Kahjuks on Eesti Vabariigile ja tema juhtorganitele omane tegelda ainult ühiskonnas aset leidvate negatiivsete ilmingute tagajärgede, aga mitte nende põhjuste uurimise, ennetamise ning likvideerimisega, sest see ei müü poliitilises kontekstis. Selline suhtumine puudutab ka koolivägivalda. Sellepärast tuleb mul jälle meelde tuletada vanu tõdemusi, mida võiks ja tuleks rohkem arvestada. Alati aga öeldakse, et vajalike meetmete rakendamiseks puudub esmalt raha, teiseks ei puuduta probleem veel meid ja kolmandaks on muu tähtsam.

Meenutan HIV-i levikut Eestis. Kui kümme aastat tagasi oli meil 11 HIV-positiivset, siis nüüd hakkab see arv lähenema kümnele tuhandele. Ka ei olevat meil olnud narkosõltlasi, nüüd näitavad anonüümsed küsitlused, et keskmiselt tarvitab või on proovinud narkootilisi aineid pea 15% Tallinna koolinoortest. Igal aastal võtab endalt elu 40–50 kooliealist last. Tänavatel hulkuvate ja koolis mittekäivate kodutute laste kohta puudub üldse statistika – räägitakse, et Tallinnas olevat neid 3600!
Tallinna 500 teismelise noormehe tänavaküsitlus, mille üliõpilaste abiga tegin, näitas, et 44% neist olid peast läbi jooksnud enesetapumõtted. Tõrjutus, jalusolekutunne, enesetapumõtted, vägivald ja kättemaks käivad käsikäes. Pea siis ei tule pähe mõte hävitada lõplikult nii ennast kui ka kõiki enda ümber... Lapsele ja noorele on kõige suurem karistus see, kui teda ei märgata ega tunnustata õiglaselt. Siit konkreetsed ettepanekud.
     Lastesõim kui äärmiselt lapsevaenulik keskkond tuleks keelustada. Sõimekasvatajatega vesteldes olen kuulnud, et mõnes rühmas on üle 20 lapse. Üks sõimekasvataja ütles irooniliselt, et kui tal hakkab kümme last karjuma, siis lisandub neile peatselt veel kümme. Ainult kaks ei karju, sest neil on sügav puue. Abikasvatajaga kahekesi läheb tal kogu aur Pampersite vahetamisele ja imikute kunstlikule söötmisele.
Meie äärmiselt rumal sõimeseadus näeb ette, et sõimeiga hakkab peale sünnimomendist ehk 0 eluaastast! Esimesed eluaastad on lapse arengus aga nii olulised, et sel ajal peab tema kõrval olema ainult ema või ka isa, ja seda 24 tundi ööpäevas, kuni saabub lasteaiaküpsus. Viimast iseloomustab see, et vanemad on lapse jonni taltsutanud. Lasteaiaküps laps ei aja enam rumalat jonnijoru.
     Lasteaed peaks olema lapse ha­riduse kohustuslik osa. Igasu­gus­te manipulatsioonide ärahoidmiseks tuleks lasteaed ümber nimetada eelkooliks ja lasteaednik õpetajaks.
     Lasteaia ja algklassi suurus peaks olema 10, maksimaalselt 12 last ja õpetaja kõrval peaks tunnis olema ka abiõpetaja, seda alati siis, kui rühmas on mõni erivajadustega laps. Iga laps on arenev isiksus ja vajab individuaalset lähenemist. Täiskasvanu suudab tegelda ainult 7–9 suhtluspartneriga, mitte enamaga.
     Kui õpetajatele ei ole võimalik maksta piisavat palka, tuleks neid vähemalt rohkem usaldada. See ei nõua raha ning aitab kokku hoida kontrollide ja liigse bürokraatia arvelt. Lõpp riigieksamitele! Kõrgkool on ammu reformitud, aga gümnaasium vaimselt gastreeritud.
     Ainekomisjonid peaksid kokku leppima ainete põhivara mahu (30–40%), mida õpetataks kõigis koolides. Ülejäänu tuleks jätta koolide ning õpetajate otsustada, et igal koolil ja õpetajal oleks oma nägu.
     Lasteasutustes peaks iga 200 õpilase kohta olema üks hästi tasustatud, riigi alluvuses töötav psühholoog (ei tohi alluda direktorile ega vallavanemale, vaid peab olema sõltumatu, äraostmatu ja igati seadustega kaitstud!). Parem oleks, kui psühholoog võtaks vastu kooli lähedal, aga mitte kooli ruumides.
     Poisse ja tüdrukuid tuleb algklassides hakata lahus õpetama, eri õppeprogrammide järgi ja erineva didaktikaga, arvestades, et poisi aju areng on tüdruku omast alguses pea 1,8 aastat maas ning puberteedieas ei sobi nad enam üldse ühte klassi (tüdrukud on juba „daamid”, poisid alles lapsed). Osa aineid, näiteks muusika- ja kunstiõpetus, peotants jne võiks toimuda koos.
     Viia sisse alternatiivteenistus, kohustades kõiki Eesti noormehi ja neide ohverdama isamaa hüvanguks kuus kuud kuni aasta. Sõjaväe asemel saaks valida lasteasutuse, haigla, kodutute loomade varjupaiga, looduskaitseala jne. Nii saaksime lasteasutustesse peaaegu tasuta abiõpetajaid ja noormehedki õpiksid lastega lävimist. Alternatiivteenistusse kõlbavad sõjaväeks mittekõlblikud noormehed – neid on 41% –, kes ei jõua lõuga tõmmata. Last sülle võtta ikka jaksavad.
     Lõpp tuupurlusele, sest Lomonossovite aeg on läbi, nagu üt­leb professor Voldemar Kolga! Post­modernism rõhutab, et tänane teadmine võib aasta pärast osutuda pooltõeks ja paari aasta pärast koguni valeks. Inimest tuleb õpetada iseseisvalt mõtlema. Selleks peaks algkoolis saama selgeks kõik eluks vajalik. Järgneks progümnaasium, kus lapsi õpetataks vastavalt nende sünniomasele karismaatilisusele ja kus vaid
mõned ained (emakeel, kirjandus, eetika, inimeseõpetus) toimuksid koos,
ülejäänuid õpetataks kas süvendatumalt või pealiskaudsemalt. Güm­naa­sium peaks olema eelkõige tulevastele kõrgkooliastujatele ja pakkuma valikuid (inglise kolledž, prantsuse lütseum, vene-, spordi-, humanitaar-, reaalgümnaasium jne). Väiksemas kohas oleks gümnaasiumis kolm paralleeli humanitaar-, reaal- ja loovussuunaga (sport, muusika, kunst jne).
     Au sisse tuleks tõsta käeline tegevus ja kutseõpetus – käsi pidavat avama ja kuldama ka keskpärase mõistuse. Pärast algkooli võiks osa noori minna progümnaasiumi asemel vabalt ameti- ja kutsekoolidesse. Miks ei või sada kilo kaaluv atleetlik noormees teha tööd (vanasti ju võis!), küll aga võib koolihirmus tänavatel hulkuda, ilma et see kedagi huvitaks?!
     Teha üheselt ja arusaadavalt selgeks, mis on erivajadus, puue ja andekus ning lõpetada nende mõistetega manipuleerimine.
     Tagada noortele igakülgne kooliväline huvitegevus ja rohkesti vaba aja veetmise võimalusi.
     Väärtustada eesti keel ka teaduskeelena, muidu ei ole seda enam mõtet õppida ega õpetada ning sellega meie venekeelseid tulevasi haritlasi lollitada. Kui Tartu Ülikool muutub ingliskeelseks ja meil ei ole tõsiteaduslikke emakeelseid ajakirju, siis peaksid eesti teaduskeele säilimiseks ilmuma vähemasti populaarteaduslikud raamatud ja kirjutised eesti keeles ning nende avaldamist peaks ka teaduskraadi taotlemisel arvestatama.
     Väärtustada perekond, pereelu ja laps mitte sõnades, vaid tegudes (lahutusprotsendiga 68 oleme Euroopa riikide seas esikohal).
Nagu näha, ei vaja paljud meetmed erilist raha, vaid head tahtmist. Mulle tundub vahel, et ka raha peaks meil piisavalt jaguma, aga seda kulutatakse vahel mõtlematult muru tagasiostmiseks, juba puhkenud ühiskondlike tulekahjude kustutamiseks, rumalate otsuste tagajärgede silumiseks jne.
Inimajus eraldab vihkamise keskust armastuse omast vaid napp kolm millimeetrit. Inimesel, kes on siia maailma oodatud, keda märgatakse, tunnustatakse ja armastatakse, ei ole mõtet olla vägivaldne enda ega teiste suhtes.
Kutsun kolleege mõttevahetust jätkama, kritiseerima ja täiendama minu toodud meetmete loetelu. Loodan, et Õpetajate Lehte loetakse vahel ka riigikogus ja haridusministeeriumis!