Katalooniat avastamas

Comeniuse projekti „Kultuur ühendab lapsi” sõpruskoolide õpetajad Katalooniast, Soomest, Islandilt, Šotimaalt ja Eestist said sedakorda kokku Tartu-suuruse Reusi linna algkoolis Hispaanias. Eestit esindasid kohtumisel Unipiha Algkooli õpetajad Eha ja Lembit Jakobson.

Uude kultuuriruumi sisenemine teeb mind alati pisut kõhedaks. Eriti kui see toimub ühe päeva jooksul, nagu see tänapäeva maailmas võimalik on. Istud hommikul Tallinnas lennukisse, teed vahemaandumise Prahas ja Marseille’s – ning ühtäkki oledki raagus kaskede ja poriste teede juurest suvesoojas Kataloonias, kus tänavalaterna valgel õõtsuvad palmid.

Üksteist avastades
„Mis su nimi on? Lemmikvärv? Lem­mik­loom? Õnnenumber?” küsivad Reusi algkooli triibulistes koolikitlites 4. klassi õpilased meilt. Oleme nende jaoks inimesed põhjamaalt, kus talved on pikad, lumised ja pimedad. Maalt, millest nad midagi ei tea. Nii nad piidlevadki meid säravi silmi. Kui Kalevi maiustused kohtumise lõpus nähtavale tulevad, vallandub klassis tormiline aplaus.
Lõunamaa lopsakas loodus ja pidev päikesepaiste korvavad selle, et klass ja kool on meie mõistes „väsinud” ja euroremontimata. Elektrijuhtmed lae all ripakil, koridori kõrged seinapaneelid tumeroheliseks värvitud nagu meil nõukogude ajal.
Iga maa ajaloos on seiku ja sündmusi, mida iga uus põlvkond ja sellel maal elavad rahvad tõlgendavad uutmoodi. Meil näiteks eesti meeste osalemine Teises maailmasõjas.
Hispaania lähiajaloo probleem on suhtumine Francosse ja tema diktatuuri. Üks riik, üks keel – selline oli Franco ettekujutus Euroopa kunagise valitseja Hispaania ülesehitamisest uuesti suurriigiks. Kuningriigi väikerahvad ei mäleta teda sugugi hea sõnaga.
Kohtumiselt katalaani õpetajatega jäi mulje, et suhtumist Francosse alles kujundatakse. Kooliajalooski pole seda tehtud. Tundub, et see on osaliselt veel tabuteema.
Kella 13–15 on koolis siesta. Osa lapsi lõunatab kodus, osa koolis. Pä-rast söömist algab jalgpallitreening ja huviringide töö. On spordi-, tantsu-, arvuti- ja inglise keele ring. Need on tasulised, ringijuhid tulevad siesta ajaks tööle väljastpoolt kooli. Ka kasvataja töötasu tuleb vanemate rahakotist. Koduseid ülesandeid antakse lastele tavaliselt alles 5.–6. klassist. Siesta ajal on vanema klassi õpilastel võimalik raskemad kodutööd koolis ära teha.

Sõbralikud ja rõõmsameelsed
Koolipäev lõpeb kell 17. Lastele tulevad vastu vanaemad-vanaisad, emad-isad, suuremad õed-vennad. Sellist kilkamist, koolikottidega üksteist rõõmsalt ning sõbralikult togivat ja tagaajavat lastesumma näeb ainult lõunas. Keegi ei põrka kellegagi kokku, olgugi et joostakse täiest väest. Näib, et meie koolidele iseloomulikku teismeliste ülbamist nooremate suhtes siin ei kohta.
Reusist Barcelonasse sõidame õhtuse bussiga. Minu kõrval istub 10–12- aastane poiss koos emaga. Terve tee kordavad nad koolitükke. Teritan kõrvu, kui särasilmne poiss hakkab emale ette lugema riike: Kasahstan, Usbekistan, Armeenia, Aserbaidžaan, nende pealinnu. Veel 16 aastat tagasi oli see kõik kokku üks suur Venemaa. Nüüd aga õpib katalaani poiss hääldama nende riikide nimesid, otsima neid bussi kaasa võetud atlasest. Koos emaga vaadatakse läbi ka matemaatika ülesanded, kuulen teda isegi üht rahvaviisi emale tasakesi ette laulmas.     
Projektis osalevate õpetajate ühi-ne hüvastijätu lõunasöök toimub Tar­ragonast paari kilomeetri kaugusel linnast väljas Vahemere kaldal. Sinine meri ja lainete valged harjad silmapiirini välja. Kõrvallauas toimub teismeliste sünnipäevapidu. Laual on kokakoola, mineraalvesi, jäätis, koogid, puuviljad. Vanemate pool otsas paar veinipudelit.
Esimest purjus inimest nelja päeva jooksul nägin tagasilendu oodates Barcelona lennujaamas. Ja seegi osutus mu oma kaasmaalaseks...

Erinev suhtumine ajasse
Pidulik õhusöök projektis osalevatele õpetajatele linna spordihoone saalis ei alga mitte kell 20, nagu välja kuulutatud, vaid siis, kui korraldajad on selleks valmis. Ajal pole tähtsust: ooteaega saab täita vestlemise ja üha uute külaliste tervitamisega. Õhtusöök kestab kolm tundi. Kataloonia üht rahvusspordiala, 5–7-korruselise inimpüramiidi treeningut näeme kokkulepitud ajast seetõttu tund aega hiljem. Ja katki pole midagi.
Õhtul näib, et kogu Tartu-suurune linn saab keskväljakul omavahel kokku. Tullakse peredega, kaasas nii vanavanemad, emad-isad kui ka lapsed. Vanemad inimesed vestlevad, lapsed mängivad peitust või tühja limonaadipudeliga jalgpalli. Kellelgi pole kiiret, kõigil on aega vestelda ja üksteist ära kuulata.
Tavaline teatrietendus ei alga mitte kell 19 nagu meil, vaid kell 21.30.Kell näitab pool tundi üle südaöö, kui lõpuks hotellituppa tagasi jõuame.
Kohtumise viimasel päeval ütleb Reusi haridusosakonna juhataja Mise­ricórdia Dosaiguas Pérez hiiglasuure magnooliapuu all linnavalitsuse hoone ees seistes: „Tähtis on leida see, mis on meile kõigile ühine. See, mille poolest oleme erinevad. Just nende kahe mõistmine aitab kaasa ühise euroopaliku identiteedi tekkimisele.”
Just neid eesmärke silmas pidades kavatsevad projektis „Kultuur ühendab lapsi” osalevad koolid anda 2008. aastal välja DVD-plaadi eri maade rahvatantsude, jõulukommete, -laulude ning -juttudega. Lisaks sellele jõuda trükiseni, kuhu on koondatud viie maa pärimused oma paikkonna ajaloo kohta inglise ja emakeeles.

Rahvuslik ja euroopalik
Määravaks saab see, kui palju on uues tekkivas identiteedis rahvuslikku ja kui palju euroopalikku.
Reusi algkoolis ühise laua taga võetakse meid võrdväärse partnerina. Mis sellest, et Unipiha koolis on tänavu vaid ühe klassi jagu lapsi. Meie suhetes teiste maade õpetajatega pole muidu nii tavalist suure ja väikese venna sündroomi. Viie maa koolide ühisprojekt on investeerimine solidaarsusesse, mitte edukultusesse ja hedonismi. Projekti kaudu jätkub euroopaliku ühiskodu ehitamine. Teiste rahvaste erisustega kokku saamine, nende mõistmine ja oma juurte tundmaõppimine.