Täiskasvanuks juba teismeeas?

Sel nädalal teatas Eesti Noorte­ühenduste Liit (ENL), et taotleb kohalike omavalitsuste valimistel valimis­ea langetamist 16-ni. ENL-i noorte­poliitika juhi Gerd Tarandi sõnul on noortele vaja anda enam otsustus­õigust kodukoha asjades kaasa rääkimisel. Vajadust kaasata noori senisest aktiivsemalt Eesti arengut puudutavatesse küsimustesse ja ühiskonnas toimuvate protsesside mõjutamisse põhjendasid liidu liikmed ka demograafilise arenguga.
Kodanikukohustuse täitmisega on Eestis lood teadagi viletsad – valimis­test osavõtnute protsent on Euroopa Liidu üks madalamaid. Viimastel riigikogu valimistel andis oma hääle küll rohkem inimesi kui 2003. aastal, kuid aktiivsus on tõusnud imevähe (58% 2003 ja 61% 2007). Tihti kostab hääli, et mida see minu arvamus ikka loeb, ma ei saa ju midagi muuta jne. 30 aastat tagasi tõesti ei saanud…
Iseenesest ei ole ettepanek revolutsiooniline – sel suvel langetati valimisea künnis 16-ni Austrias, kus liidukantsleri sõnul peavad poliitikud nüüd tegema suuremaid pingutusi, et täita noorte soove. Kas aga just see asjaolu ei sea noori poliitikute manipuleerimise meelevalda? Tühje lubadusi aitab läbi näha eelkõige elukogemus, mitte kooliteadmised. Va-limiste populismivahus ja utoopias­se kalduvate lubaduste rägastikus orienteerumiseks on vaja muidugi mõlemaid.
Nagu arvata võiski, on noored ideega päri, täisealised pigem mitte (EPL, 20.11.). Omaette küsimus on, mis on ettepanekuga nõustumise taga. Nimelt jääb üsnagi küsitavaks argument, nagu aitaks 16-aastastele hääleõiguse andmine valijate hulka suurendada. Ilmselt aitaks see samm suurendada pigem valima mitte minevate kodanike arvu, sest kõikjal Euroopas, sealhulgas Eestis, on just noored kõige loiumad valijad.
Olgu vähese aktiivsuse põhjus selles, et noorte huvid on nende east tingituna suunatud mujale, või milleski muus, aga otseselt ebanormaalseks seda pidada ei saa. Lisaks ei ela selles vanuses noored veel iseseisvat elu (kuigi vanuses, mil sageli peetakse end kõige targemaks inimeseks maa peal, paljud seda ilmselt tahaksid), mistõttu jääb enamik valmiseelsetes debattides käsitletavaid teemasid abstraktseks ja kaugeks. Ei saa eeldada, et noor, kelle ellu ei kuulu vajadus iseseisvalt majandada ning „ellu jääda”, on võimeline poliitikute esitatud argumentidest tugevamaid ja nõrgemaid eristama.
Kahtlemata leidub igas koolis ak­tiivseid õpilasi, kellele pakub poliitika huvi juba 16-aastaselt, kuid kas seda tuleb peale sundida neile, kelle huvideringi see ei kuulu ja keda tuleks pigem kaitsta nähtuse eest, mis Eestis ei meenuta kahjuks kuigi palju vabade kodanike arutelu ühiskonna saatuse üle, sarnanedes pigem kindla intervalliga korduva karnevaliga? Täiskasvanuea kunstlik nihuta­mine ei muuda noori poliitiliselt teadlikumaks ega elukogenumaks.
Väga noorelt poliitikasse sekkumi­ne tekitab hoopis küsimuse, kas lapse­põlv ning selle ja täiskasvanuea vahele jääv eneseotsingu ja sellega kaasneva katsetamise periood peab tõesti lõppema nõnda varakult.
Noorte aktiivsuse toetamine ja näiteks õpilasesinduste liikmete arvamusega arvestamine kohaliku omavalitsuse (miks mitte ka riigi) tasandil on tulevaste tublide kodanike kasvatamisel väga vajalik, kuid ENL-i ettepanekule lähenedes peaks lähtuma eelkõige arengu üldistest seaduspärasustest, mitte andma üksikute ärksate noorte näitel valimisõigust kõikidele 16–17-aastastele. Isegi kui osa poliitikuid seda soovib.

Kristi Helme