poissi. Ühel ei ole mingeid tööharjumusi, iga uue ülesande puhul paneb pea pingile ja keeldub töötamast. Ainult meelitades on võimalik temaga tööd jätkata. Teine on väga haige, puudub palju ja vajab pidevat individuaalset juhendamist. 5. klassis on üks õpilane, kes õpib lihtsustatud õppekava alusel, üks väga võimekas tüdruk ning kaks keskpäraste võimetega õpilast, kellest üks ei pinguta tagant sundimata sugugi, teine on aga väga püüdlik. Igaühega tuleb eraldi töötada. Ei saa öelda, et see töö oleks nii lihtne, et peaks juurde nõutama veel üheksa õpilast täitmaks PGSis sätestatut. Või on meie viga, et arvestame RÕKi põhimõtet „Inimese areng selle terviklikkuses on kooli kõrgeim siht ja väärtus”?
Palgaprobleem on meil veelgi suurem seetõttu, et kool on kakskeelne. Ühe katuse all ja ühe direktori juhtimisel töötab nii eesti- kui ka venekeelne kool. Raha antakse aga õpilaspeade järgi, st samadel alustel nagu ükskeelsele koolile. Ligikaudu võrdse õpilaste arvuga Sonda ja Lohusuu kool saavad sama palju palgaraha. Kui Sonda ei tule sellega välja, mis siis veel Lohusuu kool peab tegema?


Kas seadusetegijate näpuviga?

Meil peab iga aine õpetamiseks olema nii eesti kui ka vene õpetaja Aga see ei ole kellegi mure, sest kakskeelsetel koolidel ei olevatki Eesti riigis seaduslikku alust. Ometi on niisugused koolid eksisteerinud juba pikka aega, meie kool näiteks 1899. aastast.
Millega on põhjendatud, et koolide rahastamisel ei arvestata ühegi näitaja puhul kakskeelse kooli eripära? Kas tegemist on seadusetegijate näpuveaga? Hariduskulude tabelis on peen lahtrite süsteem: tavaõpilased, keelekümblus, lihtsustatud õppekava, toimetuleku õppekava, parandusõpe, koduõpe, haiglaõpe, puudega laste õpe, õpiraskustega õpilaste õpe, kasvatusraskustega laste õpe jne. Aga kakskeelne kool? Kuni Eesti Vabariigis rahastatakse venekeelset õpet, tuleb rahastada ka kakskeelseid koole.
Ka suurema õpilaste arvuga kakskeelsed koolid, kes saavad õpetajate palgaraha hädapärast kokku, on ükskeelsete koolidega võrreldes siiski ebavõrdses seisundis. Väikese kooli direktori palk on väiksem, töömaht mitte. Kui õpilasi on rohkem, on koosseisus õppealajuhataja, majandusjuhataja, sekretär, veelgi suurematel koolidel logopeed, psühholoog, sotsiaalnõunik. Väikeses koolis peab kõigega hakkama saama direktor, täites nii õppealajuhataja, majandusjuhataja kui ka sekretäri ülesandeid – paberimajandus peab ju korras olema. Kui ta seda ei suuda, jääb midagi tegemata. Lisandub arendus- ja projektitöö, laste sotsiaalsete probleemide lahendamine koos valla sotsiaalnõunikuga jne. Millegipärast valitseb aga seisukoht, et väikese kooli direktoril on vähem tööd.
Soovin oma artikliga toetada kõiki väikesi koole, kes vaevlevad samade probleemide küüsis. Koos oleme tugevad ja suudame ehk vastu seista neile, kes hindavad raha inimestest enam.