Forseliuse gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad Madis Paide, Hiie Münt ja Helja Kirber vastavad küsimusele, mis on nende koolile kõige iseloomulikum. Kõik kolm mainivad vastuses legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage nime.
 
Madis Paide:
„Meie koolile on iseloomulik, et siin on alati õpetatud kahte erinevat asja, pidades mõlemat võrdväärselt tähtsaks. Näiteks kirjandust on siin õpetanud legendaarne Vello Saage, aga kehalist kasvatust samavõrd legendaarne Ants Kuusik. Nad panid kooli elama nii kirjanduses kui ka spordis. Pikkade jalgade ja tugevate musklitega lapsed hiilgasid spordipäevadel, mõnevõrra tagasihoidlikumate füüsiliste võimetega õpilased kirjanduspäevadel. Vaim ja võim vaheldusid kenasti. Hiljem avati kirjandusklassi kõrvale autoklass, kuhu tung oli muidugi suurem kui kirjandusse, aga ikkagi peeti koolis mõlemat suunda võrdselt tähtsaks. Praegu on need kaks suunda kirjandus ja rekreatsioon. Nagu autoõpetus, nii kipub rekreatsioongi noorte hulgas kirjandusest populaarsem olema, kuid ka rekreatsiooni õpilased tunnevad suurt huvi võõrkeelte vastu, sest võõrkeeli läheb neil tulevases töös vaja. Eri suundade koostöö ja tasakaal tekitab suurepärase kasvu- ja kujunemiskeskkonna – olen seda kogenud varem õpilase ja nüüd õpetajana.”

Hiie münt:
„Meie kooli iseloomustab lugupidamine iga inimese mõtete vastu. Juba 1959. aastal, kui ma selle kooli 8. klassi astusin, ei kuulanud kooli juhtkond siin kooliraadio saateid enne eetrisse minekut üle. Meid usaldati. Pärast iga saadet oli muidugi eriarvamusi, ka kriitilisi, aga eelkontrolli ei olnud.
Komsomolitöö oli ka üsna vaba. Ise võtsime uusi liikmeid vastu, ise tegime kokkuvõtted pleenumitest ruttu ära ja pärast seda ajasime oma asja, mis meid tegelikult huvitas. Tundsime ennast vabalt.
Almanahhi tegemine oli pisut keerulisem. Saime aru, et seal pidid olema mõned artiklid ka kongresside kohta ja kommunistlik noor pidi mõtlema vabrikukorstnatest – seda oli siis vaja. Vello Saage leidis alati mõne tuntud inimese, kes almanahhile kongressijutu valmis kirjutas. Saage oli ka osav pealkirjakirjutaja. Kui mõni pealkiri võis võimukandjaid ärritada, pani ta asemele „Parema elu poole” jms. Seda ta oskas. Aga see kõik
oli formaalne raamistus. Oma mõtete avaldamine on meie kooli omapära tänaseni.”

Helja Kirber:
„Igas koolis vist ei ole nii, et kui staažikas kirjandusõpetaja lahkub, astub tema asemele kolm tema õpilast. Mina, Madis Paide ja Hiie Münt oleme ju kõik Vello Saage õpilased. Arvan, et see on aidanud meie koolis säilitada Saage vaimsust ja tema algatatud traditsioone. Anname edasi välja õpilaste omaloomingu almanahhi „Tipa-tapa”, peame igal aastal Saage algatatud kirjanduspäevi, käime tema eeskujul õpilastega Eesti kirjanduslikes paikades, kirjutades seejuures reisipäevikut. Nii peamegi oma kooli 50. sünnipäeva aastal kirjanduspäeva juba 36. korda, Vello Saage mälestusele pühendatud etlusvõistlust 15. korda, arvustuste võistlust 5. korda.
Õpilased võtavad Saage algatatud traditsioonilisi ettevõtmisi hästi vastu. Näiteks kohtusime luuletaja Kristiina Ehiniga, malbe olekuga luuletajaga, kes luges oma luuletusi puupüsti täis saalis väga vaikse häälega. Kõik kuulasid, nii et nõela kukkumistki oleks olnud kuulda. Sellised hetked püsivad õpilastel meeles ilmselt elu lõpuni. Nendel päevadel on alati osalenud ka teiste koolide õpilased Tartust ja kaugemaltki. Et huvi on suur ka väljaspool meie kooli, oleme hakanud kirjanduspäevi pidama Tartu kirjandusmajas.
Võib-olla on meie koolile iseloomulik ka heatahtlikult irooniline eluhoiak. Vello Saage oli sügava kultuurihuvi ja -teadmisega inimene, kohati iroonilise ütlemisega karismaatiline pedagoog. Tema iroonia andis õpilastelegi õiguse olla tollase elu mõningate nähtuste suhtes kriitiline, suunas hindama iseseisvat mõtlemist, kaitsma inimlikke väärtusi.
See hoiak on püsinud läbi aastakümnete. Rait Toompere, kes lõpetas meie kooli 1967. aastal, kirjutab äsja valminud almanahhis „Tipa-tapa” tollase õhkkonna kohta, et kolm keskkooliaastat kasvatasid ta küll individualistiks ja isemõtlejaks, kuid andsid ka tubli annuse inimesearmastust ja humanismi, ja et need on väärtused, mis kehtivad riigikorrast olenemata. Minu enda õpilane Elo-Maria Roots, kes lõpetas 2000. aastal, kirjutab sealsamas, et Forseliuse kool oli koht, kus inimese isiksus luges rohkem kui keskmised hinded ja riigieksami tulemused. See kõik ongi Saage vaimsus, mida püüame jätkuvalt alal hoida.
Kuid meie kooli ei iseloomusta ainult traditsioonide hoidmine, vaid ka uuendusmeelsus. Näiteks oleme viinud arutelud kirjanduse ja kultuuri üle üsna edukalt Internetti. Keda huvitab, mida oleme teinud, vaadaku meie kooli koduleheküljelt märksõna „Virtuaalkass”. Sealt leiab õpilaste omaloomingut, teoste arvustusi, klasside Interneti-ajakirju, filmide analüüse jms. Lugege ja lööge kaasa!
Uus sõna on rahvusvahelised koostööprojektid, mis nõukogude ajal polnud võimalikudki. Meie hea partner on Forssa kool Soomes, kellega oleme tuttavad juba 1996. aastast. Viimastel aastatel oleme teinud koostööd e-Twinningu projektide raames. See on meil läinud nii hästi, et 2005/2006. õppeaastal saime e-Twinningu partnerluse kvaliteedimärgi – olime parimad Eestis. Praegu on käsil projekt „Eesti ja Soome kaasaegne kirjandus”.
Kuna olen fennomaan, siis tõin väliskoostöö näiteks Soome, kuid meie koolil käib koostöö ka Saksa ja Leedu sõpruskoolidega, projektide raames arenevad suhted partneritega Poolast, Itaaliast ja Türgist.
Kuna välissuhted laienevad pidevalt, oleme laiendanud ka inglise keele õpet ja tänavu alustasime hispaania keelega. Meie õppekavas on ka psühholoogia ja filosoofia. Valikuspekter on läinud laiaks, mistõttu nimetame kirjandussuunda tihti ka humanitaarsuunaks. See on samuti uuendus.”